|
|
|
Metsavennad: vasakult Elmar Liiva,
Herbert Lulla ja Voldemar Vulp, kellest Herbert Lulla langes
Heinassaare punkrilahingus. |
Metsavendade suurlahingud
Eestis
tekst: jaak pihlau
Eesti metsavendlusest on nii
mõndagi juba kirjutatud, kuid arhiividokumentidel põhinev
süvauurimus on seniajani tegemata. Puuduvad ka andmed kõigi
suuremate lahingute kohta, mis julgeoleku ja metsavendade vahel
toimusid. Rahva seas on levinud kuuldused isegi lennukite ja tankide
kasutamisest metsavendade hävitamiseks ja räägitakse
sadadest lahingus hukkunud vene sõduritest.
Voldemas
Pinn on neid kuuldusi ja legende kommenteerinud selliselt: „Nii
kõigi nende legendide kui ka paljude tõsiselt räägitud
lugude juures võime ikka uuesti küsida: kui palju
oli seal tõele vastavat? Ilmselt oli nii ühte kui
ka teist.“
Faktilisi andmeid Eesti metsavendade lahingute kohta võib
siiski leida, kui läbi uurida Riigiarhiivi filiaali KGB fondi
toimikud. Nende puhul tuleb aga silmas pidada kahte asjaolu: esiteks
olid nad rangelt salastatud ja mõeldud ainult sisemiseks
operatiivseks kasutamiseks, seega suhteliselt usaldusväärsed,
teisalt kandsid tolleaegse ametliku ideloogia pitserit (metsavendi
nimetati bandiitideks, metsavendade salku – bandiitgruppideks
jne), olles koostatud inimeste poolt, kes eestikeelset õigekirjutust
nõrgalt valdasid.
Nende arhiividokumentide
läbiuurimisel on selgunud, et kogu Eestis peeti aastatel
1945–55 julgeoleku ja metsavendade vahel vähemalt 17
üle kahetunnilist lahingut – nendele ongi pühendatud
käesolev ülevaade. Seejuuures tuletame meelde, et kuni
1947. aastani tegeles Eesti NSV-s metsavendluse likvideerimisega
peamiselt SM OBB (Banditismi Vastase võitluse Osakond),
hiljem MGB 2N-osakond, kasutades abijõuna sisevägede
260. ja 138. laskurpolkude väeüksusi. Vähemal määral
osalesid jälitusoperatsioonides ka kohalike hävituspataljonide
võitlejad (rahvakaitseväelased), toimides kohapealsete
teejuhtidena, tõlkidena jne.
Toodud lühiülevaade metsavendade
17-st suurlahingust ei ole muidugi täielik, neid oli kindlasti
rohkem. Toimus Melliste lahing 1946, mille kohta on liikvel vastukäivaid
teateid, oli Elmar Randviiru ühemhelahing Pärnumaal
1955. aastal terve sõjaväeosa vastu, peeti pikk lahing
Alutagusel, millest oma mälestusraamatus on kirjutanud Leetmaa
(49), kuid mille aega ja kohta ei teata.
Käntu
(Teenuse) jälituslahing
Toimus
Läänemaal Vigala vallas 15. okt 1948 pärast seda,
kui kahe metsavenna (L. Mulk ja Grossberg) langemisega julgeoleku
kätte sai nende suvelaagri asukoht teatavaks. Metsalaager
piirati sõjaväeosa poolt ümber 15. oktoobril.
Õnneks oli valve väljas ja metsavendadel õnnestus
piiramisrõngast läbi murda ning täies koosseisus
kokkulepitud kogunemispaika jõuda. Põgenike jälitamist
jätkati läbi Looritsa ja Käntu metsade, kusjuures
metsavendadel tuli ületada ohtlik metsasiht taluheinamaade
ja riigimetsa vahel ning teetamm Läti ja Kastja külade
vahel. Eriti tiheda kuulirahe alla satuti Käntu metsas, kus
kaks metsavenda said tabamuse. A. Hatto on meenutanud seda järgmiselt
(40): „Kui siis tihedas kuusemetsas
sattusime kokku NKVD meestega, läks laskmine lahti. Meie
tõmbusime tagasi, andsime märku laskmisega, kus asume,
et saaksid lahkuläinud mehed koguneda. Kuid kahte meest ei
tulnud. Tegime äkkrünnaku kohta, kuhu mehed jäid.
Mulgi Eduard oli saanud kohe surma. Soosalu Mart elas veel, kuid
raskelt haavatuna. Karelli Endel andis talle püstoli, millega
ta oma elu lõpetas“. Lõpuks jõudsid
metsavennad kohta, kus Teenuse jõgi ühineb Kasari
jõega, „Rumm“ ujus üle jõe ja tõi
ära vastaskalda Tõnnu talu juures oleva paadi. Nii
õnnestus metsavendadel üle jõe pääseda,
kuna aga sõdurid pika ninaga maha jäid, sest „Rumm“
tegi paadi sõidukõlbmatuks. Kättemaksuks süütasid
jälitajad leekkuulidega Tõnne talu. Et lahingus kaks
metsavenda surma said, see sai avalikuks alles kuu aega hiljem,
kui naabertalu peremees Karl Pihhen, kes ühtlasi täitis
Käntu metsakümniku ülesandeid, leidis puude alt
kahe langenud metsavenna laibad.
Lahingust osa võtnud ja põgenema pääsenud
metsavendi oli V. Pinni (41)
andmetel viis, nende seas ka üks naine (Elsa Mesner), A.
Hatto andmetel oli neid rohkem, kindlasti Hatto ise, Mesner, Redlich,
Karell, Laansoo ja Rumjantsev.
Ennuksemäe
punkrilahing
Toimus
Holstre vallas Viljandimaal 21. veebruaril 1945. See punker rajati
1944. aastal sealsamas läheduses elavate Jaan ja Evald Sova
poolt, kellega hiljem liitus veel kümmekond metsavenda lähikonnast.
Punker kujutaas endast metsas asuva kahe soo vahelisele kõrgendikule
kaevatud maa-alust muldonni, millele pääses ligi kahe
maskeeritud luugi kaudu.
OBB ametlik
operatiivteade:(1)
„Saadud agentuurandmete alusel asus 28-likmeline NKVD
RO operatiivgrupp üheskoos NSVL MVD sisevägede 3/138.
laskurpolguga NKVD RO ülema GB vanemleitnandi Laasi juhtimisel
21.2.45 hommikul kell 8 bandiitgrupi likvideerimisele. Holstre
ja Tuhalaane valla kokkupuutealal Ennukse talu metsas avastati
korralikuks elamiseks ja ringkaitseks kohandatud muldonn, kus
bandiidid elasid.
Allaandmisnõudmisele vastasid bandiidid vintpüssitulega
ja granaatide heitmisega. 6-tunnise tulevahetuse järel tapeti
7 bandiiti, arreteeriti 5, nende seas oli 2 haavatut. Bandiitidelt
võeti ära 7 vintpüssi, 4 automaati, 1 kergekuulipilduja,
3 revolvrit, 40 käsigranaati ja ligi 2000 padrunit. Meie
poolt sai surma 3/138 leitnant Ozerov ja haavata sama laskurpolgu
võitleja Genissimov.“
Sellest lahingust on
pikemalt kirjutatud mälestusraamatus „Sakalamaa ei unusta“(2),
kust selguvad veel mõned olulised üksikasjad. Punkri
ümbrus oli mineeritud kahe lennukipommiga, mida aga lahingu
ajal kasutada ei õnnestunud – arvatavasti olid lõhkamistraadid
jäätunud. Lahingu toimumise ajal viibis maa-aluses peidikus
11–12 inimest, nende seas ka üks naine (Meeta Ronk).
Punkri ümberpiiramise alguses toppisid sõdurid sissepääsuavadesse
hagu, mis seejärel põlema süüdati. Suitsu
tõttu olid metsavennad sunnitud maa alt välja tulema
ja lahingut pidama avatud maastikul. Kindlasti on teada järgmiste
langenud metsavendade nimed: Evald Sova (1912), Jaan Sova (1916),
Peeter Mallene (1914), Paul Olep (1924) – kõik Holstrest
ja Karl Tilk (1901), Valgamaalt. Kahe ülejäänu
suhtes täit kindlust pole, nendeks olid arvatavasti Aleksander
Kristian ja Viidik Valgamaalt. Lahingu järel maeti surmasaanud
metsavennad sinnasamasse punkri põhja, kust nad 1993. aastal
ümber sängitati Paistu kalmistule.
Viie arreteeritu saatus oli äärmiselt traagiline. Kopsu
haavatud Arved Rull (1914) mõisteti 10+5 aastaks laagrisse,
suri Magadani laagris 18.9. 1947(3);
Tuhalaane vallast pärit August Ronk (1906) sai 20+5 aastat,
suri Norilskis 1951(4),
tema abikaasa Meeta Ronk sai 10+5, suri Leningradis 8.8.1946(5).
Elmar Ronk põgenes Viljandi „Politseilossist“
läbi akna ja langes metsavennana 23.11.45(6).
Puiatu jälituslahing
Toimus Järvamaal
Paide vallas Puiatul (Purdil) 15. septembril 1945. Selles osalesid
peamiselt Väätsa ja Paide valla metsavennad, kes 25.09.45
öösel röövisid Järva-Madise kooperatiivist
suurel hulgal kaupu. Riisujate tabamiseks organiseeriti OBB töötajatest
ja 260. laskurpolgu sõduritest 13-liikmeline operatiivgrupp,
mis jälitas neid metsasel ja soisel maastikul, kuni neile
jõuti järele Paide vallas Jägala jõe ääres.(18)
Operatiivgrupi ettekanne
kõlab:
„Bandiidid hakkasid jooksma, ümberpiiramist märgates
heitsid nad ennast kraavi ning avasid operatiivgrupi pihta automaaditule.
Bandet ümber piirates avasid võitlejad püssitule.
Puhkenud tulevahetuses tapeti täpse tulega kolm bandiiti.
Ülejäänud bandiidid hakkasid tuld andes jooksma
soo poole, kuid pidid operatiivgrupi tule tõttu maha heitma.
Bandiidid tapsid automaadivalanguga jefreitori sm. Budakovi, kes
oli roomates lähenenud bandiitidele ja end granaadi heitmiseks
pisut kergitas. Temast paremal tegutsenud punaarmeelane Ovtšinnikov
heitis bandiitide hulka granaadi, kuid tapeti samuti. Kohalejõudnud
punaarmeelased Nagajev ja Trošin tapsid granaate heites seal
olnud 3 bandiiti. Videvikku kasutades õnnestus kahel ülejäänud
bandiidil kaks tundi kestnud lahingu käigus kaduda. Operatsiooni
tulemusena tapeti 6 bandiiti. Lähikonna talude elanikud bandiite
ei tundnud. Tapetutelt võetud dokumentide järgi on
kindlaks tehtud neist neli:
1) Kalju Otti, sünd
1924. a;
2) Olev Tann, endine TPI üliõpilane;
3) Valter Tann, 1928, endine Võru põllumajandustehnikumi
õpilane;
4) Rein Kest, Järvamaa Tori linna elanik.
Kahe ülejäänud
bandiidi juurest dokumente ei leitud ja nende nimed on seni kindlaks
tegemata. Bandiitidelt on ära võetud relvad: 3 automaati,
1 vintpüss SV, 2 TT-püstolit, 1 brauning, 5 granaati
ja laskemoona...“
Tegelikult tapetute tuvastamine kaasasolnud dokumentide abil ebaõnnestus
täielikult. Kindlasti langesid selles lahingus soomepoiss
Olaf (Olev) Tann (polnud TPI üliõpilane) ja Rein Köst
(1926), mitte Kest. TPI-s õppis hoopis Olevi vend Kalju
Tann (1922), kes arreteeriti samal aastal Võrumaal, sai
15+5, vabanes 1955. Teada on ka, et haarangust pääses
eluga vähemalt kolm metsavenda(19),
nende huldas teine soomepoiss Kaarel (Karl) Ehand, kes langes
punkrilahingus 1950. aastal.
Hõreda
rabalahing
Toimus Harjumaal Juuru vallas Hõreda (Põrsaku) rabas
20. mail 1945. Tegemist oli suurema metsavendade salgaga, millesse
teiste hulgas kuulusid ka Hõreda külast pärit
vennad Ervin Rinaldo ( 1917) ja Evald Rinaldo (1919), kes lahingus
langesid.
OBB operatiivteade nr
121 20. veebruarist 1945(7):
„Bandiitgrupi likvideerimise käigus ööl
vastu 20. maid 1945 Juuru valla raskelt läbitavas Põrsaku
soos avati operatiivgrupi lähenemisel punkrile sealt äge
vintpüssituli. Kahetunnise lahingu käigus tapeti 2 bandiiti
ja 1 haavatud bandiit vangistati. Operatiivgrupi kätte langes
4 vintpüssi, ja 4 käsigranaati. Meie poolt sai surma
NKVD BB 260. laskurpolgu seersant Subbotin ja haavata sama üksuse
võitleja Anissimov. Operatsioon jätkub.“
Kahjuks täpsemad
andmed selle lahingu kohta puuduvad, pole näiteks teada,
kes haavatuna julgeoleku kätte langes. Igal juhul arreteeriti
samal päeval veel vendade isa Juhan Rinaldo (1881) ja kolmanda
venna Rudolfi naine Emilie (1919). Juhan Rinaldole mõisteti
10+5 aastat, ta suri Magadani laagris 01.11.468. Emilie Rinaldol
õnnestus laagrist elusana tagasi pöörduda(9).
Neljast vennast vanim Heinrich (1907) arreteeriti juba 1944. a,
sai 15+5 aastat ja suri Magadanis 28.9.47(10).
Rudolf Rinaldo (1915) arreteeriti algul 1945, siis uuesti 1946.
aastal, sai 10+5 aastat(11),
tema hilisema saatuse kohta andmeid ei ole.
Lahing Juhanirahva
(Koitla) talus
Toimus Virumaal Undla
vallas väikeses kolme taluga Udriku-Männiku külas
5. juunil 1945. Sel päeval peeti talus sünnipäevapidu,
millest võttis osa ka pooltosinat kohalikku metsavenda.
Ametlik operatiivteade piiramislahingust on järgmine:12
„Bande likvideerimine 99. piirivalvesalga poolt toimus
bandeliikme Koitla talus Undla vallas Männikul 5. juuni 1945
kell 2 öösel. Bande asukoht piirati sisse piirivalve
operatiivgrupi poolt kapten Savtšenko juhtimisel koostöös
Virumaa NKVD RO töötajatega. Bande avaldas relvastatud
vastupanu. Tulevahetuse tulemusel tapeti 7 bandiiti ja 5 abistajat,
haavata sai ja arreteeriti 1 bandiit ja 1 abistaja. Tapetute hulgas
oli nende juht Treial“.“
Tegelikult just kaks
metsavenda (Artur Treial ja Kaupo Soovik) pääsesid põgenema,
kõik teised – enamuses naisterahvad – põlesid
piirivalvurite poolt süüdatud talus sisse. Esmakordselt
kirjutas sellest endine metsavend Edgar Ranniste „Kultuur
ja Elus“ ilmunud lühiartiklis(13):
„5. juunil 1945. a korraldas Julgeoleku väeosa haarangu
Virumaal Undla vallas Udriku-Männiku külas. Neid juhatas
kohale Maidla Heinrih (endine nimi Oskar Heinrih), kes töötas
Julgeoleku käsilasena. Selles haarangus said surma järgmised
isikud: 1. Koitla, Miina; 2. Koitla, Ida; 3. Koitla, Miralda;
4. Koitla, Valve; 5. Treial. Helga; 6. Randma, Elfride; 7. Tiikoja,
Ellen; 8. Metuusala , Elvi; 9. Filipus, Uno; 10. Laidla, Jaan;
11. Kari, Voldemar; 12. Turban, Adu; 13. Seli, Eduard; 14. Tamjärv,
Juku. Haavata said sääl: 1. Treial, Ardi; 2. Soovik,
Kaupo – nendel õnnestus säält ära põgeneda;
3. Piht, Endel, visati surnute hulka, kui laipasid ära korjati.
Rakveres avastati, et ta elas. Kohapeale on maetud Helga Treial
ja Vaike Koitla, tolle päeva sünnipäevalaps.“
Hiljem on samast lahingust
kirjutanud veel Peep Kärp(14)
ja Ilmar Palli(15).
Esimesele jutustas kohalik Kadrina kroonikakirjutaja, et Rakveres
avastati elusana peale Pihti ka Ida Koitla ja Miina Koitla (Verder),
kes mõne aja pärast haiglas siiski surid. Piht jäi
ellu. tal amputeeriti üks jalg. I. Palli teatel kolmest Koitla-õest
(21-aastane Miralda, 18-aastane Laine ja 17-aastane Valve) pääses
eluga vaid keskmine, tollal Tapa keskkoolis lõpuekaameid
sooritanud Laine. Koitlate perekonnast hukkusid veel õdede
vanaema, 74-aastane Miina, ja ema, 46-aastane Ida. Teistest sünnipäevalistest
oli Helga Treial naabertalu elaniku Juhan Treiali abikaasa, Elfride
(Ellen) Randma sõjas mehe kaotanud 2-aastase tütre
ema ja Ellen Tiikoja Endel Pihti pruut.
Ülo Filipus (Viilipus)
oli Miralda Koitla peig, 28-aastane Voldemar Kari naabrimees,
Aadu Turban Kadrinast, Juhan (Juku) Tamjärve kohta andmed
puuduvad, Art(h)ur Treial (1916) oli soomepoiss, kes pärast
Eestisse jäämist 1944. a sügisel varjas end metsavennana
Lääne-Virumaal. Ka tema vend Juhan Treial oli metsavend,
kes langes koos nelja kaaslasega Vohnjas Pala küla lähistel.
Artur Treiali metsavendadest kaaslasteks olid vennad Pihtid, Jaan
Laidla, Eduard Seil, Uno Viilipus ja Kaupo Soovik, viimane samuti
soomepoiss. Pärast põgenemist Juhanirahva talust ravisid
Treial ja Soovik ennast lähedalolevas metsavendade punkris,
hiljem liitusid mitme metsavendade salgaga. Artur Treial tabati
1948. aastal dokumentide kontrollimisel Tallinnas, ta sai 8 aastat
ja vabanes 1953, suri 1963. aastal tuberkuloosi, on maetud Kadrina
kalmistule16. Kaupo Soovik (1909) langes metsavennana 15.03.1950
Virumaal Assamalla vallas Kadapikul(17)
Aruküla
punkrilahing
Toimus Virumaal Roela
vallas Aruküla lähedal metsas Porkuni metskonna Linkaevu
vahtkonnas 11. märtsil 1946 ja sellest kujunes pikim lahing
Eesti metsavendluse ajaloos(21).
Sellele lahingule on varem viidanud ka E. Erilt(22)
ja M. Laar, kuid osalenud metsavendade nimesid, õiget lahingupaika
ja aega nad ei teadnud. Erilt viitab selles haarangus väidetavalt
kasutatud tankidele ja ühele lennukile ning esitab langenud
või haavatud vene sõdurite koguarvuks 32, mis muidugi
ei vasta tõele. Kohalikud elanikud on küll rääkinud
kümnest kuni viieteistkümnest haavatud-tapetud sõdurist,
laipu ja raskelt haavatuid veetud vähemalt kahe hobuveokiga
edasi Rakveres haiglasse. Nende sõnul taheti punkri vallutamiseks
kasutada tõepoolest ühte (teistel andmetel kahte)
soomusmasinat, kuid see ei õnnestunud, sest sügavas
lumes jäi masin kinni juba punkrit ümbritseva metsatuka
serval.
OBB eriteates kirjutatakse
sellest lahingust nii:
NKVD sisevägede 260. laskurpolgu 6. roodu 2. rühma
ümberdislotseerumisel Virumaal Paasvere vallast saatis polgu
luureleitnant Bolšakov 27. veebruaril Aruküla taludesse
hobuveokitel nooremseersant Boiko, punaarmeelased Matrossovi ja
Vassilkovi. Viimased üksusesse tagasi enam ei pöördunud.
Pataljonikomandör kapten Gurkovski juhtimisel 260. laskurpolgu
väegrupi poolt teostatud otsingu tulemusel leiti nimetatud
sõjaväelased tapetuna Aruküla rajoonis olevas
metsaküünis 5. märtsil. Laipadel esines noa- ja
tulirelvahaavu. Samal päeval arreteeriti kahtlustatuna bandiitide
abistamises ja sõjaväelaste tapmises Arukülas
elunev taluperemees Seinpere. Viimase tunnistuste alusel 11. märtsil
kell 9 hommikul Gurkovski väesalk avastas ja blokeeris Arukülast
4 km edela pool asuvas metsamassiivis punkri, kus viibis 5-liikmeline
salk Heino Juhkami juhtimisel.
Bandiidid avaldasid visa vastupanu ja pidasid lahingut kuni pimeduse
saabumiseni, seejärel murdsid öösel piiramisrõngast
läbi ja kadusid. Väegrupist tapeti kaks meest: punaarmeelased
Asmenov ja Muražkin, haavati kolm – leitnant Vakarev,
nooremseersant Ippolitov ja punaarmeelane Kropotin (algsete teadete
kohaselt mainiti ekslikult viide haavatut).
Virumaa NKVD RO ja NKVD sisevägede 260. laskurpolgu operatiivgrupp
teostab avastatud bandiitide otsingut Virumaal Paasvere valla
metsades. (23)
Tegelikult osales lahingus
mitte 5, vaid ainult 4 metsavenda, kõik pärit Viru-Roelast
või Viru-Jaagupist. Need olid: 1) Mihkel Juhkami (1885),
Roela valla Saara külast, tema talu võõrandati
1944.a, sügisel, hiljem kasutati seda hobulaenutuspunktina
ja mõnda aega kolhoosi juhatushoonena; 2) Heino Juhkam
(ametlikult Juhkami), eelmise poeg (12. septembril 1915 Saara
külas), lõpetas Rakvere Ühisgümnaasiumi
ja Tondi sõjakooli aspirantide klassi suurtükiväe
side alal (lipnikuks 24.02.1937), Seejärel töötas
Roela vallavalitsuses ametnikuna, olles ühtlasi Roela tuletõrjekompanii
pealik ja Kaitseliidu kohalik rühmaülem. Veebruaris
1940 astus Tallinna politseikooli kõrgemasse klassi, mille
lõpetas sama aasta augustis. 1941. aastal osales aktiivselt
metsavendade liikumises, toimides Roela Omakaitse rühmaülemana.
1941–43 ja 1944. a alguspoolel oli Rakvere kriminaalpolitsei
töötaja, õppis vahepeal Tallinna ohvitseridekoolis,
omandas leitnandi aukraadi ja politseipataljoni koosseisus viibis
Valgevene rindel; 3) Karl Moor (1906), Küti vallast, Juhkamite
kauge sugulane, arreteeriti 1944. a novembris Omakaitsesse kuulumise
pärast Rakveres, põgenes ja hakkas end varjama kodukandi
lähedal metsas. Naine Helene Moor arreteeriti juunis 1945.
K. Moor varjas end peamiselt Helgi Maasillale kuuluvas Lille talus
Arukülas, kus varem oli töötanud sulasena; 4) Leo(pold)
Moor (1923), Saara külast, oli Mihkel Juhkami õepoeg,
teenis Saksa sõjaväes, metsavend 1944. a sügisest.
Punkrit metskonna 32.
kvartalisse hakkasid Heino Juhkam ja Leo Moor ehitama detsembris
1944 ja see valmis järgmise aasta jaanuaris. Punker oli pooleldi
maa sisse ehitatud, seinad olid kividega ja pinnasega kuulikindlateks
tugevdatud ja massiivne katus kaitses granaadiplahvatuste eest,
granaatide sisseheitmise eest oli punker kaitstud traatvõrkudega.
Tuleavad nurkades asusid nii, et iga sihtmärgi võis
tule alla võtta kahest ristuvast suunast, alates 3 meetri
kauguselt. Esimene rünnakukatse punkrile sooritati poole
10 paiku, see löödi marutulega tagasi, kusjuures haavata
sai rünnakrühma juhtinud leitnant. Aktiivseid tulistajaid
metsavendade poolel oli tegelikult ainult kolm, sest eaka Mihkel
Juhkami nägemine oli kehvavõitu, korralikult sihtida
ta ei suutnud. Illusiooni loomiseks kaitsjate rohkusest rakendati
tuleandmisel kõiki nelja laskeava, kusjuures Heino Juhkam
ja Moorid vahetasid pidevalt oma asupaika. Paari tunni pärast
algas uus rünnakukatse, kaitset juhtinud Heino Juhkami käsul
lasti piirajad punkri vahetusse lähedusse, mille järel
avati nende pihta tabav kuulipilduja- ja püssituli. Ka see
rünnak löödi suurte kaotustega ründajate poolel
tagasi. Kolmas rünnakulaine algas lõunal kella kahe-kolme
paiku, kuid seegi löödi ägeda tulevahetuse järel
tagasi.
Seejärel ründajate tulistamine
vaibus, haavatud toimetati minema, piiramisrõngas tõmmati
kaugemale ja oodati nähtavasti täiendust. Varsti hakkas
aga pimenema ja metsavennad otsustasid tekkinud olukorras piiramisrõngast
välja murda. Punkrist lahkuti kella 21.30 paiku tihedas metsas
piki kitsukest teerada, liikudes hanereas ja kikivarvul, kuni
jõuti välja 300 meetri kaugusel olevale metsasihile.
Pimeduses paistsid kahe sõduri kontuurid, Juhkami käsul
avasid Moorid tule ja mõlemad sõdurid langesid.
Seejärel ületati jooksusammul metsasiht ja jätkati
teekonda suuskadel lääne poole. Puhkes küll äge
vastutuli, kuid pimeduses kuulid metsavendi ei tabanud ja mehed
jõudsid õnnelikult Kadila külla. Edaspidi hakkas
Mihkel Juhkam end koos naisega varjama selle sugulaste juures,
Heino Juhkam ja Leo Moor aga varjasid ennast kahekesi ümbruskonna
taludes ning heinaküünides.
OBB juhtkond käivitas
järgmisel päeval suurotsingu Juhkami salga tabamiseks,
selleks saadeti Tallinnast Rakverre erigrupp OBB ülema asetäitja
kapten Aleksei Gavrilovi juhtimisel, gruppi kuulus ka hiljem KGB
vastuluure- ja välisluureülemaks tõusnud Elmar
Vertman. 1. juunil tabati Karl Moor magamise pealt Küti valla
Mäe talust. Tema töötlemine Rakvere julgeolekus
ei andnud mingeid tulemusi, kuid kongiagendi abil saadi teada
ühest metsavendade punkrist Roela lähedal Roostaval.
K. Moor viidi kohapeale ja relva ähvardusel sunniti teda
punkri asukohta näitama, puhkenud tulevahetuses tapeti salgapealik
Ernst Männik, teisi metsavendi õnneks kohal ei olnud.
Seejärel võeti sihikule Arukülas Lille talus
elav ja Karl Moori varjanud Helgi Maasild (ootas temalt last).
Noor naine võeti salaja kinni ja värvati KGB agendiks
“Koidula”. Kasutades Leo Moori ema teejuhina, 21. juulil
Heino Juhkam ning Leo Moor arreteeriti Lille talule kuuluvas metsaküünis
ühe kilomeetri kaugusel lähimast Metsavahi talust.
Paar nädalat hiljem (4. augustil 1946) mõisteti “avalikul
kohtuistungil” Rakvere Rahvamajas Heino Juhkam, Karl ja Leonhard
Moor, samuti Gustav Kask ja Johannes Seinpere surma, viimase naisele
Aliidele määrati 10 ja Rudolf Innole (Juhkami onu) 7
aastat. Surmaotsused viidi täide Tallinnas Patarei vanglas
29.10.46. Mihkel Juhkami tabati alles peale kohtuprotsessi 12.
augustil Tartumaal Vaimastveres, talle mõisteti sõjatribunalis
1. novembril 1946 samuti surmanuhtlus.
|
Aruküla punkriase aastal
2000. |
Aruküla punker
hävitati julgeoleku poolt, samasse metsa rajati hiljem tuumalaengutega
keskmaarakettide baas divisjonidega Kadila ja Rohu lähedal,
mis 1978. a likvideeriti. Lahingupaika meenutab praegu ainult
rohtukasvanud süvend hõredas männimetsas, selle
asukoht on tähistamata.
Sandre lahing
Toimus Pärnumaa-Läti
piiril Tali valla Sandre küla läheduses 30.03.46, kui
julgeolek teostas jälitusoperatsioone L. Leesmendi metsavendade
salga hävitamiseks. Veelikse küla lähedasest punkrist
õnnestus metsavendadel Läti poolele Liukpurvsi rappa
taanduda. Seal puhkeski uus äge lahing. OBB infoteates kirjutatakse:
(28)
„30/III.46 ülalmainitud 138. polgu kapten Ballandini
operatiivgrupp teostas edasiseid operatsioone Tali ja Laiksaare
valla piirkonnas seal tegutsevate bandiitgruppide likvideerimiseks.
Tali valla ja Läti NSV piiril kohtuti bandiitgrupiga Heino
Leesmendi ja Juhan Ruuli juhtimisel. K.a. 30. märtsil kell
16 alanud lahingus, mis kestis kaks tundi, tapeti 9 bandiiti,
nende hulgas ka salga pealik Leo Leesment, kuna tema asetäitjal
Juhan Ruulil õnnestus põgeneda. Tapetute seas olid:
Heino Leesment, Meinhard Endrikson, Karl Pärn, Karl Moppel,
Johannes Jaanimets, Hermann Vene, Johannes Leesment, Reinhold
Kartau, lätlane, kelle nimi teadmata.
Tegelikult õnnestus 18-liikmelisest Leo Leesmendi salgast
paljudel põgeneda(0)
Üks raskelt haavatud metsavend
(Aleksander Ruus) lõpetas oma elu enesetapuga, teised tabati
hiljem.
Põrgupõhja
punkrilahing
Toimus Läänemaal
Vigala metsas 31. detsembril 1947. Põrgupõhja punker
rajati A. Hatto andmetel juba Saksa ajal ja sellesse kogunes 1947.
a suveks peaaegu kogu RVL-i juhtkond (Peastaap). Väliselt
meenutas see tavalist rindedzotti ja oli ümbritsetud sügava
kraavi ning kuulepüüdva kaitsevalliga. Erinevatel aegadel
viibis punkris 7–20 meest ja see oli ööpäev
läbi valve all. 1947. a viimastel päevadel õnnestus
julgeolekul RVLi jälitusoperatsioonide käigus punkri
asukoht teada saada ja see ümber piirata. Ametlikus aruandes(39),
millele on alla kirjutanud MGB 2N-osakonna ülema aset major
Beljajev, 2N-osakonna 2. jaoskonna ülem kpt Gavrilevitš,
2N-osakonna 4. jaoskonna ülem vltn Novikov ja 260. laskurpolgu
vltn Davõdov, kirjeldatakse tšekistlikku operatsiooni
järgmiselt:
„9.30 jõuab
operatiivgrupp (6 meest MGB-st, 23 meest SM 260. laskurpolgust)
punkri lähistele, asukoha luure kestab 1 tund 45 min, punker
avastatakse tihedas metsas kell 11.30, sinna viib ainult üks
teerada. Piiramine algab 11.45, tunnimees märkab piirajaid
20 meetri kauguselt, avades vintpüssist tule, ettepanekule
alla anda liituvad teised punkrisolijad omapoolse tulega. Toimub
äge tulistamine käsirelvadest ja kuulipildujatest, visatakse
granaate. Meie poolt tulistatakse automaatidest, ABT-st ja kolmest
kuulipildujast.[....] 2-tunnise lahingu jooksul jõuame
granaadiviske kaugusele. Kell 14 tehakse uus ettepanek alistuda,
vastuseks visatakse granaate. Kell 14.30 kolm kiivrites bandiiti
jooksevad kuulipildujatule katte all metsa loode suunas, nad on
relvastatud vintpüsside ja püstolitega. Nende järel
punkrist väljunud kiivris mees ja naine saavad surmavalt
haavata, mees sureb 4 meetri kaugusel punkrist, kuna aga granaadikillust
kõhtu raskelt haavata saanud naine vangistatakse. Tema
ülekuulamisel selgitati välja, et tema nimi on Asta
Jõesaar, sünd 1926, illegaal jaanuarist 1947, metsavendade
gruppi juhib „Minister“, tapetu nimi on Jaan Roosi.“
Nagu sellest aruandest
edaspidi selgub, teel haiglasse Asta Jõesaar suri, põgenejaid
aga tabada 12 km pikkuse jälituse järel enam ei õnnestunud,
sest metsavennad tapsid jälituskoera. Kinnitatakse, et piirajate
hulgas inimkaotusi ei olnud ja kolme põgenejana nimetatakse
„Endlit“, „Jaskat“ ja „Jürit“.
Kolmetunnise lahingu järel punker süttis ja hävines
täielikult. Julgeoleku saagiks langes 1 granaadiheitja, 2
kergekuulipildujat, 1 vintpüss, 1 püstol, 17 granaati,
2500 padrunit ja rohkesti muud varustust, samuti RVL-i dokumente.
60 meetri kaugusel punkrist leiti röövitud „Willis“.
Kui palju metsavendi tegelikult põgenema pääses,
on teadmata. A. Hatto on nimetanud 7 meest, kuid see pole päris
kindel, sest vana-aasta õhtu tõttu võisid
paljud olla punkrist lahkunud. Järgmisel päeval kahele
Sipa punkrile tehtud haarangu käigus leiti kohalolevana vaid
üks metsavend (Oskar Jets).
Lahing Punakülas,
Koidu talus
Toimus Võrumaal
Sõmerpalu valla Punakülas Samuel Toropi elukohas Koidu
talus 27.4.1946 ja oli taoliselt Määritsa lahingule
omalaadseks NKVD karistusoperatsiooniks metsavendade rünnaku
eest Sõmerpalu vallamajale Osulas 13. märtsil, kus
tapeti 13 nõukogude aktivisti ja nende pereliiget. OBB
aruandest(34)
loeme:
„27. aprilli
õhtul kell 8 NKVD operatiivgrupp koos 138. laskurpolgu
väeosaga vanemleitnant Ossokini juhtimisel piiras sisse Sõmerpalu
vallas Koidu talus 5-liikmelise bandgrupi. 4-tunnilise lahingu
tulemusel tapeti talus 4 bandiiti ja võeti kinni 1 bandiit.
talu põles sisse. Talus olnud bandiitidelt võeti
ära 1 kergekuulipilduja, 2 automaati, 2 püstolit ja
1200 lahingupadrunit. Tapetuteks osutusid: 1) bandepealik Karl
Erik, Sulbi valla elanik, endine Saksa sõjaväe teenistuja,
metsas 1945. aastast; 2) Samuel Torop, 60-aastane, OK vabatahtlik,
Vabadussõjas osaleja, kandis rinnas Vabadussõja
aumärki: 3) Kalju Torop, eelmise poeg, 27-aastane, Saksa
armee vabatahtlik, keeldus operatsiooni käigus alla andmast
ja põles talusse sisse; 4) tundmatu, kelle isikut ei õnnestunud
kindlaks teha...“
Tegelikult tehti sissepõlenud
metsavendade tuvastust väga pealiskaudselt, näiteks
oli Karl Erik (Heerik) langenud juba kuu aega varem Määritsa
lahingus. Põgenema pääsenud Kalju Toropi andmeil(35)
langesid selles lahingus lisaks tema isale Samuel Toropile veel
soomepoiss Arkadi Hanschmidt (1926)(36),
Villi Kupp (1925) ja Kalju Täht.
Heinassaare
punkrilahing
Toimus Virumaal Mäetaguse
vallas 29. märtsil 1946, olles seotud ühe suurima Eesti
metsavendade ühendusega, mis kandis nime „Lendav Surm“
ja mille kõige edukamaks operatsiooniks oli suvel 1946
kümnekonna NKVD-lase ja kompartei funktsionääri
tapmine Oonurmel(24).
Ka Heinassaare lahingus osalesid enamuses „Lendava surma“
liikmed.
Operatsiooniaktis (allakirjutanud OBB operatiivvolinikud vanemleitnant
Kravtšenko ja nooremleitnant Heinang25, MVD vägede staabiülem
leitnant Lunev, tekstis ekslikult Luks) on kirjas(26):
„29. märtsil 1946 operatiivandmete alusel MVD-vägede
ja rahvakaitsevõitlejatest koostatud jõududega,
kokku 30 meest, teostasime Mäetaguse valla territooriumil
Mäekülast 2,5 km eemal metsas operatsiooni punkri blokeerimiseks
ja „Lendava surma“ liikmete tabamiseks. Operatsiooni
läbiviimisel avaldasid bandiidid operatiivgrupile relvastatud
vastupanu, tulistades kuulipildujatest, vintpüssidest ja
automaatidest. Operatiivgrupi vastutule tõttu puhkes tulevahetus,
mis kestis 3 tundi ja mille tulemusel tapeti üks bandiit,
kuna ülejäänud varjusid tulevahetuse käigus
metsa. Piirava operatiivgrupi kaotuseks oli kaks meest. Bandiitide
poolt tapeti MVD-vägede seersant Tšerkas ja rahvakaitselane
Kreisa (Kriisa). Tapetud bandiit tuvastati kohapeal, selleks osutus
Lulla. Punkrist leiti mahajäetuna raskekuulipilduja, aotomaat
ja saksa vintpüss ning suurel arvul laskemoona.“
Tegelikult langes selles lahingus kohalik nooruk Aksel Vallimäe
(1926), kuna põgenema pääsesid Karl ja Voldemar
Uusmees, Herbert ja Laine Lulla (H. Lulla 16-aastane õde),
Feliks Peedo, Arnold Juuse, Herman ja Gustav Tammed(27).
Krabi (Korneti)
punkrilahing
Toimus Võrumaal
Varstu vallas Läti piiril 4. aprillil 1946. Tegemist oli
suurema metsavendade salga (kuni 13 liiget) likvideerimisega,
mis opereeris peamiselt Varstu vallas Paganamaal. Salga juhiks
peeti Paul Antsovit. Võru OBB operatiivgrupi aruanne(33):
„3. aprillil
k.a. Võru MVD operatiivgrupp võttis Varstu vallas
kinni bandiit Valter Jaani p Taru (1920), Pumaarmee Eesti Korpuse
desertööri, ja Jakob Karli p Helmese (1914), Rõuge
elanik. Taru ülekuulamisel selgitati välja, et Varstu
vallas idapool Krabi külast, Läti NSV piiril varjab
end 6-liikmeline bande. Taru kasutati operatiivgrupi poolt teejuhina
3.aprillil k.a., et seda gruppi likvideerimida. Operatsioonis
tapeti 3 bandiiti, nende hulgas Eldov, Rein Kask ja Olev Loog,
kõik Ruusmäe valla elanikud, aktiivsed Omakaitse liikmed.
Selle bande pealik Voldemar Teas, endime Omakaitse kompaniiülem
Ruusmäel, tapeti tulevahetuses operatiivgrupiga 29. märtsil
k.a., millest teatasime Teile infokirjas N 619 4.4.46-st. Punkri,
milles bandiidid varjusid, sissepääsud olid mineeritud
4 tankitõrjemiiniga., Bandiidid osutasid relvastatud vastupanu,
heites operatiivgrupi suunas kuni 50 granaati. Lahing bandiitidega
kestis üle 5 tunni. Punkrist võeti ära üks
kergekuulipilduja, 3 automaati, 3 vintpüssi, 1 püstol,
2 püssi, 2000 padrunit ja 1 raadiovastuvõtja. Operatsioonigrupi
poolel tapeti 138. laskurpolgu nooremltn Savenkov ja 1 punaarmeelane.”
Langenud Eldovi eestistatud
nimi oli August Eelsoo (1913), Rein Kask oli sündinud 1911.
Ertsma punkrilahing
Toimus Pärnumaal
Halinga vallas Ertsma (Kodasma) rabas sinna ehitatud RVL-i staabipunkri
ümberpiiramisel. Punkri asukoha reetis julgeolekule teenekas
agent „Oja“(42)
(A. Läänemägi).
Pärnumaa EkbO sekretäri ettekandest:
„27. veebruaril
1949 Pärnumaal Halinga vallas, 3 km kaugusel Pärnu-Jaagupi
alevikust, rabas, avastari bandiitide punker. Vastastikuses tulevahetuses
sai surma üheksa (9) RVL staabi liiget, üks arreteeriti
haavatuna ja teine pages, keda jälitati – kuid jäi
selgitamata, kes põgeneja tegelikult oli. Tulistamisel
sai surma neli (4) Riikliku Julgeoleku Ministeeriumi sõdurit
ja üks raskesti haavata. [...].
Langenud metsavennad
olid(43)
Endel Karell (1922) „Kurul“, „Luftmarssal“;
Viktor Rumjantsev (1921) „Rumm“; Eduard Redlich (1921)
„Habe“, Voldemar Härmson (1925), Jaan Illaste sen
(1895) „Vanaisa“; Mihkel Valler (1894) „Vana Jääras“,
VRII/3; Olev Vähi (1925), „Täpu“; Marie Ellermaa
(1907) ja tema 2-aastane tütar Tiiu. Haavatud Mihkel Ellermaa
arreteeriti kohapeal, talle mõisteti 25+5, vabanes laagrist
1958, abiellus teist korda, suri 1980(44).
Jüri Reidlal õnnestus piiramisrõngast läbi
lipsata, ta tegutses metsavennana Läänemaal, kuni tabati
1950. aastal. Sai 25+5, vabanes Vorkuta laagrist 1958, kuhu koos
oma samuti vangistusest vabanenud naise Meetaga jäi elama.
Hukkus kaevandusõnnetuses Vorkutas 10 aastat hiljem.
Lahing Õviste
talus
Toimus Valgamaal Helme
vallas Õviste talus Tõrva lähedal 18. jaanuaril
1946, olles seotud Vaoküla, Helme ja Põdrala valdades
tegutsenud ja varem Saksa sõjaväes teeninud metsavendade
salgaga, mille pealikuks oli Voldemar Pehme. 13. jaanuaril tabatud
Leopold Roovere ja Uno Rüütli ülekuulamisel saadi
teada, et Pehme varjab ennast Tõrva lähedal Õviste
talus. Otsekohe käivitati tšekistlik operatsioon talu
läbiotsimiseks, milles osales 35 NKVD-last ja sõjaväelast.
Operatsiooniaktis (alla kirjutanud operatiivgrupi ülem, 138.
laskurpolgu leitnant Korolev, Valgamaa NKVD rajooniosakonna ülem
Soonda ja sama osakonna OBB operatiivvolinik Vorobjov, kirjutatakse20:
„Olles 18. jaanuari
öösel kell 1 saanud ülesande pataljonikomandörilt
T. Buttsevilt, sõitsime välja Helme valda Õviste
talu juurde tugevasti relvastatud bandiit-terroristi likvideerimiseks.
Kuna selgus, et samal ajal toimub Tõrvas kell 14 kohtumine
NSV Liidu ÜN saadikukandidaadi kindralpolkovnik Kazakoviga,
otsustasime operatsiooni alustada 18. jaanuari kell 8 hommikul.
Jõudes sündmuspaigale kell 6 hommikul, piirati Õviste
talu täielikult sisse ja koidiku saabudes alustati operatsiooni
talu läbikontrollimiseks ja punkri leidmiseks. Kolm võitlejat
asusid hobusetalli hoolikalt läbi otsima ja avastasid luugiga
kaetud punkri sissepääsu, olles enne 2 hobust õuele
vabaks lasknud. Pärast seda, kui punaarmeelane Kuhharitšev
oli sissepääsu põhust puhastanud ja avas luugi,
tulistati punkrist välja automaadivalang, millest Kuhharitšev
sai rindkere vasakusse poolde raskesti haavata. Osutades talle
esmaabi, teised punaarmeelased lahkusid hobusetallist. Neile järele
heideti üks käsigranaat, mis ka lõhkes. Kasutades
punaarmeelase haavatasaamist, kaks relvastatud bandiiti ronisid
punkrist välja ja tulistasid talli ustest piirajaid trasseerivate
kuulidega. Mõne aja pärast jooksid nad laudaga ühendatud
heinaküüni ja alustasid sealt uuesti tulistamist. Püüdsid
küüni aknast välja hüpata, kuid akna pihta
tulistatud süütekuulide tõttu seda võimalust
ei avanenud.
Peale kuulipildujavalangut küün süttis põlema,
sama põleva katuse all viibisid ka bandiidid. Küüni
põlemise ajal kostis tugev plahvatus, mis lubab oletada,
et lõhkesid bandiitide granaadid. Peale tulekahju kustumist
leiti kohal, kus bandiidid olid viibinud ja kus plahvatus oli
toimunud, üks automaatpüss, kaks saksa vintpüssi.
Samuti leiti ja kaevati lahti hobusetalli alune punker küünialuse
pindalaga 9 ruutmeetrit, kust leiti kaks magamiskohta, 8 granaati,
üle 1000 vintpüssipadruni ja 100 püstolipadrunit,
dokumendid Ernst Kipperi ja Otto Lessingu nimele. Kohe haavatasaamise
järel osutati Kuhhritševile meditsiinilist abi ja ta
viidi autoga Valga haiglasse, kus suri.
Ülalmainitud talu perenaise Leida Ritsessoni tunnistusel
selgitati välja, et punkris elasid tema vend, eelmisel suvel
relvad hankinud Voldemar Karli poeg Pehme koos oma sõbra
Kaljuga (perekonnanimi polnud perenaisel teada). Bandiitide südametunnistusel
on mitu terakti: 1) metsavaht Järv koos oma naisega, Undla
koos oma naisega ja autojuht Davõdov, olemasolevail andmeil
Valga NKVD RO töötaja.”
Hilisematest aruannetest
selgub, et teise langenud metsavenna nimi polnud mitte Kalju,
vaid hoopis Leo Kallas, tapetud tšekist töötas
aga Valga sõjavangilaagris.
Koeru-Aegviidu
jälituslahing
Toimus Järvamaal
Koeru ja Aegviidu vahel 29. detsembril 1947 pärast seda,
kui RVL-i juhtkond hakkas kavandama suuremat raharöövi
ja Georg Kase („Jaska“) teatas, et Paide riigipanga
kontoris töötab inspektorina talle tuttav neiu, kellel
on täielik ülevaade kõikidest selle pangakontorist
väljasaadetavatest rahasaadetistest(37).
„Jaska“ sõitiski koos teise RVL-i liikme „Tiidoga“
(Kalju Heli) Paidesse, kus sai teada, et järgmine rahasaadetis
Koeru haruosakonda läheb teele veel detsembri lõpus.
Ta teatas uudisest šifreeritud telegrammi teel Vigalasse,
kus RVLi juhtkond moodustas löögirühma, mis autoga
saabus Paidesse 29. detsembril. Rahasaadetis koos saatemeeskonnaga
läks Paidest teele samal päeval ja RVL-i operatiivrühm
ründas seda Koeru aleviku piiril. Rünnakuga kaasnenud
tulevahetuses sai haavata 2 saatemeeskonna liiget, metsavendade
saagiks langes aga ligi 100 tuh rubla. Röövi teostamise
järel jätkati autoga teekonda Järva-Jaani ja Albu
kaudu Aegviidu raudteejaama suunas, kuid kahjuks oli röövil
Koerus pealtnägijaid ja hävituspataljoni mehed hakkasid
neid otsekohe jälitama, seades Albul maantee ääres
ülesse varitsuse. Ootamatult avatud tulest sai „Rumm“
(V. Rumjantsev) jalast haavata ning auto mitu tabamust, mistõttu
teekonda tuli jätkata jalgsi. Õnneks ühest lähedasest
talust õnnestus kiresti hankida hobuseküüt ja
õhtu eel jõuti Aegviidu jaama lähistele, kus
põgenike grupp jagunes kaheks: „Tiido“, „Minister“
(H.Valdmaa) ja „Kolla“1 kavatsesid Aegviidus ümber
istuda rongile, kuna haavatud „Rumm“, „Majandusminister“
(J. Illaste) ja „Jaska“ jätkasid jalgsiteekonda
Raasiku poole kus elas üks „Rummi“ tuttav. Paraku
esimene grupp põrkus Aegviidu raudteejaamas punaväelaste
varitsusele ja tulevahetuses sai „Kolla“ surma, ja „Tiido“
arreteeriti. Vaid „Ministril“ õnnestus põgeneda.
Langenud „Kolla“ nimi oli kaua teadmata, kuni autoril
õnnestus välja selgitada, et see oli Nikolai Lõssenkov(38).
Jaan Illaste sai surma haarangul 4. jaanuaril Tallinnas, Helmut
Valdmaa-Valdek KGB operatsioonis 1. jaanuaril 1948 Läänemaal
ja Viktor Rumjantsev aasta hiljem Ertsma lahingus, mida vaatame
veel allpool. Georg Kase arreteeriti 1948. aastal, sai 25+5 aastat,
vabanes 1955 ja suri Käru vanadekodus 2005. aastal.
Puutlipalu
punkrilahing
Toimus Võrumaal
Vastseliina vallas Loosi lähedases metsas (Puutlipalus) asuva
punkri piiramisel 29. märtsil 1953. Operatsiooniaktile on
alla kirjutanud sisevägede polkovnik Averjanov, kapten Leikin,
2N osakonna ülema aset major Andrejev, vanemleitnant Mürk,
kapten Kalikov, Tartu rajooniosakonna ülema aset major Mägi,
Vastseliina osakonna vanemleitnant Mihhaljov, leitnant Aherma.
„28. märtsil
1953 võeti SM 3.salga 1. komando opergrupi poolt kinni
illegaalina elav bandiit Joosep Piholaan, kes rea operatiivsete
kombinatsioonide järel47 tunnistas, et Tabinast 1–3
km lõunapool varjub relvastatud bandiitide salk. Bandiit
Piholaani tunnistuste realiseerimiseks ja Vähi bande likvideerimiseks
pandi toime tšekistlik-sõjaväeline operatsioon,
mille käigus 28.3 koidikul blokeeriti metsamassiivid koordinaatidega
/0818, 0819/, mille hoolikal läbiotsimisel sealt bandiite
ei leitud. Järgneval Piholaani kasutamisel teejuhina ta osutas
bandiitide asukoha koordinaatidena /0718/, kuid ka sealt bandiite
ei avastatud. Peale kpt Kalikovi ja kpt Sannikovi töötlust
Piholaan osutas kolmandale bandiitide asupaigale, mis asetses
300 m väljaspool eelnevalt blokeeritud ala. Kpt Kalikovi
ja kpt Sannikovi poolt võeti tarvitusele abinõud
uue asukoha blokeerimiseks, mille tulemusel 29.3 kell 15.30 avastati
punker tulesektoriga kolmes suunas. Bandiitidele tehti ettepanek
allaandmiseks, millele vastati püssitulega. Täiendava
blokeerimisega ja rünnakurühma tugevdamisega kella 18.30-ks
bandiidid likvideeriti. Tšekistlik-sõjaväelise
operatsiooni tulemusel tapeti: 1) salgapealik Richard Villemi
p Vähi (1918), Mauri k/n-st; 2) Karl Vello p Kaur (1920)
Läti NSV Aluksnest, 3) August Aleksandri p Kuus, 30, Linnamäe
vallast, varjus 1949.a. küüditamise eest ja läks
illegaaliks; 4)August Fritsu p Kurra (1912) Läti NSV Aluksnest,
illegaal 1944-st, 5) Endel Aleksandri p Leiman (1921), Vastseliina
raj Perametsast, teenis Saksa armees, varjus 1949 küüditamise
eest ja läks illegaaliks; 6) Ilse Rauli t Vähi (1924),
Mauri k/n-st, varjus 1949.a. küüditamisest ja läks
illegaalina metsa; 7) Lehtekai Alfredi t Ojamäe (1924), Mauri
k/n-st, endine põrandaaluse organisatsiooni liige, varjus
1949.a. küüditamisest ja läks illegaalina metsa;
8) Leida Karli t Grünthal (1923), Mauri k/n-st, varjus 1949.a.
küüditamisest, läks illegaalina metsa.”
Mõningaid täpsustusi
Kalju Aaropilt(48):
Richard Vähi oli pärit Vastseliina valla Sapi külast,
Ilse Vähi oli tema naine, Karl Kaur oli Misso valla Hino
külast, Lehtekai Ojamäe Vastseliina valla Peruse külast,
kuulus Võru Keskkoolis tegutsenud organisatsiooni Eesti
Vabaduse Eest, Leida Grünthal Misso valla Mauri külast.
Saika punkrilahing
Toimus Võrumaal
Vastseliina vallas Saika punkri piiramisel 7.03.1951. Operatsooniaktile
on alla kirjutanud Vastseliina rajooniosakonna ülem alampolkovnik
Burakov, sama osakonna operatiivvolinik Teder ja sisevägede
pataljoniülema aset vanemleitnant Ivanov(45).
Selle kohaselt:
„Vastavalt ENSV
GB Vastseliina RO käsutuses olevatele andmetele korraldati
7. märtsil 1951 Vastseliina rajooni Mauri k/n territooriumil
asuvale punkrile, kus varjab ennast 8 bandiiti, tšekistlik-sõjaväeline
operatsioon. Operatsiooni tulemusel tapeti peale 4-tunnist lahingut
punkris ja selle lähikonnas järgmised bandiidid: Rudolf
Jaani p Tomba (1898), bande pealik, hüüdnimi „Peremees“,
Pihkva raj Ruusa valla elanik; Evald Osvaldi p Keir (1919), Mauri
k/n Pedaja külast, hüüdnimi „Politruk“;
Lembit Augusti p Tullus (1931), Vastseliina mõisast, hüüdnimi
„Poja“; Raimond Rudolfi p Pild (1929), Pugala k/n Saika
külast, hüüdnimi „Krim“; Roland Augusti
p Uibo, Pugala k/n Senuti külast, hüüdnimi „Rolli“;
„Valja“ (muid andmeid ei ole); Kahel bandiidil –
Richard Vähil („Riks“) ja tundmatul õnnestus
põgeneda.“
Hiljem on selgunud(46),
et paaritunnise lahingu järel hukkus 5 metsavenda, kuna Uibo,
Kuus ja Vähi üritasid läbi murda ja põgeneda,
mis kahel viimasel ka õnnestus. „Valja“ oli tegelikult
Voldemar Visk (1921); Politruki hüüdnime kandev Keir
aga väga seiklusrikka minevikuga, teenis tõepoolest
1941. a Punaarmees territoriaalkorpuses politrukina, langes Porhovi
all Saksa sõjavangi, taheti algul maha lasta, kuid siis
elu säästeti ja toimis vangivalvurina, 1943. a kodus
puhkusel olles deserteerus ja hakkas end varjama metsas, mis jätkus
ka peale sõja lõppu.
VIITED:
(1) ERAF 131/7, lk 19
(2) Sakalamaa ei unusta, III, lk 104-115
(3) ERAF, 130/15489E (Arved Rulli toimik); ERAF, PVK (kartoteek)
(4) ERAF, 130/14592E (August Ronki toimik)
(5) Sama (Meeta Ronki toimik)
(6) ERAF, 131/35, lk 47
(7) ERAF, 131/7, lk 139
(8) ERAF, 130/11672E (Juhan Rinaldo toimik)
(9) Sama (Emilie Rinaldo toimik)
(10) ERAF 129/5902 (Heinrich Rinaldo toimik)
(11) ERAF 129/13854 (Rudolf Rinaldo toimik)
(12) ERAF, 131/ 7, lk l70
(13) Kultuur ja Elu, 1989, nr 5
(14) Peep Kärp. Julgeoleku tapatalgud Virumaal Eesti Sõnumid,
31.8.1995
(15) Ilmar Palli. Viimane sünnipäev – 17. Keskus
2000, nr
(16) ERAF, 129/13863; Soomepoiste lühielulood, lk 326
(17) ERAF f131, n.1, s. 193; Soomepoiste lühielulood, lk
356
(18) ERAF, 131/17, lk 50; Tõlge: Laasi, Vastupanuliikumine
Eestis 1944-49, 1992, lk 2653
(19) ERAF, 129/3628
(20) ERAF, 131/58, lk 85
(21) Jaak Pihlau. Eesti metsavendade pikim lahing toimus Virumaal.
2000. Käsikiri .Lühendatud versioon ilmus „Viru
Teataja“ (10.11.01)
(22) Erich Erilt. Virumaa Teataja 1990, nr 6 ja 7.
(23) ERAF, 129/14434 (H.Juhkami jt toimik)
(24) Jaak Pihlau. Lendav Surm. Alutaguse Memento Mälestusleht
2001, nr 11
(25) Anatoli Heinang esineb hiljem veel 1953 Kiviõli osakonna
vanemoperatiivvolinikuna leitnandi aukraadis, tema hilisemat saatust
ei ole teada
(26) ERAF, 129/3920, 129/25708
(27) Jaak Pihlau. Heinassaare lahing. Alutahuse Memento Mälestusleht
2002, nr 12
(28) ERAF, 131/64, lk 83
(29) ERAF, 129/25823 (Potissepa jt toimik)
(30) ERAF, 131/61, lk 52
(31) Kalju Aaropi andmed 2008 autorile
(32) Ilmar Palli. Õnnis on see, kes ei mäleta. Luup.
99 nr 10.
(33) ERAF, 131/61, lk 69
(34) ERAF, 129/562 (K.Toropi toimik)
(35) Sama toimik
(36) Soomeposte lühielulood, lk 68
(37) Jaak Pihlau. Läänemaa metsavennad Teise Nõukogude
okupatsiooni aja. Ettekanne Läänemaa Muuseumis 2007
(ilmumas Muuseumi toimetistes)
(38) ERAF, 131/133, lk 97
(39 ERAF f131/104, lk 74
(40) A.Hatto. Metsavendade Teenuse jõe lahing 15. oktoobril
1948.a. Nädaline, 20.10.98
(41) V.Pinn. Metsas. Haapsalu 1990, lk 70-73
(42) ERAF, 131/156, lk 104. „Oja“ aitas hiljem julgeoleku
lõksu meelitada ja Jaan Rootsi salga Võrumaal.
(43) ERAF, 131/63, lk 20
(44) Aino Lepp. Verise pühapäeva sündmustest Pärnu-Jaagupi
lähedal. Pärnu Postimees 26.2.94
(45) ERAF, 129/13273 (H.Tomba toimik)
(46) Veebileht „wehrmacht.pri.ee/foorum“ (teema Saika)
(47) Pole kahtlust, et teda peksti julmalt ja ähvardati mahalaskmisega
kohapeal. Vt ka K.Aarop. LõunaLeht 27.3,08- Hiljem mõisteti
Piholaanile 10´5 aastat, vabanes laagrist 1959
(48) Kalju Aarop. Lõuna-Võrumaa metsavendade viimne
vastupanu. Lõunaleht 2008, 27.3.08
(49) Meinhard Leetmaa. Sõjas ja ikestatud Eestis. Stokholm,
1979
|
|
|
