|
|
|
Rebase-aasta avaüritus 17.
mail Virumaal Palmse mõisa lähedal Pauna metsas,
kus Rebane metsavennana sõjateed alustas. |
Jaanika Kressa:
Rebane oli kange mees, ta on noortele eeskujuks
tekst: Jaanika Kressa
foto: Harri Henn
Tänavu
jaanipäeval möödub 100 aastat eesti sõjaajaloo
legendaarseima kuju, suurima eestlasest väejuhi Alfons
Rebase sünnist, mälestust
aitab üleval hoida Jaanika
Kressa.
Juubeliaasta avalöök
anti tänavu 17. mail Virumaal Palmse mõisa lähedal
Pauna metsas, kus Rebane 1941. aastal metsavend oli. Alates 2004.
aastast asub seal mälestusmärk ning on toimunud mälestusüritused,
millest on osa võtnud Rakvere ja Tallinna vabadusvõitlejate
esindajad.
Juubeliaasta pidustused jätkuvad 18. juunil Alfons Rebase
sünnilinnas Valgas mälestustahvli avamisega Kaitseliidu
hoone seinal, sest maja, kus tulevane sõjasangar sajandi
eest sündis, pole tänaseni säilinud.
Kahetsusväärselt ei toimu juubeliaastal sõjasangari
kuju avamist tema kodulinnas Narvas, kus Rebane veetis oma lapsepõlve
ja omandas hariduse Narva Vene Gümnaasiumis. Eesti olupoliitikud
on selle kauni ja strateegiliselt olulise linna ikka veel lihtsalt
“unustanud”.
Vabadusvõitluse
võrdkuju
Rebase sünnipäeva
on mitmel aastal peetud ka Viljandis, kus hilisem sõjasangar
1930. aastate teisel poolel Kaitseliidu Sakala maleva instruktorina
töötas. Tõuke nende sünnipäevapidude
pidamiseks andis endine rebasekutsikas, Eesti Sõjameeste
Sakala Ühingu esimene esimees Emil Alesma, kelle eestvedamisel
paigaldati Viljandisse endise Kaitseliidu, praeguse Muusikakooli
seinale mälestusplaat kolonel Alfons Rebasele. Alesma jättis
oma isikliku eeskujuga jälje nooremale aatekaaslasele kunagistes
ERSP ridades, Aavo Savitschile, kellest sai tubli toetaja veel
viimastele Idapataljoni meestele Viljandis. Tema eestvedamisel
sai alguse ka ESSÜ meeste ja linnakodanike ühine Rebase
sünnipäeva tähistamise traditsioon Viljandis Koidu
Seltsimajas, millest kummastaval kombel on aga distantseerunud
Kaitseliidu Sakala malev.
Kuigi vanu rindemehi on aasta-aastalt Walhalla teele kutsutud,
ei vaju ajalugu unustusehõlma, sest vähehaaval hakkavad
järeltulijad esiisasid välja vahetama. “Alfons
on minule eestlaste vabadusvõitluste võrdkuju –
sini-musta-valge märgiga varrukal,” kinnitab tulihingeline
Rebase-üritustest osavõtja, erukapten Harri Henn.
Just sellest legendaarsest mehest, kes omal ajal Tartust ühe
painajaliku mälestussamba koristas, on tänaseks saanud
kolonel Rebase perekonna sõber ja moraalne tugi.
Õde-vend
peavad sünnipäeva koos
“Ma tänan
kõiki, kes mu onu meeles peavad,” lisab Marina Rebane,
mõteldes juba olnud ja veel tulevatele juubeliüritustele.
Marinale on tänavune aasta aga ka leina-aasta, sest oma venna
juubeliaastal lahkus igavikku Alfonsi õde Astrid. Kui tema
tütar Marina koos aatekaaslastega 17. mail Pauna metsast
Rebaste Pirita koju tagasi jõudis, rõõmustas
92-aastane Astrid värskete kullerkuppude ja rüütliristikujulise
torditüki üle, kuid uinus sama päeva õhtul
igavesele unele. Hommikul oli vanadaam tütre koos sõpradega
teele saatnud, kinnitades, et jätab küll selle ürituse
vahele, sest metsas pole kellelgi kuigi mugav tema rulltooli lükata,
kuid venna mälestustahvli avamisele sünnilinnas Valgas
tahab ta kindla peale minna.
“Nüüd saab Astrid Alfonsiga koos seda sünnipäeva
pidada,” lohutas Harri Henn Marinat ja teisi leinajaid Astrid
Rebase matusepäeval Metsakalmistu vaikuses.
Konkreetne
ja distsiplineeritud
Alfons Rebasest elab
endiste sõjameeste seas mitmeid legende, peamiselt aga
hinnatakse teda selle eest, et ta hoidis oma mehi ja kaitses Eestit.
Väino Kiviloo, kes noore mehena nägi kuulsat Rebast
oma silmaga 1945. aastal Oppelni kotis, meenutab: “Olime
Walkenbergi linnas, kui ilmus Rebane. Ta oli ohvitser ja juba
seetõttu kuulasid mehed teda. Ta kutsus eestlased kokku
ja viis meid kotist välja.”
Kiviloo kinnitusel oli Alfons Rebasel teistest eesti ohvitseridest
isegi suurem autoriteet, mis võis olla tingitud sellest,
et ta oli nii välimuse kui jutu poolest paljudest konkreetsem
ja ka distsiplineeritum. “Need päevad, mil mina teda
nägin, oli Rebasel üks naisterahvas kõik aeg
kaasas. Ma ei tea, kas ta oli medõde või mitte,
kuid kuigi olin tookord vaid poisike, võin kinnitada, et
niisugune olukord polnud tavaline, naisega koos liikus rindel
ainult Rebane,” meenutab Kiviloo.
Selgrootus
ja lömitamine ei sobi
Alfons Rebasele kuulub
kõrgeim sõjaväelise autasu, mida üks eestlane
üldse kunagi on saanud. Rüütliriste said Saksa
armees Teises maailmasõjas bolševimi vastu võidelnud
neli eestlast, belglast ja hollandlast, 3 prantslast ja taanlast
ning koguni 12 lätlast. Tammelehed Rüütliristi
juurde anti aga vaid kahele välismaalasele, need olid belglane
Leon Degrelle ja eestlane Alfons Rebane.
Hinnates Alfons Rebase sõjalisi teeneid, tunnevad eestlased
aga jätkuvalt valehäbi. Kaks aastat tagasi kirjutas
Aavo Savitsch Kultuuris ja Elus, et selgrootus ja välismaailma
ees lömitamine ei sobi kokku meie rahva ajalooga. Ta avaldas
lootust, et Rebase 100. sünniaastapäeva ajaks juhivad
meie rahvast inimesed, kes ei ole seotud sama režiimiga,
mille vastu Rebane pool oma elu võitles.
Kuigi riiklikul tasandil pole midagi muutunud, on Eestis kasvanud
ja kasvamas noori, kes vajavad eeskujusid ning keegi ei sobi selleks
paremini kui legendaarne sõjasangar.
Tauno Rahnu,
Eesti Leegioni Sõprade Klubi ja klubi „Wiking-Narva“
liige:
“Alfons Rebasega
puutusin esmakordselt kokku 1985. aastal kutsekoolis, kui ajalootunnis
õpetaja teda fašistide sabarakuks nimetas. Olin tema
nime kuulnud põgusalt ka enne vanade meeste juttudes ja
alati lugupidavas toonis. Ei suutnud tookord õpetajale
midagi vastata, kuna puudusid teadmised. Õnneks elas mu
kõrvalmajas mees, kes oli kogu sõja saksa mundris
läbi käinud. Mitmel õhtul istusin katlamajas,
kus mees töötas, ja kuulasin tema meenutusi. Ta rääkis
mulle lahti kogu tolle aja eestlaste traagilise saatuse ja valikuvõimaluste
vähesuse. Ta rääkis asju, millest isegi kodus ei
räägitud. Mäletan hästi Mihkli-Vana sõnu:
„Rebane ei olnud mingi sabarakk. Ta oli ohtlikeim vaenlane,
mida üks kommunist üldse karta võib. Sellepärast
nad teda vihkavad ja laimavad. Rebane oli kange mees. Rebane oli
eestlane, kurat!“
Läks veidi aega
ja valedekoorma all küürus impeerium lagunes, Eesti
sai taas vabaks. Hakkasid ilmuma raamatud eesti sõjameestest,
kes sõdisid saksa mundris, kuid Eesti iseseisvuse eest.
Kolonel Rebase põrmu kojutoomine ja kodumulda sängitamine
tekitas tunde, et Eesti Riik on tõesti vaba ja tunnustab
oma sangareid. Kuid see oli meelepete. Liiga palju oli võimukoridoridesse
jäänud uitama „endisi“ kommuniste, kes nagu
kameeleonid olid nüüd muutunud isamaalasteks, seejärel
liberaalideks ja seejärel eurokommardajateks.
Muutus kõik – jälle
on vanad mehed, Eesti kangelased, muudetud fašistideks. Poliitkorrektsus
on nagu vähkkasvaja mürgitanud inimeste ajud ja meie
vabadusvõitlejatele vaadatakse kõõrdi, neist
hoitakse eemale kui pidalitõbistest. Poliitikud keelduvad
osalemast igasugustel üritustel, mis on seotud Saksa poolel
sõdinud veteranidega. Kuidas nad saavad ennast nimetada
eestlasteks, kui nad igasugust väärikust kaotades salgavad
maha oma rahva ajaloo ja sangarid? Kogu Nõukogude süsteem
töötas selle nimel, et sundida inimesi unustama oma
kultuur, juured ja päritolu. Miks seda praegult vabatahtlikult
tehakse?
Maailma ajaloos on vähe
selliseid lahinguid, mida saaks võrrelda Sinimägedes
ja Krivasoos toimunud lahingutega. Meie sõdurid said seal
hakkama millegi nii erakordsega, et kirjutasid oma nimed kuldtähtedega
maailma sõjanduse ajalukku. Ja mis on nüüd nende
tasu? Põlgus, unustus, süüdistused. Eesti riik
pole siiamaani suutnud vääriliselt tänada Eesti
vabaduse eest verd valanud Harald Nugiseksi. Igal aastal esitatakse
ta Eesti Vabariigi teenetemärgi saamiseks ja iga aasta on
presidendid ta nime maha tõmmanud. Need samad presidendid,
kes oma kõnedes räägivad vabadusest ja selle
hoidmise vajadusest ning hindamatusest. Milline kahepalgelisus.
Venemaa kasvava agressiivsuse
ja kommunistliku režiimi rehabilisatsiooni taustal on äärmiselt
tähtis, et eesti noortesse süstitaks maast-madalast
kodumaa-armastust ja patriotismi. Noortel peavad olema oma kangelased,
kellest eeskuju võtta ja keda armastada. Kuid kuidas saab
seda teha, kui vabadusvõitlejad on langenud poliitikute
põlu alla? Kust võtavad siis noored oma eeskujud?
Narkootikumidest, kuritegevusest ja kombelõtvusest läbiimbunud
meelelahutusmaailmast ikka. Ja siis me imestame, et soov oma riiki
kaitsta noorte hulgas nii madal on?
Me peame mõistma,
et kui kaob eesti noorte tahe kaitsta oma riiki, kaob ka iseseisev
Eesti Vabariik. Ainult meie väiksearvulise kaitseväe
peale panustada ei maksa, kogu rahvas peab olema valmis sõdima
– see tähendab, et ta on selleks korralikult ette valmistatud,
nii oskuste poolest kui ka moraalselt. Ja lääne poole
ei maksa pidevalt vaadata, peab meeles pidama, et liitlased on
meid varemgi reetnud.
Siiski on ka olemas
teatud hulk noori, kes pole unustanud meie vanaisade kangelaslikku
võitlust kommunistlike mõrtsukatega ja hoiavad nende
mälestust pühana. Nende jaoks kehastab Alfons Rebane
eesti sõjamehe koondkuju, millest tuleb võtta eeskuju,
kellest ammutada jõudu ja võitlustahet, inspiratsiooni.
Ta kehastab vabadustahet, vaprust, tõelist Eesti Vaimu.
Ta kehastab meile Eesti ajalugu, rahvuslikku uhkust, armastust
oma kodumaa, rahva ja keele vastu – kõike, mida me
oma hinges hoiame ja mida me oma tegudes peame edasi kandma –
kõike seda, mis teeb meist eestlased.
* * *
Tauno Rahnu mälestusluulet
Meie kõigi jaoks tõeline leid,
Alfons Rebane, eesti sõjamees,
ta karistas punaseid barbareid,
oli alati seal, kus taplus kees.
Ta poisid olid esimesed,
kel Raudristid rinnas
ja kuhu ka rinne neid paiskas –
olid „rebasekutsikad“ hinnas.
Volhovi katlas või Tartu all,
lahinguis ei hoidnud ta end,
ei jätnud oma mehi hätta
see Virumaa metsavend.
Päikese käes helklemas Rüütlirist
läks rünnakule alati ees
ja laulis laulu kuradist,
süda vapper tuksumas sees.
Mälestust sellest mehest
eal ei purusta ajahammas,
oma hinges püstitagem
talle mälestussammas.
|
|
|
