Kultuur ja Elu 2/2008

Kultuur ja Elu 1/2008

Määritsad: vasakult Marta ja Erich poegade Lembitu ja Kaljoga, Osvald Tatrik, Marta õde, ema Liina Sillamaa (koeraga) ning keskel Liina ema.

LAHING HINDRIKU TALUS

tekst: kalju aarop

Võrumaa metsavendade üks kangelaslikumaid lahinguid toimus 1. aprillil 1946 Sõmerpalu valla Haamaste külas asuvas Hindriku talus.

Hindriku talu omanikuks oli Eesti sõjaväe kapten Erich Määrits ning seepärast on seda lahingut sageli nimetatud ka Määritsa talu lahin­guks. Kapten Erich Määrits võitles 1944. aastal Saksa poolel venelaste vastu ja taganes koos sakslastega Läände. 1946. aastal elasid Hindriku talus kpt Määritsa naine Marta Määrits ja tema ema Liina Sillamaa ning nen­de sugulased, õde ja vend Erna ja Osvald Tatrikud. Osvald Tatrik oli metsavend ning seetõttu viibisid Hindriku talus sageli ka teised ümbruskonna metsavennad.
Metsavendade poolt teostatud rünnak Osula asulale 13. märtsil 1946 pani okupatsioonivõimud kihama. Varem polnud Eestis sarnast juhust olnud, et metsavennad hoiavad valla keskust tervelt päev aega oma valduses. See sündmus kajas kuni Moskvani välja, rünnakut arutas EKP keskkomitee oma bürool 28. märtsil 1946 ning seal nõuti Võrumaa NKGB ja NKVD maakonnaosakondadelt otsustavat tegutsemist ning maakonnas banditismile kahe kuu jooksul lõputegemist. Vastasel juhul ähvardati maha võtta nende osakondade ülemad.
Seetõttu asusid julgeolekuorganid ülima aktiivsusega tegutsema. Sõmerpalu vallas arreteeriti hulgaliselt inimesi, keda kahtlustati sidemetes metsavendadega. Ühelt arreteeritult saadi and­meid, et osa Osula rünnakust osavõtjaid varjab end Hindriku talus. Ilmselt õnnestus julgeolekuorganitel sokutada metsavendade ridadesse oma agent.

Lahingupäev

Ööl vastu 1. aprilli 1946 alustas NKVD sisevägede 138. vahipolgu sõjaväeline operatiivgrupp koos kohalike hävituspataljonlastega operatsiooni Hindriku talus olevate metsavendade vastu. Operatsiooni juhtis NKVD Banditismi Vastu Võitlemise Osakonna (BVVO) vanemoperatiivvolinik vanemleitnant Osokin. Juba 31. märtsi õhtul oli Sulbi ümbruses märgatud sõja­väelaste liikumist. Tolleaegse Sõmerpalu valla partorgi V. Valuski ütluse järgi, kes hävituspataljonlaste juhina osales operatsioonis, võttis sellest osa 120 sõjaväelast ja 15 hävituspataljonlast (E. Laasi “Vastupanuliikumine Eestis 1944–1949”, lk 38). Ümbruskonna elanike jutu järgi toodi aga lahingu käigus kogu aeg sõjaväelasi juurde ning lõpuks oli neid tunduvalt rohkem kui lahingu alguses, mõnede arvates ligi kolmsada meest. Hindriku talus viibis sel ajal kümmekond metsavenda, nende hulgas ka Osulale tehtud rünnaku juhid Avo Pruus ja Karl Heerik.
1. aprilli varahommikul kell kuus lähenes NKVD sisevägede operatiivgrupp vaikselt Hindriku talule ja piiras selle sisse. Seejärel üritas siseväelaste rünnakrühm elumajja tungida, kuid löödi metsavendade poolt tagasi. Nende järel jooksid majast välja kuus metsavenda ja Erna Tatrik ning üritasid piiramisrõngast metsa suunas välja murda. Läbimurret üritati teha mööda talust kagu poole jäävat madalamat ala, mis tollal oli kaetud hõreda võsaga. Läbimurre aga ei õnnestunud, kaks metsavenda langesid, teised tõmbusid majja tagasi. Erna Tatrik sattus piirajate kätte. Metsavennad avasid elumajast piirajate pihta kuulipilduja- ja automaaditule, üks sõjaväelastest sai surma ja teine surmavalt haavata.
Seejärel tõmbusid sõjaväelased Hindriku talust kaugemale ja asusid positsioonidele naabertalude kivist hoonete ja metsa varju. Sealt avati Hindriku talule äge tuli – tulistati kahest raskekuulipildujast, seitsmest kergekuulipildujast ja teistest relvadest, kuid metsavennad ei alistunud. Lahingu käigus põletati maha kõik talu kõrvalhooned peale ühe. Pärast seitse tundi kestnud tulevahetust õnnestus NKVD-lastel leekkuulidega põlema panna ka talu elumaja, kus metsa­vennad end varjasid.
Nüüd tegid NKVD-lased metsavendadele ettepaneku alla anda. Metsavennad palusid 45 minutit vaheaega tulevahetuses, et oleks võimalik omavahel nõu pidada, mille järel nad annavad vastuse. Tulistamine katkestati mõlemalt poolt. Peale vaheaega teatasid metsavennad: ”Elusalt meie alla ei anna, vaid kaitseme ennast nii kaua, kuni põleva maja lagi ja katus meile peale kukkuvad.” Parlamentäärina tegutses vaenupoolte vahel kogu läbirääkimiste aja Erna Tatrik. Viimase käigu ajal jäi ta langenuna vaenupoolte vahelisele alale lamama. Kes ta maha laskis, pole teada. NKVD dokumentides väidetakse muidugi, et seda tegid metsavennad, kuid arvestades M. Kitse „Haanjamaa monumentides“ kirjapandut, võisid seda teha siiski hävituspataljonlased.
Metsavennad riputasid põleva maja aknast välja sinimustvalge lipu ning jätka­sid selle all vastupanu, kuni maja kokku varises ja nad enda alla mattis. Nad võitlesid lõpuni ega alistunud, vaid läksid uhkelt sõdurisurma. Koos metsavendadega hukkusid ka majaperenaine Marta Määrits ja tema ema Liina Sillamaa.

Mahapõlenud maja ahjulõõri peidetud pudelist leiti metsavendade läkitus eesti rahvale:

“Eesti rahvas!
Täna, 1. aprillil 1946. a. meie, Eesti partisanid, võitlesime tiblade ja eesti rahva äraandjate vastu. Avaldasime kuuekesi vastupanu vaatamata suurele ülekaalule umbes kaheksa tundi. Niisiis, eesti rahvas, võidelge visalt eesti rahva vabaduse ja iseseisvuse eest!
Vapper sõdur švejk
Elagu vaba Eesti ja eesti rahvas!
Tervitus kõigile kaaslastele, ­väikesele õekesele, isale ja emale ja veel kord ­väikesele H-le.
Tervitab Avo Pruus.”

Pärast lahingut toodi mahapõlenud Hindriku talu elumaja rusudest välja kuus surnukeha. Surnukehad olid niivõrd ära põlenud, et nende isikuid ei olnud võimalik tuvastada. Teada on, et majas langesid metsavennad Avo Pruus, Karl Heerik ja Osvald Tatrik, neljas mees oli tundmatu. Kõik langenud metsavennad, samuti koos nendega hukkunud taluperenaine Marta Määrits ja tema ema Liina Sillamaa maeti sinnasamasse põlenud Hindriku talu elumaja trepi ette. Keegi oli kunagi hiljem nende matmiskoha ümbritsenud maakividest kontuuriga ning kogu okupatsiooniaja tõid inimesed sinna lilli tänutäheks langenud vabadusvõitlejatele.
Kahe piiramisrõngast väljamurde katsel surma saanud metsavenna ning Erna Tatriku surnukehad viidi Osulasse ja pandi Osula meierei kuuri seina äärde isikute tuvastamiseks ja rahva hirmutamiseks. Nemad on maetud Osula surnuaia vastas üle tee asuva metsa alla, kalmu ümbritseb praegu madal aed. Üks nendest oli Aksel Pallav ning teine arvatavasti Mõ­nis­test pärit Kalju Tiits, sest kohalikud inimesed teda ei tundnud.

Kui suured olid kaotused?

Eeltoodud Hindriku talus toimunud lahingu kirjeldus erineb mõneti NKVD materjalides ja okupatsiooniaegses kirjanduses esitatud lahingu kirjeldustest, sest seda on täpsustatud kohalikelt elanikelt saadud andmetega. Okupatsiooniaegses ajalookirjanduses püüti näidata, et pärast sõda toimus Eestis klassivõitlus, kus eestlased võitlesid eestlastega ning okupatsiooniväed võitluses ei osalenud. Hindriku talu lahingus olevat seetõttu nõukogude poolel osalenud ainult paarkümmend kohalikku hävituspataljonlast, seda, et lahingus osales ka vähemalt 120 NKVD sisevägede soldatit ei mainita poole sõnagagi (M. Kits “Haanjamaa monumendid” 1968, lk 66–69).

Pole täpselt teada Hindriku talus langenud metsavendade arv. Arhiivis säilinud NKVD materjalides (ERAF F 131, n 1, s 51, lk 229; F 131, n 1, s 54, lk 47 jm) on kirjas, et Hindriku talus langes kümme metsavenda ja kolm nende abistajat. Siin on ilmselt tegemist juurdekirjutusega, nagu see Vene ajal kombeks oli. Tollal oli tavaline, et oma saavutusi püüti ülemuste ees ilustada. Kuna Banditismi Vastu Võitlemise Osakonnal olid luureandmed, et Hindriku talus varjab end kümme metsavenda, siis ei olnud võimalik pärast lahingut ülemustele ette kanda, et neli neist pääses ära. Loomulikult kanti ette, et tapeti kõik kümme. Tõenäoliselt langes Hindriku talus siiski ainult kuus või äärmisel juhul kaheksa met­savenda ja kolm nende abistajat. Sulbi küla elanik Elfriede Heerik läks kohe pärast lahin­gu lõppu, kui NKVD-lased lahkunud olid, Hindriku tallu. Tema otsis sealt oma mehevenda Karl Heerikut, kes ka end Hindrikul varjas. Elfriede Heeriku sõnul olid Hindri­ku talu põlenud elumaja ees nelja mehe ja kahe naise põlenud surnukehad, kedagi neist ära tunda ei olnud võimalik. Seega koos kahe väljamurdekatsel surma saanud mehega langes Hindriku talus kuus metsavenda, kuid päris surmkindel see muidugi pole, sest mõni surnukeha võis jääda põlenud maja rusudesse. Kuuest langenud metsavennast on juttu ka M. Kitse “Haan­jamaa monu­mentides” ja Võru Kodu­loomuuseumis säilitatavas koduuurija K. Kongo soveti­aegses uurimistöös (U – 405).

Ka Avo Pruus räägib oma hüvastijätukirjas kuuekesi võitlemisest. Kas ta arvestas kuue hulka ka need kaks metsavenda, kes väljamurdekatsel langesid, oli neid majas veel kuus või luges ta kuue hulka ka majas olevad naised, kellega nad koos langesid?
Tõenäoliselt oligi 31. märtsi õhtul Hindriku talus kümme metsavenda. Nendest kaks metsa­­venda, Elmar Kängsepp ja Kalju Heerik, lahkusid aga öösel Hindriku talust ja läksid lähedal asuvasse Parmu veskisse ning magasid seal punkris. 1. aprilli hommikul tulid soldatid ka Parmu veskit läbi otsima. Nad alustasid läbiotsimist kõrvalhoonetest ning veskis asuva punkrini ei jõudnud, sest enne kutsuti nad ära Hindriku tallu appi (andmed pärinevad sel ajal Parmu veskis elanud Eha Kongolt). Kaks metsavenda aga väljusid 1. aprilli hommikul Hindriku talu elumajast oma loomulikke asju ajama, märkasid liikumas vene soldateid ja lasid vaik­selt jalga, tallu tagasi pöördumata. Naabertalu perenaine Elfriede Reimann nägi, kuidas üks mees jooksis metsa, kui tulistamine algas. Kuhu jäi aga teine mees?
On avaldatud arvamust, et teine mees võis olla metsavendade hulka sokutatud BVVO agent, kes läks kohe NKVD-laste juurde. Sulbi külas elav Sulev Land kohtas aastaid hiljem juhuslikult autobussis meest, kes kuuldes, et Land elab Sulbi külas, rääkis talle, et tema pääseski Hindriku talust ära. Ta oli aluspesu väel metsa jooksnud, siis ühte tallu läinud, kust sai endale riided selga, ning pärast seda Tartusse. Ka see mees oli avaldanud arvamust, et teine mees võis olla KGB agent. Ühes NKVD dokumendis on lause: „Agentide andmeil oli sissepõlenute hulgas vanemleitnandi vormis bandepealik Avo Pruus.“ Ka see lause viitab sellele, et metsa­vendade hulgas võis olla Banditismi Vastu Võitlemise Osakonna poolt värvatud agent.

On võimalik, et hommikul talust väljunud kahest metsavennast oli üks NKVD mater­jalides korduvalt mainitud agent Tark – Aleksander Lotamõis. Igatahes on teada, et Lotamõis oli metsa­vend ja varjas end Sulbi ümbruses ning võis väga hästi sokutada end Hindriku talus varjavate metsavendade hulka. Tal võis olla NKVD-lastega kokkulepe, et ta väljub hommikul talust ja juhatab haaranguliste löögirühma majja. Pärast Hindriku talus toimunud lahingut jäi Lotamõis kadunuks ning kohalike elanike hulgas oli levinud arvamus, et ka tema sai lahingus surma. Väga võimalik, et ta sai surma, kui juhatas NKVD-laste löögirühma majja, sest NKVD aktis on öeldud, et majja tunginud löögirühma ja metsavendade vahel toimunud tulevahetuse ajal sai seal kaks metsavenda surma (ega nad ei pruukinud märkida, et üks surmasaanu oli nende agent). Aga on ka võimalik, et NKVD viis oma agendi kuhugi teise kohta ja pani ta sinna uue nime all elama, nagu seda vahel tehti.

Määritsad: vasakult Marta ja Erich poegade Lembitu ja Kaljoga, Osvald Tatrik, Marta õde, ema Liina Sillamaa (koeraga) ning keskel Liina ema.

Kuidas BVVO teadis, et Hindriku talus varjavad end metsavennad?

NKVD materjalides (ERAF F131, n 1, s 54, lk 46 jm) on korduvalt mainitud, et 24.03.46 arreteeriti Raud­sepa talu omanik Paul Männiste, kes ülekuulamisel rääkis, et A. Pruus ja veel mõned metsavennad varjavad end Määritsa talus. Täpsemalt on see lahti seletatud ühes hilisemas dokumendis: „Agendilt Tark (Aleksander Lotamõis) saadi teada, et rünnakust Osulale võttis osa ka nõukogudevastaste lendlehtede levitaja metsavend Harri Männiste. Tema isa Paul Männiste arreteeriti. Ülekuulamisel Männiste midagi ei tunnistanud, kuid kambrisisese agendi kaudu saadi temalt piisavalt andmeid Pruusi grupi kohta ja selle asukoha kohta Määritsa talus.“ (ERAF F131, n 1, s 83, lk 35)
Kõik pole seoses Hindriku talus toimunud lahinguga siiski lõplikult selge. Nagu eespool juba märgitud, on kuuest langenud metsavennast viie nimed teada, kuues on tundmatu. Väga tõenäoliselt on kuues langenu Mäksa valla Tamme külast pärit metsavend Paul Otsa (1921). Paul Otsa sattus 18. septembril 1945 haavatuna NKVD kätte ja viidi ravile Tartu Maarjamõisa haiglasse. 29. jaanuaril 1946 õnnestus tal haiglast sugulaste abiga ära põgeneda ja ta viidi Hindriku tallu, kus ta väidetavalt langes. Kuid samuti võib kuues langenu olla ka Tartust pärit metsavend Peeter Rahnulaid, kelle hüüdnimi oli Timo. P. Rahnulaid varjas end Sõmerpalu vallas sugulaste juures ning tegutses pikemat aega koos Pruusi ja Heerikuga, võttis koos nendega osa mitmest operatsioonist ja varjas end sageli ka Hindriku talus. Kohapeal tunti teda ainult hüüdnime järgi, sest tema õiget nime ei teadnud keegi. Pärast Hindriku talu lahingut jäi Timo kadunuks ning kusagil enam välja ei ilmunud. Muidugi on ka võimalik, et mõlemad nime­tatud mehed langesid Hindriku talus, sest lahingus surmasaanuid võis olla rohkem kui kuus – mõni surnukeha võis jääda kokkuvarisenud maja rusude alt avastamata või seal hoopis ära põleda. Kuid samas pole teada ka nende kahe mehe nimed, kes talust hommikuhämaruses väljusid ja põgenema pääsesid; üks võis olla BVVO agent Lotamõis, aga kes oli teine? Kas see võis olla Peeter Rahnulaid? (NKVD materjalides korduvalt langenuna mainitud Karl Parksepp on Karl Heerik kes oli pärit Parksepa talust.)
27. mail 1995 paigaldati Endiste Metsavendade Liidu eestvedamisel endise Hindriku talu õuele selle kangelasliku lahingu mälestuseks tagasihoidlik mälestuskivi, kuhu on raiutud viie langenud metsavenna ja nende kolme abistaja nimed.