|
|
|
Grupp eestlasi Norilskis mälestusmärgi
juures. |
Eesti poisid Arhangelski punases
põrgus
tekst: Peeter Kaldur
Jõhvi
Mihkli kiriku õpetaja Peeter
Kalduri hiljutine reis viis
ta Arhangelskisse, paika, kus suri üle 7000 sundkorras Nõukogude
armeesse mobiliseeritud eestlase. Eestlaste orjatööd
meenutab seal “Eesti tee”.
Palju aastaid
tegin koostööd nendega, kes sõdisid II maailmasõjas
saksa armee koosseisus ja kes olid 1944. a esimesel poolel läbi
teinud kohutava Sinimägede lahingu, kus vennatapulahingus
langes saksa armeest vähemalt 40 000 ja nõukogude
armeest hinnanguliselt 120 000 sõdurit, kus aga rinnet
hoiti kinni üle poole aasta ja kus eeskätt saksa allveelaevad
said põlevkiviõli, mis oli nende edukaks tegevuseks
hädavajalik.
Alates Eesti taasiseseisvumisest õnnistasin ligi 20 mälestuskivi
või mälestusristi, osalesin kolme saksa sõdurite
surnuaia, kahe osasurnuaia, kuhu olid maetud eestlased, ja veel
kolme vangistatud saksa sõdurite surnuaia avamisel ning
tegin tihedat koostööd Saksa Sõjahaudade Hooldeliiduga.
Õnnistasin ka ühe mälestuskivi nendele metsavendadele,
kes pidasid tõsist sõda nõukogude võimu
vastu, aga kes selles sõjas pidid paratamatult alla jääma.
Aastate jooksul olid väljakujunenud tihedad sõprussidemed
elusolevate saksa sõjaväes sõdinud endiste
sõduritega ning käisin mitmeid kordi nende kokkutulekutel
Eestis ja Saksamaal.
Eesti sõdurite
hüljatud kalm Kingissepas
Seetõttu kõlas
see mulle hämmastavana, kui 2005. aastal tehti ettepanek
sõita nõukogude võidupüha eel Venemaale
Kingisseppa (tsaariaegne Jamburg), pühitseda Luuga jõe
kaldal Eesti Laskurkorpuses sõdinud ja langenud sõdurite
surnuaed ning õnnistada sellele surnuaiale maetud sõdurite
haudu. Ometi ei mõtelnud ma kaua, sest sõduril polnud
enamasti aega mõelda, kui ta oli juba mobiliseeritud ja
talle munder selga pandud ning sõduri käest ei küsinud
keegi, kas ta toetab seda ideoloogiat, mille eest sõdib.
Pühitsesin täiesti teadlikult Luuga jõe kaldal
asuva surnuaia ja õnnistasin sellel asuvad hauad, sest
teadsin, et rõhuv enamik nendest langenud sõduritest
olid lapsena ristitud, enamasti luteri kirikus, ja surm muudab
Jumala ees kõik võrdseks. Samuti teadsin seda, et
nõukogude ajal seda surnuaeda ei pühitsetud, nii et
ma täitsin oma kohust ja tegin ära selle, mis oli senini
tegemata jäänud.
Norilski
räigel kuumaastikul
Loogiliseks jätkuks
oli sama aasta suve lõpus terve grupiga sõit Norilskisse
mälestamaks küüditatud eesti ohvitsere, kes vangistati
1940.– 1941. aastal, ja kellest tagasi tulid vaid üksikud.
Tee peal püstitasime Igarkas Jenissei kõrgele kaldale
mälestusristi, mis oli Eestis eesti puidust Kaitseliitu kuuluvate
puutöömeeste poolt valmistatud, ning pidasin selle risti
juures mälestuspalvuse kõigi eestlaste ja eestimaalaste
eest, kes on Siberi avarustesse küüditatud ja seal hukkunud.
Laevareisi lõpp-peatuseks oli Dudinka. Dudinkas külastasime
ka muuseumi, mis andis hea ülevaate paljurahvuseliste küüditatute
orjatööst Siberi ebainimlikes tingimustes. Samuti puhastasime
Dudinkas mälestuskivi küüditatuile ning süütasime
selle juures küünlad. Dudinkast tuli sõita ligi
200 km kaugusele Norilskisse ning näha teel kuumaastikku,
mis oli ka mulle, kes on näinud Kohtla-Järve kõige
varjatumaid ja koledamaid kohti, tõeliselt hirmuäratavaks
elamuseks. Õnneks ei puhunud tuul väävliküngaste,
õigem oleks öelda väävlimägede poolt,
meie peale, nii et vahetutest elamustest pääsesime.
Ometi sünnib ka Norilskis lapsi ja keskmine eluiga ulatub
40 aastani, nii et inimene harjub kõigega.
Norilskis käisime ka muuseumis, kus Siberi põhjaosa
ürgse ilu kõrval nägime dokumentaalselt jäädvustatuna
küüditatute elu ja tööd. Küllap me ei
osanud enam millestki kohkuda, kergesti muutub inimene tuimaks.
Selle reisi kõrgpunktiks oli Norilski nn Kolgata, kuhu
eestlaste poolt juba 15 aastat tagasi püstitatud mälestusmärgile
on lisandunud lätlaste, leedukate, poolakate ja juutide mälestusmärgid.
Ka selle mälestusmärgi jalamile süütasime
küünlad ja pidasin lühikese mälestuspalvuse.
Vene telejaamad ei olnud pidanud paljuks tulla sellele memoriaalile
ja meilt võeti mitu pikka ja põhjalikku intervjuud,
millest osa oli juba samal õhtul tele-eetris.
Rinde asemel
Arhangelski punasesse põrgusse
Mõned aastad
hiljem, veebruaris 2007, käisime suures osas samade inimestega
Arhangelski oblastis, kus algas nii paljude eesti meeste Kolgata
tee. Tegemist oli inimestega, kes sundmobiliseeriti 1941. a suvel
pärast II maailmasõja lahingute kandumist itta ehk
nn Suure Isamaasõja algul. Sundmobiliseerimine toimus suvel
ja ilmselt oli kellelgi idee, et Eestist mobiliseeritud mehi võib
panna nõukogude sõjaväkke. Õnneks või
õnnetuseks seda ei tehtud ning kõik sundmobiliseeritud
pandi tööle, ehitama teed Arhangelskist Arhangelski
oblasti kirdeosas asuva Mezeni linnani läbi soode ja metsade.
Seda teed nimetatakse veel tänapäevalgi „Eesti
teeks“ ja alles praegu, peaaegu 70 aastat hiljem, hakkab
see tee valmis saama. Seda sunnitööd võiks võrrelda
Peterburi linna ehitamisega, mille kohta öeldakse, et Peterburi
on rajatud inimeste kontidele, kuid... Peterburi on üle 1000
km lõunas ja tunduvalt soojem; Peterburi ehitavad inimesed
olid korralikult riides; Peterburi ehitavatel inimestel olid korralikud
tööriistad ja omajagu kogemusi selliseks tööks,
kuid eestlaste näol oli tegu vägivaldselt kodunt võetud
normaalses ühiskonnas üles kasvanud inimestega. Vähemalt
süüa andsid pomoorid (Arhangelski oblasti põhjaosas
elavad venelased, kelle kõik hoiakud on teistsugused) eestlastest
sisuliselt vangidele korralikult, sedasama, mida nad ka ise sõid.
Ka praegu on veel elus neid inimesi, kes mäletavad eestlasi,
ja ei kuulnud me ühtegi halba sõna eestlaste kohta.
Nendes ebainimlikes tingimustes surid noored eesti mehed „nagu
kärbsed“. Antagu mulle see väljend andeks, aga
teisiti ei saa seda nimetada. Keegi ei oska täpselt hukkunute
arvu nimetada, kuid erineva kirjanduse andmetel oli neid vähemalt
7000, tegelikult tõenäoliselt rohkem. Räägiti
lugu, kuidas sügisel oli sinna kanti ära eksinud üks
saksa luurelennuk, mis ilmselt tuli Põhja-Norras asuvast
baasist. Loomulikult hakkasid eesti mehed seda lennukit tervitama,
lehvitades ja karjudes. Lugu lõppes sellega, et kõik
vähegi kahtluse alla sattunud eestlased lasti nõukogude
julgeoleku poolt maha.
Kui hakati Eesti Laskurkorpust
moodustama, toimetati kõik ellujäänud Lõuna-Uraalidesse.
Nüüd said nad korralikult süüa, aga kui alguses
olidki kellelgi illusioonid Nõukogude võimu suhtes,
siis nüüd olid need jäägitult kadunud. Ega
ilmaasjata tulnud Eesti Laskurkorpuse lahinguristsetelt Velikije
Luki all väeosa tagasi alla poole meestest. Kellel vähegi
oli võimalik, need jooksid üle saksa poolele, sest
hullemat enam ei saanud olla.
Täpsete matmiskohtade määratlemine oli täiesti
võimatu, nii asetasime küünlad kahte kohta, kus
võis enam-vähem kindel olla, et sinna on eestlasi
maetud, mõlemad neist vanas pomooride külas Kimža
lähedal. Pidasin mõlemas kohas lühikese palvuse.
Tuleb rõhutada, et lugupidamine eesti meeste vastu on sügavalt
juurdunud kohalikesse elanikesse, ka nendesse, kes on liiga noored,
et ise mäletada ligi 70 aastat tagasi toimunud sündmusi.
Seda lugupidamist kogesime igal sammul. Meile näidati kõike,
mida iganes soovisime. Tee ühe matmispaiga juurde oli lahti
aetud, mis polnud lihtne töö, kui arvestada peaaegu
kahemeetrise lumega rohkem kui 2 km ulatuses, kusjuures seda oli
tehtud spetsiaalselt meie jaoks. Ühes teises „Eesti
tee“ trassile jäänud külas korraldas külanõukogu
esimees meie auks vastuvõtu, mis oli tänutäheks
aastakümnete eest tehtud töö ja nende kannatuste
eest, mida noored eesti mehed talusid Põhja-Venemaa tingimustes.
Külapoest
võis osta vaid viina ja komme
Kimžas peatusime
ka pikemalt, magasime tõelistes põhjamaistes talumajades,
külastasime kohalikku elektrijaama, mis töötas
diiselkütusel, vaatasime kohalikku koduloomuuseumi ja nautisime
tantsu- ja laulukunsti etnograafilise ansambli esituses. See oli
mitmete aastakümnete vältel esimene kord, mil sellesse
külla sattusid eestlased või üldse keegi väljastpoolt
kodurajooni. Kurb oli kahest asjast: sellest, et külapoest
võis osta ainult viina ja komme, isegi leiba toodi vaid
üks kord nädalas ning ilma oma majapidamiseta ähvardas
kindel näljasurm; ning sellest, et vana ilus ja suur puukirik
oli trööstitus, varisemisohtlikus olukorras, nii et
sinna sisse ei pääsenudki. Kuid meid „lohutati“
sellega, et kiriku sees pole ka midagi vaadata, sest kõik
vähegi väärtuslik oli nõukogude ajal minema
viidud.
Teel Kimžasse ja Mezeni külastasime ka väga Rocca
al Mare’t meenutavat vabaõhumuuseumi Malõje
Karelõs, kuhu on kokku koondatud suur osa põhjamaisest
puu-arhitektuurist ja mis oli tõeliseks vaatamisväärsuseks
ning kus meile anti võimalus osaleda tõelisel rahvapeol;
ja endist mungakloostrit Krasnõje Gorõs, mis andis
aimduse revolutsioonieelsest kultuurist selles piirkonnas. Ka
Mezenis külastasime kohalikku koduloomuuseumi ning see oli
vist ainuke paik peale Arhangelski, kus oli tegutsev kirik. Tagasiteel
Arhangelskisse külastasime töönduslikku rahvakunstiettevõtet,
mis nõukogude ajal õitses, aga praegu vaevleb tõsistes
turundusraskustes.
Kui jõudsime
tagasi Arhangelskisse, siis ootas meid üllatuseks ees pressikonverents.
Esindatud oli neli vene telejaama ning terve hulk kirjutavaid
ajakirjanikke. Minule oli kõige suuremaks üllatuseks
see, et kõigist ajakirjanikest vaid üks oli pahatahtlik
ning esindas vana tüüpi ajakirjandust. Teiste suhtumine
oli umbes niisugune, et seda, mida Moskva räägib ja
näitab, kuuleme ja näeme niikuinii iga päev, rääkige
teie meile sellest, mis tegelikult toimub ja ka sellest, mida
meil nägite ja tegite. Pressikonverents kujunes pikaks ja
ausaks. Kahte telesaadet me jõudsime näha ja ühte
kirjutist lugeda. Need olid ausad, täpselt nii, nagu olime
rääkinud.
Kaheldamatult oli oluline see, et Memento valmistas ette nimekirjad
teadaolevatest Arhangelski oblastisse saadetud ja seal hukkunud
eestimaalastest, mis me andsime üle Mezeni administratsioonile
ja mis aitab vähemalt osaliselt kindlaks teha ka nende hukkumise
ja matmise kohti. Oluline oli kaheldamatult seegi, et Peipsi-äärsed
vanausulised palusid viia peotäie Peipsi-äärset
mulda Mezeni ja puistata see vanakese Avvakumi hauale. Need ülesanded
täitsime heameelega.
Kõikide nende sõitude jaoks ei saanud me kuskilt
mingit toetust. Kui keegi sai seda eraviisiliselt, on see tema
enda asi, aga mingit ühtset toetust ei olnud. Samas tegime
tööd, mis oli vajalik, ma olen veendunud, et nooremale
eestlaste põlvkonnale tuleb rääkida või
meelde tuletada, millisest põrgust me pääsesime,
kui Nõukogude Liit ajaloo prügikasti rändas.
* * *
Samal teemal: Norilsk, anno domini 2005, Kultuur
& Elu nr 3/2005, lk 24–26.
Arhangelski oblastis represseeritud eestlaste nimekirjad on avaldatud
ka Hilda Sabbo raamatusarja “Võimatu vaikida”
kd 6-8..
1941. aastal Nõukogude armeesse sundmobiliseeritud eestlaste
elust ja surmast tööpataljonis jutustab ka Marcus Kolga
dokumentaalfilm “Gulag 113”
|
|
|
