|
|
Alternatiividest Eesti 20.
sajandi ajaloos
tekst: MATI ÕUN,
sõjaajaloolane
Alternatiiv on võõrsõna
ja tähendab valikut. Sõjaajaloolane Mati Õun
vaatleb, millised oleksid olnud valikud Eestile XX sajandil. Hakkame
peale sajandi algusest või natukene pärast algust.
|
1. ilmasõda, Ypres, 1917.
|
Mis oleks
olnud, kui I maailmasõda ei oleks olnud?
Vene tsaaririik oleks
kestnud edasi. Saksamaa Euroopa keskmes oleks kestnud kaugelt
suuremana kui praegune, Balkanil oleks mõnusalt laiutanud
Austria-Ungari.
Aga mis olukord oleks meil Eestis? Teatavasti aastal 1917 oli
kogu riiklik kooliharidus alates algklassidest venekeelne. See
tähendab seda, et kui tsaaririik oleks kestnud, oleksime
selles armsas tsaaririigis kaunis kõvasti ära venestunud.
Umbes selliselt, nagu on meie sugulased seal Uuralite lähedal.
Teatavasti algas aastal 1917 Petrogradis veebruarirevolutsioon,
Venemaast sai vabariik. Aga ega Vene vabariigist ei tekkinud veel
Eesti vabariiki. Eesti poliitikud olid ettevaatlikud. Nad arvasid,
et tuleb piirduda poliitautonoomiaga.
Eesti õpetajad tulid kokku ja pidasid maha kaks kongressi,
asutasid õpetajate liidu ja otsustasid, et eesti koolides
hakatakse õpetama eesti keeles. Eesti keel oli selle momendiga
päästetud, Eesti vabariik esialgu veel mitte.
Eesti Vabariigi
tekkeks oli vaja oktoobrirevolutsiooni
Sedasama punaste pättide
oktoobrirevolutsiooni, punast terrorit Venemaal. See oli viimane
piisk, mis pani Eesti Vabariigi poliitikud ka tegutsema ja tõepooolest
Eesti Vabariiki välja kuulutama, et sellest terrorilainest
välja rabeleda. Teatavasti tuli selleks hea moment siis,
kui keiserliku Saksamaa väed tulid pealetungile, veebruaris
1918 Eesti okupeeriti. Brest-Litovskis tehti ära Saksamaa
ja Venemaa vaheline rahuleping. Eestimaa kohta on seal lepingus
tore lugu: Saaremaa, Hiiumaa ja Muhumaa lähevad koos laidudega
Saksa Kaiserreichile, ülejäänud Eesti kohta on
sõnastus väga umbmäärane, umbes nii, et
vaatame, mis sellest saab. Teatavasti oli siin kohalike sakslaste
üritus teha Eestimaast, Liivimaast ja Kuramaast hertsogiriiki
ja Eesti jäigi okupeerituks kuni 1918. a. novembrikuuni.
Reichi jäämisest päästis meid ära Saksamaa
novembrirevolutsioon. Eesti sai iseseisvaks.
Kui Eesti
Vabariik oleks Vabadussõja kaotanud?
Minu prognoosi kohaselt
umbes sama variant, nagu tsaaririigi jätkumisel, aga veel
kaugelt hullemgi. Jällegi tõenäoliselt venekeelne
Eestimaa ja kõik muu siia juurde kuuluv. Ka meie oleksime
praegu kaunis juhmistunud. Ei teaks, kes me õieti oleme.
Vene sõjaväes sain kokku meie sugulasrahvaste maride
ja udmurtidega, kes arvasid, et nad on ikka venelased, aga et
nad on metsas elanud ja sellepärast õige vene keele
ära unustanud ja räägivad mingisugust segamurret.
Nii et Jumal tänatud, Vabadussõja me võitsime.
Muideks, Eestimaal on rängalt vedanud. Jumala juhuslikult
sattus siia inglise laevastik. Lihtsalt Eesti ja Suurbritannia
huvid Läänemerel langesid tookord kokku. Inglise laevastik
ajas siin omi asju, Eesti Vabariik omi asju. Aga inglise laevastiku
juhatajad juhtusid olema lahtise peaga mehed. Nad said aru, mis
on siin toimumas, ja võtsid suuna meie toetamisele.
Rahvademokraatia
oleks olnud etem kui ENSV
1939–1940 oli Eesti
Vabariigi valitsejatel võimalik kas vastu hakata või
mitte. Trivimi Velliste ütles, et Päts ja Laidoner tegid
väga hästi, et nad vastu ei hakanud. Et see oli ainuvõimalik
ja ainuõige variant. Minu andmed ja reitingud siiski näitavad,
et ainuõiges ja ainutargas otsuses võib kahelda.
Olen kokku rehkendanud Euroopa riikide inimkaotusi, just neid
väikeriike, kes hakkasid II maailmasõjas vastu Nõukogude
Liidule. Eesti inimkaotused aastatel 1940–1945 on hinnanguliselt
65 000–85 000 surnut. Teatavasti oli Eesti kodanikkond II
maailmasõja alguses miljon ja ükssada tuhat. Inimkaotuste
hulk on 7% meie rahvaarvust. Juhiksin tähelepanu, et Soome,
kes hakkas vastu, tema elanikkond oli tookord neli miljonit. Ja
tema kaotused olid 85000, tähendab riik kaotas rahvaarvust
2,2%. Ungari, Rumeenia, Slovakkia, Horvaatia inimkaotused on väiksemad.
Kõige suuremad inimkaotused on just Eestil ja ka Lätil.
Milles asi? Meie mehed sõdisid mitmel pool, inimesi veeti
Siberisse surema ja lisaks muud segadused, selle tõttu
ongi meie kaotused nii palju suuremad. Ma ei taha panna siin süüd
Pätsile ja Laidonerile, aga ütleksin, et see valik,
mille nad tegid, ei olnud õige. Aga loomulikult on see
tagantjärele tarkus.
1939.–1940. aastatel me oleksime Nõukogude Liiduga
sõdides sõja kaotanud kindlasti. Aga me oleksime
saanud teise staatuse. Meid ei oleks saanud teha Eesti NSV-ks,
meid oleks tehtud Eesti Rahvademokraatlikuks Vabariigiks. Arvan,
et Eesti Rahvademokraatlik Vabariik oleks olnud igatahes etem
variant kui Eesti NSV.
Kui atendaat
Hitlerile oleks õnnestunud?
20. juulil 1944 tehakse
Adolf Hitlerile atentaat. Oletame, et see oleks õnnestunud,
mis siis? Uus Saksa valitsus oleks kuulutanud, et nemad pole üldse
fašistid, nad on demokraadid, on natsionaalsotsialistide
vastu ja nüüd nad teevad kõigi liitlastega rahu,
venelasega kaasa arvatud. Vaherahu piir oleks kulgenud mööda
Narva jõge ja kuskile Võru ja Pihkva vahele.
Kui oleks
võitnud Rahvarinne?
Jõuame aastatesse
1988–1991, mil teatavasti käis suur ideoloogiline võitlus
ühelt poolt Rahvarinde, teisalt Eesti rahvuslike jõudude
vahel. Rahvarinde idee oli teha ära Nõukogude Liiduga
liiduleping. Õnneks Rahvarinne tookord ei võitnud
ja tänu sellele oleme me praegu selles Eesti Vabariigis,
nagu see praegu on.
Kui kaua
tuleks kaitsta Eesti riiki?
1991 – Eesti Vabariik
oli juba välja kuulutatud. Eesti Vabariigi Kaitseministeeriumis,
kus ka minul oli au töötada, kutsutakse mind ühel
päeval hr kantsleri juurde nõupidamisele. Nõu
peeti selle üle, kui kaua peaks Eesti Vabariiki kaitsma?
Hr kantsler ja teised kõrgemad ametnikud arvasid, et Eesti
Vabariiki peaks kaitsma umbes kaks päeva. Miks kaks päeva?
Aga sellepärast, et kahe päevaga saab Eesti eliit (Eesti
jaguneb eliidiks ja pööbliks, ka mina olen pööbli
esindaja) põgeneda. Muidugi oli hr kantsleri ajalooteadmine
natukene vähene selles mõttes, et aastal 1940 algas
agressioon peale õhublokaadiga, just sellepärast,
et eliit ei saaks põgeneda. Tõepoolest, kahepäevane
tärmin pandi seal paika, mida ülejäänud seltskond
pärast seda teeb, polnud nende asi.
Kui meil
oleks palgaarmee?
Teatavasti tuli viimaste
valimiste eel Reformierakonna esindaja kaitseminister Jürgen
Ligi välja ideega, et Eestil peaks olema palgaarmee. Oletame,
et Eestil on palgaarmee. Selle blokeerib idanaaber ära paari
õhudessandiga. Juhul kui meil on palgaarmee, ei ole meil
välja õpetatud reserve, reservohvitsere. NATO reageerimisaeg
on 6 nädalat ehk poolteist kuud. Kõigepealt vaadatakse,
kas Eesti hakkab vastu? Juhul kui Eesti ei hakka vastu, siis NATO
laiutab käsi, et kui te ise ennast ei kaitse, mis see meie
asi teid kaitsta on? Jutt jumala õige, ega ei olegi. Muideks,
palgaarmeega on veel üks niisugune salanipp, mida ma olen
kuulnud. Palgaarmeelastel on omavahel suuline kokkulepe, et kui
kaotused lähevad liiga suureks, siis palgaarmee jookseb üle
võitja poolele. Pole ju mõtet palga eest sõdida,
kui sa oma raha kätte ei saa.
Loodame, et 21. sajandil läheb meil paremini kui 20-ndal,
et 1940. aasta ei kordu.
Autor pidas samal teemal ettekande isamaalise
kasvatuse püsiekspositsiooni Lõuna-Eesti ühistöö
7. ja Eesti Piirivalve 85. ning Valga maakonna 87. aastapäevale
pühendatud ajalookonverentsil 03.10.2007.
|
|
|
