Kultuur ja Elu 1/2008


Kultuur ja Elu 4/2007

 

 

 

 


Sammas tuleb!

Ikka ja jälle käib arutelu Vabadussõja Võidusamba ümber. Teema on huvitav ja kirgi küttev. Jah, praegu ei ole veel õnneks probleemi samba õigeks tähtajaks püsti panemisega. Probleeme on tekitanud hoopis kära inimeste ümber, kes Vabadussõja Võidusamba valmis tegid. Ülesande lahendasid ikkagi ju insenerid, mitte aga professionaalsed monumentalistid-arhitektid-kunstnikud. Ka selles protsessis on võitjaid ja kaotajaid. Võitjad on noored andekad targad julged leidlikud insenerid ning kaotajad – üleolevad, solvunud ja ­rumalaks jäänud Kunstiinstituudi lõpetanute seltskond.

Konkursside tulemus viitab sellele, et meie kunstnikkonna potentsiaal on madal. Adamsone, kölereid, viiralteid sünnib tõesti üksikuid mitme sajandi takka, igatahes tundub, et praegu neid ei ole. Seda on tõestanud juba kolm viimast konkurssi. Kurb on ka see, et professionaalne kunstnikkond ei ole aru saanud isegi lähteülesandest – kas kujundada Vabadussõja Võidusammast või kosmopoliitilist Vabadussammast? Reeglid pandi maha juba 10 aastat tagasi Riigikogus: tuleb Vabadussõja Võidusammas. Ikka ja jälle avaldab ajakirjandus tähtsate kunstitegelaste targutusi Vabadussambast, Vabaduse sambast jne.

Kunagine Kunstiinstituudi aegne kõrge komsomolijuht Leonhard Lapin andis endast parima, tekitades paar ventilatsioonitoru härra linnapeale Tallinna linnavalitsuse ette. Mis tundeid see vaatajas äratab? Torud pandi püsti paari kuuga, millele ei eelnenud pikka arutelu, konkurssi ega küsitud rahva arvamust.
Kuidas on harjutud võitu tähistama? Toon mõned sündmused või objektid, mida tavaliselt seostatakse VÕIDU või võidupäevaga:
- tulirelvadest taeva poole paugutamine,
- pillimäng ja tants,
- ohjeldamatu joomine,
- oma võimu kehtestamine võidetute üle,
- relvade ja sõjatehnika atradeks sulatamine.

Aga ka vaprate sõjameeste, väejuhtide või kogu rahva autasustamine kehtiva kõrgeima aumärgiga, näiteks meil Eestimaal Vabadusristiga!
See viimane kujutabki meie VÕITU sümbolina. Ja väga ilmekalt! Niisiis praegune variant – klaasist rist – on väga ilmekas, särav, uhkust tekitav Võidu sümbol. Ja samas enneolematu – pole ju kuskil mujal maailmas klaasist Võidumonumenti!

Sammas tuleb!

Tea Kurvits,
Kultuur ja Elu peatoimetaja


 


kirjuta meile! toimetus tellimine reklaam arhiiv