Kultuur ja Elu 1/2008

Kultuur ja Elu 4/2007

Vabadussõja Võidusamba saaga

tekst: Ralf Kaup, Fred Lepp, Vello Raie

Eesti Vabariik tuli, ime küll, ilma püssipauguta, aga piike tuli hakata murdma hoopis seal, kus seda ei osatud oodatagi. Selgus tuli, kui ­hakati taastama meie ajalugu, kui tuli hakata tasuma võlga nende ees, kes olid Vabadussõjas välja võidelnud Eesti Vabariigi.

Aeg on näidanud, et see, mida loodeti – taastada Eesti Vabariik nii nagu ta kunagi oli – ei ole teoks saanud. Paraku neile, kes pürgisid Toompea võimukoridoridesse või Tallinna linnavalitsusse, oli täiesti arusaamatu niisugune mõiste nagu isamaalisus. 50 aastat okupatsiooniaega oli oma töö teinud.
Ettepanekud “Viies Vabadussõja võiduka lõpuni püstitame Vabadussõja võidu monumendi” või “Anname taas välja “Vabadussõja” I ja II köite” osutusid hüüdjaks hääleks kõrbes. Võimulolijaile Toompeal polnud see südameasi. Miks? Mõistagi, põlvkond oli vahetunud. Neile oli võõras see, millega eelnev põlvkond oli üles kasvanud. Isamaalisus ja aated olid neile tundmatud mõisted.
Mida ei ole maast madalast kasvatatud, seda lihtsalt pole. Seegi, kui Riigikogu lahtiste uste päevadel praeguse põlvkonna võlga esivanemate ees pidevalt meelde tuletati, ei mõjunud. Küllap see nii oleks jäänudki, kui poleks olnud neid, kellele Eesti iseseisvus ja selle eest võidelnute kangelaslikkus oli südameasi. Vabadusvõitlejate Tallinna Põhja Piirkond otsustas moodustada algatusgrupi koosseisus Ralf Kaup, Vello Raie, Fred Lepp, Ants Vooremaa. Siit algas nende “kolgata tee”. Algatusgrupi eestvedamisel sai teoks “Vabadussõja” I ja II köite kordustrükk. Raha tuli rahva käest korjanduse teel, leidus küll ka sponsoreid. Aega kulus 2-3 aastat. Kirjastus “Mats” trükkis 4000 eksemplari. Sellega 1997. aastal valmis saanud, asuti järgmise kallale.

Ees terendas Vabadusssõja Võidu Monument. Ants Vooremaa hakkas tegelema Pitka mälestuse jäädvustamisega, ülejäänud algatusgrupist monumendiga. Lootma pidi vaid iseenese visadusele, mis nõudis tahet ja usku, olenemata sellest, millal lõpule jõutakse. 3. juunil 1997 võeti Riigikogus 57 poolthäälega vastu toetusavaldus Vabadussõja monumendi rajamiseks.
Kuid algatusgrupi põõrdumistele ajakirjanduse poole, et rahvast teavitada ja selle teemaga tegelema ning samba kavandite üle arutama asuda, vastasid nii “Päevaleht” kui ka “Postimees” üksmeelselt: ärge tulge rääkimagi! See teema ei lähe kohe mitte, olgugi et materjal olemas – 1933. a. “Vabadussõja album”. Seevastu Viljandi Kaitseliidu leht “Oma Maa” (artiklis „Seniolematust vabadussambast”). ja “Maaleht” („Sajandiga saame samba püsti”, koos pildimaterjaliga) tõid sõnumi ära esiküljel.

Algatusgrupi liikmed käisid Tallinna linnavalitsuses Liisa Pakosta ja Jüri Mõisa jutul, tulemusteta. Savisaarele saadetud märgukirjale tuli vastus hoopis Tallinna Kultuuriväärtuste Ametilt. Aga just pöördumistest Tallinna linnavalitsuse poole monumendi mõte idanema hakkas, kuigi hoopiski mitte selles suunas, mida lootsid asjaosalised.
Tundes raha lõhna, võimalust maha ei magatud: kuulutame välja konkursi! Mõeldud, tehtud. Otsiti 17 jüngrit linnavalitsuse laua taha, kes ei keeldunud kampa löömast, olgugi et neil polnud aimugi, milleks neid kokku aeti. Nimetame þürii! Mõtleme välja mängu tingimused, olgu need kui utoopilised tahes! Küll ta käima läheb, rahakott ju meie käes! Paneme pead tööle. Saak tõotab tulla kopsakas, kõik on oma teha. Jagame 250 000 EEKi kümnele paremale, igaühele 25 000. Ennekuulmatu!

24. septembril 2001 kuulutaski Tallinna linnavalitsus välja Vabadusemonumendi konkursi I vooru. Konkursi tingimustes oli Vabadussõja monument asendatud Vabaduse monumendiga ning rõhutatud, et kavand peab vastama XXI sajandi arusaamadele ja arvestama ajaloolist situatsiooni tänases aeg-ruumis. Kuigi konkursi tingimusi oli muudetud, esitas algatusgrupp siiski märgusõna “Võitleja” all Karl Lüüsi Vabadussõja Võidusamba kavandi tänapäevastatud variandi.
Algselt oli see avaldatud Vabadussõja Mälestamise Komitee 1932. aasta väljaandes. Meenutame siinkohal, et Karl Lüüsi projekt oli kolmekümnendatel aastatel toimunud konkursil parimate seas. Ullo Raie valmistas sellest maketi, mida oli võimalik ajavahemikus 1997-2001 näha nii Laidoneri muuseumis kui ka “Estonia” ja Draamateatri fuajeedes.

Karl Lüüsi Vabadussõja Võidusamba kavandi (1932) tänapäevastatud variandi esitasid 2002. aasta konkursile Ralf Kaup, Vello Raie ja Fred Lepp.

Konkursist osavõtjaid tuli kokku kaugelt üle saja. 17. detsembril 2001 avalikustas þürii Soolalaos konkursi tulemused. Laekunud tööd kuulutati kõik küündimatuiks! Kõigepealt otsustati välja praakida need vähesed, mis osutasid isamaalisusele, kus oli kasutatud Eesti riigi sümboleid või viidatud Kalevipojale. Kaasa arvatud muidugi ka “Võitleja”, kuigi töö tunnistati filigraanseks.
Ülejäänutega polnud üldse midagi peale hakata. Konkursi korraldajad olid kimbatuses – mida teha? Aga raha ju on! Jagame kümne parema vahel ära, omad poisid. Kuid süües kasvab isu. Kui õige kordaks võistlust – kümnest kolm paremat? 250 000 taas jagamisele. Paar sajatuhandekest korraldajatele? Teises voorus, mis järgnes 2002. aasta maikuus, jäi I preemia välja andmata, II preemia pälvis võistlustöö “Opaal” ja III preemia võistlustöö “Lootos”. Undid söönud, lambad terved. Kas ei ole asjal kriminaalne maik? Tõsi küll, koht kuhu asjaosaliste arvates pidi tulema tähis Vabadusele? Sammas tuleb panna alla auku tenniseväljakute kohale, sinna, kus haigutab tühjus tänapäevani.
Isepäistest koosnev algatusgrupp koostas nüüd protestipöördumise “Reetmine”, kus nõuti meie esivanemate idee taastamist. Segadused olid alanud ju sellest, et toimunud konkursi tingimustes oli Vabadussõja monument asendatud üldsõnalise ja laialivalguva vabaduse ideega, mida on aegade jooksul vägagi erinevalt tõlgendatud. Ja mida tähendab ajaloolise situatsiooni arvestamine tänases aeg-ruumis? Kas seda, et Eesti elanikkonna koosseisu on viiekümne okupatsiooniaastaga oluliselt muudetud ja peame arvestama, et suur osa siia toodud võõrrahvast koos neid siia suunanud idanaabriga ei taha meie võidukast Vabadussõjast midagi kuulda?

Hoopis vastuvõetavam oleks ju tõepoolest neutraalne vabaduse monument, mida nii mõnigi võiks siis tõlgendada mälestusmärgina Punaarmee poolt Eestile toodud sovetlikule vabadusele! Vabadussõja ideest loobumine viitab sellele, et meid tahetakse unustama panna eestlaste vabadusvõitlust Lembitu aegadest peale? Kas pole see reetmine?
Nüüd sai isepäiste tegevuse suund võetud kõrgematesse instantsidesse. Kuhu mujale kui Kadrioru lossi president Rüütli juurde.
Vastuvõtt 13. veebruaril 2002 ja otsus: teeme ära! Ainult et linnavalitsusega tuleb asjad paika panna. Läks aega mis läks, mõne aja pärast läkski lahti. 2003. aastal hakkas Vabaduse väljaku servale kerkima kaks eriskummalist posti. Õnneks mitte Harjumäele!
Võllapuud või Savisaare kellad või ventilatsioonitorud, kuidas keegi neid nüüd kutsuma on hakanud. Autor Leonhard Lapin. Rahva naeruks saanud 2,3 miljonit krooni maksma läinud nn. vabaduskellade avamine toimus õhtul pimedas, et õieti näha poleks, millega tegemist. Nüüd rahvale hea öelda: palju neid vabadusele mõeldud monumente teile veel vaja läheb? Tehtud!
Isepäised aga käisid oma rada. Käivitati allkirjade kogumine – Vabadussõja Monument Harjumäele. Oled nõus, kirjuta alla. Rahvas tuli aktiivselt kaasa üle kogu Eesti ja välisriikidestki. Allkirjade kogumine kestis aastaid. Riigimehi, kelle jutule minna, kellele vastav materjal üle anda selle aja jooksul jätkus. Ainult et tegevus nõudis visadust – samm sammult eesmärgile lähemale.

Siin see on – läbikäidud okkaline tee:

1. Tallina linnavalitsus,
2. Riigikogu lahtiste uste päevad,
3. Kadrioru loss (Rüütel),
4. Isamaaliidu kokkutulekud,
5. Muinsuskaitse amet,
6. Koosolek TPI aulas,
7. Märgukiri (Savisaar),
8. Laidoneri Selts Viimsis,
9. Toompea (Agu Aarna),
10. Vabadusvõitlejate kokkutulekud,
11. Valitsuse esindaja (Paul Rummo),
12. Küüditamise aastapäevad Lindamäel,
13. Linnapea (Tõnis Palts),
14. Rahvuslike Jõudude Koostöökoda,
15. “Maaleht”,
16. Rahvusraamatukogu,
17. “Kultuur ja Elu”,
18. Isamaaliidu kõnekoosolek Harjumäel,
19. “Maaleht”,
20. Viljandi Kaitseliidu väljaanne “Oma Maa”,
21. ETV,
22. Nõmme Kaitseliit,
23. Eesti Raadio,
24. Hirvepark,
25. Lagedi Vabadusvõitluse Muuseum,
26. Nõmme Raadio (M. Lepa)

Kümme aastat on kulunud, et lõpusirgele jõuda. Veel kord Tallinna linnavalitsusse linnapea Tõnis Paltsu jutule. “Ei ole võimalik!” “Aga meil on tuhandete allkirjadega pakett üle anda”. “Jätke siia, küll me edasi anname.” “Seda viga ei tee me mitte kunagi, ainult käest kätte, tuleme homme tagasi.”
Järgmine päev: “Ah et vabadusvõitlejad,” kuuleme sekretäri häält. “Kas neile kümnest minutist aitab?” Siin me nüüd siis istume kolmekesi, meie vastas linnapea Tõnis Palts. Kuulanud meid, tutvunud rahva toetusallkirjadega Vabadussõja Monumendi rajamiseks Harjumäele, on otsus lühike: “Mind ei ole siia kauaks, aga seda ma teile luban: enne ma siit ei lahku, kui koha paneme kinni. Ja see on Harjumägi”.

Peab ütlema, et linnapea Palts oma sõna pidas. Vähema kui nädala jooksul oli Harjumäel Vabadussõja Võidu Monumendi asukohta tähistav maakivi paigas. Lõppesid jutud monumendi püstitamiseks Lasnamäele, Lauluväljakule või veel kuhugi. Jäi teha viimane käik – Riigikogu. On lahtiste uste päev ja isepäised on varakult kohal. Õieti on see juba neljas kord siin istuda. Küsimus peaministrile: “Kas ja millal tuleb otsus püstitada Vabadussõja Võidu Monument?” Peaminister Andrus Ansip, tutvunud tund hiljem pöördumise sisuga, võttis asja omaks. Nädal hiljem tuli märgukiri, kus Kaitseministeerium teatas: teie allkirjade pakett on jõudnud kohale. 2006. aastal hakkas Vabadussõja Võidusamba püstitamist korraldama Kaitseministeerium.

Kes olid need mehed,, kes asja lõpuni viisid pärast kümme aastat kestnud võitlust.

1. Isepäised (prof. Kõverjala pandud nimi) Tallinna Põhja Piirkonna vabadusvõitlejad Ralf Kaup, Vello Raie, Fred Lepp
2. Tõnis Palts
3. Andrus Ansip
4. Jaak Aaviksoo
5. Kaitseministeerium
   

Teame nüüd, et Kaitseministeerium koos Eesti Arhitektide Liiduga kuulutas välja uue Vabadussõja Võidusamba konkursi, mille esikohale tulnud töö ümber puhkesid ootamatult kirglikud lahingud. Koguti allkirju nii samba püstitamise vastu kui poolt. Eesti rahvas lõhestati oskuslikult kaheks. Kujunenud olukorra üle juubeldasid kõige rohkem need, kes aprillikuus pronksiöö sündmusi korraldasid ja nendest osa võtsid. “Mehed, kes meie samba julgesid Tõnismäelt surnuaeda toimetada, on nüüd langenud ka suure osa eestlaste põlu alla! Kas nad ei peaks ometi oma ametikohtadelt tagasi astuma?” on nad ootel.
Kümned tuhanded samba toetuseks oma allkirja andnud aga küsivad nüüd võidutöö kritiseerijatelt nn. asjatundjatelt: miks ei püüdnud ükski teist kogu selle kümne aasta jooksul pakkuda omaenda väärikat kavandit? Konkursse ju korraldati ning neist osavõtjaid polnud sugugi vähe. Miks tahate meid uskuma panna, et mõni järjekordne konkurss parema tulemuse annab?

* * *

Epp Maria Kokamägi:
“Ausalt öeldes on ju kõik maitseasi ja selle üle võib lõputult vaielda, aga praegu on küsimus austuses ja ­respektis elu vastu.”

Pean kohe algatuseks ütlema, et mulle meeldivad sambad, on nad siis Korintose või Joonia või hoopis Dooria. Nad äratavad minus tähelepanu ja uudishimu ja imetlust. Teiseks pean üles tunnistama et mulle ei meeldi vaidlemine ja sõdimine. Siis ütlen pea alati, et kes see vasikaga võidu joosta jõuab. Nüüd aga paluti mul sõna sekka öelda teemal - Vabadussammas ja Eesti ühiskonna lõhki löönud vaidlus.
Olen seda silmanurgast jälginud, sest see on nii kärarikkaks, kirglikuks ja vihaseks paisunud, et seda ei saa mitte märgata. Puhkenud on kodusõda maailmavaadete vahel. Eks sõjad on alati maailmavaadete vahel, hea ja kurja, kuradi ja jumala saadikute vahel.

Miks ma sekkun siia? Sest mulle ei meeldi kui vihaseid lippe lehvitatakse kogu kultuuritegelaste nimel, nagu seisaks kõik kunstnikud ühtse müürina kõnesoleva samba vastu. Absoluutne enamus! Kas see ei too meelde lähimineviku kongresse ja direktiive jne. mille taga seisis 100 % töölisklassi ja talurahva liit? Nüüd on järsku ühisrinne arhitektid ja kunstnikud? Ma siis julgen piiksatada, et olen poolt! Olen poolt, sest elu on üks ja üürike ja põlvkond kellele loeb see sammas väga on juba meiega hüvasti jätmas ja teades eestlaste vaidlemishimu ja jonni, ei pruugi mälestusmärk veel niipea valmida.

Aga minu soov on, et samba avamisel seisaks veel mehi ja naisi, kellele see on pühendatud, kelle võitluse ja eneseohverduseta poleks meil Eesti Vabariiki. On ju tõde, et meie maal elavad põlvkonnad, kes on piltlikult öeldes nii küüditatud kui küüditajad, on nii risti austavaid kui pelgavaid, küll kaasajooksikud kui enese arvamusega inimesi. Nii on olnud see läbi ajaloo ja nii see vist ka jääb. Aga kellele on selline olukord kõige tulutoovam? Eks ikka Eesti vaenlastele, kes on oma kurja palet alles hiljuti näidanud. Hundil on ikka kergem murda, kui lambakarjas kaootiline segadus valitseb.
Julgen siinkohal kutsuda üles olema tolerantsemad. Kallid kunstnikud ja arhitektid, tehke palju ilusaid kujusid meie linnadesse ja küladesse, maalige pilte, ehitage ilusaid maju milles on hea elada, aga las see sammas tuleb selline nagu ta on.
Olen oma annetuse teinud samba toetusfondi ja loodan, et see valmib kiiresti ja tuleb teostuselt selline nagu autorid on kavandanud.

* * *

Lauri Vahtre:
KES KARDAB VABADUSSÕDA, KES VÕITU

On selge, et leidub õige mitu põhjust, miks Vabadussõja võidusamba püstitamine nii palju tüli ja vaidlusi on tekitanud. Raske on ratsionaalselt otsustada, milline neist põhjustest on peamine. Väärastunud arusaam ristist, inimlik kadedus, harjumus olla vastu, erinevad esteetilised arusaamad, vastumeelsus kõige rahvusliku suhtes, hirm tehes eksida – võimalusi on palju.
Olen püüdnud neid tõuke- ja tõmbejõude liigitada ning jõudnud umbes sellisele järeldusele, et sambavaenu peamiseks allikaks on nõndanimetatud postmodernistliku ideoloogia põimumine sovetiaja pärandiga. Seda nähtus võib täheldada teatud hulga Eesti elanike, sealhulgas paljude loomeinimeste peas ning südames. Vastumeelsus on eelkõige vaistlik, alles seejärel leitakse sellele ratsionaalseid (või õieti ratsionaalsena näivaid) põhjendusi.

Muide, samba pooldajad käituvad üldjoontes samamoodi. Küllap on see inimlik.
Niisiis – samba püstitamist püüab peatada põhiolemuselt instinktiivne vastuseis kõigele, mis on selgelt rahvuslik ja mis on ülepea selge sõnumiga. Sest selges sõnumis peitub alati moraal, moraal aga kohustab ja kohustus on asi, mida paljud sotsiaalselt teismeliseks jäänud inimesed kardavad nagu tuld. Rahvuslust kardavad vaata et enamgi, sest ka see võib ühel päeval osutuda kohustavaks. Näiteks kohustada üksikisikut panema kaalule oma elu ja loobuma oma mugavustest Eesti riigi nimel. Need motiivid tulevad täiesti eksimatult ilmsiks, kui kõneldakse, et „tänapäeval ei sobi kõnelda võidust, sest võidu puhul on keegi alati kaotaja“ või natuke hägusamalt, et „maailm ei mõistaks meid“.

Samasse ooperisse kuulub virin, et sammas on liiga kõrge ja liiga konkreetse sõnumiga. Et vaja oleks ikka abstraktse vabaduse ülistust ja mitte Vabadussõja sangarite mälestamist, sest nemad tapsid ju inimesi.
See on nähtavasti kangesti progressiivne ja postmodernistlik – mitte kõnelda millestki, vaid kõnelda kõigest ehk teisisõnu kõnelda mittemillestki. See on sügavmõtteline ja ka mugav, sest ei solva kedagi. Teeme ausamba hästi väikese, hästi horisontaalse, hästi looduslähedase - ühesõnaga, võimalikult märkamatu. Veel parem, ärme teeme üldse. Austame Vabadussõja sangareid abstraktselt, igaüks omaette ja nii, nagu õigeks peab. Veel parem, ärme seda teemat avalikult üldse puudutame.

Täpselt samade hingetungide ajel juurutati kunagi Eesti riigikalendrisse „iseseisvuspüha“, et pääseda tülikast „Eesti Vabariigi aastapäevast“. Iseseisvuspüha puhul on Venemaa presidendil meile mugav õnnitlustelegrammi saata, Eesti Vabariigi aastapäeva puhul aga mitte, sest Venemaa selle petetud ja ajutiselt anastatud riigi jätkuvat eksistentsi ju ei tunnista. Iseseisvus seevastu on ilus abstraktne mõiste, mis kedagi ei solva ega kedagi millekski ei kohusta, sest vajadusel võib teda venitada nagu kummipaela.
Nagu näeme, põimub lihtlabane argus kõlavate pseudofilosoofiliste argumentidega. Või tuleks öelda, et viimased on kutsutud argust kinni katma. Seda on ajaloos korduvalt juhtunud ja karta on, et juhtub veelgi.

Täpselt samadel põhjustel, miks sambakavand paljudele ei meeldi, on ta vastuvõetav ja meeldiv veel rohkematele. Need kõike seda just soovivadki, mis teistele vastukarva käib – et meenutataks kohustust ja et meenutataks eneseohverdust, mida armastus ja kohusetunne võivad nõuda. Kui veel meelde tuletada, et samba tippu on kavandatud Vabadusristi kõrgeim järk, mida kunagi pole välja antud, siis saame selge ja ühemõttelise sõnumi: siin on inimliku eneseületuse ideaal, mille poole peame igavesti püüdlema. Vaid see pidev püüdlus on meie vabaduse tagatis.

Nõnda näen mina peamist vastuolu samba pooldajate ja vastaste vahel. Mis ei tähenda sugugi, et nii võiks kirjeldada iga üksikisiku motiive või tundeid. Tean inimesi, kes päris kindlasti ei karda ei selget sõnumit ega rahvuslikku vaimu, kuid kes sellegipoolest peavad samba kavandit ebasobivaks, leides ta inetu olevat. Siin pole midagi teha. Mõnele meeldib „Sixtuse madonna“, mõni peab seda läägeks seebiks. Mõnele meeldib Louvre’i püramiid, teine lammutaks ta oma käega maha.
Kas peaks võidusamba seepärast püstitamata jätma? Ei, kindlasti mitte. Üldse on enamasti targem teha kui tegemata jätta.