Kultuur ja Elu 1/2008

Kultuur ja Elu 4/2007

Vello Salo esineb Soome Vabariigi 90. aastapäevale pühendatud ajalookonverentsil. Foto Peeter Langovits

Kes kirjutaks soomepoiste ajalugu edasi?

tekst: Vello salo

Arvan, et kõik sõdades osalenud rügemendid väärivad omaette ajalugu. Soome kaitseväe JR 200 – üldiselt tuntud soomepoiste nime all – näib mulle mitmes mõttes eriti huvitava väeosana, ent tema ajalugu pole tänini kuigi palju uuritud.

Uurimatajäämise üheks põhjuseks on muidugi asjaolu, et tervelt 45 aastat (1945–1989) ei olnud Eestis üldse võimalik seda ajalugu uurida. Läänes oleks uurimistöö olnud teoreetiliselt võimalik, kuid seda takistas kartus koduste pärast. Mina ise nt võtsin sel põhjusel endale nn Tšehhi põrgus uue nime. Sellest kartusest saadi aastaks 1956 lõpuks jagu, nii et siis, kui aastal 1989 sai alata andmete kogumine Eestis, oli Läänes JR 200 ajalugu uuritud juba 33 aastat.
JR 200 ajaloo uurimise esimesed viis aastakümmet jagunevad seega ajaliselt kahte üpris erinevasse perioodi: 33 aastat (1956–1988) võõrsil ja 17 (1989–2006) kodumaal.

Mida saavutati esimese 33 aastaga?
Võib öelda, et tegelik uurimistöö algas aastal 1956, soomepoiste ajakirja Põhjala Tähistel ilmumahakkamisega. Ajakirja teine number tegi algust ka ülevaadete koostamisega, avaldades Jätkusõjas langenute nimestiku. Aastal 1973 ilmus tähelepanuväärt teos Soomepoisid, kuid autoritel – Evald Uustalu ja Rein Moora – tuli paratamatult piirduda sellega, mis oli kättesaadaval väljaspool Raudeesriiet. 427-lk raamatu trükkis Torontos kolmas soomepoiss, Alfred Tamm. Sellest ülevaateteosest (millest 1993 ilmus teine, väheste parandustega trükk) täielikumat pole tänini ilmunud. Millegipärast pole nn pärisajaloolased tahtnud soomepoiste kogutud andmeid teatavaks võtta: veel aastal 1996 väitis Eesti Entsüklopeedia artikkel Talvesõda, et „Talvesõjas võitles ... u 1000 eestlast.“ Olgugi, et soomepoisid Uustalu ja Moora olid juba 23 aastat varem välja uurinud, et neid oli umbes 60. Millegipärast usuti rohkem professoreid Zetterbergi ja Ilmjärve. Millal me uue entsüklopeedia saame, ei oska öelda – sinnani võib EE lugejatele ainult kaastunnet avaldada.
Kodumaise andmekogumise tulemusena saime 1997. a raamatu Vabaduse eest. Soomepoiste lühielulood, mis on Uustalu-Moora raamatu kõrval teine oluline ülevaateteos soomepoiste eneste sulest.

Mida oleme teada saanud järgnenud 17 aastaga?
Nüüd on möödunud kümme aastat meie Eestis tehtud eluluguderaamatu ilmumisest. Siis oli ligi 360 – umbes iga kümnes meist – „kadunud poiss”, s.t ajalootoimkond ei teadnud ikka veel, mis nendega oli juhtunud. Õnneks oleme vahepeal nii paljude relvavendade kohta andmeid saanud, et praegu seisab otsitavate nimekirjas veel ainult 82 – s.t iga neljakümnes.
Nüüd võime juba hakata vastama üldisematele küsimustele soomepoiste saatuse asjus: kui palju meist jäi lahinguväljadele, kui palju hukkus sõja ajal ning pärast sõdagi – metsavendadena, vangilaagrites jne. Ning kes jõudis Läände. Vaatame siis, mis seisis kümme aastat tagasi ilmunud raamatus ja mida me oleme vahepeal lisaks teada saanud.
Vabaduse eest toob 3338 elulugu. Tegelikult küll 3335, sest selgus, et kolm poissi esinesid seal kaks korda; need dubletid tuleb kustutada. Kui me aga räägime poistest, tuleb samuti maha arvata kaks lotat – kõige lugupidamisega nende vastu! Tegelikult toob raamat 3333 soomepoisi elulood.
Kes jäid välja? Tänaseks on selgunud 11 nime, sh luureohvitserid kol Richard Maasing ja kpt Aleks Kurgvel. Neile võib veelgi lisa tulla, kuid praegu on meil nimepidi teada 3344 soomepoissi, s.t Eesti Vabariigi kodanikku, kes teenisid Soome armees.

Mis neist sai, kuhu nad jäid?
Ülevaade, mida praegu saab anda, ei saa kuidagi olla lõplik, sest kõikide saatust me ikkagi veel ei tea. Sellepärast pean hoiatama: esialgu tuleb kõikide arvude ette panna sõnake vähemalt, sest arvatavasti lisandub 82 otsitava hulgast mõni igasse kategooriasse.
Suures joones saab selgeks nii mõndagi, kõigepealt aga see, et „soomepoisiks hakkamine” maksis elu igale kuuendale poisile, sest enamus „tohtis surra loomulikku surma”, nagu öeldakse. Vangis (s.t mingi kohtuotsuse alusel) viibis vähemalt 472 poissi, kellest hukkus kindlasti rohkem kui need 103, kellest meil on andmeid.
Sõja lõpuks oli meid ellu jäänud vähemalt 2926. Siis tuli jagunemine kahte lehte: N Liit ja Lääs. Mulle endale oli kokkuvõtet tehes üllatuseks, et Läände (ja seega põhiliselt turvalisse paika) jõudsid vaata et pooled meist. Teine pool võitles aga edasi oma elu eest ja kandis kaotusi, mille väljaselgitamine võtab veelgi aega. Kõige kurvem – arvan – oli nende nelja poisi saatus, kes pidid langema vaenuväe ridades.
Sõjakaotused olid kokku 336 meest – ikka vähemalt! –, ent Eestisse jäänutest leidsid peale nende vägivaldse surma veel 166 poissi: 57 metsavendadena, 103 vangis ja 6 mujal – kõik kaotused kokku seega 502 sõdalast. Jällegi: nii palju kui me praegu teame. Küllap neid oli rohkemgi.
Vaadakem korraks kõige halvemat võimalust – et need 82 relvavenda, kellest praegu puuduvad teated, leidsid kõik vägivaldse surma. Siis oleks soomepoisiks hakkamise tõttu hukkunute koguarv 584, s.t ligikaudu iga kuues.

Kes need soomepoisid õige olid?
Võib öelda, et viie aastakümne pikkuse uurimistöö viljana hakkavad soomepoiste saatuse üldjooned selguma, kuid kindlasti saame lisaks veel uusi andmeid. Teoksil on Eesti sõjahaudade ja represseeritute nimestikud, USA ja Rootsi osas on olemas andmebaasid seal surnud isikute kohta, mida täiendatakse pidevalt ja mida igaüks saab vaadata internetist. Laidoneri Muuseumi koduleheküljel tohiks peatselt ilmuda ka täielik soomepoiste nimestik, mida relvavennad saaksid vaadata-täiendada kõigis maailma maades.
Pärast sõda on soomepoisid olnud tegevad paljudel aladel paljudes maades. Nende saavutused väärivad omaette uurimist. Nimed Raimond Kaugver, Ain Kaalep, Ivar Grünthal, Ilmar Mikiver ja Heino Susi on laiemalt tuntud, kuid mitte kaugeltki ainukesed, kes on nii kodu- kui ka välismaal Eesti vabaduse huvides palju ära teinud.
Lõpuks pean rõhutama, et leidub veel täiesti uurimata punkte. Saksa sõjaväe andmeil lõid nad 21. sept 1944 Tallinna sadamas lahingu, kus olevat langenud 25 eestlast, vangi võetud 150. Tänase päevani ei ole me leidnud ühtegi tunnistajat. On vaja meelde tuletada, et „Võitmatu Punaarmee“ viibis siis alles aupaklikus kauguses Tallinnast – sakslaste vastu võitlesid ainult eestlased. Võib arvata, et nende hulgas oli ka soomepoisse, kuid meil pole siiani dokumentatsiooni. Küll aga 82 poissi, kelle saatusest me ei tea veel midagi.
Küsimusele kes need soomepoisid õige olid? võime siiski juba praegu julgesti vastata: „Ligi 3400 eesti vabatahtlikku, kes võitlesid vabaduse eest Soome kaitsejõududes ning kellest pooltuhat meest andsid oma elu.”

Kes kirjutaks meie ajalugu edasi?
Sõda paiskas meie rügemendi laiali paljudesse maadesse. Praegu on elus veel vähemalt 400 soomepoissi ehk umbes üks sõjaaegne rindepataljon. Üllatavalt hea tulemus – oleme ju kõik üle 80!
Meie rügement on üksjagu ajalugu teinud ja siiani oma ajalugu ka ise kirja pannud. Ent praegu oleme juba tudikesed ning peagi oleme kõik manalamehed, teisisõnu: oleme ise ajalugu. Meist jääb igatahes rikkalik andmetekogu. Kes kirjutaks meie ajalugu edasi? Jäägu see küsimus kõlama teie meelde, kallid lugejad: kes kirjutaks soomepoiste ajalugu edasi?
Ma arvan, et meil on üks mehine sõna ütelda.

* * *

Soomepoisid arvudes:

Vägivaldne surm: 336 + 166 = 502 (vähemalt) ehk ± 16 % (3344st)
Elama jäi: 3262 – 502 = 2860 (vähemalt) ehk ± 84 %