Kultuur ja Elu 1/2008

Kultuur ja Elu 4/2007

Nõukogude sõjalaevastik blokeerimas Eesti rannikut septembris 1939. aastal.

Moskva taktika Balti riikide suhtes 1939-1940

tekst: ajalooprofessor Heino Arumäe

Moskva taktika Balti riikide inkorporeerimisel oli salakaval. Lõppeesmärgile läheneti etapi kaupa ning seda püüti viimase võimaluseni varjata nn rahvavabariikide loomise sildiga.

Vene kommunistid suutsid tänu oma osavale poliitilise võitluse taktikale lausa imetegusid korda saata. Käputäis fanaatilisi revolutsionääre lõi partei, mis Esimeses maailmasõjas laostunud Venemaal võimu haaras, lõi halastamatu repressioonidepoliitikaga nn sotsialistliku ühiskonna ning rajas Teise maailmasõjaga kujunenud tingimustes isegi uue maailmasüsteemi.
Kommunistide taktikaliste võtete rikkalik arsenal on üldiselt tuntud. Vastavalt konkreetsetele oludele rakendati erinevaid tegutsemisviise alates otsesest sõjalisest agressioonist ja riigipööretest kuni ähvarduste, poliitilise surve, majanduslike tegurite kasutamise ning äraostmiseni välja. Oskuslikult mängiti riikidevahelistel vastuoludel, sõlmiti salalepinguid, õhutati sisepoliitilisi konflikte ning sekkuti teiste riikide siseasjadesse. Oluliseks relvaks Nõukogude Liidu juhtkonna käes oli rahvusvaheline kommunistlik liikumine ning 1919. aastal loodud paljude riikide kommunistlikke parteisid ühendav Kommunistlik Internatsionaal. Maailmas leidus küllaga naiivseid idealiste, kes endi arvates õiglasema ühiskonnakorra eest võideldes tegelikult teenisid kuritegeliku režiimi huve.

Nõukogude Liidu taktika suhetes Balti riikidega
Eestil on nii Moskva agressiivse poliitika kui mitmekülgse taktika osas rikkalikke kogemusi. Tuleb tunnistada, et Moskva poolt Balti riikide sovetiseerimiseks kasutatud taktika oli osav ja samas äärmiselt silmakirjalik. Idanaabri tegelikke eesmärke varjati viimase võimaluseni. Stalin oli lausa meister rahvaste saatust määravate etenduste korraldamisel. See asjaolu ilmnes juba baaside lepingu sõlmimisel, kui Nõukogude Liidu kõrgemad sõjaväelased soovitasid Eesti kiire sõjalise löögiga vallutada. Leningradi sõjaväeringkonna juhataja K. Meretskov tunnistas pärast Eesti-Nõukogude sõjaväelisi läbirääkimisi toimunud banketil: “Ei ole põhjust varjata, et meie, sõjaväelased, tahtsime selle asja palju lihtsamini läbi viia – sisse marssides punaarmeega, ilma pikemata. Stalin aga arvas, et ikka ei kõlba minna ühe väikerahva kallale. Asjad lasevad end korraldada ka teisel teel.” Sedasama kinnitavad ka teised allikad.
Moskva taktika Balti riikide suhtes muutus vastavalt üldise rahvusvahelise olukorra arengule, s.o sõltus Teise maailmasõja käigust. Baaside perioodil, s.o vastastikuse abistamise paktide sõlmimisest kuni Eesti, Läti ja Leedu lülitamiseni Nõukogude Liidu koosseisu, võib selles eristada isegi nelja erinevat etappi.

Esimest etappi Nõukogude Liidu ja Balti riikide suhetes baaside perioodil võib nimetada näilise “rahuliku kooseksisteerimise” poliitikaks. Nõukogude juhtkond oli oma esialgse kõige olulisema eesmärgi saavutanud ega tarvitsenud liigselt kiirustada. Teatavasti Stalin tegutses, erinevalt avantüüridele kalduvast Hitlerist, ettevaatlikult, kuid soodsates oludes võis ka välkkiireid otsuseid langetada.
Moskva äraootav taktika Balti riikide suhtes tulenes paljudest teguritest. Nõukogude Liidu agressiivne poliitika kahjustas tugevasti riigi mainet ning rahvusvahelises avalikkuses ennustati Balti riikide kiiret sovetiseerimist. Mõistagi püüdis Nõukogude juhtkond nii Balti riike kui rahvusvahelist avalikkust ilusate lubaduste ja esialgu näiliselt korrektse poliitikaga rahustada. Küllap peeti Moskvas silmas ka asjaolu, et oktoobris-novembris arenesid 1939 Nõukogude-Soome läbirääkimised vaevaliselt ning Moskva püüdis soomlasi mõjutada väitega, et Nõukogude baasid pole Balti riikides põhjustanud mingisugust katastroofi.
Kindlasti mõjutas Moskva poliitikat ka asjaolu, et Teise maailmasõja edasine käik ei olnud selge. Arvestati ka Berliini positsiooni. Kuigi Hitler ja Ribbentrop olid kinnitanud, et Saksamaa ei tunne poliitilist huvi Eesti ja Läti vastu ning peagi lülitati ka Leedu Nõukogude Liidu huvisfääri, olid Saksamaa majanduslikud huvid Balti riikides üsna suured. Stalin oli Moskvas Ribbentropile lubanud, et Balti riikides senine valitsemiskord esialgu säilitatakse.

Võimule kavatseti upitada Moskva usaldust väärivad isikud
Üks Nõukogude luure juhtfiguure Pavel Sudoplatov kirjutab oma mälestusteraamatus: “1939. aasta oktoobris osalesin koos luureülem Fitini ja Beria asetäitja Merkuloviga nõupidamisel Kremlis, Molotovi kabinetis. Seal viibisid ka kindralstaabi Operatiivvalitsuse ülem kindralmajor Vassilevski (50. aastatel kaitseminister), välisasjade rahvakomissari asetäitja Potjomkin, Ministrite Nõukogu Riikliku Rahvamajanduse Perspektiivplaneerimise komisjoni ülema asetäitja Borissov, sõjalaevastiku staabiülem admiral Issakov, piirivalvevägede ülem, kindral Maslennikov ja sõjaväe luureülem, arvatavasti kindralmajor Panfilov.”
Selle vägagi esindusliku nõupidamise päevakord oli fikseeritud järgnevalt: strateegiliste huvide kaitsmine Baltikumis. V. Molotov alustas oma sõnavõttu konstanteeringuga, et meil on kokkulepe Saksamaaga, mille kohaselt vaadeldakse Baltimaid kui Nõukogude Liidu tähtsamate huvide regiooni. Samas ta lisas, et Saksa võimud ei nõustu kunagi mitte mingite kardinaalsete ühiskondlike ümberkorraldustega, mis muudaks nende riikide staatust ega ka nende astumisega Nõukogude Liidu koosseisu.
Niisiis juhtuski, et kui Eesti, Läti ja Leedu kommunistid ning pahempoolselt meelestatud isikud püüdsid Nõukogude diplomaatide või teiste ametiisikutega tihedamaid kontakte luua, said nad esialgu külma vastuvõtu osaliseks. Moskva kõrged ametiisikud hoiatasid korduvalt Nõukogude saatkondi ja baasides paiknevate vägede juhtkonda, et tuleb vältida igasugust tegevust, mis võiks põhjustada kuuldusid Balti riikide siseasjadesse sekkumisest. Näiteks V. Molotov telegrafeeris 20. oktoobril saadik K. Nikitinile Tallinna: “Lühinägelikele ja provokaatorlikele elementidele, kes oma tegevusega põhjustavad kuuldusi Eesti sovetiseerimisest ja sellega ka Nõukogude-Eesti vastastikuse abistamise pakti rikkumisest, tuleb otsekohe anda tugev vastulöök, selgitades sõlmitud lepingu tegelikku mõtet. Meenutan Teile, sm Nikitin, seda Teie elementaarset kohustust.” 23. oktoobril manitses Molotov taas Nikitinit: „Te olete kohustatud mõistma, et Eesti sovetiseerimise meeleolude õhutamine või isegi sellistele meeleoludele mittevastuastumine on vaid meie vaenlaste huvides.”

Täpselt samasuguseid instruktsioone jagas Molotov ka Nõukogude Liidu diplomaatidele Riias ja Kaunases. Näiteks 21. oktoobril telegrafeeris V. Molotov Nõukogude Liidu Kaunase saadik N. Pozdnjakovile: “Kellegi Teie väikseimgi püüe sekkuda Leedu siseasjadesse toob kaasa süüdlase rangeima karistuse. Pidage silmas, et leping Leeduga täidetakse meie poolt ausalt ja täpselt. Sedasama me nõuame ka Leedu valitsuselt. Provokatsiooniline ja kahjulik lobisemine Leedu “sovetiseerimisest” tuleb kõrvale heita.”
Kaitse rahvakomissar K. Vorošilov avaldas 25. oktoobril 1939 kolm ühesugust käskkirja Eestis, Lätis ja Leedus paiknevatele punaarmee 65., 2. ja 16. erilaskurkorpuse isikkoosseisu käitumisest, mis sisuliselt kordasid V. Molotovi eespool mainitud korraldusi. Käskkirjades rõhutati, et Nõukogude väeosad asuvad suveräänsete riikide territooriumil ja keegi ei tohi sekkuda nende poliitilisse ning sotsiaalsesse korda. Kuuldused Moskva tegelikest eesmärkidest nimetati provokatsiooniks.
Samas on täiesti selge, et Moskva ei kavatsenudki paktist kinni pidada. Juba asjaolu, et Talvesõja päevil käisid Nõukogude lennukid Eesti lennuväljadelt Soome linnu pommitamas, oli vastastikuse abistamise lepingu ilmselge rikkumine.

Täpselt sama lugu oli ka kohustusega mitte sekkuda Eesti, Läti ja Leedu siseasjadesse. Peagi pärast paktide sõlmimist asuti ette valmistama uut etappi Nõukogude Liidu ja Balti riikide suhetes. Eestis, Lätis ja Leedus kavatseti võimule upitada sellised valitsused, kus juhtiv roll kuuluks Moskva usaldust väärivatele isikutele, kuid kes oleksid vastuvõetavad ka Berliinile. Sellise eesmärgi saavutamiseks loodeti tugineda töölisliikumisele, kaasa tõmmata teisigi valitsusega rahulolematuid ringkondi ning arvestati Nõukogude luure aktiivset rolli. Seoses luuretegevuse arendamisega Balti riikides kuulis P. Sudoplatov L. Berialt, et J. Stalin nõudis luurajate aktiivset osalemist poliitilistes sondeerimisoperatsioonides, kusjuures tuli ära kasutada kõikvõimalikke konflikte nende riikide valitsevates ringkondades.
Seekord alustati Lätist. Kõigepealt pöörduti K. Ulmanise poole, kuid tema lükkas Moskva ettepaneku tagasi. Seevastu välisminister V. Munters oli valmis kaasa mängima. Muntersi tihedad sidemed Moskvaga olid juba varem silma paistnud ning mõnel pool kõneldi, et need olid juba liiga usalduslikud ning omandanud teatud “spetsiifilise” iseloomu. Igal juhul on P. Sudoplatov tunnistanud: “Meie veendumuste kohaselt sobis välisminister Munters ideaalselt juhtima valitsust, mis oli vastuvõetav nii Saksamaa kui Nõukogude Liidule.”

Ilmselt kavandati samasugust operatsiooni ka Eestis. Nõukogude luuredokumendid kõnelevad kavast V (ilmselt sõnast verbovka – H.A.), mille eesmärgiks oli Eesti juhtkonda kuuluvate isikute kallutamine lähemale koostööle Nõukogude Liiduga. Nõukogude saatkonnas diplomaadina tegutsev luuraja Lado (V. Botškarjov) alustas oma ettekannet 10. detsembrist 1939 sõnadega: “Lähtudes täieliku värbamise taotlusest, ma teatan mõned ettevalmistavad andmed praeguse valitsuse ladviku tundmaõppimiseks.” Nõukogude agendi sihikul olid kolm silmapaistvat persooni: peaminister J. Uluots, välisminister A. Piip ja sõjaminister N. Reek. Huvitaval kombel pidas Lado isikliku vapruse poolest tuntud kindralit argpüksiks ja nimetas teda lurjuseks, kes pidavat valitsuse liikmetest olema kõige kavalam ja omakasupüüdlikum ning lisaks kõige ükskõiksem rahvuslike huvide suhtes – ühesõnaga mees, kellega tulevikus võib kõnelda!

Võib üsna suure tõenäosusega väita, et Nõukogude luure esindaja B. Rõbkini kontaktid Jaan Tõnissoniga 1939.–40. aastal olid ajendatud samasugusest eesmärgist. Stalin ise oli nõudnud, et Nõukogude luure peab kõikvõimalikke konflikte välisriikide valitsevates ringkondades ära kasutama ning Tõnissoni vastuolu K. Pätsi autoritaarse režiimiga oli Moskvas suurepäraselt teada. Ilmselt Rõbkin jutuajamistel Tõnissoniga eriti konkreetseks ei muutunud ning luuraja teatas Moskvasse: kahjuks on Tõnisson liiga vana …
Soomlaste ootamatult kangelasliku vastupanu tõttu Talvesõjas, mis Moskvale palju komplikatsioone põhjustas, jäi kõnesoleva kava realiseerimine venima. Alles juunis 1940 sõitis Sudoplatov sõjaväelennukiga valenime all (Matvejev) Riiga, külastas koos kohaliku Nõukogude saatkonna töötaja M. Vetroviga Muntersit ja kõneles uue valitsuse moodustamisest. Kuid selleks ajaks oli olukord Euroopas põhjalikult muutunud ning seetõttu muutus ka Moskva taktika. Sudoplatov tõdeb: nüüd otsustasid Molotov ja Stalin panna Balti riikide etteotsa mitte neid, kes oleks rahuldanud mõlemaid pooli, nagu Munters, vaid täiesti usaldusväärseid komparteile lähedalseisvaid inimesi. Niisiis jäi Moskva taktika teine etapp praktikas realiseerimata.

Rahvarinde valitsused
Moskva agressiivse taktika kolmas etapp nägi ette nn rahvavalitsuste või rahvarinde valitsuste moodustamise Balti riikides. Teatavasti tõsteti selline taktikaline kontseptsioon päevakorda 1935. aastal Moskvas toimunud Kominterni 7. kongressil. Otsustati, et üleskutsed sotsialistliku revolutsioonikoheseks teostamiseks tulevad kõrvale jätta ning kommunistide võitluseesmärgiks seati võitlus fašismi ning ähvardava sõja vastu. (Vahemärkusena tuleb öelda, et tookord käsitleti mõistet “fašism” väga laialt. Fašismiks peeti ka igasuguseid paremradikaalseid ja autoritaarseid liikumisi ja režiime. sõjaväelisi diktatuure jne.) Peamiste võitlusloosungitena tõsteti esile võitlus demokraatia, töölisklassi ühisrinde ning rahvarinde loomise eest.
Rahvarinde all mõisteti elanikkonna laiadele kihtidele tuginevat rahvaliikumist, mis pidi ühendama peale töölisklassi ja talurahva ka rahvusliku kodanluse ning üldse kõik antifasistlikud jõud. Rahvarinde tegevus pidi viima rahvarinde valitsuse moodustamiseni. Viimane pidi endast kujutama võimalikult laia koalitsioonivalitsust. Mõistagi ei unustanud kommunistid hetkekski oma põhieesmärki – poliitilise võimu haaramist ja nn proletariaadi diktatuuri kehtestamist. Kuid sellise võitluseesmärgi püstitamisega soovitati oodata kuni selleks sobivad tingimused kujunevad.
Kommunistid saavutasid rahvarinde taktikat kasutades mitmel pool üsna olulisi tulemusi. Prantsusmaal ühinesid rahvarindeks sotsialistid, kommunistid ja radikaalsotsialistid, kes saavutasid 1936. aasta valimistel võidu ning 1936.–37. a oli võimul L. Blumi rahvarinde valitsus. Ka Hispaanias võitis rahvarinne 1936. aastal parlamendivalimised, rahvarinne saavutas suurt edu Hiinas jne. Tõsi küll, rahvarinde edu põhjustas mitmel pool konflikte ja Hispaanias isegi kodusõja.
Kommunistid püüdsid ka Teise maailmasõja puhkemist kasutada sotsialistliku süsteemi laiendamise huvides. 25. oktoobril 1939 fikseeris Kommunistliku Internatsionaali peasekretär G. Dimitrov oma päevikusse Stalinilt saadud instruktsioonid kommunistide taktika kohta. Stalin hoiatas, et ei tohi kiirustada ning sündmustest ette rutata.

Lõpuks tõstis Stalin esile Balti riikidega sõlmitud paktide tähtsuse: “Me arvame, et vastastikuse abistamise paktide näol (Eesti, Läti, Leedu) leidsime sellise vormi, mis võimaldab meil rida riike Nõukogude Liidu orbiiti tõmmata. Kuid selleks on vaja kannatlikkust – rangelt nende sisemisest režiimist ja iseseisvusest kinni pidada.
- Me ei taotle nende sovetiseerimist.
- Tuleb aeg, millal nad ise seda teevad.”
Stalini väited Dimitrovile on suurepäraseks näiteks Moskvale omasest demagoogiast: “ise tegemine” oli mõistagi silt, millega survepoliitikat ja eelseisvat okupatsiooni varjati.
Esmakordselt rakendati sellist poliitikat Talvesõja päevil Soome suhtes ning selleks oli asjakohane stsenaarium varakult ette valmistatud. Nõukogude Liit tungis Soomele kallale 30. novembril ning vallutas mõned piiriäärsed asulad. Juba 1. detsembril teatati, et ühes neist, Terijoel, on moodustatud V. Kuusineni valitsus, kes on pöördunud NSV Liidu Ülemnõukogu Presiidiumi poole ettepanekuga diplomaatiliste suhete sisseseadmiseks. 2. detsembril kirjutasid V. Molotov ja V. Kuusinen alla vastastikuse abistamise ja sõpruslepingule Soome Demokraatliku Vabariigi ja Nõukogude Liidu vahel.
Terijoe “valitsuse” deklaratsioonis väideti, et tegemist olevat kõige laiemate rahvahulkade huve kaitsva demokraatliku rahvavalitsusega. Lubati astuda samme ühelt poolt tööliste ja maapuuduse all kannatava maarahva olukorra parandamiseks ning teiselt poolt piirata suurkapitali tegevusvabadust. Mingisugustest sotsialismile või kardinaalsetele ümberkorraldustele viitavatest meetmetest polnud deklaratsioonis sõnagi. Niisiis pidi Soomest saama esimene nn rahvademokraatlik riik. Samasugust poliitikat asuti rakendama ka Balti riikide suhtes.

Üheks kurjakuulutavaks endeks oli asjaolu, et Kommunistliku Internatsionaali Täitevkomitee Sekretariaadis arutati 23. märtsil 1940 olukorda Leedus ja võeti vastu resolutsioon “Leedu KP ülesannetest”. Leedu kommunistide põhiülesandeks seati võitlus kehtiva terroristliku režiimi vastu ning poliitiliste jõudude vahekorra selline muutmine, et võimule pääseks demokraatlik rahvavalitsus. Konkreetsete loosungitena nõuti: sõprus Nõukogude Liiduga, poliitiline amnestia, ametiühingute legaliseerimine, rahvuskogu kokkutulek üldiste ja salajaste valimiste teel, rahvusvähemustele kõikide õiguste andmine, abinõud tööliste, ametnike ja talurahva materiaalse olukorra parandamiseks jne. Niisiis oli seegi kord tegemist ülddemokraatlike nõudmistega. On mõistetav, et kõnesolev programm käis mitte üksnes Leedu, vaid ka Eesti ja Läti kohta. Mõistagi oli selline kava rakendatav üksnes Balti riikide okupeerimise korral.
Peagi sattusid Eesti, Läti ja Leedu Moskva üha tugevneva surve alla. Üha resoluutsemalt nõuti baaside territooriumi laiendamist, järjest suureneva hulga ehitustööliste lubamist baasidesse, kortereid ohvitseride perekondadele jne.

Agressiooni ettekäände otsimine
Aprillis-mais asuti otsima ettekäänet, millega eelseisvat agressiooni saaks põhjendada. Välisasjade Rahvakomissariaadis ja Nõukogude Liidu Tallinna, Riia ja Kaunase saatkondades püüti leida, aga ka välja mõelda andmeid, mis viitaksid sellele, et Eesti, Läti ja Leedu baaside lepingust kinni ei pea. Eriti kahtlustatava pilguga jälgiti kolme Balti riigi koostööd.
Moskvas 1939. aasta sügisel baaside lepingute sõlmimiseks peetud läbirääkimiste käigus kinnitas Molotov, et Nõukogude valitsusel pole midagi Balti Entente ja Eesti-Läti liidu vastu. Kui aga sõjast tingitud tegurite toimel Eesti, Läti ja Leedu koostöö elavnes ja lühikese ajavahemiku jooksul toimus kaks välisministrite konverentsi (detsembris 1939 ja märtsis 1940), siis kahtlustati Moskvas, et tegemist on Nõukogude Liidu vastu suunatud sepitsustega. Kõneldi Leedu ühinemisest Eesti-Läti sõjalise kaitselepingule ja viidati asjaolule, et varem oli Eestil Läti ja Leedu tarbeks üks sõjaväeline esindaja, kuid kevadel 1940 saadeti Kaunasesse omaette atašee. Balti riikide esindajate vastuväiteid, et Leedu pole Eesti-Läti liiduga ühinenud, ei tahetud uskuda.
Nõukogude Liidu saatkonnad saatsid Tallinnast, Riiast ja Kaunasest Moskvasse ülepaisutatud või väljamõeldud teateid Balti riikide sidemetest mõne suurriigiga, Eesti, Läti ja Leedu juhtkonna Nõukogude-vastastest vaadetest jne. Eriti pandi pahaks Balti riikide avalikkuses esinenud poolehoidu Suurbritanniale ja Prantsusmaale. 27. mail ilmus “Pravdas” artikkel “Poliitilised meeleolud Eestis”. Selles väideti, et eriti haritlaste seas domineerivad Inglise-sõbralikud ning Saksa-vastased meeleolud ning et Eestis ei hinnata Nõukogude Liiduga sõlmitud pakti. Tegemist oli provokatsioonilise torkega, sest Eesti juhtkonna esindajad pidasid vajalikuks pakti tähtsust korduvalt rõhutada.

Agressiooni propaganda
Sageli ja küllap ka põhjendatult on väidetud, et Saksa vägede ootamatult kiire edu Lääne-Euroopas 1940. aasta kevadel sundis Moskva juhtkonda “Balti küsimuse” lahendamisega kiirustama. Meenutagem, et 9. aprillil okupeerisid Saksa väed Taani ja tungisid Norrasse. Suur üldpealetung algas 10. mail, kui Saksa väed tungisid Luksemburgi, Belgiasse ja Hollandisse ning edasi Prantsusmaale. Mai lõpuks oli 49 liitlaste diviisi Dunkerque’i juures sisse piiratud ning seega sõja käik otsustatud. 10. juunil kuulutas ka Itaalia sõja Prantsusmaale ning pärast Pariisi langemist 14. juunil Prantsusmaa kapituleerus 22. juunil.
Seda, et Moskvas oodati pikemat aega kestnud sõjategevust, on ka Nõukogude juhtkonda kuulunud isikud ise tunnistanud. Näiteks 17. juunil õnnitles V. Molotov Saksa suursaadikut krahv F. Schulenburgi Saksa võitude puhul ja lisas, et “vaevalt Hitler ja Saksa valitsus ootasid nii kiireid võite”. Asjatundjatele oli mitmel pool selge, et Nõukogude Liit võib olukorda kasutada otseseks agressiooniks Balti riikide vastu.

Mai teisel poolel langeski Leedu Moskva üha jõhkramaks muutuva surve alla. Ajendina kasutati asjaolu, et kolm Nõukogude sõjaväelast olid omavoliliselt baasist lahkunud. Üks neist tuli nädala pärast tagasi ja väitis, et Leedu võimude esindajad olevat temalt Nõukogude väeosade kohta andmeid välja pressinud. Seevastu nooremkomandör Dutajev värvati Leedu kaitsepolitsei poolt agendiks, kuid paljastamist kartes lahkus väeosast. Kui venelased tema arreteerimist nõudsid, olevat ta ise oma elu lõpetanud, tulistades püstolist suhu.
Moskva kasutas olukorda konflikti õhutamiseks ning Molotov nõudis, et Leedu peaminister A. Merkys sõidaks Moskvasse. 7. juunil süüdistas Molotov Leedu peaministrit valitsuse Nõukogude-vastases tegevuses. 11. juunil sõitis ka välisminister J. Urbsys Moskvasse olukorda selgitama, kuid midagi enam ei aidanud. Leedut süüdistati Nõukogude sõjaväelaste röövimises, Nõukogude-vastases propagandas, ühinemises Eesti-Läti liiduga jne.
Ka neil Balti riikide suhtes kriitilistel päevadel kasutas Moskva divide et impera taktikat: Leeduga kurjustati, Eesti ja Läti suhtes tehti hea nägu. Molotov ütles Leedu riigitegelastele: miks Eestis ja Lätis midagi Nõukogude-vaenulikku ei sünni? Molotov kinnitas korduvalt, et konflikt puudutab ainult Leedut, mitte aga Lätit ja Eestit. Isegi rohkem: kui Nõukogude-Leedu konflikt oli täies hoos, sõitis Läti mõjukas sõjaminister K. Berkis Moskvasse ja võeti seal sõbralikult vastu.

Kõrvuti agressiooni nö propagandistliku ettevalmistamisega asuti selleks tegema ka üha ilmsemaid sõjalisi ettevalmistusi. Balti riikide piiri lähedusse koondati üha enam vägesid, enamasti Talvesõjas võidelnud diviise. Kuigi Eesti, Läti või Leedu sõjaline vastuhakk oli vähe tõenäoline, Moskvas siiski kardeti, et võib juhtuda midagi soomlaste Talvesõja taolist. Vene ajaloolaste uurimistöö tulemusena on selgunud, et 1940. aasta juunis oli Balti riikide vastu koondatud tervelt 435 000 meest, 8000 suurtükki ja miinipildujat, umbes 3000 tanki, 500 soomusautot ja 2601 lennukit.
Otsestest sõjalistest ettevalmistustest kõneleb asjaolu, et NSV Liidu kaitse rahvakomissar marssal S. Timošenko käskkirjaga 3. juunist 1940 allutati kõik Eestis, Lätis ja Leedus paiknenud väed, mis allusid vastavalt Leningradi, Kalinini ja Valgevene sõjaväeringkonnale, alates 5. juunist otseselt kaitserahvakomissarile endale.
Samal ajal kiirustati operatiivplaanide väljatöötamisega sõjaks Balti riikide vastu.

Moskvas tõusis see küsimus päevakorda juba 1938. aasta sügisel ning konkreetsed kavad Eesti, Läti ja Leedu vallutamiseks koostati septembris 1939. 1940. aasta juuni algupoolel valmisid operatsioonikavade uued variandid. Näiteks Leedu sõjavägi tuli purustada ja riik okupeerida kolme-nelja päeva jooksul Valgevene sõjaväeringkonna vägede poolt. Aktsioonis pidi osalema ka õhudessantbrigaad. Leningradi sõjaväeringkonna väed ja Balti laevastik pidid vallutama Eesti ning hoolitsema ka selle eest, et valitsus ei saaks välismaale põgeneda.
Nõukogude Liidu sõjaväe juhtkond nägi ette meetmed ka haavatute transpordiks ja sõjavangide paigutamiseks laagritesse. 13. juunil kinnitas ÜK(b)P Keskkomitee Poliitbüroo Rahvakomissaride Nõukogu määruseprojekti “Haigete ja haavatute evakueerimise kindlustamisest seoses eritoimingutega”. Nii Kaitse Rahvakomissariaati kui Tervishoiu Rahvakomissariaati kohustati looma kokku tervelt 60 evakuatsioonihospitali märksa enam kui 20 000 haavatu vastuvõtuks ning hoolitsema sanitaarrongide formeerimise eest.

Laagrikohtade ettevalmistamine
Alates juuni algusest valmistuti hoolikalt Balti riikidest pärit sõjavangide vastuvõtmiseks. Ühes siseasjade rahvakomissari asetäitja V. Tšernõšovi allkirja kandvas 9. juuniga dateeritud dokumendis märgitakse, et seitsmes laagris ollakse valmis vastu võtma kokku 38 tuhat inimest. Torkab silma, et mõnes laagris tuli ruumi teha neis asuvate poolakate ärasaatmise teel. Dokumendis mainiti “erilist isolatsiooni” vajavaid inimesi, kelle tarbeks oli ette nähtud 2000 kohta. Moskva terminoloogias tähendas “eriisolatsioon” või ka “erikohtlemine” tavaliselt mahalaskmist. Dokumendis lisati, et lisaks mainitud laagritele võib 4000 meest saata Balti-Valge mere kanali piirkonnas asuvatesse laagritesse metsatöödele ning 10 000 meest GULAG’i süsteemi laagritesse metsatöödele Rõbinski veehoidla piirkonnas.
Nähtavasti peeti “kõrgemates instantsides” isegi neid arve mitteküllaldaseks, sest mõni päevi hiljem teatati juba valmisolekust 58 000 sõjavangi vastuvõtmiseks ning lisaks võimalusest 8000 vangi paigutamisest GULAG-i laagritesse. Lõpuks oli laagrikohti Eesti, Läti ja Leedu sõjaväelastele varutud kokku 74 000, so kogu nende riikide sõjaväe isikkoosseisu tarbeks.
Ettevalmistusi Balti riikide sõjaväelaste paigutamiseks vangilaagritesse jätkati veel siis, kui Moskva ultimaatumid olid vastu võetud ning mingisugust sõjaohtu enam ei olnud. See kinnitab, et teatud Moskva asutustes, kõigepealt Siseasjade Rahvakomissariaadis, kavatseti kõik Balti riikide sõjaväelased laagritesse saata. Viiteid, et Moskvas oli kõne all Balti riikide sõjaväe likvideerimine, leidub mujalgi. Alles augustis juhiti Moskva kõrgemate instantside poolt tähelepanu asjaolule, et Balti riikidest pärit sõjavangide küsimus ei ole enam aktuaalne.

Ultimaatumid nõudega luua uus valitsus
Moskva tõelised eesmärgid selgusid avalikkusele 14. juunil, kui Molotov kümme minutit enne südaööd andis Leedu välisministrile üle ultimaatumi nõudega luua uus valitsus, anda siseminister ja poliitilise politsei direktor kohtu alla. Põhiline nõue oli muidugi lubada täiendavad Nõukogude relvajõud Leedu territooriumile. Leedu sõjavägede ülemjuhataja kindral V. Vitkauskas kirjutas 15. juunil sellekohasele protokollile alla ning samal päeval Leedu okupeeriti.
Eesti ja Läti järjekord saabus 16. juunil, kui Molotov esitas ultimaatumid Läti saadik Kocinšile kell 14 ja Eesti saadik A. Reile kell 14.30. Vastust oodati juba sama päeva hilisõhtul. Teadagi oli vastus jaatav. 17. juunil kirjutati alla asjakohastele protokollidele ning samal päeval mõlemad riigid okupeeriti.
Seoses Leedu, Läti ja Eesti okupeerimisega küsiti nii Balti riikides kui rahvusvahelises avalikkuses: mis saab edasi? Huvitaval kombel tõusis sama küsimus päevakorda ka Moskvas. Nimelt selgus, et erinevad ametkonnad soovitasid Balti riikide lülitamiseks NSV Liidu koosseisu erinevat taktikat. Sõjaväeline juhtkond soovitas tegutseda kiiresti ja otsustavalt. Kaitse rahvakomissar S. Timošenko saatis 17. juunil ÜK(b)P Keskkomitee Poliitbüroole ja Rahvakomissaride Nõukogule kirja nõudega kiirustada sõjaväelisi ettevalmistusi, et luua Pribaltijskij teatr vojennõhh deistvij ning hõivata Leedu piirid Nõukogude Liidu piirivalve poolt. Timošenko rõhutas selge sõnaga: “tuleb otsustavalt asuda hõivatud vabariikide sovetiseerimisele”.

Balti riikide piirid muidugi suleti hermeetiliselt, kuid Eesti, Läti ja Leedu lülitamiseks Nõukogude Liidu koosseisu peeti kinni varem koostatud stsenaariumist, so rahvademokraatliku korra rajamise kontseptsioonist. Moskva esindajad andsid Eesti, Läti ja Leedu “rahvavalitsusele” mõista, et kommunistlikku režiimi ei kehtestata ning Balti riikide lülitamist Nõukogude Liidu koosseisu ei ole oodata. Moskvaga koostööle asunud isikute seas leidus kergeusklikke ning poliitilises mõttes naiivseid isikuid, kes esialgu ei mõistnudki seda rolli, mida nad tegelikult täitsid. Näiteks kui Leedu peaministri asetäitja ja välisminister V. Kreve-Mickevièius 22. juunil telegrafeeris Leedu saatkondadele, et Leedu riikliku korra olulisi põhialuseid ei ole muudetud, et seaduspärast omandit ei puudutata jne., siis ta ilmselt uskus seda ka ise. 26. juunil telegrafeeris ta Leedu Berni saatkonda: “/…/ uus valitsus on lojaalne rahvusvaheliste kohustuste suhtes ning hoolitseb Leedu iseseisvuse eest; ei lähtu kättemaksust, teostab ammu vajalikud reformid; suhtub ühesuguselt kõikidesse riigi lojaalsetesse elanikesse. Nõukogude Liit ei ähvarda Leedu iseseisvust ega sisemist korda /…/”
Sisuliselt samasuguseid avaldusi tegid ka Eesti “rahvavalitsuse” liikmed. J. Vares kinnitas 27. juuni ajalehtedes ilmunud intervjuus: “Kõik ümberkorraldused riigielus tuleb sooritada põhiseaduslikul alusel ja kooskõlas meie iseseisvustahtega.” Välisminister N. Andreseni ringkirjas Eesti saadikutele välismaal 1. juulist on fikseeritud: “Sisepoliitiliselt ja poliitiliselt paratamatult suurt murrangut üle elades jääb Eesti ometi sõltumatuks riigiks, kelle iseseisvus on garanteeritud NSV Liidu enese poolt.”
Sedalaadi avalduste puhul tuleb paratamatult küsida: kas need mehed tõepoolest uskusid seda, mida nad rääkisid ja kirjutasid? Vastata võiks – kuidas keegi. Faktid tunnistavad, et ka uskujaid leidus. 2. juulil toimunud Molotovi ja Kreve-Mickevièiuse jutuajamise kohta on fikseeritud: “Kreve-Mickevièius tegi Leedu Rahvavalitsuse Ministrite Nõukogu nimel Molotovile ettepaneku tunnustada Leedu Demokraatlikku Rahvavalitsust, mis kehtestaks kõige tihedamad sidemed Nõukogude Liiduga. Kreve-Mickevièius palus Molotovil heaks kiita Leedu Rahvavalitsuse soovi omada oma valuuta, see tähendab oma finantssüsteem, tollipiirid, oma sõjavägi ja oma administratiivne süsteem (valitsus, ametkonnad, administratiiv-territoriaalne jaotus). Järelikult kõik need atribuudid, mis iseloomustaksid Leedut kui suveräänset, demokraatlikel alustel toimivat riiki.”

Mongoolia tee
Samasuguseid illusioone Eesti edasise arengute osas esines ka J. Varese valitsuse liikmete seas ning selle valitsusega seotud ringkondades. 1940. aasta juuni lõpul ja juuli algul püüti Eestit suunata Mongoolia eeskujul nn rahvavabariiklikule arenguteele. Kuidas võis selline mõte üldse tekkida, sest Eesti ja Mongoolia olud olid ülimalt erinevad?
Esmakordselt kõlasid sõnad “Mongoolia teest” 1939. aasta sügisel, kui Balti riikide esindajad Moskvas baasidelepingu üle läbirääkimisi pidasid. Molotov võrdles tookord nende riikide tulevast staatust Mongoolia omaga.
Taas asuti Mongoolia teest rääkima 1940. aasta juunis. Eestis tegi seda ilmselt A. Ždanov ise, kes esialgu väitis mõnele vestluskaaslasele, kaasa arvatud president K. Päts, Eestit NSV Liiduga ei ühendata. Mongoolia eeskujust räägiti selles mõttes, et seal püsis formaalne ja näiline iseseisvus ning sotsialistlike ümberkorraldustega ei kiirustatud. Riigis oli käibel oma raha, eraettevõtlus, kuigi teatud piirides, oli lubatud. Tähelepandav on seegi, et kui Mongoolias asuti Nõukogude Liidu eeskujul rajama kolhoose, siis saadeti need peagi laiali.
Eestis väljendus Mongoolia tee konkreetsemalt selles asjaolus, et kõigepealt H. Kruusi ja N. Andreseni eestvõttel asuti välja töötama Eesti rahvavabariigi põhiseadust. Selle peamiseks autoriks kutsuti juuraprofessor A.-T. Kliimann.
Tookordseid olusid hinnates teatas president K. Päts 3. juulil ühe vahendaja kaudu Saksa saadik H. Frohweinile, et“praegusest valitsusest, hoolimata üksikute ministrite osalt väga pahempoolsest orientatsioonist, ei ole sovetiseerimist ega Nõukogude Liiduga ühinemist oodata”. Tõsi küll, president pidas võimalikuks, et venelased sunnivad peale radikaalseid ümberkorraldusi. Päts kinnitas, et ta püüab oma positsiooni säilitada nii kaua kui võimalik, et Nõukogude süsteemile üleminekut ja Nõukogude Liiduga ühinemist ära hoida. Teadagi oli see naiivne ning põhjendamatu lootus.

Balti riikide lülitamine Nõukogude Liidu koosseisu
Ka uue “rahvaesinduse” valimisel nii Eestis, Lätis kui Leedus toimusid ülddemokraatlike ning rahvavabariigi vaimust kantud loosungite all. Moskva emissaride Ždanovi, Võšinski ja Dekanozovi poolt dikteeritud valimisplatvorm oli kõigis kolmes riigis sarnane. 6. juulil avaldatud väidetavalt 22 ühiskondlikku organisatsiooni ühendanud Eesti Töötava Rahva Liidu üleskutses oli märgitud: “Sõprus Eesti ja Nõukogude liidu rahvaste vahel ja tihe liit Eesti vabariigi ja Nõukogude Liidu vahel.” Niisiis polnud üleskutses viidetki Eesti ühinemisest Nõukogude Liiduga või Nõukogude Liidu koosseisu asumisest. Ka sisepoliitikat puudutavates nõudmistes polnud revolutsioonilistele ümberkorraldustele vähimatki viidet. Nõuti demokraatlikke vabadusi, töölistele ja teenistujatele palgatõusu, väikepõllupidajate olukorra parandamist, sotsiaalkindlustuse arendamist, tasuta ja kõigile kättesaadavat haridust, rahvusliku kultuuri ja teaduse arendamist jne..

Teadagi olid nii valimiskampaania käigus esitatud loosungid, valimisprotsess ise kui ka järgnev “rahvaparlamendi” tegevus mitmes mõttes pettemanööver. Alles pärst valimisi ilmutati avalikkusele Moskva taktikaliste manöövrite lõppeesmärk – Balti riikide lülitamine Nõukogude Liidu koosseisu. Tõsi küll, kohalikel kommunistidel oli ühinemine Nõukogude Liiduga programmiline eesmärk, kuid kaasajooksikutele, nn juunikommunistidele, oli sündmuste selline käik ootamatu. Vaid “rahvavalitsuste” tipud kuulsid aegsasti, kes varem, kes hiljem, mis teoksil on. Ilmselt oli V. Kreve-Mickevicius esimene Balti riikide esindaja, kellele Molotov ise tõtt rääkis. Eespool mainitud Molotovi ja Kreve-Mickeviciuse kohtumisel 2. juulil ütles Molotov, et Leedu iseseisvuse idee ei ole vastuvõetav. Ta kinnitas valelikult, et Saksamaa kavatseb haarata kogu Leedu lõunapoolse osa Nemunase jõeni ning seetõttu ei saavat Leedu iseseisvana püsida. Kreve-Mickevicius protestis, palju suutis, kuid see ei aidanud. Veel 15. juulil kinnitas Kreve-Mickevicius Saksa saadik E. Zechlinile, et praegusel valitsusel on Leedu iseseisvuse säilitamine sügavalt südames. Ta avaldas lootust, et ka Saksamaa võiks selleks kaasa aidata.
Eestlasi ja lätlasi informeeriti Moskva kavade suhtes mõnevõrra hiljem. Näiteks Läti “rahvavalitsuse” peaminister A. Kirhenšteins ilmutas veel 12. juulil vestluses Saksa saadiku H.U. von Kotzega üllatavat optimismi. Ta kinnitas, et uus parlament astub kokku 20. juuli paiku ja moodustab komisjoni uue põhiseaduse väljatöötamiseks, kusjuures ka “väliseid asjaolusid” arvestades presidendi ametikoht kaotatakse. Samuti olevat võimalik, et tehakse ettepanekuid Nõukogude Liiduga ühinemiseks ja vabrikute natsionaliseerimiseks, kuid Kirhenšteinsi arvates ei lähe need ettepanekud parlamendis läbi – hoolimata isegi sellest, et seal kommunistid enamuse saavutavad. Ka Moskva poolt ei olevat temale Nõukogude Liiduga ühinemiseks mingisuguseid soove avaldatud. Kirhenšteins lootis edasist rahulikku arengut ning seda, et põhjalikumaid muudatusi ei toimu ka eraomandi suhtes.

J. Varese valitsuse liikmed kuulsid Eestit ootavast saatusest muidugi A. Ždanovilt endalt. Hans Kruus on kinnitanud oma tuttavatele, kaasa arvatud käesolevate ridade autor: „Kui ka viimast korda Ždanovi juures olin ja uuest põhiseadusest rääkisin, siis lahkudes ei olnud sellest kavast midagi järele jäänud.” Kahjuks Kruus ei täpsustanud, millal kõnesolev jutuajamine toimus.
Seevastu osa Riigivolikogusse valitud isikutest informeeriti alles pärast “valimisi”. Nõukogude Liidu lagunemise päevil sai avalikkusele teatavaks rida fakte, kuidas Riigikogu liikmeid otseselt ähvardati, et nad otsuse Eesti astumise kohta Nõukogude Liidu koosseisu üksmeelselt heaks kiidaksid. Näiteks ähvardati Paul Rummot. Lembit Lüüs jutustas telesaates 7. detsembril 1989: “See oli kaks päeva pärast valimisi, arvatavasti 17. juulil 1940. Neeme Ruus ütles mulle, et rahvademokraatlikust korrast nagu Mongoolias ei tule meil midagi välja. Tundsin, et ta oli nii väga löödud, masendatud, tujust väga ära. Ta ütles, et meil tuleb minna Nõukogude Liitu. Küsisin, et kuidas siis nii järsku. Olid ju valimised ja valimisplatvorm. Ta vastas, et ei ole midagi teha: see oli Ždanovi nõudmine ja meil ei ole võimalik sellele vastu hakata. Emba-kumba: kas tehakse seda või juhtub meiega siin väga halvasti, asjad lähevad väga raskeks. Teist väljapääsu ei ole.”
Briti diplomaat W.H. Gallienne teatas 24. juulil Londonisse: “Tehnika, mida N. Liit Balti riikide hõivamisel kasutas, oli meisterlik. Meisterlik, kuid halastamatu ja jõhker.” Ta kinnitas, et elanikkonna suurema osa seas valitseb meeleheide ja hirm ning lisas: “Autoriteetsetest allikatest pärinevate teadete kohaselt ei teadnud isegi pärast 21. juuni revolutsiooni moodustatud uue tööliste valitsuse liikmed kuni viimase minutini, et neid kavatsetakse sundida ühinema N. Liiduga. Kogu protseduur oli ette kirjutatud ja tugines hirmutamisele.”
Moskva korralduse kohaselt astusid Eesti riigivolikogu, Läti seim ja Leedu seim kokku üheaegselt 21. juulil ning kõik nad otsustasid: kuulutada välja nõukogude võim ning ühineda Nõukogude Liiduga. Leedu lülitati 3., Läti 5. ja Eesti 6. augustil Nõukogude Liidu koosseisu.

Niisiis tuleb tõdeda, et Moskva taktika Balti riikide inkorporeerimisel oli salakaval. Lõppeesmärgile läheneti etapikaupa ning seda püüti viimase võimaluseni varjata nn rahvavabariikide loomise sildiga. Teatavasti rakendati pärast Teist maailmasõda kõnesolevat taktikat nn rahvademokraatlike riikide loomisel laialdaselt.

* * *

Liigutavalt rahvuslik dokument baaside perioodist

Eesti-Nõukogude vastastikuse abistamise pakti sõlmimine 28. septembril 1939 ja sellele järgnev Nõukogude Liidu relvajõudude paigutamine Eesti territooriumil asuvatesse baasidesse asetas riigi ja rahva mitmes mõttes komplitseeritud olukorda. Valitsuse esindajad olid sunnitud halva mängu juures tegema hea näo ning kinnitama, et suure idanaabriga sõlmitud leping kindlustab väikese Eesti julgeoleku tookordsetes ajalootormides. Rahvale oli riigi ohtlik olukord enamasti täiesti selge. Iseseisvas Eestis rahvuslikus vaimus kasvanud noorus hindas õigesti olukorra traagilisust, mõistis valitsuse heatahtlikud avaldused Nõukogude Liidu suhtes hukka ja demonstreeris mitmeti valmisolekut vajaduse korral võidelda iseseisvuse eest.
Publitseeritav, 29. detsembriga 1939 dateeritud Eesti Üliõpilasseltside Liidu trükitud üleskutse kõneleb selget keelt meie üliõpilaskonna tookordsetest tõekspidamistest. Dokument on leitud Eesti Riigiarhiivi Filiaalis (ERAF) leiduvast Nõukogude Liidu luureorganite tegevust kajastavate materjalide seast.
Heino Arumäe

ARMAS KAASVÕITLEJA

Semestri vaheaeg viib kaasvõitlejad laiali üle maa. Avaneb võimalus väljaspool akadeemilist ringi laialdaselt kokku puutuda inimestega kõige erinevamatest ühiskondlikest kihtidest. Endastmõistetavalt ja põhjendatult oodatakse üliõpilasilt kaalukat ja teadlikku seisukohavõttu paljudes küsimustes. Ajad on erakordse aktuaalsusega esiplaanile tõstnud välispoliitilised ja omariiklikud probleemid. Kiirelt ja komplitseeritult arenevate sündmuste keerises ning sellest tingitud paljude eriseisukohtade vastuoludes, milledest mõned on ilmselt iseseisvust kahjustava kallakuga, kujuneb raskeks leida sügavamaid põhimõttelisi toetuspunkte.
Üliõpilaskond näeks oma ülesandeid lubamatult piiratuina, kui lülitataks välja kohustus abistada kodanikkonda ta tõekspidamiste sihiasetustes. Erilise kohustuvusega peame praegu kaasa aitama, et eestlaste rahvuslik-omariiklik arusaamine oleks sügavteadlik, ühtlane ja kõikumatu. Tuleb kujundada läbimurdmatu eestlaslik vaimne kaitsevöö, mille vastu purunevad kõik omariiklust ja rahvuslust ohustada püüdvad rünnakud ja valgustkartvad õõnestused.
Eesti Üliõpilasseltside Liit, lähtudes esitatud seisukohtadest, saadab kõigile kaasvõitlejaile rahvuslikud loosungid, mis on fikseeritud Liitu kuuluvate organisatsioonide ühest vilistlas- ja kaasvõitlejasliikmest koosneva kolleegiumi poolt. Nendes tohiksid olla antud vastused niihästi esiletõusvamatele küsimustele kui ka pidepunktid isikliku seisukoha kujundamiseks igasugustes olukordades.
EÜL näeks meeleldi, et kaasvõitlejad leiaksid sidemeid võimalikult laiade hulkadega ning püüaksid nendesse sisendada loosungeis avaldatud tõekspidamisi. Seejuures tuleb alatiselt silmas pidada, et loosungites on antud ainult kokkuvõtlikud mõttekäigud, mis vajavad avardamist ning individuaalset kohaldamist igale kõnetatavale.
Samaaegselt tuleks rahvuslikes loosungeis esitatud küsimuste kui ka muude olulisemate välis- ja sisepoliitiliste probleemide kohta üles märkida esinevad seisukohad – rahvusliku ürituse jätkamiseks ning sisustamiseks tõeliselt valitsevate arusaamade kohaselt. Seejuures on oluline, et nõnda hangitud materjal oleks varustatud seisukohtade esitaja elukutse ja elukoha (linn, vald, asundus) andmetega. Saadud materjal tuleb toimetada igal kaasvõitlejal oma seltsi.
Eesti Üliõpilasseltside Liit loodab, et kõik kaasvõitlejad suhtuvad eesoleva uudse ülesande sooritamisse täie tõsiduse ja innuga ning püüavad seda teostada suurima tulemusrikkusega ja võimalikult ulatuslikult, milleks võetagu kaasa Liidu parimad soovid!

Tartus, 29. 12. 1939. a.
Eesti Üliõpilasseltside Liidu nimel: e s i m e e s (*)

(*) Eesti Üliõpilasseltsi Liidu esimehe nimi on musta tušiga loetamatuks muudetud.