Kultuur ja Elu 1/2008

Kultuur ja Elu 4/2007

Johannes Lorup – legendaarne klaasitootja

tekst: Anne ruussaar

Mis võiks olla suurem tunnustus inimese elutööle, kui tema nimest saab kaubamärk, mis leiab kasutust veel aastakümneid hiljemgi? Just nii on juhtunud Johannes Lorupiga, Eesti klaasitootja ja -vabrikandiga.

Tema isikust teatakse üsna vähe, kuid eestiaegsete klaasist või kristallist esemete „lorupiks” nimetamine on üsna tavaline. Kes oli see mees, kelle nimi tänapäeval nii antikvaaride kui kollektsionääride silmad särama lööb, ja miks me temast kui meie rahvusliku klaasitööstuse rajajast rääkida võime?
Kuigi Eestis hakati klaasi valmistama juba 17. sajandil, võib Eesti rahvusliku klaasitööstuse sünniks pidada Eesti iseseisvumisele järgnenud aega. Varasemal perioodil klaasi valmistanud peamiselt sakslastest meistrid lahkusid I maailmasõja ajal, kõik siinsed klaasivabrikud lõpetasid töö ja suurem osa nende sisseseadest tassiti keerulistel aastatel laiali. Klaasitööstust tuli üles ehitama hakata nullist.

Viljandimaa poiss

Johannes Lorup sündis 11. novembril 1901. aastal Viljandimaal, Vana-Tänassilma vallas Oiu külas. Tema isa Jaan Lorup oli edasipüüdlik talumees, kes tegeles metsamüügiga. Ta toetas poja õpinguid Viljandi Maakonnagümnaasiumis ja seejärel viiel semestril Danzigi Kõrgemas Tehnikaülikoolis masinaehituse erialal. Peale õpinguid naasis J. Lorup kodukanti ja alustas tegevust Meleski klaasivabriku rentnikuna. Selles, et võlgadega koormatud ja alles taaskäivituv vabrik usaldati 23-aastase noore mehe juhtida, mängis lisaks tema teadmistele kindlasti olulist rolli ka isa, kes oli üks Rõika-Meleski Peeglivabriku Osaühisuse rajajaid ja omanikke.

Meleski vabriku rentnik

Johannes Lorup rentis Meleski klaasivabriku 9. septembrit 1924. Ta laiendas seni kiratseva vabriku tegevust, organiseeris uute eesti rahvusest meistrite väljaõppeks kursusi. 1929. aastaks oli Meleski tööliste arv kasvanud juba 200-le. Johannes Lorupi edukus ei ilmnenud vaid vabriku juhtimisel, vaid ka sellele soodsate (riigi)tellimuste saamisel. 1930. aasta augustis asutati vabriku haarde laiendamiseks müügikontor Tallinna. Ettenägeliku ärimehena pidas ta lisaks tegevuse avardamisele oluliseks konkurentide kõrvaldamist. Lähikonnas asuvad Vändra ja Eidapere klaasitööstused pankrotistusid tellimuste vähesuse tõttu.
Vabriku edukas areng hakkas aga pidurduma, kui ülemaailmse majanduskriisi mõjud jõudsid Eestisse. Peamiseks tuluallikaks olnud purkide ja pudelite tootmist tuli oluliselt kärpida, kuna neid vajanud tööstusharud vaevlesid majandusraskustes. Majanduskriisi süvenedes tootmise kärpimine jätkus ning algas tööliste koondamine. 1933. aasta suvel oli endisest 200 töölisest alles 90.
Majanduskriis paljastas Meleski klaasivabriku nõrgad küljed, eeskätt asukohast ja transpordi­raskustest tingitud tootmise kalliduse. Teisalt olid vabriku hooned amorti­seerunud ja vananenud. Vabriku edukaks tegevuseks oleks tulnud sellesse investeerida suuri summasid. Arvestades Lorupi haridust ja piisavat kogemust vabriku juhina, tunnetas ta ilmselt vabriku üldist perspektiivitust. Ühtlasi olid tema ambitsioonid suuremad ja kaheksa aastaga kogunenud kapital piisav, et alustada uue ning täiesti oma ettevõtte rajamist hoopis perspektiivikamasse paika – Tallinna.
1932. aasta detsembris rentis Lorup uue klaasitööstuse jaoks Koplis tühjalt seisva vabrikuhoone ja suunas sinna kogu oma energia. Ettenägeliku ärimehena võttis ta uude vabrikusse kaasa suure osa Meleski vabriku sisseseadest, aga ka väljaõppinud töölised.

Lorupi Klaasivabrikus valminud karahvin.

Johannes Lorupi Klaasivabrik

Johannes Lorupi Klaasivabrik alustas tööd Tallinnas Bekkeri tehaste territooriumil 1934. aasta jaanuari esimesel nädalal. Enamus 180 töölisest ja osa sisseseadest oli pärit Meleski klaasivabrikust, töö käis kolmes vahetuses 24 tundi ööpäevas. Juba 1934. aasta sügisel kirjutas Johannes Lorup enesekindlalt ajakirjas „Eesti nädal”: „Suuremaist tööstusist klaaskauba valmistamise alal on J. Lorupi klaasitehas, kus töötab umbes 200 töölist. See tööstus on täiesti uus oma sisseseade poolest. Moodsa tehnika nõuetele vastavate masinatega on võimalik tarviduse korral siseturgu varustada kuni 100%... Tööstus on laiendanud oma turgu mitmetesse välisriikidesse. Kaup oma klaasmaterjali kui ka väljatöötamise poolest on välisturul täielikult vastu võetud.”

1935. aastal oli ettevõte oma positsiooni Eesti klaasituru liidrina juba kinnitanud. Jätkus nii tootmise arendamine kui laiendamine, kuna suurema osa tööstusest saadavast tulust investeeris Lorup ettevõttesse. Loodi eraldi peenlihvimisosakond, sest eriti populaarseks olid osutunud ainsana Eestis toodetavad lihvitud mustriga klaasist lauanõud. Algasid ka katsetused kristallklaasi tootmiseks.
Vabriku laiendamist hakkas aga pärssima väljaõppinud tööliste puudus. Moodne sisseseade ja uued, tehnoloogiliselt keerukad tooted seadsid kõrged nõudmised juba ainuüksi lihtöölistele. Suurem osa eesti rahvusest töölistest oli koolitust saanud kas Meleski või Eidapere klaasivabrikute juures tegutsenud kursustel, nende oskused polnud täiendava väljaõppeta piisavad uute töövõtete rakendamiseks. Tööjõu probleem vabrikus jäi püsima 1930. aastate lõpuni, seda leevendas vaid võõrtöölistest meistritele pandud kohustus koolitada kohalikke töölisi ning seeläbi järkjärgult peale­kasvav uus põlvkond eesti rahvusest oskustöölisi.
1937. aasta kevadel alustas tööd kristalliosakond, mis vaatamata tehnoloogia keerukusele arenes kiiresti. Vabriku uueks tuluallikaks kujunes lisaks kristallesemetele ka kristallitoorikute müük väikestele lihvimistöökodadele, mis seni olid materjali ostnud välismaalt. Lorupi vabriku kristall oli üheks populaarsemaks uudistooteks 1937. aasta augustis asetleidnud 10. Eesti näitus-messil, pälvides kõrgeima autasu – suure kuldauraha.
Siseturu tarbeks ilmusid 1938. aasta jaanuaris vabriku poolkristalli ja lihtklaasi ning aprillis graveeritud kristalli täpsed hinnakirjad. Kokku üle tuhande erineva toote sisaldavad trükised olid ilmselt suunatud suurematele kauplustele, väikese reklaamlausena oli neisse lisatud: Tellimuse täitmine kiire ja korralik! Ilmus ka esimene ülevaatlik fotoalbum vabriku kristalli­toodangust, milles sisalduvate väike­kodanlike olmeesemete kõrval leidub juba ainult tellimisel valmistatavaid originaal­esemeid.
Toodangu paremaks tutvustamiseks ja müügiks Eestis avati 1940. aasta märtsi alguses ettevõtte esinduskauplus Tallinnas aadressil Vabaduse plats 7, kus müüdi peamiselt vabriku eksklusiivsemat poolkristall- ja kristallkaupa. Samal aastal valmis Eesti Kultuurfilmi toodanguna Lorupi vabriku tööd ja toodangut tutvustav tummfilm.

Johannes Lorup oma töökabinetis.

Hinnatud juht

Ettevõtte majandusedule vaatamata oli Johannes Lorupile väga oluline pidev kontakt töölistega. Mõnega neist oli ta koos alustanud Meleski klaasivabrikus, paljude väljakoolitamist igati toetanud. Erinevalt enamikest suurettevõtjatest pooldas ta aktiivselt ametiühinguliikumist. Juba 1935. aastal moodustati vabrikus klaasitööliste ametiühing, mille ettepanekul loodi üldine laenu-hoiu ja abiandmise kassa, kuhu kohustuslikus korras kanti 5% iga töötaja kuupalgast, kogunenud raha maksti välja erakorraliste sündmuste puhul või töölt lahkudes. Kassasse tegi regulaarseid sissemakseid ka ettevõtte juhatus, raha kasutati peamiselt surmajuhtumite või muude õnnetuste puhul töötajatele või nende pereliikmetele makstava tagastamata abina. Rahaliste raskuste leevendamiseks andis Lorup oma töötajatele ka laenu, mida maksti avansina töö eest ette ja hiljem arvati osade kaupa palgast maha. Jõulude ja muude tähtpäevade puhul kingiti parematele töötajatele tihti oma vabriku toodangut – pühendusega kristallserviise.

Ilus elu

Edukas äritegevus lubas Johannes Lorupil osta kaks maja Raua tänaval. Ühes neist elas ta ise koos oma perega, teises aga üürnikud. Töösturil oli isiklik sõiduvahend – oma aja luksusauto Auburn. Johannes Lorupi abikaasa oli Kärdlast pärit kaunitar Veronika, peres kasvas poeg Heino. Suviti puhkas perekond mõnes Eesti kuurordis, eelistatult Haapsalus või Pärnus. Pingelise töö tõttu vabrikus sai Johannes Lorup perega ühineda üsna lühiajaliselt, põhilise osa ajast veetis Veronika koos poja ning sõpradega.
Kui proua Lorup nautis kohvikuid ja suurilmaelu, siis suhteliselt nõrga tervisega klaasivabrikant tegi arstide soovitusel kõvasti sporti. Kuigi ärimeeste seas populaarsed golf ja tennis kuulusid ka Johannes Lorupi lemmikute hulka, oli tema suurimaks kireks male. Erinevates 1930. aastate maleturniiride tabelites figureerib tema nimi sageli. Ta osales korduvalt ka Eesti meistrivõistlustel ning toetas lahke metseenina malevõistluste korraldamist.

Pöördelised ajad

Pärast 1940. aasta juunipööret Lorupi vabrik natsionaliseeriti ja liideti Meleski ning Tartu klaasivabrikuga, 1941. aasta kevadel sai vabriku uueks nimeks Tarbeklaas. Klaasitootmise keerukus ja suur populaarsus tööliskonna seas päästsid Johannes Lorupi algselt arreteerimisest ja ta jäeti klaasivabrikusse tööle tehnilise juhina. Kuigi kogu Lorupi vara – klaasivabrik, osalus erinevates firmades, kinnisvara Raua tänaval – natsionaliseeriti, nõudis kergetööstuse rahvakomissariaat temalt tagasi klaasitööstuse 1939. ja 1940. aasta tulumaksu. Lorupi seletusi, et kuna kogu teenitud kasum investeeriti vabriku põhikapitali, tuleb see summa võtta vabriku arvelt, ei võetud kuulda. Oma viimases teadaolevas kirjas 15. aprillil 1941. aastal palub Lorup end jätkuvalt vabastada tulumaksust ja lubada tasuda see klaasivabrikul, kuna: “Minul ei ole enam mingisugust võimalust isiklikult selle maksmiseks, sest kõik minu varandused on natsionaliseeritud… Teenin praegu klaasivabrikus eriteadlasena, kuhu olen oma täie energia ja teadmised tööle rakendanud… Ainuke sissetulek on palk 1000 rubla kuus”.
14. juunil 1941. aastal küüditati Lorup Sverdlovski oblastisse Sevurallagi laagrisse. Tema karistus oli võrreldes teiste väljasaadetutega suhteliselt kerge: viis aastat asumist koos kogu vara konfiskeerimisega. Seda aega aga ei jõudnud nõrga tervisega Johannes Lorup ära oodata, ta suri vangistuses 6. mail 1943. aastal.
Johannes Lorupi klaasitööstus jätkas saksa okupatsiooni ajal tööd Joh. Lorupi Vabriku nime all. 1943. aastal jäi vabrik mõneks ajaks seisma, kuid pärast punaarmee sissetungi 1944. aastal ja nõukogude okupatsiooni jätkumist alustati taas tootmist Tarbeklaasi nime all, kuid Meleski ja Tartu klaasivabrikutega seda enam ei ühendatud.

Artikli autor ja Eric Johannes Lorup näitusel “Johannes Lorup - Eesti rahvusliku klaasitööstuse rajaja” Eesti Ajaloomuuseumis, Maarjamäe lossis 2007. a veebruaris.

Lorupid eksiilis

Veronika ja Heino Lorupil õnnestus enne riigipööret Eestist Austriasse emigreeruda. Nad soetasid endale ajutise eluaseme Viinis ja lootsid peatselt naasta kodumaale. Võrreldes teiste emigrantidega oli nende majanduslik olukord küllalt hea. Ettevaatliku ärimehena oli Johannes Lorup paigutanud oma raha ka mitmete välismaiste pankade arvetele. Tema välispartnerid aitasid perekonnal need arved avada, lisaks oli Veronika Lorupil õnnestunud kodust kaasa võtta üsna suur hulk väärisesemeid.
Ajutisest elukohast sai aga nende uus kodu ning uudised Eestist purustasid viimsedki lootused. Traagiline elumuutus jättis nii emale kui pojale edasises elus sügava jälje. Veronika küll abiellus hiljem uuesti, kui abielu oli üsna õnnetu ja lapsi tal rohkem ei sündinud. Ka Heino ei leidnud endale elus õiget kohta – ta töötas siin-seal, oli mitu korda abielus. Kui saabus võimalus tulla tagasi Eestisse, ei tahtnud ta sellest midagi kuulda, sest mälestused ilusast lapsepõlvest ja suurtest unistustest olid liiga valusad. Heino Lorupil oli kaks last – esimesest abielust poeg Eric Johannes Lorup, kes elab Zürichi lähedal Šveitsis, ning teisest abielust tütar Elisabeth, kelle kodu on Rootsis Östersundis.

Eric Johannes on seni ainus legendaarse töösturi järeltulijatest, kes Eestit on külastanud. Ta leidis juhuslikult internetist oma perekonnanimega otsingut tehes Eesti Ajaloomuuseumi näitusekuulutuse, mis tutvustas tema vanaisa klaasitööstuse ajalugu. Otsus näitust külastada tuli kiiresti. Avastus, et tema perekonnanimel on Eesti kontekstis palju laiem tähendus, oli Johannes Lorupi pojapojale üllatuseks. Vanaemalt ja isalt kuuldud mälestused Eestist, mis talle seni üsna kauged ning arusaamatud tundusid, said hoopis teise näo. Eriti värvikalt meenutas Eric oma vanaema Veronikat, kelle kodu Viinis oli talle väikese poisina meenutanud pigem muuseumi, kus midagi puutuda ega katsuda ei tohtinud. Isegi kõrges eas võimles Veronika Lorup iga päev, oli elu lõpuni suurepärases vormis ning käitus ja rõivastus kui tõeline daam.