|
|
|
Imbi Paju Törjutud mälestused
esilinastusel Helsingis. Foto Toomas Dettenborn |
Imbi Paju: Me ei tohi vaikida!
küsis: Velly Roots
Imbi
Paju film “Tõrjutud mälestused” on võitnud
mitmetel festivalidel diplomeid ja auhindu. 2006. aastal ilmus
Soomes tema sulest ka samanimeline raamat, eesti ja rootsi keeles
nägi see trükivalgust eelmisel aastal.
Enamik KE lugejaid on kindlasti
sügavalt kaasa elanud 2005. aastal ekraanile tulnud Imbi
Paju filmi “Tõrjutud mälestused” tegelastele.
Film on saanud Pimedate Ööde Filmifestivalil, Eesti
Filmi Päevadel, Pärnu, Lübecki, Taiwani dokumentaalfilmide
festivalil, Toronto Estdoc festivalil jm mitmeid diplomeid ja
auhindu. Paljud on lugenud ka Imbi Paju samanimelist raamatut,
mis avaldati esiteks Soomes (2006) ja seejärel eesti ja rootsi
keeles eelmisel aastal. Ka raamat on äratanud suurt tähelepanu
ja mitte ainult Eestis. Läinud sügisel Rootsis Göteborgi
raamatumessil, mis oli pühendatud Eestile, kujunes see bestselleriks.
Oma raamatut on Imbi Paju tutvustanud sel aastal juba Saksamaal
ja ees ootab sõit Norrasse. Soomes ilmus äsja pehmete
kaantega kordustrükk. Stalinistliku süsteemi ohvrite
isiklike mälestustega paralleelselt refereerib Imbi Paju
oma raamatus samal ajal toimunud sündmusi, toob väljavõtteid
arhiividokumentidest, viiteid ajalooallikatele ja -raamatutele.
See on faktidel põhinev uurimus, aga ka emotsionaalne ja
haarav kogu Eesti lugu, kuritegeliku sovetliku süsteemi süvaanalüüs.
Arutame nüüd
Imbi Pajuga, kuidas nii juhtus, et raamat avaldati esmalt soome
keeles ja Soomes?
I.P.: “Raamat sai alguse mu filmist “Tõrjutud
mälestused”, kus peategelasteks on minu ema ja tema
kaksikõde, kaks veetlevat vanemat prouat, kelle emotsionaalsed
näoilmed räägivad rohkem kui sõnad. Filmi
kaudu on võimalik kasutada ju niisugust keelt, kus sõnu
sageli ei olegi vaja. Tunniajalise filmi jaoks oli kogunenud materjali
rohkem kui neljakümne tunni tarvis: intervjuud, arhiividokumendid,
märkmed ilmunud kirjandusest jne. Peale selle kirjutasin
kogu aeg päevikut kõigist oma tähelepanekutest,
emotsioonidest – kõike seda polnud võimalik
filmis kasutada. Kui film sai valmis, oli mul tunne, et töö
on siiski pooleli jäänud. Soomes võeti film väga
hästi vastu ja üks kirjastus pakkus mulle kohe raamatu
avaldamiseks lepingut. Samal ajal Eestis ei oldud niisuguse raamatu
ilmumiseks veel valmis. Siin oli avaldatud küll palju ajalooteemalisi
raamatuid ja ma suhtlesin ajaloolastega, aga ma pidin läbima
mitu etappi, enne kui suutsin teadvustada vajadust faktide kõrval
välja tuua sündmuse emotsionaalne külg, inimlikkus.
Siinkohal olen tänulik ajaloolasele Aigi Rahi-Tammele, professor
Tiina Kirsile, Viivi Luigele, Jaak Jõerüüdile,
Heino Noorele jt. Arutelud, nägemuste ja kogemuste jagamise
hetked aitavad kirjutamise protsessile palju kaasa. Kirjutades
ma justkui sisenesin mineviku sündmustesse, mida ma ise pole
kogenud. Raamatu kirjutamise ajal tundus mulle, et Soome oli emotsionaalselt
rohkem valmis vastu võtma ja mõistma seda, mis toimus
stalinismi ajal inimestega. Kuid kindlasti oli see eelkõige
minu oma ebakindlus ja tahe kaitsta neid, kes mu raamatus oma
lugu räägivad. Eestis põhjustas kaks aastat tagasi
kannatustest rääkimine veel iroonilisi ja pilkavaid
märkusi. Raamat tõlgiti eestikeelsest käsikirjast
soome keelde, nüüd on ta muidugi ilmunud eesti keeles,
rootsi keeles ning antakse välja ka vene ja inglise keeles.”
On avaldatud arvamust,
et “Tõrjutud mälestused” pole tavaline ajaloosündmuste
teaduslik uurimus ega ka mälestuste kogumik, vaid mõjub
kui emotsionaalne ajalooõpik.
Mulle on öeldud, et see raamat ei ole traditsiooniliselt
üles ehitatud, aga see oligi minu mõte. Olen võtnud
ajaloost fakti ja läinud selle fakti või dokumendi
taha, püüdes ette kujutada, mida tunneb inimene, kes
võetakse kinni, viiakse kuhugi keldrisse, alandatakse,
piinatakse, hirmutatakse ja ta seisab silmitsi surmaga. Mida tähendab
seista silmitsi surmaga? Ma läksin sellele tundele väga
lähedale. Nii filmi kui ka raamatuga tahtsin näidata,
mida õigupoolest tegi inimestega stalinism, üks totalitarismi
vorme. Filmigi puhul põrkusin Eestis algul tõrjuvale
suhtumisele, seda isegi ei tahetud Pimedate Ööde Filmifestivalile
võtta. Tiina Lokk siiski võitles selle eest, pidades
seda väga heaks filmiks. Tänu temale pääses
see siiski kavva ja hiljem andis ta mulle Eesti Filmipäevade
preemia. Mõned Eesti kriitikud leidsid, et film on liiga
aeglane, milleks näidata ekraanil nutvaid inimesi jne. Sain
tunda mönede inimeste poolt varjatud viha.
2005. aasta oktoobris kirjutas Rein Veidemann “Postimehes”
artikli “Valusate mälestuste pantvangid”, et Imbi
Paju tädi räägib kaamera ees, kuidas ta pidi ülekuulajate
ees alasti seisma – mida me nende kogemustega peale hakkame?
Olen väga tänulik kirjanik Jürgen Roostele, kes
kohe Veidemannile vastas ja põhjendas, et psühholoogiliselt
on ilmselgelt parem ka inimest alandavad olukorrad ära rääkida,
lahti harutada. Niiviisi saadakse hingelisest koormast lahti.
Tõrjuv ja häbistav suhtumine paneb need inimesed,
kes on midagi sellist kogenud ja rääkida julgevad, lukku.
Niisugune külm lähenemine ei ole minu ega ka filmi kritiseerimine,
see on emotsionaalse tundlikkuse puudumine, võimetus näha
noort tüdrukut seismas kaitsetuna sadistide ees. Inimesi
intervjueerides tuli sageli ette olukordi, kus intervjueeritav
ütles äkki: pane mikrofon kinni, ma räägin
ainult sulle. Väga raske oli taas läbi elada alandavaid
olukordi. Mulle on paljud pagulaseestlased rääkinud,
et alles nüüd, kui nad on näinud minu filmi, on
nad aru saanud, mis Eestis tegelikult juhtus. Ka nende sugulased
pole neile oma vangistamise või küüditamise lugu
lõpuni rääkinud. Nende emotsioon mis ekraanilt
vastu vaatab, räägib sõnadetagi enda eest, sellest
kui raskesse olukorda inimesed terrori tõttu sattusid.
Sageli räägivad ohvrid pigem anektoote ja muid lõbusaid
lugusid oma küüditamise perioodist, sest taolised lood
aitavad ja aitasid neil ebainimlikke olukordade üle valitseda.
Need olukorrad olid just need kõige valusamad olukorrad
siis, kui oldi surmale väga lähedal. Väga raske
on avada nende kohutavate olukordade tõelisust ja muuta
need filmiks või raamatuks.
Seda enam peaksime
hindama nende inimeste abivalmidust jäädvustada tolle
ajastu traagikat, mida praegu tahetakse unustada või isegi
olematuks teha.
Muidugi on neid, kes ütlevad praegugi: ära räägi,
meist ei saada aru, see oli nii ammu, sellest on juba palju kirjutatud
jne. Ka see on tõrjumine. Me pole taasiseseisvumise ajal
veel jõudnud oma riigi minevikku põhjalikult sotsiaalajaloo
ja moraaliajaloo vaatenurgast uurida ega sellest kirjutada. Sellest,
mis juutidega tehti, on pika aja jooksul vabas lääne
demokraatias palju kirjutatud ning Hitleri kuritegelik süsteem
on seal ammu hukka mõistetud. Aga ka see ei toimunud kohe,
vaid tavaline inimene hakkas teadvustama toimunut alles kuuekümnendatel
aastatel, kui kunstnikud, kirjanikud, filmirežissöörid
tulid välja oma emotsionaalse loominguga. Ka meie oma Eesti
juutide traagika avaneb pikkamööda, ajaloosündmuste
uurimise kaudu. Mind isiklikult huvitab see valdkond väga
ja minu hea sõber, Eesti juudi kultuuri uurija Elhonen
Saks on mind palju nõustanud. Oma raamatus ei unusta ma
siinseid juute, nad olid Eesti riigi kodanikud, keda Eesti Vabariik
oma seadustega kaitses. Näiteks pole meil peaaegu üldse
räägitud sellest, et president Päts kuulutas 1933.
aasta lõpul rahvussotsialismi levitamise Eestis kriminaalseks
ja viha õhutavaks ideoloogiaks. Kui vaadata, mis mujal
Euroopas sel ajal toimus, siis meie võime Eesti üle
väga uhked olla. Olen veendunud, et ajalugu on liiga tõsine
asi, et seda ainult ajaloolaste ja poliitikute hooleks jätta.
Kui nüüd lääneriikides elavad inimesed ikka
veel ei taha uskuda, mis Nõukogude okupatsiooni ajal meil
siin juhtus, siis mida nad saavadki uskuda, kui me pole sellest
õieti rääkinudki. Me põeme kuidagimoodi
alaväärsuskompleksi: ei ole vaja seda nõukogude
aega nõnda palju kritiseerida, me ju ise elasime selles
süsteemis ja võtsime sellest osa
Kas pole nii, et
teie raamat paneb tõsiselt juurdlema: mida ma ise sel ajal
tegin?
Mulle on olnud suureks üllatuseks, et minuga on tulnud rääkima
paljud noored inimesed, kelle vanemad on olnud nn tegijad: töötanud
kusagil juhtival kohal, olnud KGB-s, töötanud kohtunikuna
vms. Neil on tekkinud süütunne: äkki ka nende vanemad
tegid otseselt midagi kurja. Me ei pea alati minema isiklikuks
– keegi ei pea kandma oma vanemate süüd. Aga me
peame minevikus toimunust rääkima, abistama järgmisi
põlvkondi kujundada mõistvamat, tundlikumat ühiskonda.
Ma olen mõelnud, et need inimesed, kes on näiteks
KGB-s töötanud või otsest vägivalda ka kõrvalt
näinud, on vanaks saanud ja nüüd ise surmale väga
lähedal. Kui tal on südametunnistus, peaks ta tundma
kohustust anda oma rahvale lugu sellest, mille tunnistajaks ta
on olnud. Näiteks Debora Vaarandi mälestusi lugedes
märkad, et ta kasutab sündmuste meenutamisel nõukogulikke
loosunglikke võtteid, jätab tõsised olukorrad
kirjeldamata. Valusad lood, kus on surma lähedalolek tunda,
neist ta libiseb mööda. Et midagi sünget tol ajal
juhtus, kumab sealt läbi küll, aga ta pöörab
sellele selja. Sellist sovetlikku mõtteviisi kujundati
ja see toimib praegugi. Seepärast meil ongi väga vaja
mälu instituuti, millest räägib president Toomas
Hendrik Ilves. On tõsiselt vaja niisuguste probleemide
üle arutada. Mulle vahel Soomes öeldakse, et teil oli
Pätsi ajal vaikiv ajastu. Ma loen kolmekümnendate aastate
ajakirjandust, „Loomingut“ näiteks ja ma ei saa
aru, kus see vaikiv ajastu oli. Vaikiv ajastu oli see, mille elasime
läbi Nõukogude ajal. Soomes oli see Kekkose ning Koivisto
ajal ja praegugi ei taheta eriti omaenda vaikiva ajastu probleemidega
tegelda. Selle aasta Nobeli preemia laureaat Doris Lessing on
oma viimase aja loomingus käsitlenud kriitiliselt 1960.–1970.
aastate Inglismaad, kuidas kogu intellektuaalide põlvkond
läks kaasa nõukogude propagandaga, pidades Nõukogude
Liitu peaaegu õigluse eeskujuks. Ta on kirjeldanud seda
omaenese kogemuse kaudu, olles ise olnud selle propaganda ohver
ja seda uskunud. Ma hakkasin ootama, et ka Soome ühiskond
hakkab nüüd käsitlema oma soomestumise probleemi.
See aga on tegelikult lahti harutamata ja osaliselt veelgi kestab.
Filmi „Tõrjutud
mälestused“ on näidatud paljudele Lääne
diplomaatidele ja ajakirjanikele. Eesti peakonsulaat New Yorgis
korraldas filmi esitlemise Eesti Majas, Eesti Vabariigi suursaatkond
Washingtonis näitas filmi Goethe Instituudis, Wilsoni Centeris
ja USA seitsmes ülikoolis, Euroopa Parlemendis korraldas
filmi demonstreerimise Euroopa Parlamendi Väliskomisjoni
aseesimees Toomas Hendrik Ilves. Kuuldavasti olid inimesed pärast
filmi vaatamist tõsiselt liigutatud ja toimus elav mõttevahetus.
Rootsis olete esinenud oma raamatu ja filmiga mitmel seminaril.
Empaatiat meie ajaloo valu suhtes on olnud väga palju. Möödunud
sügisel korraldasid psühhoanalüütikud Helsingis
seminari “Film ja psüühika” alapealkirjaga
“Armastus ja häving”. Psühhoanalüütik
ja kirjanik Mikael Enckell selgitas seal minu filmi kaudu, mis
on holokaust, terror, kommunismi kuriteod. Meil on Eestis kuritegeliku
sovetliku süsteemi toimimisest oma spetsiifiline kogemus
ja tähtis on see, kuidas me sellest räägime. Kas
nende terminitega, mida kasutas Nõukogude Liit ja millega
manipuleerib praegugi Venemaa propaganda, või me sõnastame
selle ise. Kui me ei oska või ei tahagi sellega tegelda,
siis peame süüdistama iseennast. Mälu taastamine
pole alati ka lihtne, sest enamik mälukandjaid Eestis hävitati
– surnud ei räägi ja elavaid ei taheta sageli kuulata,
kuna mälu ei saavat usaldada. See on iganenud vaatenurk,
et ainult mitmesuguste uurimisorganite kirjapandud arhiivimaterjali
põhjal saame kirjutada objektiivse ajaloo. Kõige
vähem võib usaldada KGB dokumente, NKVD ülekuulamisprotokolle
või Gestapo poolt kirja pandut. Peame teadma nõukoguliku
vägivaldse süsteemi käekirja. Oli ju spetsiifiline
sõnavara, võtted, millega võltsiti tõde
ja suruti peale enda oma. Lihtsam on toppida mehaaniliselt ajaloolisi
fakte üksteise otsa, kuulamata ära neid, kes seda kõike
veel mäletavad. Seepärast on viimane aeg rääkida
veel elus olevate inimestega, et need kogemused kaotsi ei läheks,
ja siis võrrelda, analüüsida. Nõnda me
kummutame sovetliku vägivaldse süsteemi poolt loodud
ajaloo. Kui ma oma raamatut kirjutasin, mõtlesin just noorema
põlvkonna peale. Näiteks loominguga tegelevad inimesed
peaksid kindlasti teadma ja tajuma oma rahva, oma pere, oma kultuuri
lugu ja juuri, sest sealt saab film, raamat, kunstiteos alguse.
Poliitilise korrektsuse
sildi all ei julgeta sageli tõsistest probleemidest, näiteks
eestlaste kui rahvuse kaitsmisest, avameelselt rääkida.
Kas teile pole liigset rahvusluse rõhutamist ette heidetud?
Mida tähendab sõna marurahvuslus, milles oma rahva
kaitsmiseks sõnavõtjat vahel süüdistatakse?
See sõna kuulub sovetlikku leksikoni. Mina ei häbene
oma eestlust. Olen eestlane, eurooplane ja lihtsalt inimene. Keegi
ei nimeta soomlast, sakslast, prantslast natsionalistiks, kui
ta oma ajalugu jutustab. Kui sa väärtustad oma kultuuri,
tahad oma minevikust rohkem teada saada ja räägid sellest
– see on väärikuse küsimus. Iga väärikas
Euroopa rahvas tunnetab oma juuri, oma lugu, oma narratiivi. Sovetisüsteemi
eesmärk oligi inimese enda minevik minema pühkida, panna
selle üle häbi tundma, muuta inimene primitiivseks,
kellel pole oma maailmapilti, oma elulugu, oma perekonna lugu,
oma ajalugu. Inimene pidi oskama üksnes enda peale mõelda,
teistega arvestati ennekõike siis, kui sellest kasu saadi.
Nõukogude kord on ka mõiste püha ära rikkunud:
teise inimese elu ei ole enam püha. Sa ei pea olema just
usklik, aga lääne kultuuriruumi väärtussüsteem,
mis tuleb selle koodeksi kaudu, väärtustab inimelu.
Ära tee teisele seda, mida sa ei taha sinule tehtavat, ära
valeta, ära varasta, ära tunnista oma ligimese vastu
– niisugused moraali põhialused pöörati
nõukogude süsteemis vastupidiseks. Igas ühiskonnas
on ekstreemsete kalduvustega inimesi ja kui kehtiv vägivaldne
kord seda võimaldab, kerkivadki nad esile. Meie iseseisvus
on habras. Praegu me jälgime, kuidas Venemaa kujundab oma
suurriiklikku imagot, kuidas ta püüab lääneriike
oma energiavarude abil mõjutada. Kust peab tavaline inimene
seal teadma, mis toimub, ta ei mõistnud ohtusid ju ka Hitleri
võimuletulekul. Seepärast me ei tohigi vait olla.
|
|
|
