|
|
|
Kassinurme hiiemägi. |
Looja, hoia hiiepuid..
tekst: MARJU KÕIVUPUU
Looja,
hoia hiiepuid, sest ladvad neil längus on maas…/Tõnis
Mägi, Loits/ Need laulusõnad hakkasid mu kõrvus
kumisema, kui läinud hilissügisel tuli kõne Võrust:
teetöölised olid looduskaitsealuse Haki ristikase maha
võtnud.
Jah, tõsi ta
oli, et see pühapuu oli vana ja vigane ning temale antud
aeg hakkas ümber saama. Tõsi oli seegi, et külatee,
mille veeres ta kasvas koos kahe jändriku, samuti looduskaitsealuse
pedakaga, kuhu kah aegade jooksul lahkunutele mälestusriste
oli lõigatud, oli piisavalt lai küll tasahilju kulgevatele
hobuvankritele, ent ammu enam mitte kiirusi armastavatele autodele...
Aga niipalju kannatust muidu pikatoimelisteks arvatud maarahva
järeltulijatel ei jagunud, et oodata ära looduskaitsjate
eksperthinnang ning alles pärast seda küla põline
ristikask väärikalt langetada, tema ristidega kaetud
tüvi mõnda kohalikku muuseumi hoiule toimetada, teha
vanast kasest mälestuseks mõned fotod ja jupike filmigi…
Oli ju seegi püha puu ikkagi osake meie oma (maa)rahva hingedeusuga
läbipõimunud külakultuurist, millele sellisel
puhul armastame lisada sõna “pärand”.
Kunagi aastaid tagasi mingil koolitusel, kus kooliõpetajaid
ja mitut masti omakultuuri-edendajaid koos, koorus välja
mõte, et külla tekib esimene koduloomuuseum siis,
kui inimestel hakkab üle jääma asju, mida neil
enam praktiliselt vaja ei ole, kuid mis siiski on millegi poolest
armsad ning olulised ja – sümboliseerivad tahes-tahtmata
ühe ajajärgu pöördumatut möödumist.
Ja kui need vokid, press- ja söerauad, petroolilambid, pesukolgitsad,
linased, väljaõmmeldud monogrammide ja serva heegeldatud
pitsidega käterätid kohalikku muuseumisse enam ära
ei mahu, siis saavad nad osaks moodsate külakõrtside
siseilmest…
Paraku aga päris kõike me muuseumidesse ega külakõrtsidesse
talletada ei saa ja nii tuleb meil teha valik – mis on see
tähtis ja oluline, mis üle aegade aitab meil iseennast
tunda oma rahva liikmena.
Valikuline
suhtumine pärandisse
Viimsed sada aastat
on eestlaste aja- ja kultuuriloos olnud murranguline – tee
iseseisvusele, selle kättevõitmine, hoidmine, kaotamine,
omakeelse kõrgkultuuri loomine ja säilitamine keerulistes
poliitilistes oludes ja taaskord iseseisvaks saamine. Väärtushinnanguid
tuli korduvalt kardinaalselt muuta – ja seda mitte sisemisest,
loomulikust vajadusest, loomuliku arengu tulemusena, vaid poliitiliselt
survest tingituna.
1905. aastal kõnelesime mõisasakstega “läti
keelt” – põletasime häärbereid ja hävitasime
neis leiduvaid hindamatuid kultuurivaramuid. Sada aastat hiljem
tunnistame häärberid Eestimaa arhitektuuripärliteks
ja vaatamisväärsuseks, jõukamad meie hulgast
on neid omandanud ja edendavad eesti elu mõisakultuuri
kultiveerides. Oleme tõrjunud oma kollektiivsest mälust
kõrvale nõukogude ajal klassivõitluse ideoloogilises
soustis lihtsustatult üleekspluateeritud narratiivid mõisnike
julmusest ja talupoegade alandavast kohtlemisest. Hea härra
oli ju “hull”, veidrik, kes polnudki nagu õige
härra…
Kuid mitte ainult suulisse mällu talletatud pärimusmaterjali
ei suhtu me selektiivselt, sõltuvalt ajastu vaimust ja
ideoloogilistest eelistustest. Selsamal nõukogude võimu
ajal muudeti pühakojad ladudeks ja sõnnikuhoidlateks
ning tühjadesse mõisahäärberitesse asutati
kolhoosikontorid. Kolhoosistunud mõisapargid üle terve
Eesti,//Sääl suveõhtul tuleb noori kokku hulgakesti.
Nii summeeris aastal 1954 Juhan Viiding. Ning nõukogude
võimu ajal ehitati mõisate või kirikute vahetusse
naabrusse uue ajastu hooneid, karjalautu, söödahoidlaid,
hruštšovkasid. Üks selline omaaegne “arhitektuuriime”
on pitsitatud Tartusse Jaani kiriku kõrvale…
Ja eks needki hooned ole ometi pärand meie lähiminevikust,
mille suhtes ei oska või ei julge me veel seisukohta võtta.
|
“Väike pärandkultuuri
käsiraamat”. Lembitu Tarangu ja autorite kollektiiv.
Paremal raamat “Looduslikud pühapaigad. Väärtused
ja kaitse”. Ahto Kaasik, Heiki Valk. |
Hingevalust
sündinud
Läinud 2007 aastal
nägi ilmavalgust kaks omakultuuri seisukohalt intrigeerivat
trükist, millest kumbki kahjuks “laiatarbekaubana”
müügilettidele ei satu, sest trükiste rahastajad
on näinud ette ainult nende tasuta levitamist asjaomastes
instantsides ja võimalike huviliste ringis, missugune süsteem
ei taga kohe kindlasti, et raamat ja tema võimalik lugeja
alati kohtuksid. Kõnelen artiklikogumikust “Looduslikud
pühapaigad. Väärtused ja kaitse”, mille koostajateks
on Ahto Kaasik ning Heiki Valk ning mis ilmus Õpetatud
Eesti Seltsi Toimetiste 36. numbrina, ning Lembitu Tarangu ja
autorite kollektiivi koostatud “Väikesest pärandkultuuri
käsiraamatust” (Tartu 2007).
Jätaksin siinkohal kõrvale nende tekstikogumike teadusliku
kvaliteedi süvaanalüüsi ja keskenduksin emotsioonile,
sellele tundele ja sõnumile, mida need raamatud endaga
ja endas kannavad. Mõlemasse trükisesse on kätketud
rohkem või vähem peidetud hingevalu, kas pealetulevad
moodsa üleilmastuva aja sugupõlved oskavad märgata
nähtavaid ja nähtamatuid jälgi mälus ja maastikul
meie ümber, neid jälgi tundlikult lugeda ning olnut
ja olemasolevat väärtustada. Teha valikud?
Tänapäeval püüame me kultuuriväärtusi
kaitsta paragrahvi jõule tuginedes ning kogeme samas korduvalt,
kui vähe sellest on tegelikult abi. Päevalehed kirendavad
uudislugudest, kus antakse teada järjekordsest kordasaadetud
sigadusest mõnel looduskaitsealal või kurdetakse
avalikult, et kohalikud elanikud on väsinud muinsuskaitsealal
elamise raskest koormast. Kui proovime mõttes minna ajas
tagasi, siis looduslikele pühapaikadel on olnud inimese jaoks
mitu funktsiooni – neist vast peamine, mis tänasesse
aega passiks kaasa võtta, on tõdemus, et nii nagu
me ootame oma naabritelt ja teistelt rahvastelt meie respekteerimist
sellisena nagu me seda soovime olla, ootab seda meilt ka loodus,
keskkond meie ümber.
Ülekohtuselt vara lahkunud Agne Trummal tõdeb Looduslike
pühapaikade eessõnas: “Head kaitsemehhanismid
puuduvad, samas kui kaduma on läinud traditsioonid ja tavad,
mis töötasid parimate kaitsemehhanismidena. /--/ Ehk
siis taas – kuidas ja milliste mehhanismidega tekitada ühiskonnas
taas arusaamist ja lugupidamist, sõlmida vahepeal katkenud
niite?” Meie omakultuuri väärtustamisel, säilitamisel
ja kaitsmisel on hädavajalik eri huvigruppide – kohalike
elanike, folkloristide, etnoloogide, arheoloogide, kultuuri- ja
kirikutegelaste senisest sootuks tõhusam koostöö,
mis ei saa tugineda ainult paragrahvi jõule, vaid ennekõike
vastastikusele usaldusele, koostööle, lokaalsete kultuurierinevuste
aktsepteerimisele. Seda nii kohapeal kui “ülal”.
Me ei saa
muuta Eestit muuseumiks
Selge on see, et me
ei saa muuta kogu Eestit muuseumiks. Selliseks muuseumiks, nagu
mäletame seda nõukogudeajast, kus eksponaadid olid
vaatajatest nööriga eraldatud, juures kuri kiri –
eksponaate mitte puutuda – ning selle kurja kirja täitmist
kontrollis range olekuga, prillide ja juuksekrunniga muuseumitädi.
Kuid paiguti tundub, et selline suund suhtumises pärimuskultuuri
näib domineerivat. Me räägime meie omakultuurist
kestvalt minevikuvormis, hääbuvas võtmes, nostalgiliselt
– kuni veel on jäänud vanu inimesi, kes teavad
ja mäletavad, tuleb nende lood ja laulud tulevaste põlvede
jaoks arhiveerida… Ja nii juba estofiilidest ja Jakob Hurdast
saati, märkamata, et uued ja uued põlvkonnad on saanud
“väärtuslikeks vanainimesteks”, kes annavad
meile üle oma ajastu ja oma põlvkonna arusaamised
kultuurist ja kommetest, keelatust ja lubatust, valest ja õigest…
Mida kaugemale ajas minna, seda suuremad eeldused on ühe
või teise ajalooperioodi romantiseerimiseks. Kuid igal
ajalooperioodil ja kultuurikihistisel on ka oma keel, milles väljendatakse
selle ajastu arusaamu. Kuid kuivõrd on meile ses kauges
ja võõras keeles väljendatud sõnumid
usutavad või arusaadavad?
|
|
|
