|
|
Kaljo West – muusik,
sõjamees, pedagoog
In memoriam
|
Kaljo West |
tekst: Kuno Raude
Eesti flöödimuusika
grand old man ja pedagoog Kaljo West sündis Narvas
Eesti piirivalveohvitseri perekonnas 17. oktoobril 1924. aastal.
Rahulik lapsepõlv Narvas, Narva-Jõesuus ja Toilas
ei saanud kesta kaua. 17. juunil 1940 marssisid läbi sünnilinna
Eestimaa pinnale punaarmee diviisid, mis jättis koolipoisi
hinge parandamatu haava kogu eluks. Vabalt rahvalt võeti
relvad, Eesti Kaitsevägi lammutati, riigijuhid mõrvati
või saadeti Venemaa surmalaagritesse. 14. juunil 1941 küüditati
Eestist Venemaale üle kümne tuhande süütu
inimese.
Ränkadele oludele vaatamata õppis muusikahuviline
noormees aastatel 1940–1942 flöödimängu Narva
Muusikakoolis õpetajate Schlutski ja Mirti juhendamisel,
millele järgnesid 1942–1943 õpingud Tallinna
Konservatooriumi eelkursustel õpetaja Evald Baueri käe
all.
Bolševismi kuriteod Eestis, isa tapmine ning käimasolev
II maailmasõda ei jätnud Vabadussõja vaimus
kasvatatud Kaljole kuigi palju valikuvõimalusi idast lähenevale
ohule vastu hakkamiseks. Soov võidelda ühise vaenlase
vastu viis kaheksateistaastase Kaljo 1943. aastal Eesti Leegioni
ridadesse. Peale lühiajalist väljaõpet saadeti
poisid idarindele, kus saadi esimesed lahinguristsed ja tuli hüvasti
jätta paljude võitluskaaslastega. See oli karm elukool.
14. jaanuaril 1944 alustas punaarmee Leningradi ja Volhovi rindel
suurpealetungi, mille eesmärgiks oli Saksa armeede grupi
“Nord” purustamine ja Baltikumi hõivamine. 1.
veebruariks jõudsid punaarmee väeosad Narva jõele.
Kaalul oli meie rahva elu ja surma küsimus. Peaministri üleskutsel
läks Eesti piiride kaitseks rindele ligemale 70 000
meest. Algasid ohvriterohked Eesti kaitselahingud Narva jõel
ja Kagu-Eestis.
11. veebruaril
1944 vallutasid vastase väeosad Piirissaare. Samal päeval
jõudis Venemaalt Tartusse eestlastest koosnev 20. Eesti
Relvagrenaderide Diviisi 45. rügement ning kolmest patareist
koosnev õhutõrjeüksus, nende seas kahuriülem
sturmann Kaljo West. Juba järgmisel päeval jõudis
45. rügemendi I pataljon koos 25 õhutõrjekahuriga
major Harald Riipalu juhtimisel Mehikoormasse, kus asusid kaitsel
meie omakaitse mehed ning saksa õhutõrjepatareid.
14. veebruari öösel purustasid Riipalu sõjamehed
Mehikoorma vastas asuval sillapeal suure punaarmee üksuse.
„See oli üks suur suremine,” on Harald Riipalu
hiljem meenutanud. Lennukite toetusel alustati koos sakslastega
koondrünnakut Meerapalule. 15. veebruari õhtuks oli
Peipsi järve läänekallas taas vaba. Saksa mundris
eesti noormeeste esimesed kaitselahingud kodumaa pinnal olid lõppenud
edukalt. Järgnesid verised ja ohvriterohked lahingud Narva
jõel, Krivasoos ja Sinimägedes, kus Kaljo West sai
juulis 1944 raskelt haavata. Tema jaoks oli sõjamehetee
lõppenud. Eesti riikliku iseseisvuse taastamine jäi
unistuseks veel 47 aastaks.
Peale haiglaravi
ja Eesti teistkordset okupeerimist punaarmee poolt jätkas
Kaljo West 1944 õpinguid Tallinna Riiklikus Konservatooriumis
Arnold Sepa klassis. Kuid seda mitte kauaks. Aprillis 1945 Kaljo
West arreteeriti. 06.08.1945 sõjatribunali otsuse alusel
saadeti 21-aastane kodumaakaitsja kümneks aastaks Komi ANSV
ning hiljem Krasnojarski krai Norilski linna vangilaagritesse,
kus ta töötas muu hulgas Norilski vasekombinaadi ehitusel.
Vabanemine saabus pärast J. Stalini surma 5. mail 1955. aastal.
Nõukogude
Eestis oli asumiselt ja vangilaagrist tulnud inimesel raske leida
tööd ning ulualust. Kolmekümneaastane Kaljo West
asus peale vabanemist tööle Maardu linna lukksepa õpilasena,
kuni flöödimängijat vajav Eesti Raadio Sümfooniaorkester
ta üles otsis. Nüüdsest oli Kaljo jäädavalt
omade seas, muusikute ringis. Ta õppis ühe aasta Tallinna
Muusikakeskkoolis ning lõpetas 1963. a Tallinna Riikliku
Konservatooriumi. Aastatel 1957–1982 töötas Kaljo
West Eesti Riikliku Sümfooniaorkestri orkestrandina, õpetades
ühtlasi Georg Otsa nimelises Muusikakoolis flööti
ja plokkflööti. Aastatel 1977–1987 oli Kaljo West
sama kooli puhkpillide osakonna juhataja. Tema õpilasteks
on olnud Jaan Õun, Peeter Malkov, Sigrid Orusaar, Jaak
Joala, Erkki-Sven Tüür, Aare Pehka, Ann Õun,
Margus Kits, Maarika Järvi, Oksana Sinkova ja paljud
teised Eesti muusikud. Kaheksakümnendatel pidas Kaljo lühiajaliselt
õpetajaametit Tallinna Muusikakeskkoolis. Alates 1997.
aastast kuni lahkumiseni juhendas ülima huviga muusikastuudio
„Nissi trollid” tööd.
Kuuekümnendate
teises pooles asutas Kaljo ansambli Antiqus, tehes koostööd
Heino Jürisalu ja Heino Kaljustega. Seitsmekümnendate
alguses asutas Georg Otsa nimelises Muusikakoolis flöödiansambli,
mis tegutses üle 20 aasta. Aastatel 1988–2004 juhatas
Tallinna Õpetajate Maja kammerorkestrit. Kaljo West oli
Eesti Flöödiühingu, Eesti Plokkflöödiühingu
ja ERTA-Estonia auliige.
Kaljo eestvedamisel toimusid igal aastal endiste sõjameeste
kokkutulekud Sinimägedes, 20. Eesti Relvagrenaderide Diviisi
aastapäevade tähistamised ja palju muid huvitavaid,
endisi sõjamehi ühendavaid ettevõtmisi. Tema
osalusel valmis film „Sinimäed”. Kaljo oli oma
relvavendadele pühendatud Mehikoorma ausamba rajamise idee
autor. Ja muidugi väsimatu kalamees. Eesti rahvale osutatud
teenete tunnustamiseks andis Eesti Vanariigi President 2003. aastal
sõjaliste teenetega vabadusvõitlejale Kaljo Westile
Kotkaristi ordeni.
Kaljo lahkus
meie hulgast 31. jaanuaril 2008. aastal. 7. veebruaril saatsid
omaksed, sõbrad, Eesti muusikaelu edendajad, tema õpilased
ning endised relvavennad Kaljo Westi puhkama Pärnamäe
kalmistule. Mälestus vaprast sõjamehest, tulihingelisest
Eesti patrioodist, suurepärasest muusikust ning heast inimesest
jääb alatiseks tema lähedaste, kõikide austajate
südametesse.
|
|
|
