|
|
Tapiga tagasi Kutšino
surmalaagrisse
Enn Tarto mälestusi aastast 1987
|
Enn Tarto koos Tartu raudteejaama
tervitama tulnud kaaslastega 17. oktoobril 1988. a, tagapool
lipuga Harri Henn. |
tekst: ENN TARTO
Mihhail
Gorbatšovi poolt algatatud perestroikapoliitika ilmingud
olid jõudnud ka Kutšino (Perm-36) surmalaagrisse.
1987 sai kinnipeetav poliitvang Enn Tarto ootamatu korralduse
asjad kokku panna ja pikk sõit esialgu teadmata suunas
lõppes Tallinna Patarei vanglas, KGB ohvitseri poolt esitatud
ettepanekuga end süüdi tunnistada ja okupatsioonivõimudele
armuandmispalve kirjutada.
Reis
Kutšino surmalaagrist Tallinna
13. juulil
1987 sain Kutšino surmalaagris ootamatult korralduse asjad
kokku panna. Pärast ülipõhjalikku läbiotsimist
viidi mind tavalise tapiga Permi suurde vanglasse. Algul oli sõit
spetsiaalse vangide veoks mõeldud autoga (“rongaga”),
siis raudteel reisirongi külge liidetud vagunite vedamiseks
ehitatud vaguniga (“stolõpiniga”). Rong tuli
Solikamskist. Permi raudteejaamast viidi osa vange “rongaga”
Permi vanglasse.
Mind paigutati Permi vanglas sellisesse osakonda, kus polnud naaberkambrites
vange. Ajalehti ei antud ja mis kõige naljakam, ka Moskva
raadio lülitati välja. Oli ju aastaid meid kiusatud
Moskva raadio esimese programmi sundkuulamisega. Ülemustest
keegi minuga ei vestelnud, reavalvurid ütlesid, et nemad
ei tea, miks mind Permi vanglasse toodi ja kuhu lähen. Ise
oletasin, et kuna minu laagrikaaslane Mart Niklus oli varem viidud
Eestisse ja toodud tagasi, et ju siis viiakse mind ka Eestisse.
Kuna mul oli iga kuu õigus saata üks kiri lähedastele
sugulastele, siis seda õigust ma ka kasutasin. Saatsin
emale nii juuli- kui ka augustikuu kirja. Minu teada need kirjad
emani ei jõudnud.
12. augustil avati kambri uks, sisse tuli neli siseministeeriumi
mundris sõjaväelast kapteni juhtimisel. Kapten tutvustas,
et nemad on erikonvoi ja mind viiakse sinna, kuhu vaja.
Kõik
tookord kehtiva kriminaalkoodeksi järgi süüdimõistetud
poliitilised vangid olid kuulutatud eriti ohtlikeks riiklikeks
kurjategijateks. Mind oli Eesti NSV ülemkohus kuulutanud
veel eriti ohtlikuks retsidivistiks. Mu käed pandi kohe raudu
ja konvoi ülem luges ette oma tavalise teate, et pean tingimusteta
täitma konvoi kõiki korraldusi, samm paremale või
vasakule loetakse põgenemiskatseks ja konvoi kasutab relva
ilma hoiatamata. Sellele tavalisele jutule tuli aga veel lisa,
et kuna tegemist on eriti ohtliku retsidivistiga, on erikonvoile
antud riiklikult eriti tähtis ülesanne ja siis võib
erikonvoi relva kasutada ilma hoiatamata ka siis, kui neile tundub,
et ma võin neid ohustada.
Viimast osa korrati mitu korda ja siis vormistati kogu lugu veel
kirjalikult. Alles pärast seda topiti mulle triibuliste riiete
peale selga minu vangikott, mis asub praegu Tartu muuseumis KGB
kongis. Algul olid käed raudus ees, siis lasti üks käsi
lahti, väänati käed selja taha ja pandi uuesti
raudu. Kasutati nn ameerika käeraudu, mis hakkavad rabelemise
korral kõvemini pigistama.
Rongaga sõitsime Permi lennuväljale. Mind tassiti
autost välja ja “ronk” sõitis minema. Lennujaamani
oli veel hulk maad, võib-olla oma pool kilomeetrit. Siis
ütles konvoi ülem: “Laseks su, retsidivistilurjuse
maha, saaks koju naise juurde. Mul täna just naise sünnipäev.”
Ma vastasin: “Lase, kui tahad, aga naise juurde koju sa täna
küll ei saa. Mina olen nii tähtis poliitvang, et olen
isegi Londonis arvel. Kui mind maha lased, pead hakkama kõiksugu
seletuskirju kirjutama. Kirjutada sa muidugi oskad, aga ega see
kirjutamine sulle ju ei meeldi.” /--/
Istusime mitu tundi Permi lennujaamas miilitsatoas. Lõpuks
saabus Permist Leningradi lendav suur reisilennuk. Enne reisijaid
tassis konvoi mind lennuki juurde. Siis loeti veel kord ette hoiatused.
Uut oli nii palju, et ma ei tohi lennukis rääkida ja
karjuda. Konvoi võib relva kasutada ilma hoiatamata. Ütlesin
neile, et kui nad hakkavad /--/ lennukis paugutama, kukume kõik
koos lennukiga alla. Nüüd kraaksatas ootamatult konvoi
ülema abi allohvitser (vist vanemseersant): “Teame ilma
sinutagi, neetud lurjus, et lennukis ei tohi tulirelva kasutada.
Oma käega tõmban sul kõri läbi.”
Kaks sõdurit
olid vait ja ei teinud piiksugi. Erikonvoi eripäraks oli
see, et kõik neli sõjaväelast olid relvastatud
püstolitega. Muidu olid tol ajal püstolid ainult ohvitseridel
(mõnikord ka allohvitseridel), sõdurid olid relvastatud
automaatidega.
Mind talutati suure reisilennuki kõige lõppu ja
suruti istuma viimasesse istmesse akna alla. Minu kõrvale
istus allohvitser. Ta andis demonstratiivselt oma püstoli
kaptenile. Sai vastu mingi väikese ballooni. Vaevalt seal
oli lõhnaõli või deodorant. Kuna olin raudus,
siis allohvitser kinnitas mu turvavöö. Kapten istus
naaberreas. Kaks tumedates ülikondades pintsaklipslast hoolitsesid
selle eest, et konvoi ja reisijate vahele jäi veel paar reisijatest
tühja rida.
Maandusime Leningradis. Nüüd väljusid kõigepealt
reisijad. Pärast mõningast vaheaega väljusin
mina oma triibulistes riietes relvastatud konvoi saatel. Jälle
ootasime mitu tundi lennujaama miilitsajaoskonnas. Konvoi ülem
vandus, et keegi ei taha mind ööseks võtta. Lõpuks
oli üks eeluurimisvangla nõus mind vastu võtma.
Viidi jälle kambrisse ja alles siis võeti käerauad
ära. Oli juba õhtu ja õnneks toodi mulle mitu
liitrit keedetud vett. Joogijanu oli kohutav. Söögiisu
polnud ja midagi süüa muidugi ka ei olnud, sest vangla
õhtusöögiaeg oli möödas.
Järgmisel hommikul pärast hommikusööki tuli
sama konvoi, pani käed raudu ja viis mind lennuväljale.
Jälle sisenesime lennukisse esimestena. Istekohad olid samad
lennuki lõpus.
Lendasime
Tallinnasse. Väljusime viimastena lennukist ja mind viidi
Tallinna lennuvälja miilitsatuppa. Siin olin päris kaua.
Konvoi ülem helistas mitu tundi ja vandus Eesti NSV võime,
et need pole mulle vastu tulnud. Ta oli ühe grusiinlasest
poliitvangi Tbilisisse viinud ja kohe olid lennujaamas vastas
olnud nii kohalikud KGB-lased, parteilased kui ka sugulased. Uus
aeg – uued kombed! Eesti NSV võimuladvik ei olnud
1987. aasta augustiks aatemeeste loosungeid veel üle võtnud
ja rahvuslasteks hakanud. Minule ei tulnud keegi vastu ja minu
saabumist püüti salajas hoida. Erikonvoi pidi mind ise
Patarei vanglasse viima. Kui dokumendid olid vormistatud, ütles
konvoi ülem, et loodab, et ta ei pea mind tagasi viima, ja
hakkas minema kõndima.
Ma hõikasin, et võtku kaasa oma nõmedad käerauad,
muidu peab veel seletuskirja kirjutama. Kapten tormas sõbralikult
ropendades tagasi, võttis mult käerauad maha ja ütles:
“Aitäh, kallis kaasmaalane! Nüüd ei pea ma
tõesti seletuskirja kirjutama!”
Mind paigutati Patarei vangla nn Leningradi korpuses II korrusel
olevasse surmamõistetute tarbeks ümberehitatud kambrisse.
Seal oli ees kolm triibulistes riietes kriminaalvangi. Nad olid
mitmesuguste tegude eest korduvalt süüdi mõistetud
ja sellepärast retsidivistideks tunnistatud, ootasid oma
saatmist Lätti Daugavpilsi erirežiimiga vangilaagrisse.
Oli 1987. aasta 13. augusti õhtu. Kamber oli seestpoolt
üleni kaetud raudplaatidega ja plekiga. Kamber on enam-vähem
samal kujul tänaseni alles. Ainult akna eest on plekki vähemaks
võetud. Mitmekordsed trellid on aga alles.
Patarei vanglas
augustis-septembris 1987
Niisiis mind toodi Patareisse
13. augustil 1987. aastal. Varsti pärast saabumist viidi
mind ülekuulamiste läbiviimiseks ehitatud tuppa. Seal
oli ees KGB ohvitser Albert Hektor. Kuigi olin teda näinud
juba varem, tutvustas sm Hektor end väga korrektselt. Ta
esitas isikut tõendava dokumendi ja rõhutas, et
esindab minuga kohtudes vabariigi juhtkonda. Hektor selgitas,
et kogu Nõukogude Liidus on alanud uus ajajärk, enamik
poliitvange (?!) on vabastatud. Lagle Parek olevat vabastatud
juba jaanuaris 1987. Kui ma tunnistan end süüdi ja kirjutan
armuandmispalve, siis mind vabastatakse järgmise päeva
õhtuks.
Ma vastasin, et ei saa end süüdi tunnistada, sest ma
pole süüdi. Ma ei tunnistanud end süüdi ENSV
Ülemkohtu istungil 1984. aastal. Permis Kutšino laagris
on kõik need aastad püütud mind kallutada olematu
süü omaksvõtmisele, aga seda ma ei teinud. Albert
Hektor palus ikka mõelda nii iseenda kui oma pere peale.
Ta püüdis mind igati mõjutada. Ta arvas, et järeltulevad
põlvkonnad nagunii ei mõista minu kangekaelsust,
eestlased ei saa minu sellisest käitumisest aru jne. Hektor
palus mul põhjalikult järele mõelda tema poolt
edastatud ettepanekute üle ja lubas tagasi tulla.
Tallinnas Patarei vanglas
sain lugeda ajalehti. Sain teada, et 23. augustil 1987 toimus
esimene rahvakoosolek Hirvepargis. Seal tõstatati Molotovi-Ribbentropi
1939. aasta lepete salaprotokollide teema. See oli just see, eelkõige
mille eest mind oli vangi mõistetud 15 aastaks. Kuidagi
sain ka teada, et Hirvepargis oli nõutud Mart Nikluse ja
minu vabastamist.
Peagi pärast Hirvepargi rahvakoosolekut tuli Patareisse uuesti
seltsimees Albert Hektor. Ta küsis, kas ma nüüd
usun, et kui kirjutan armuandmispalve, saan kohe vabaks. Pole
vajagi selgesõnaliselt välja kirjutada, et tunnistan
end süüdi, palugu ma ainult armu. Ma vastasin, et armu
ma okupantide ja nende käsilaste käest ei palu. Armuandmine
tähendaks ikkagi süüdi tunnistamist. Siis tegi
sm Hektor uue ettepaneku, et kui ma olen nõus emigreeruma
ja kinnitan seda ka kirjalikult, siis nemad korraldavad asja nii,
et umbes kuu aja pärast olen Stockholmis. Eesti ei vajavat
mõttetuid ohvreid, märtrite aeg olevat möödas.
Enne Patareist lahkumist sain teada, et Tiit Madisson olevat sõitnud
juba 1987. aasta septembri keskel koos naise ja tütrega Rootsi.
Lükkasin ka selle
ettepaneku tagasi. Ütlesin, et Eesti on minu kodumaa ja vabatahtlikult
ma Eestist ei lahku. Ja üldse, ajad on muutunud ja mida kauem
ENSV võimuladvik mind kinni hoiab, seda halvem neile. Sm
Albert Hektor jäi selle jutu peale viisakaks ja korrektseks.
Ta ütles, et kannab minu seisukohad juhtkonnale ette. Tõenäoliselt
tuleb mul tagasisõit Permimaale ja mitte enam lennukiga.
Ja see reis ei saa lihtne olema ning kui ma siiski viimasel hetkel
meelt muudan, siis palugu vanglaametnikke vahendada temaga kokkusaamist.
Minu Patareis viibimisest olid vabaduses olevad kaasvõitlejad
teada saanud. Vist oli Eve Pärnaste Patareisse helistanud,
et kas saab mulle pakki tuua. Oli vastatud, et Tarto on küll
siin, aga tal pole paki saamise õigust. Igatahes minu ema
Linda Tarto teadis augusti lõpus, et ma olen Patareis ja
hakkas taotlema kokkusaamist minuga. Lühiajaliseks kokkusaamiseks
oli mul formaal-juriidiliselt õigus olemas. Jüri Adams
oli minu ema palju aidanud ja nii Adamsi kui teiste vabadusvõitlejate
toel nõuti välja minu ja ema kokkusaamine. Ema aidati
Tallinnasse Patareisse. Vahetult enne kokkusaamist oli keegi kommunistidest
veel minu emaga vestelnud ja palunud mulle mõistus pähe
panna – kirjutagu ometi armuandmispalve.
|
Enn Tarto Patarei vangla tapikambris
2002. aastal. Foto Andres Sööt. |
Kokkusaamine toimus
kas 31. augustil või 1. septembril 1987 Patarei vangla
ametlikus kokkusaamiste ruumis. Läbi kahekordse klaasi nägime
teineteist ja saime telefoni teel rääkida. Ema ütles,
et ta on küll väga haige, aga saab hakkama, sest minu
sõbrad aitavad teda. Eriti tänas Jürit (Adams),
Peetrit (Einasto) ja Robertit (Hamburg). Siis hakkas telefon ägedalt
krõbisema ja ema sai aru, et ootamatult võidakse
telefon välja lülitada. Läbi pisarate hüüdis
ta: “Enn, pea vastu! Ära kirjuta mingit armuandmispalvet!
Kurjuse riigi ajad on varsti läbi!” Sellepeale lülitati
telefon välja ja kokkusaamine oligi läbi. Minu ema selline
soovitus oli suur vaprus paljukannatanud naisele. Ta oli pidanud
elus väga palju läbi elama: põgenemine kodust
13. juunil 1940., hirm Saksa okupatsiooni ajal, mehe arreteerimine
novembris 1944 ja surm Norilski vangilaagris veebruaris 1947,
ainsa lapse kolmekordne arreteerimine (1956, 1962, 1983), 13 aastat
poja vangistust. Need aastad tähendasid ema hirmutamist,
mõnitamist ja tagakiusamist. Kaasatoodud paki pidi ema
Tartusse (Kõrvekülla) tagasi viima. Pärast sellist
“käitumist” pakki vastu ei võetud. Formaalselt
polnud mul ka paki saamise õigust, aga tookord juba tehti
erandeid.
Ema sõitis koos abilistega tagasi Kõrvekülla.
Varsti, 13. novembril 1987 ta suri. Eks ta oli haige, aga ka kommunistide
šantaaž tegi oma töö. Mind viidi tagasi Kutšino
surmalaagrisse, aga mitte enam lennukiga, vaid tavalise tapiga.
Teekond Tallinnast Kutšinosse
septembris-oktoobris 1987
Septembris algas sõit Tallinnast Permimaale. Tallinnast
ärasõitu ei mäleta, aga midagi uut oli küll,
kui reisirongi koosseisus olev tapivagun ületas Narva jõe
raudteesilla. Täielik vaikus, keegi ainult ütles vene
keeles: “Piir.” Varasematel aastatel oli ette tulnud,
et Narva jõest lääne poole lasti häälekõvendajast
laulu “Suur ja lai on maa, mis on mu kodu” Georg Otsa
esituses eesti keeles. Narva jõest ida pool kordus sama,
kuid vene keeles.
Leningradis viidi meid jaamast Krestõ vanglasse. Pärast
läbiotsimist hakkasin nõudma, et mind kui poliitvangi
paigutataks vastavalt kehtivatele seadustele teiste poliitvangidega
kokku või siis täiesti eraldi. Läbiotsijad panid
mind eraldi boksi ja ütlesid, et selliseid asju peavad otsustama
ülemused.
Tõenäoliselt mitme tunni pärast tulid allohvitserist
vangivalvur ja ka kaks ohvitseri ning viisid mind Krestõ
vangla ühte kongi (vist kolmandale korrusele).
Astusin kambrisse ja tervitasin.
Algul valitses vaikus, kuid siis tormas minu juurde kolm mustaverd
üleni tätoveeritud noormeest, kes olid relvastatud suurte
naeltega, millele oli kalts justkui käepidemeks ümber
mässitud, ja karjusid, et kust ma üldse olen saanud
triibulised riided, kui ei oska retsi moodi rääkida,
ja kus on tätoveeringud. Vastasin rahulikult, et olen poliitvang
ja ühtegi tätoveeringut mul pole. Siis tegi suu lahti
alumisel koikul lamav blond venelane ja küsis, kust ma pärit
olen. Vastasin, et Eestist. Ta hakkas kohe soome keelt purssima
ja kamandas noormehed oma kohtadele tagasi.
Siis kostis ukse tagant umbes niisugust
valvuri ja ohvitseride vestlust: “Vaat, kuidas läks.
Mis me nüüd teeme, kas viime ta mõnda teise kambrisse?”
Teine vastas: “Mis see meie asi, las Eesti KGB klaarib ise
oma asju.”
Selgus, et kõik minu kambrikaaslased olid “triibulised”
(s.t retsid). Nad väitsid, et on surma mõistetud,
kuid surmaotsus on ära muudetud ja nüüd ootavad
laagrisse saatmist. Eelnimetatud kolm noormeest olid Dagestanist,
rumalad ja väga agressiivsed tüübid. Kambri pealik
oli venelane Aleksejev. Ta oli Leningradi ärikas, kellele
olevat süüks pandud konkurendi tapmist, ise küll
väitis, et pole seda teinud. Väitis endal olevat kõrghariduse
ja teadis ka üht-teist poliitikast. Soomlastega äri
ajades oli õppinud ka soome keelt. Oli mitu korda käinud
Tallinnas ja Riias. Minuga vesteldes sai teistele kambrikaaslastele
näidata, kui tark ja tähtis ta on. Mul vedas, et just
tema oli kambripealik. Dagestanlased polnud kuulnudki, et on olemas
poliitvangid.
Krestõ vanglast viidi mind reisirongi külge haagitud
“stolõpinisse”. Algas kolm ööpäeva
kestav reis Leningradist Permi. Vagunis oli ainult kaks “triibulist”.
Meile eraldati väike, s.t poolkupee. Stolõpinis on
teatavasti kõik kupeed eestpoolt suletud võrgukujuliste
trellidega ja lukustatud ustega. Üks “triibuline”
oli nii haige, et kanti vagunisse ja seal ta ainult oigas ning
rögises.
Kohe algas vastastikune karjumine, nn perelaika. Otsiti tuttavaid,
sõpru, vaenlasi. Lõpuks jõuti minuni. Ma
selgitasin, et olen poliitiline, mind viidi ajuloputuseks Permist
Tallinnasse ja nüüd sõidan tagasi. Üks gruusia
aktsendiga vang tahtis täpselt teada, kus meie Kutšino
surmalaager asus ja mis oli selle aadress. Ütlesin aadressi
ja selgitasin, et see oli meie naaberlaagri aadress. Seepeale
hakkas ta hüsteeriliselt karjuma, et ma valetan. Tema olevat
eelmise karistuse ajal olnud VS-389/36 naaberlaagris ja sellel
range režiimiga poliitiliste laagril ei ole naabruses mingit
erirežiimiga ilma aadressita poliitvangide laagrit. Sain
aru, et tegemist on KGB poolt instrueeritud provokaatoriga. Minu
õnneks hakkas üks vang kuskilt kaugemast kupeest mind
kaitsma. Ta ütles, et oli vabakäiguvangina meie laagri
ümbert isegi heina niitnud. Siis läks nende kahe vahel
hirmsaks vaidluseks.
Permi raudteejaamas laaditi meid “ronkadesse”.
Mind kui “triibulist” pandi üksiklahtrisse. Ootamatult
suruti sinna mulle sülle ka provokaatorist kisakõri.
Ta hakkas mind kohe ründama. Algul üritas ta pulkade
vahele pandud žiletiteraga mu silmi läbi tõmmata.
Pärast seda, kui olin žileti põrandale löönud
ja saapaga peale astunud, üritas ta mind kägistada.
Ta oli minust küll palju noorem, kuid siiski nõrgem.
Pealegi oli minu positsioon parem – mina istusin pingil,
tema oli surutud mulle sülle. Võitlus käis umbes
poolteist tundi. Olin omakorda sunnitud talle jaopärast õhku
andma ja selgitusi jagama. Lõpuks ta nõustus, et
mul on õigus, lasku ma ainult tema kõri lahti, et
ta saaks vabalt hingata.
Permi vangla tapiosakonnas pandi meid kõiki esialgu “lõvipuuri”
– s.t suurde trellitatud puuri. Seal siis sorteeriti vange
ja jagati kambritesse. Selgitasin soovijatele retsidele, et olen
poliitvang ega sekku teiste vangide asjadesse. Ootamatult hakkas
provokaator jälle karjuma ja mind ründama. Mitu vangi
asusid mind kaitsma. “Lõvipuuris” oli ka mujalt
toodud vange, kellest kolm tundsid ründajas ära “vana
koputaja”. Nad hakkasid teda peksma – reetur sai kohutava
keretäie. Püüdsin peksjaid rahustada, kuid nad
said vihaseks ja nende pealik tuletas meelde, et ise ju ütlesin,
et poliitvangina ei sekku teiste vangide asjadesse. Kui tulid
valvurid ja ohvitserid, vaatasid nad maaslamavat provokaatorit,
siis mind ning sõnasid: “Ah et nii kukkus välja.”
Kontrollisid, kas provokaator on ikka elus, siis võeti
tal jalust kinni ja lohistati lõvipuurist välja, vere-
ja uriinijälg järel. Üks ohvitser näitas näpuga
minu peale ja küsis: “Kas tema peksis?” Mitu vangi
vastasid kooris, et intelligent selliseid asju ei tee. Ja üldse
pole keegi maaslamajat peksnud, ise kukkus pikali. Ohvitser vaatas
minu poole ja ütles, et mul ikka vedas küll.
Kutšino surmalaagris kahte minu
omaaegset kambrikaaslast enam ei olnud. Vassili Stus oli surnud
(hukkunud) 1985. aastal üksikkambris. Semjon Skalits oli
vabastatud haiguse tõttu 1987. a (laagrikeeles “kanti
maha”). Ta suri peagi.
1987. aasta detsembrikuus tuli minu kambrisse siseministeeriumi
ohvitser. Ta oli küllaltki viisakas, sest 1985. a võimule
saanud NLKP KK peasekretäri Mihhail Gorbatšovi poolt
algatatud perestroikapoliitika ilmingud olid kahvatul kujul jõudnud
ka Kutšino surmalaagrisse. Ohvitser ütles (muidugi vene
keeles): “Teil on varsti tähtsad pühad, häid
saabuvaid. Aga mul on teile ka kurb uudis – teie ema on surnud.
Minu kaastunne. Meil on vaja teie käest allkirja dokumendile,
mis puudutab teile pärandusena jäetud vara kasutamist.
Ja siin on veel kirju.” Kirju lugedes sain teada, et minu
ema Linda Tarto oli surnud juba 13. novembril 1987. Ta oli maetud
Palamuse kalmistule. Siin olgu toodud veel üks vangilaagri
omapära – olin veel novembri lõpus saanud emalt
tema enne surma kirjutatud kirju.
Linda Tarto matused
novembris 1987
Tänu rahva survele nii Eestis kui välismaal mind vabastati
ja 17. oktoobril 1988. aastal jõudsin Eestisse. Siin sain
täpsemalt teada oma ema matustest umbes 11 kuud tagasi.
Matuste üldkorraldajaks oli olnud minu ristiisa, endine poliitvang
Arved Kull. Palamuse surnuaiale kaevasid haua Jüri Adams
ja Jaanus Paal. Matusetalitust viis läbi pastor Illar Hallaste.
Kohal olid meie sugulased ja tuttavad. Kohal olid paljud endised
poliitvangid: Erik Udam, Endel Ratas, Lagle Parek, Arvo Pesti,
Viktor Niitsoo, Valdur Raudvassar, Mati Kiirend ja nooremad vastupanuliikumises
osalejad. Hauale asetatud lillekimpudel ja pärgadel olid
sinised, mustad ja valged lindid. Lauldi Eesti Vabariigi hümni.
Pärast matuseid kogunes osa matuselisi Tartus Annelinnas
Lehte Bertlova korteris. Algul peeti nõu, kuidas tähistada
1988. aastal 24. veebruari. Siis tegi Jaanus Paal ettepaneku,
et peame tähistama juba 2. veebruari järgmisel aastal.
Seda ettepanekut toetasid Mati Kiirend, Lagle Parek jt kohal olnud.
Sellest minu ema matuse järgsest koosviibimisese Annelinnas
saidki alguse 2. veebruari 1988 sündmused Tartus.
1987. aasta lõpus ja 1988. aasta alguses võeti okupantriigi
NSV Liidu sõjaväkke Jüri Adams, Viktor Niitsoo,
Urmas Imro, Andres Mäe, arreteeriti Heiki Ahonen. 2. veebruaril
1988 arreteeriti Tartus Erik Udam, Endel Ratas, Johannes Sirel,
Rein Vanja jt. Paljusid eestimeelseid meeleavaldajaid puresid-näksisid
verekoerad …
Aga jää oli hakanud liikuma!
|
|
|
