|
|
|
Otepää Haridusseltsi
eelklassi õpilased 1924/1925 õppeaastal. Õpetaja
Auguste Siefermann teises reas vasakult esimene. |
Õpetaja Auguste Siefermann-Stamberg
tekst: Helgi Vihma
Lihtne,
rahuliku kindla sõnaga, oma alale pühendunud, palju
oskav ja suutev, palju teadev ja palju kogenud, enamasti vaikiv
ja tõsine. Selline on mälestus minu emast, mis on
ühtlasi üks eesti talulapse lugu. Olnut meenutab tütar
Helgi Vihma.
Me, lapsed,
tahtsime väga näha ema naermas, kuid see õnnestus
harva. Me ei osanud mõndagi vajalikku küsida peaaegu
terve sajandi elukogemusega õpetajalt, keda kolleegid austasid.
Auguste Siefermann sündis 16.09.1901 Vene impeeriumi Liivimaa
kubermangu soode ja metsade keskel tolleaegses Laius-Tähkvere
vallas Kilbavere põlistalus, mis revisjonide ja vakuraamatute
andmeil on registreeritud kui hajatalu juba 1519. aastal. Tartumaa
liitmine Eestimaa kubermanguga 12.04.1917 tõi tema kooliaegse
venekeelse Torma kihelkonnakooli ja lapsepõlvekodu lõpuks
ka formaalselt Eestimaale. Ta õppis siis juba Tartus, 1916-nda
aasta sügisest Eesti Noorsoo Kasvatuse Seltsi Tütarlaste
Gümnaasiumis – esimeses eesti õppekeelega keskkoolis,
mille reaalharu lõpetas 10. juunil 1921.
Ema on jutustanud „keelesegadusest“ eestikeelse gümnaasiumi
matemaatikatundides ja eksameil, sest nad ei tundnud eestikeelset
terminoloogiat, kuivõrd rehkendust jmt terminoloogiaks
võibki nimetada. Noore Vabariigi koolikorraldus oli alles
kujunemisjärgus ja matemaatika riiklikud lõpueksamid
tuli sooritada vene keeles vene gümnaasiumi juures. Kuid
tema eestikeelse gümnaasiumi lõputunnistus on eestikeelne.
Matemaatikas on seal neli hinnet: rehkendus – hea, algebra
– hea, geomeetria – hea, trigonomeetria – hea.
Matemaatika õpetamise metoodika õppejõu August
Kasvandi sõnul oli see tookord maksimaalne hinne.
Kui me õe Lindaga olime Tartu Õpetajate Seminari
õpilased ja A. Kasvand seal matemaatikakateedri juhataja,
saatis ta meie emale tervituse ja palus oma kunagiselt andekalt
õpilaselt küsida, kas kõrgem matemaatika on
teda elus aidanud. Meie äärmiselt tõsine ema
ainult muigas kergelt.
Arstiks? Ei, õpetajaks!
1921. aastal
läks Auguste Siefermann koduste teada Tartu Ülikooli
arstiteaduskonda, sest oli unistanud saada arstiks – kaks
naissugulast olid õppinud arstiteadust, kuid naistel ei
olnud tsaaririigi seaduste kohaselt õigust töötada
arstina, vaid ainult ülemõena. Ema aga oli liitunud
Tartus noorte entusiastidega, kes olid nõus minema eestikeelsesse
kooli õpetajaks. Ta võttis osa Tartu Õpetajate
Seminari juures korraldatud õpetajate ettevalmistuskursustest,
kus koolitasid tulevasi õpetajaid eesti kultuurielu ja
pedagoogikaajaloo suurkujud J. Tork, M. Pukits, M. Kampmann, R.
Rägo, E. Jaanvärk, J. Rumma, C. H. Niggol, A. Kasvand.
Õpetajakutse omandas ta juba 1921. aasta sügise kutseeksameil
ja nüüd algas õpetajatöö, millest kujunes
elutöö.
Tartu Linnaarhiivi andmeil alustas noor Auguste Siefermann õpetajatööd
1. novembril 1921 Otepää Haridusseltsi Ühisgümnaasiumis,
kus õpetas V–VII klassini matemaatikat ja kogu koolis
tütarlastele käsitööd (tööõpetus)
kuni 31. juulini 1926.
Ta joonistas silmapaistvalt hästi, tema Omedo vaadetega akvarellid
hävisid sõjatules 1941, nagu enamik perekonna albumeid.
Sellest ajast imekombel säilinud omatehtud käsitöö
õppevahendid – tikandite, pilude, kudumite, heegeldiste
proovid on Tallinnas Nõmme Muuseumis.
Järgnesid Ranna valla Omedo Algkool ja Torma valla Lilastvere
Algkool. Peipsi ääres oli ta tutvunud Omedo (Omedu)
noore parvemehe Oskar Stambergiga, nad abiellusid Tartus Peetri
kirikus 1930. aastal.
Järgmisel aastal sündisin mina. Ema loobus kutsetööst
ja pühendus laste kasvatamisele: tütar Linda sündis
1933. aastal, noorim tütar Maire 1937. aastal. Pärast
äia Johannes Stambergi surma 1933 aitasid nad isaga mõlemad
vanaemal Omedos talutöid teha, kuni talu ära müüdi.
Oma meest aitas Gustel (Auguste) nii Tartus kui ka hiljem Mustvees
Tartu tänav 33 O. Stambergi talurahvakaupluses. Samas andis
matemaatika ja saksa keele eratunde ja luges palju: peale eestikeelse
kirjanduse vene, saksa, inglise ja prantsuse keeles.
Uus periood tema õpetajatöös ja üldse kogu
elus algas pärast meie kodu ja raamatukogu hävimist
Mustvee suurpõlengus nõukogude armee taganemise
ajal 1941. aastal, kui loobiti süütepudeleid majadesse.
Vanemate
küüditamine
14. juunil 1941 küüditati
Auguste Stambergi vanemad: arreteeriti Kilbavere talu peremees
Joosep Siirmäe (Siefermann) kui kulak koos abikaasa ja poegadega.
See toimus tütre ja ta laste silme all, kuna olime sel kaunil
suvepäeval vanaisa-vanaema juures Kilbaveres külas.
Meie ema ja tema perekonda kaasa ei viidud, meid ei olnud selles
küüditatavate nimekirjas.
Kui 78-aastase Joosep Siirmäe perekond ära viidi, algas
meie ema isakodu laastamine kohe pärast küüditajate
veoauto õuest väljumist: koorem koorma järel
vooris väravast välja majakraami, vilja, isegi mööblit
ja loomi. Õhtuks oli ka kelder tühi. Ja edasised tavalised
õhtused joomingud algasid samal õhtul. Mahalaskmise
ähvardusel sunniti Auguste Stamberg koos kolme lapsega isatalust
lahkuma ja otsiti taga kaupmeest Oskar Stambergit. Elasime pooleldi
metsas redus, aga meie ema ja isa käisid ikka talus lehmi
lüpsmas ja valasid piima seakopli künadesse. Piima ei
olnud ju kusagile panna. Siis aeti Kuremaa tõukarja üle
Kilbavere Venemaale, kuhu nad kohale ei olevat jõudnudki,
sest ajajad olid põgenenud enne Narva silda. Meie isa Oskar
avas öösel karjakopli väravad ja laskis Kilbavere
talu loomad metsa, kui neid taheti Venemaale kaasa viia. Tallu
tulid põgenevad vene sõdurid haavatutega. Ema rebis
linu sidemeiks, aitamaks haavu siduda. Ja ta ei kartnud sekkuda,
kui saabunud saksa sõdurid tõid metsast eesti mehed,
kes seina äärde panduna ei osanud enda kaitseks midagi
öelda, kui neid ähvardati maha lasta. Meie ema perfektne
keeleoskus päästis mehed vabadusse.
Jälle
ametisse
Sügisel saime peavarju
Pala valla Ranna koolimajas. Kooli juhataja Karl Paju, musikaalne
ja lahke vanem härra, kes oli ühtlasi Kodavere kiriku
köster, kutsus meie õpetajakutsega ema Ranna Algkooli
tööle. Õpetaja Auguste Stambergi vanima tütrena
mäletan tänuga õdusaid õhtutunde, kui
me sõbraliku vanahärraga kooli harmooniumil mängisime
– kooli juhataja ja tema algkooli õpilane. Ta armastas
kuulata, mida olin Ranna endise mõisaproua Saagi klaveritunnis
õppinud, seejärel mängisime koos koraale. Sealt
pärinebki minu kirikulaulude oskus.
Emast sai taas kooliõpetaja väikese ühetoalise
korteriga koolimaja Kodavere-poolses otsas. Vana mõisahoone
Mustvee-poolses otsas oli koolijuhataja avaram korter ja keskel
klassiruumid. Meie Lindaga (hilisem Tartu Ülikooli naisvõimlemise
õppejõud) hakkasime käima samas koolis ja väikese
Mairegi (kellest sai arst) leidis ema ühel päeval klassiruumist
koolipingis istumas. Arhiividokumendid näitavad, et ta töötas
Ranna 6-klassilises koolis alates 1. oktoobrist 1941 õpetajana,
alates 1. augustist 1943 kooli juhatajana, kui Karl Paju läks
pensionile ja kolis Kodavere kiriklasse köstriks. Sügisel
1944 muudeti kooli nimi mittetäielikuks keskkooliks ja sellest
kujunes 7-klassiline kool. Ema jätkas Ranna Mittetäieliku
Keskkooli direktorina kuni aastani 1950.
Mäletan, kuidas kooliraamatukogu ja arhiiv koolimajast ära
viidi. Kui kohale sõitnud asjalised puistasid dokumente
ja raamatuid kappidest välja, saatis ema mind pööningule
ja käskis Eesti Entsüklopeedia visata aknast alla hoone
taha nõgestesse. Nii see ainsana varem juba pööningule
koondatud väärtkirjandusest alles jäigi. Ema mõnitati
kogu kooli ees sellepärast, et tal oli sõrmes abielusõrmus.
Rannas elamise aastail kogesime mõndagi, head ja halba.
Meil polnud sooje talverõivaid: meie kodu oli ju põlenud,
laste riided väikeseks jäänud ja isa riideid ei
antud Kilbavere talust kätte põhjendusega, et võivad
olla Siirmäe poiste omad. Abi tuli ootamatult inimeselt,
kellele isa oli oma kaupluse likvideerimisel andnud villast kangast
– nüüd tõi ta seda meie perele. Esimesel
aastal ei müüdud emale külast mune, seekordsed
lihavõttepühad olid kurvad. Külanaised võõristasid
ted.
Siis hakati noormehi võtma saksa tööteenistusse,
hiljem külamehi hobustega voori, läks ka meie isa. Neist
ei olnud mõnda aega midagi teada. Meeleolu oli ärev,
levis kuulujutte ja laimugi. Nägime taas sõjaväelasi
põgenemas, seekord vastupidises suunas, Narva alt Kolkja,
Ninaküla suunas. Neid majutati ka koolimajja, nii sakslasi
kui eestlasi. Ühel väeosal oli kaasas noor naine Maria
Timat väikese haige lapsega. Ema kutsus poisikest vaatama
kooli arsti dr Kedrinski, kes ei püüdnudki varjata beebi
lootusetut olukorda põgenikevooris. Meie ema võttis
õnnetu Maria lapsega oma hoole alla ja hakkas kohe last
ravima. Tal oli piisavalt kogemusi oma lastega ja koolis oli suhteliselt
hea koduapteek. Nad vestlesid Mariaga vene keeles ja hiljem saatis
ta Maria Timati klassi vene keelt õpetama. Esimesel võimalusel
tegi ema Tartusse ettepaneku võtta Maria Timat ametlikult
õpetajaks, kuigi tal ei olnud vajalikke dokumente.
Sõja järel ei olnud alguses mingit bussiliiklust.
Ema püüdis kooli võimalikult kiiresti taas tööle
rakendada, aga polnud kõige elementaarsemaidki töövahendeid:
ei vihikuid, pliiatseid, kriiti ega muud. Ta käis üle
kuuekümne kilomeetri hobusega Tartus õpilastele koolitarbeid
hankimas, õpetajaile palgaraha toomas ja tuli tervena tagasi
ajal, kui teeröövid olid sealkandis igapäevane
nähtus. Ta sõitis välja varahommikul pimedas
ja naasis öösel. Närveerisime tema pärast
kohutavalt, aga ta läks ikka jonnakalt üksi, sest pidas
nõnda kõige ohutumaks – suurrätikusse
mähitud vaene naine, koolmeister, kellelt pole midagi võtta,
isegi mitte kasukat!
Töö
ja leivata
Pärast 1949. aasta
suurküüditamist, millest Auguste Stamberg imekombel
pääses (ta lapsed ei tea, kuhu ta neil päevil kodust
kadus), vallandati kulaku tütar 1950. aasta varakevadel ja
pere aeti korterist välja. Saime ajutist peavarju naaberkülas.
Emalt võeti ära haridusdokumendid ja õigus
õpetada. Tartu Linna ja Rajooni Riikliku Arhiivi teatises
22. oktoobril 1955 Nr 31-5 öeldakse, et arhiivis puuduvad
andmed tema töölt vabastamise kohta.
Mis toimus Pala vallas 1949-nda aasta küüditamise eel,
ajal ja järel, sellest tean ainult kaudselt. Kaebekirju õpetajate
peale saadeti Rannast Tartusse haridusosakonda ja Õpetajate
Instituuti otse direktorile (A.Tarnik). Ranna kooli õpetajate
vallandamine algas juba 1944/1945 õppeaastal, kuigi osa
neist kaebustest oli lausvale. Esimesena arreteeriti Alfred Bender,
järgmisena Enn Jurak. Olin sel ajal õppimas Tartu
Õpetajate Instituudis ja suviti lastelaagreis tööl.
Isegi sinna jõudis neid kaebekirju – kulaku lapselaps
pioneerilaagris kasvataja! 1950. aastal vallandati kooli direktor
Auguste Stamberg ja 20. aprillil 1950 kinnitati direktori kohusetäitjaks
Maria Timat, kes 1945 oli saanud õpetajaks. Nüüd
oli meie pere taas ilma kodu ja leivata, sest ka isa vallandati.
Audru Algkool
Pärnumaal oli Audru Algkool täiesti ilma õpetajata.
Meie emale anti tagasi õpetaja õigused ja saadeti
sellesse kooli õpetajaks-juhatajaks 1. septembrist 1951,
kus ta töötas neli aastat. Tütred olid kõik
kolmekesi juba Tartus õppimas, tahtsime väga, et vankuma
löönud tervisega ema ja isa tuleksid Audrust Tartule
lähemale. Ema nõustuski töötama viimased
pensionieelsed aastad Tartumaa Nõgiaru 7-klassilises venekeelses
koolis eestikeelse osakonna õpetajana, kus oli vaid neli
klassi eesti lapsi koos ühes ruumis. Tema pedagoogiline meisterlikkus
ja eelnev kahe aastakäigu koos õpetamise kogemus aitasid
edukalt toime tulla. Ainult võimlemise ja laulmise tunde
käisin mina andmas ja mäletan hästi Siberist tagasitulnute
näljast kurnatud lapsi, kelle vaimsed võimed olid
samuti kängunud. Seda tänuväärsem oli hea
pedagoogi kannatlik ja oskuslik töö nendega. See kestis
kuni 1. jaanuarini 1959, mil õpetaja Stamberg läks
pensionile.
Esialgu jäid meie ema ja isa minu perre elama Tartus, hiljem
Tallinnas ühiselamus aitamaks kasvatada minu lapsi Sirjet
ja Ülot. Ainult tänu temale oli mul võimalik
1960 sõita Tallinnasse Eesti Teaduste Akadeemia aspirantuuri
sisseastumiseksameile. TA Keele ja Kirjanduse Instituudi aspirandina
lõpetasin oma õpetajatöö Tartus ja algas
meie kooselu talviti Tallinnas, kus 1966. aastal õnnestus
lõpuks ometi saada korteriorder (niisiis kodutud omal maal
1941–1966!). Suviti olid isa ja ema Sirje ja Üloga Kodaveres,
1980-ndast aastast ka Linda perega koos Tartus.
1995. aasta kevadel kohtasin ootamatult kunagist Ranna kooli direktorit
Maria Timat-Kangurit Tartu tänaval. Ta palus võimalust
kohtuda meie emaga, et temalt andeks paluda. Ema oli siis juba
raskesti haigena Tallinnas, nende kohtumine ei saanud kõne
allagi tulla. Ema teadis niigi, kes oli Ranna õpetajate
vallandamiste taga.
|
Auguste Stamberg oma sünnipäeval
1993. |
Tuled põlevad lõpuni
Enne surma jõudis õpetaja
Stamberg Tallinnas tutvuda ka vanemate küüditamisloo
arhiividokumentidega. Tema isa Joosep Siirmäe (Siefermann)
toimik algab kulakliku majapidamise venekeelse ankeediga esialgse
numbriga 37, mis on parandatud numbriks 16, dateeringuga 7. september
1940. Ankeedi trükitiraaž on olnud 1000 eksemplari.
Ülekuulamisprotokoll dateeringuga 6. märts 1942 Sverd[lovski]
oblast teatab, et ta on arreteeritud 14. juunil 1941 [koos abikaasa
ja poegadega]. Pojad – ema vennad – tulid Siberist tagasi.
Isa Joosep (sünd 1863) ja ema Anna (sünd 1875) surid
seal. Nende viimne puhkepaik pole teada.
Meie ema õpetaja Stamberg lahkus jäädavalt Manala
teedele 15. oktoobril 1995 Tallinnas Nõmme haiglas. Ta
on sängitatud Stambergite põlisesse rahupaika abikaasa
Oskar Stambergi kõrvale Kodavere kalmistul. Udusel hommikul
oli Kodavere kirikus temaga jumalaga jätmas palju tänulikke
ümbruskonna inimesi ja endisi õpilasi.
|
|
|
