Kultuur ja Elu 1/2008

Kultuur ja Elu 4/2007

“Rahurikkujate” meenutusi 20 aasta tagant
24. veebruar 1988
Miks Tammsaare nuttis?

24. veebruar 1988. Vabariigi aastapäevale pühendatud rahvakogunemine Tammsaare ausamba juures, „Tammsaare nutab taga meie vabadust!”. Foto raamatust teine Teine Eesti.

meenutab: Jüri liim

Kultuur ja Elu 2007 talvenumbris meenutasime Tammsaare pargis 24. veebruaril 1988 toimunud rahvakogunemist, mida päev hiljem kriitilises toonis käsitles Vikerraadios Raul Mälk. Kuidas tolleagsed sündmused paistsid ühe osaleja silmade läbi, meenutab Jüri Liim.

Olin Tammsaare pargi sündmusel osaleja ja liikusin ringi rahva hulgas, et toimuvat näha ja leida mugavam koht, kust kõike oleks parem tähele panna ja mällu talletada.
Kohaletulnud lihtrahva kõrval oli Eesti Raadio ja TV tegijatel selle sündmuse edastamisel täita oma roll. Kui elanikud tulid kohale vabatahtlikult, patriootilistel ajenditel, siis raadio- ja telerahvas tegi seda põhiliselt kõrgemalt tulnud käsu korras, peale mõningate erandite.
Loomulikult oli miitingul osalejate hulka pudistatud rikkalikult KGB agente ja nende ühiskondlikke sabarakke. Usun, et paljud panid neid tähele nende kummalise käitumise järgi. Kindlasti märkasid paljud ka neid KGB vägesid, kes oma tulepositsioonid olid paigutanud Viru Hotelli katusele. Nood tegelased pidevalt ja väga usinalt pildistasid võimsate teleobjektiividega kohaletulnuid. Eks jäädvustati nõukogude võimu vastaseid ja rahvavaenlasi, ikka tulevikku sihitusega – vastutusele võtta. Ajad aga läksid teisiti.
Nendest KGB tegelastest võib siiski aru saada, nad tegid oma tööd ja täitsid kõrgete ülemuste käsku. Oma infokanalite ülemuste käsku täitsid ka raadio- ja telemehed. Nende ülesandeks oli aga siiski kajastada sündmust ja mitte materdada selles osalejaid kohapeal ja hilisemates uudistes – saadetes stiilis: huligaanid, joodikud, nõukogude süsteemi vaenlased.

Sõna otseses mõttes jättis mulle ja sadadele teistele väga s... mulje Mati Talviku tegevus. Ta on minu omaaegne spordikaaslane kergejõustikus ja seda valusam oli tema suust kõike seda kuulda. Saatebussist manitses ta meid, lolle, laiali minema. Alatasa lasi raadiovõimendite kaudu kolhoositeemalisi laule. Rahvast soovitati minna lähedalolevasse saali (vist Karla katedraali), et seal olusid arutada. Mõned manitsustele alluvad läksidki. Nagu mulle hiljem räägiti, ei olevat seal olnud võimalik mitte millestki tulemuslikult arutada. Eks saalivariant käidud välja selleks, et rahvast mingilgi määral hajutada.
Talvik on oma tolleaegset tegemist kahetsenud ja ma pean temast kui nooruse spordikaaslasest lugu endistviisi. Lisaks pakkus ta osalejatele ka läbi mikrofoni esinemisvõimalust, millist varianti millegipärast nagu ei tahetud kasutada. Veidi aja pärast siiski leiti keegi kirikuõpetaja, kes manitses rahvast kainusele ja nii edasi. See oli kiriklikult leebe esinemine, kuid siiski mitte nõukogulikus stiilis.
Kibelesin minema mikrofoni juurde, et rääkida meie anastamisest, okupatsioonist lõpetamisest, okupantide ja nende Punaarmee väljaviimisest, Eesti vabaduse taassünnist jne. Oleks tahtnud rahvale laulda ka tuntud laulu veidi teisel kujul: Saa vabaks, Eesti meri, saa vabaks, Eesti maa... Sõnad kõik olid keelel ja meelel. Paraku ma pelgasin seda teha. Mitte seepärast, et oleksin värisenud punaste ees, vaid kartsin, et ma ei oska väärikalt ja sütitavalt esineda, sest mul puudusid selles osas igasugused kogemused. Tükk aega tiirutasin ja olin rasketes mõtetes selle mikrofoni lähedal. Siis suundusin Tammsaare monumendi juurde.

Tammsaare nutu sünnist

Seisin monumendi alumise platoo parempoolsel serval, sealt oli tõesti kõike parem silmata. Minust paremal seisis veel keegi keskealine naisterahvas. Rahvast oli kõikjal nii ees- kui ka tagapool.
Minust vasakul käel seisid kaks meest, neist üks oli nagu pikemat kasvu (vist prillidega). Ühel oli kaasas raadioreporteri magnetofon ja käes mikrofon, millist hoidis kõrgel. Mehed rääkisid eesti keelt. Jutt ja omavahelised sõnavahetused olid üpris rahvameelsed. Tehti vastastikku nalja ja vahetati lustlikke naerukaid repliike. Pidasin neid omadeks ja nendeks, kes näiteks toimetavad siin toimunust infot välismaale. Mulje jäi selline. Aeg kulges, külm oli. Sooja saamiseks tuli tammuda. Vaatasin kõrvale paremale poole ja korraga märkasin, et Tammsaare vasaku ripsme kohalt ripub alla tilluke valge jääpurikake. Ütlesin enda kõrval olevale naisterahvale üsna kõvasti: „Näe, Tammsaare nutab!” Mainitud mehed vaatasid seejärel samas suunas, naine aga vastas mulle: „Näe, nutab jah!” .
Jätkasin naisterahvale oma öeldu mõtet: „Tammsaare nutab taga meie vabadust!” Naisterahvas vaatas mulle seejärel otsa pika pilguga. Suur aga oli minu üllatus, kui õhtul päeva uudistesaates Vikerkaja kuulsin järgmist: „Keegi rahva hulgast ütles: „Näe Tammsaare nutab! Nutab nende lollide üle, kes siia on kokku kogunenud!””
Siis sai mulle selgeks, kellega seal minu vasakul käel tegelikult tegu oli. Nii rääkima ja valetama ei sundinud neid ju mitte keegi. See tulenes ainult isiklikest vaadetest ja initsiatiivist. Samas võib öelda, et vast ei teinud uudist mitte Mälk, vaid keegi teine, sest oma järgmise päeva raadiosaates ta “neid lolle” enam ei maininud. Või ei lubanud tema otsesed ülemused tal rahvast veel kord lolliks nimetada.
Ise ma seda Raul Mälgu erisaadet Vikerraadios ei kuulnud. Tänu Kultuur ja Elu lehekülgedele ja tublile mehele nimega Holger Kaljulaid sain nii palju aastaid hiljem teada, kellega lausa nimeliselt oli tegu.
Asi on seda omapärasem, et teatud perioodil, ajal, mil olin Eesti Vabariigi Ülemnõukogu (kuulutati välja taasiseseisvumine) saadik, tegutses Raul Mälk Toompea lossis sealsetes infokanalites ja edastas avalikkusele uudiseid. Tundsin ja tunnen teda siiani üpris hästi. Kui kohtume, siis tuletan episoodi talle kindlasti meelde.
Sellest 1988. aasta veebruarikuu sündmustest alates asusin otseselt ja resoluutselt tegutsema Eesti vabaduse ja iseseisvuse nimel. Hakkasin rahvale esinema, organiseerima erinevaid poliitilisi ja ajaloolisi sündmusi. Sealtmaalt oli mul relvastuses alati meie trikoloor ja eestlus. Kui vaja, siis ka radikaalsus, millist ilmingut läbi ligemale paarikümne aasta olen oma arsenalis hoidnud ja hoian ka edaspidi.
Mis aga puudutab Tammsaaret, siis nutab ta siiani ja sageli. Kuju näo omapära tagab selle, et rahvakirjaniku laugudel aeg-ajalt ripuvad väikesed purikad. Nutuks aga on põhjust ka ilma nende purikate ja ilmataadita.

Võimu ja rahva vastasseis

meenutavad: Rein Vanja ja Tõnis Siim

2. veebruar 1988. Tartu rahu teemalises debatis osalevad Valter Haamer ja Lagle Parek. Foto raamatust teine Teine Eesti

Tartu rahu avaliku tähistamise üritusest sovetiaegses ülikoolilinnas räägivad sündmuste osalised ja vastasseisu ohvrid Rein Vanja ja Tõnis Siim.

Rein Vanja meenutab: Jaanuaris 1988 sain endiselt poliitvangilt ja Molotovi-Ribbentropi Pakti Avalikustamise Eesti Grupi (MRP AEG) liikmelt Viktor Niitsoolt MRP AEG lendlehe, milles kutsuti kodanikke 2. veebruaril 1988 algusega kell 20 Tartu rahu aastapäeva tähistama. Seda kavatseti teha ajaloolise hoone ees Tartus Vanemuise tn 35, kus Eesti ja Venemaa rahuleping 68 aasta eest allkirjad oli saanud.Ürituste algatajaist olid pisut varem sõjaväelisele kordusõppusele Kaliningradi oblastisse saadetud Viktor Niitsoo, Andres Mäe ja Jüri Adams. Ainsa mitte-kutsealusena jäeti Tartusse Lagle Parek, kelle tegutsemisi ja liikumisvabadust piirati siin aga KGB järelevalvega.Tähtpäeva eelõhtul, 1. veebruari pärastlõunal nägin linna tänavail patrullimas UAZ-tüüpi militaarmaastureid. Enneolematu rahvahulga kontrolli all hoidmiseks ja mõjusaks vastuaktsiooniks oli pealinnast kohale toimetatud siseministeeriumi üksus, mida nimetati Tallinna Miilitsapataljoniks. Tol hetkel ei osanud ma arvatagi, mis linnas 24 tunni pärast juhtuma hakkab.

Rahuaastapäeva õhtul

Kell 20 läksime koos paljude ühiselamukaaslastega, kes olid ürituse toimumisest üht-teist kuulnud, Vanemuise tänavale Tartu rahu maja lähedusse. Tulime jalgsi, sest linna bussid millegipärast ei käinud. Kohale saabusime Tähtvere linnaosa poolt. Meie suureks imestuseks rahvast eespool mainitud maja juurde ei lastud.Piirkond oli blokeeritud busside ja miilitsaautode ahelaga neid täiendas nii punatriibuliste pagunitega kui ka ilma nendeta meeskonnavalve. Veidi varem olime sedasorti barrikaadi näinud Tiigi-Pepleri vahelisel nurgal, mõnede majade vahel, lõpuks ka Vanemuise-Pälsoni ristmikul.

Selgus, miks bussid olid linnaliinidelt maha võetud, need olid aastapäeva õhtuks pandud sulgema tänavaid ja tõkestama rahva juurdepääsu Tartu rahu majale. Meenub, et üks bussidest seisis juhuvedude sildiga sealsamas Pälsoni (Pepleri) tänaval. Koos meiega oli sellele ristmikule kogunenud juba kümneid inimesi. Mis muja l samal ajal toimus, polnud teada.Sealt barrikaadi tagant oligi näha Tartu rahu ajalooline sõlmimispaik, mis aga nüüd jäi meile kättesaamatuks sihtmärgiks.Mõne minuti pärast saabus Riia mäe kaudu kesklinnast aeglaselt sidebuss, mis oli varustatud valjuhääldajaga. Meist möödudes kõlas sellest korraldus laiali minna, kuna mitte midagi ei toimuvat.Rahvas ei alluRahvas ei mõelnudki laiali minna. Keegi inimsummast – nagu hiljem selgus, tallinlasest MRP AEG liige Jüri Mikk – tegi ettepaneku minna aastapäeva tähistama Toomemäele. Sinna kõndis meiega vaikides kaasa üks vormiriides militsionäär. Toomemäel Inglisilla juures ootas ees ka parkiv miilitsaauto.Ennast kummastki segada laskmata kuulasime ära J. Miku päevakohase kõne. Kuna keegi rohkem sõna võtta ei soovinud, suundusime taas Tartu rahu maja poole.Seekord püüdsime sihtmärki saavutada põhja poolt, liikudes Vallikraavi tänavalt treppipidi üles ja sealt Tiigi tänavat kaudu edasi.Kuid ka Senffi trepil passis ees kaks miilitsapataljoni liiget. Parasjagu vaidlesid nendega keegi mees ja naine, neil lubati lõpuks üles minna. Hakkasin minagi nende sabas liikuma, kuid miilitsa-pataljonlane tungis mulle ootamatult kallale ja kukkus mind varrukast rebima. Püüdsin haardest vabaneda, kuid esimesele sööstis appi teinegi mundrikandja.

Mind vahistatakse

Lõpptulemusena paigutati mind umbes kell 20.30 sealsamas Vallikraavi tänaval seisnud miilitsaauto kongi. Sõiduki eestlasest üpris tagasihoidlik noorepoolne juht poetas 40 minuti kestel vaid mõne üksiku sõnakese, soovimata laskuda vestlusse.Autokongis kuulsin tahes-tahtmata pealt korravalvurite venekeelset sidepidamist, sekka paari eestikeelset lauset. Järjest anti teada, kus paikneb üks või teine aastapäeva tähistav noorterühm. Mitu korda tunti huvi, kas keegi on juba kinni peetud, kas kinnipeetu isik kindlaks tehtud, manitsedes alatasa, et kättesaaduid enam lahti ei lastaks.Rahvas laulab rahvuslaule
“Pojut nacionalistitšeskije estonskije pesni,” kuulsin vene keeles raporteeritavat. Siis aga tuli teade, et üks grupp kavatseb Kuperjanovi haua juurde siirduda. Kohe saadi käsk neid sinna mitte lasta.Nüüd läks miilitsamehest autojuhil järsku kiireks. Nähtavasti ei peetud sobilikuks mind uuele objektile kaasa vedada, küsiti dokumenti. Näitasin üliõpilaspiletit, mida ära võttes väljendas võimumees heameelt, et on kinni nabinud tudengi. Lisas veel, et nüüdsest alates ma üliõpilane enam ei ole ning käskis mul järgmisel päeval miilitsajaoskonda asja klaarima tulla.

Läksin seejärel korraks Kreutzwaldi tänava ühiselamusse, kus ma tollal elasin, ning tulin kesklinna kohe tagasi – ikka aastapäeva tähistama. Mööda 21. Juuni (Rüütli) tänavat minnes ma siiski Raekoja platsile (Nõukogude väljakule) välja ei jõudnud.Siiski nägin seal inimesi, ilmselt mingi hoiatuse või ähvarduse peale laiali jooksmas. Neid jälitanud miilitsamees tormas kõrvaloleva toidupoe tagaruumi ja nõudis seal kiiresti helistamise võimalust… Kell oli umbes 22. Otsustasin ilma viivituseta minna miilitsamajja, lootuses oma dokumenti veel enne keskööd kätte saada.Miilitsamaja ees nägin militsionääri kahe hundikoeraga jalutamas.

Dokumenti mulle muidugi ei tagastatud. Selle asemel suleti mind hoopis kongi, kus oli ees palju vahistatuid ja väga vähe ruumi. Seda oli niivõrd vähe, et viimase saabujana pidin ukse juurde seisma jääma. Kümneruutmeetrine ruum oli pungil täis rahuaastapäeva tähistajaid, enamasti noori. Olime seal koos umbes tund aega. Enne keskööd hakata meid nimepidi välja kutsuma. Väljakutsutud sõidutati miilitsaautoga Ülikooli tänava kohtumajja. Seal hoiti meil erilise hoolega silma peal, sest militsionääre polnud kohal mitte vähem kui huligaane, kelleks meid nüüd tituleeriti.

Kohtunikud-lambakarjused

Tseremoonia algas umbes pool tundi enne keskööd. Arveid õiendas rahvakohtuniku võltstiitlit kandev Uno Peeter Rahi, kes kõigepealt meile pikalt epistlit luges, nimetades kõiki rahu-aastapäevalisi peata lambakarjaks ja meid kõige aktiivsemaiks nende seas. Ta rõhutas, et juhtunu eest ei satu kohtusaali ürituse korraldajad ise. Arvatavasti pidas ta silmas MRP AEG liikmeid, kelle eest meie niisiis oma (lamba-) naha turule olime toonud...Seejärel asus Rahi karistusi välja kuulutama. Kõige nooremad – Kert Paimets ja veel kaks alaealist – said 30-50 rubla rahatrahvi. Urmas Volkov, kellel äsja oli 16 eluaastat täis saanud, pidi leppima juba 7-ööpäevase arestiga. Raivo Silla ja siinkirjutaja said arestiks 10, Aksel Susi 13 ja Raekoja platsil purskkaevu äärel kõnet pidanud Enn Tereping 15 ööpäeva.Kohtunik Rahi lisas, et teatised karistusest saadetakse ka kooli või töökohta ning et sealt oodatakse kohtus teavet, mis meetmeid või karistusi kool või töökoht asjaosalisele on lisaks määranud. Lisakaristuste kohta on mul näiteks teada, et Urmas Volkov heideti Tartu Põllu tänava kutsekoolist välja.

Veel üks rahurikkuja

Nädal hiljem sai teiselt nn rahvakohtunikult (praegu riigikohtunik) Peeter Jerofejevilt 10 ööpäeva aresti veel üks rahu-aastapäevaline – Tartu linnaliinide bussijuht Johannes Sirel, kes samuti nn õiguse mõistjate arust oli rahuaastapäeva valesti tähistanud. Kuigi mitte tänaval, nagu meiesugune lambakari, vaid Vanemuise tn 46 Tartu (Riikliku) Ülikooli ringauditooriumis, kus suure vastasseisu õhtul oli organiseeritud kohtumine puna-ajaloolastega. Seega oli tegemist Tartu rahu tänavamiitingu alternatiivi ehk n-ö ametliku üritusega. Sireli süü seisnes selles, et ta oli teinud auditooriumis stsenaariumivälise poolehoiuavalduse Lagle Parekile, kes imekombel ka ise samas ruumis kohal viibis.
“Aplaus Lagle Parekile!”
… olla ta hõisanud, millele koosviibijad vastasid tormilise aplausiga. Pealekauba nõudis rahvas aplausiga austatud üllatuskülalise auditooriumi ette esinema. Pärast koosolekut pääses J. Sirel kättemaksuhimuliste korravalvurite eest põgenema ning elas seejärel mõne päeva Tallinnas. Tartu bussiparki tööle tagasi ilmudes võeti ta aga paraja skandaaliga kinni.Nii või teisiti, kuid lõpuks sattus ka Sirel meie hulka ühisesse arestikambrisse, kuhu muuseas tegi mõni päev hiljem visiidi ka Tartu tollane miilitsaülem Aleks Uibo.

Muidu saime kambris kuus ööpäeva üsna segamatult lesida. Minul möödusid neli viimast päeva aga töö tähe all: nn kastiaugus linna lääneservas pärmikaste naelutades ja küttepuid transportides. Vahi all viibimise ajal toitlustati meid kõigest kord päevas. Pärast nõuti meilt tagasi 1 rubla iga vahi all oldud ööpäeva eest, kuigi süüa saime iga kord vaid 29 kopika eest. Toitu toodi meile ülikooli sööklast.

Rehabiliteerimine

Mõni nädal hiljem heideti mind välja Eesti Põllumajanduse Akadeemia tudengite nimistust. Rektori loal sain siiski vabakuulajaks jääda. Töötasin sel ajal EPA keemialaboratooriumis. Suutsin vahepeal prokuratuurile tõestada, et minu vahistamine oli toimunud ebaõiglaselt ja pelgalt juhuse tõttu ja juba sama aasta juunikuiste eksamite ajal ennistati mind kursusele tagasi.Lõpp hea, kõik hea – isegi eelmainitud 10 rubla maksti hiljem riigipangast tagasi. Oli hea meel, et ma eelmainitud sündmuste pealtnägemise eest 10 ööpäeva asemel 10+5 aastat ei saanud! Sel juhul tulnuks neilsamul õigusemõistjail minu rehabiliteerimisega palju rohkem vaeva näha.

Tõnis Siim:

Meeleavaldus 2. veebruaril 1988 Tartu rahu tähistami­seks oli pärast 23. augusti 1987 Hirvepargi-meeleavaldust ja sündmusi Võrus 1987. aasta sügisel järgmine suur ja spontaanne rahva väljaastumine, seekord Tartus. Õhustikku ja emotsioone, mis tõid tollal tuhanded inimesed Tartu tänavatele, on praegu raske ette kujutada. Rõhuv enamik nomenklatuurseid parteilasi uskus siis veel nõukogude võimu jätkumisse, impeeriumi kokkuvarisemisemist peeti mõeldamatuks, rääkimata kujutelmadest, et juba kolme aasta pärast ei ole nendest paljud enam nomenklatuursed kommunistid, vaid hoopiski iseenda „vihatud vaenlased” – rikkurid-kapitalistid, esindades mitte enam nõukogude totalitarismi, vaid juba raha­totalitarismile rajatud valitsemiskorda. 2. veebruaril 1988 võitlesid nad niisiis veel oma positsioonide säilitamise nimel nõukogude korra tingimustes.

Punavõimude vastuaktsioonid ja meeleavalduse summutamine rajanes tuntud vaenuvägede eraldamise ning tükeldamise taktikale. Suured rahvahulgad tänavatelt hajutati Vanemuise tänava kahte suurde saali: Vanemuise teatri kontserdisaali ja Vanemuise 46, ülikooli õppehoone suurde auditooriumi. Kuna rahvast tänavatel oli palju, jäid saalid rahva jaoks kitsaks, seisti tihedalt üksteise kõrval. Suurem osa inimesi ei mahtunud saalidesse ja jäid ikkagi tänavale. Sattusin tol õhtul Vanemuise 46 saali, mis täitus kiiresti tänavalt tulnud rahvaga. Vaimne atmosfäär saalis oli erakordselt pingeline. Julge­olekumehed klõpsutasid hirmutamiseks välklampidega pilte teha. Partei ja julgeolekuorganid olid meeleavalduse summutamiseks mehitanud auditooriumi esimesed read kõige ustavamate omameestega, kellest lõviosa moodustasid punaste kateedrite õppejõud ja aspirandid. Rahvast oli kutsutud rahustama ja fronti hoidma tuntud ajaloolektor Kaido Jaanson. Rahvas ootas ajaloolaselt kõige lihtsamaid sõnu sellest, mida tähendas Tartu rahu eesti rahvale. Kaido Jaanson ei julgenud sellest aga poole sõnagagi selgitusi jagada. Selle asemel kirjutas ta tahvlile autorite nimesid, kes on Tartu rahu uurinud ja arvustas nende käsitlusi. Justkui oleks tegemist nelja-viie vanema kursuse tudengile mõeldud seminari juhendamisega. Jaanson täitis talle usaldatud kohustust küll püüdlikult, kuid suutis fronti hoida mitte üle poole tunni. Siis väljus rahvahulk kontrolli alt.

Rahva ohjeldamiseks astus üles tollane punase linnavalitsuse sekretär Tõnu Anton, kes kaotas aga enesevalitsuse ja hakkas rahvast sõimama, kuid oli sunnitud üsna ruttu ja tulutult lavalt taanduma. Ka noorepoolse juuraõppejõu Paul Varuli manitsused ettevaatlikkusele ei andnud tulemusi. Rahvas ootas kannatamatult sõnumit sellest, mida kujutas endast Tartu rahu ja mida see tähendas Eestile. Segaduste virr-varris ilmus justkui tellitult kõnepulti Eke-Pärt Nõmm, umbes kahekümneaastane lühikeseks lõigatud juustega rühikas noormees, ja asus ette lugema teksti, mida rahvas oli kannatamatult oodanud: Tartu rahuga tunnustas Nõukogude Venemaa Eesti Vabariigi iseseisvust ja loobus igaveseks ajaks… jne, jne. Tekst oli mõjuv, selge ja lühike. On kahetsusväärne, et see uhke ratsamees ei suutnud allakäigu-Euroopa mentaliteedi üle võtnud „vabas” Eestis hiljem kohaneda ja ellu jääda. Hiljem kuulsin, et Eke-Pärt luges ette tuntud teisitimõtleja Jüri Adamsi poolt koostatud teksti. Jüri ise oli saadetud KGB mahitusel sõjaväe kordusõppustele.
Varsti pärast Eke-Pärt Nõmme esinemist tegi Lagle Parek ette­paneku mälestada minutilise leinaseisakuga Vabadussõjas langenuid. Sellele üleskutsele järgnes raevukas vastuseis esimeste ridade ustavate hulgast – ühelt parteiajaloo vanema põlvkonna õppejõult, kes teatas valjuhäälselt, et kodanlikke kõrilõikajaid ei oleks küll vaja mälestada. Hetkeks tekkis sügav vaikus, mille katkestas Raivo Paasi kõigile vastuvõetav kompromissettepanek: olid, kes nad olid, aga nad olid noored mehed, kui noored mehed saavad surma, on neist alati kahju, miks mitte neid mälestada. Seejärel tõusis enamus rahvast nagu üks mees püsti, välja arvatud esimeste ridade „ustavad”, kellest mõned tõusid püsti, kuid paljud jäid istuma ja mõned kergitasid ainult natuke oma tagumikku ülespoole. Istusin sõbraga viiendas reas, minu kõrval jäid kaks tuntud mitte-eesti rahvusest mõjukat tartlast kindlalt istuma, ka meie ees istunud mitmed tuntud nii eestlastest kui ka mitte-eesti rahvusest ühiskonna­teadlased ja -tegelased ei pidanud õigeks Vabadussõjas langenuid püsti­tõusmisega mälestada.

Väljumisel Vanemuise tänava õppehoonest võttis meid vastu saabunud õhtu­pimedus ja üllatavalt palju vahepeal juurde tulnud inimesi. Suured miilitsaüksused olid blokeerinud selle tänava osa, mis viis Pälsoni (Pepleri)-Vanemuise ristmikult Kullmani kooli (Tartu rahu maja) ja KGB maja suunas. Ristmikul kahel pool teed seisid teiste hulgas kaks miilitsameest nende ees istuvate teenistuskoertega. Lähenesin ühele neist sõbralikest saksa lambakoertest ja ütlesin: kutsu-kutsu. Küsisin militsionäärilt koera nime, kuid ei saanud seda teada, kuna koera mundrikandjast peremees keeldus nime ütlemast. Nähtavasti oli tegemist riigisaladusega, mida miilits ei tohtinud avaldada. On levinud müüt, et miilitsad ajasid 2. veebruaril kurjade koertega inimesi taga ja koerad ründasid meeleavaldajaid. Kuid ei ole keegi minu tuttavatest kohanud ühtegi konkreetset inimest, kes oleks kas ise hammustada saanud või kes oleks midagi niisugust pealt näinud. Mõni päev pärast meeleavaldust külastas Rahvarinde aktivist, linnakodanik Riho Härma tollast miilitsaülemat Aleks Uibot ja küsis: miks hirmutati 2. veebruaril linnarahvast verekoertega? Kõrge miilitsamees oli vastanud, et ega need koerad nii hirmuäratavad olnudki. Üks neist olnud juba vanadusest nõder ja teine alles kutsikaohtu. Näib, et jutud 2. veebruari kurjadest koertest kujutavad üksnes sündmustele värvi lisamiseks välja mõeldud alusetut müüti. Lahkusin võitlusväljalt natuke enne 10 õhtul, et minna Elva bussi peale, mis väljus 22.10 Tartu bussijaamast ja mille lõpp-peatuseks oli Otepää.