|
|
|
Molotov - Ribbentropi pakti allkirjastamisega
Moskvas 23. augustil 1939. a süüdati Teise Maailmasõja
süütenöör. |
Enne kui sõlmiti Molotov-Ribbentropi
pakt
tekst: vaino kallas
Tagasivaade
1939. aastasse on refereering Saksamaa Okupeeritud Idaalade Riigiministeeriumi
osakonnajuhataja Peter von Kleisti, 1946. aastal ilmunud memuaaridest,
mis eesti keeles avaldati 1952. aastal Uppsalas pealkirjaga “Mahamängitud
võit”.
Poola ja
Saksamaa suhted 1939. aastal
Poliitiliseks pöördepunktiks
Poola ja Saksamaa suhetes sai 26. jaanuaril 1939. aastal toimunud
Saksamaa välisministri Ribbentropi visiit Varssavisse. Selle
visiidi ettevalmistamiseks käis Poola välisminister
Jozef Beck kaks korda Berliinis ja Poola saadik Jozef Lipski kohtus
mitu korda välisminister Ribbentropiga.
5. jaanuaril Becki ja Hitleri vahel toimunud läbirääkimiste
järel tegi Poola välisminister Poola valitsusele teatavaks
järgmised Hitleri seisukohad: Hitleri arvates peaksid Saksamaa
ja Poola huvid Venemaa suhtes olema ühtsed. Saksamaale on
Venemaa kogu aeg hädaohtlik olnud.Veelgi ohtlikum on aga
bolševistlik Venemaa. Neil põhjustel on Poola ja Saksamaa
koostöö lihtsalt hädavajalik.
Saksa riigikantsler avaldas arvamust, et iga Venemaa vastu suunatud
Poola diviis asendab ühte Saksa diviisi. Hitler kinnitas,
et ta on Ukrainast huvitatud vaid majanduslikult, mitte poliitiliselt.
Samal ajal tegutses Saksamaal Saksa-Poola Ühing, mille juhatuse
liikmed eesotsas Peter von Kleistiga olid tihedais sidemeis Poola
avalikkuse esindajatega.
Nagu neist kontaktidest selgus, suhtus Poola avalikkus Hitleri
avaldusse üsna jahedalt. Poola oli hakanud taganema marssal
Pilsudski poliitikast. Kodanlikes ringkondades oli üha enam
hakanud oma šovinistliku hoiakuga poolehoidu võitma
Poola Rahvuslik koondis „Ozon” eesotsas marssal Smigly-Rydziga.
Kuid ka need poliitikud, kes polnud selle liikumisega kaasa läinud,
kahtlesid Saksa-Poola suhete paranemises.
Poolakad olid seisukohal, et ka kõige suuremad kompensatsioonid
Idas ei uinuta poolakate valvsust nende kõige tundlikumate
punktide suhtes, milleks oli sadamalinn Gdansk. Saksa-Poola ühingu
juhtkonnas oldi arvamusel, et poolakate kergesti erutuv rahvuslik
hoiak teeb pisimagi piiriküsimuse lahendamise Saksamaa ja
Poola vahel ülimalt raskeks kui mitte võimatuks.
Samal ajal avaldas Ribbentrop arvamust, et Poola kaasahaaramine
Nõukogude vastasesse allianssi peaks poolakate rahvustundele
siiski nii palju pakkuma, et Saksa mõõdukad soovid
Danzigi ja Poola koridori suhtes rahuldamist leiaksid. Poola lepiks
seda kiiremini Saksamaa nõudmistega, mida rutem jõuavad
Lääne demokraatiad arusaamisele, et Versailles’
rahulepingu konstruktsioon pole püsiv. Seega olid Ribbentropi
Varssavi sõidu eeltingimused ja sihid piiritletud. Vastuvisiidi
ajal Poola pealinnas toimuvad kohtumised president Moscicki, marssal
Smigly-Rydzi ja välisminister Jozef Beckiga pidid selgitama
Poola lõpliku seisukoha.
Külaskäik toimus riiklike sündmuste puhul tavaks
saanud välise hiilgusega. Varssavi oskas oma nimetust „Väike
Pariis” järjekordselt tõestada. Kuid see pariisilik
armastusväärsus ja idamaine külalislahkus ei suutnud
varjata külma tagasihoidlikkust. Kõik Ribbentropi
katsed saada Poola välisministrilt Jozef Beckilt selget vastust
Poola-Saksamaa ühistegevuse kohta Nõukogude Liidu
vastu, pareeriti osavalt poola diplomaadi poolt.
Sensatsiooniline
teadaanne
Samal ajal tabas Ribbentroppi
läbirääkimiste ajal Poola poliitikutega uus ootamatus.
Ajal, mil Ribbentrop valmistus kohtuma Poola presidendiga, avaldasid
inglaste „Daily Mail” ja mõned prantsuse ajalehed
sensatsioonilise teate:”Sakslaste suur majandusdelegatsioon,
mille koosseisu kuuluvat kolmkümmend saksa äri- ja majandusmeest,
olevat eesotsas Saksa välisameti direktori, salanõunik
Schnurre juhtimisel teel Moskvasse, et seal laiaulatuslikku Saksa-Vene
majandusliku koostöö programmi arutada”.
Tegelikult oli Saksa välisameti direktor Schnurre asunud
küll teele Moskvasse, kuid selleks, et pidada seal läbirääkimisi
jooksvates kaubandusküsimustes. Pealegi sõitis ta
sinna üksinda. Ribbentrop oli sellest teatest äärmiselt
ärritatud ja teatas: „Samal hetkel, kui mina Führeri
ülesandel Saksamaa ja Poola vahel Venemaa vastu sihitud koostöö
küsimustes läbirääkimisi pean, tungitakse
mulle säärase skandaalse ja eksiteele viiva teatega
selja tagant kallale. Schnurre peab viivitamatult Berliini tagasi
pöörduma.”
Ribbentropi delegatsiooni kuulunud Peter Kleisti vastuväide,
et õnnetus on tegelikult juba sündinud ja Schnurre
tagasikutsumine ei kahjusta mitte ainult Saksa-Vene kaubavahetust
vaid põhjustab umbusku ka poolakate hulgas, ei muutnud
Ribbentropi otsust.
Schnurre pöördus poolelt teelt Berliini tagasi. Ka Moskva
pahameel oli suur. Berliini Vene saatkonna nõunik Astahhov
teatas, et Schnurre juhitud suur majandusdelegatsioon olevat ainult
selleks välja mõeldud, et Nõukogude Liitu kogu
maailma silmis häbistada. Nii ei õnnestunud Ribbentropil
läbirääkimisi Poola presidendi ja marssal Smigly-Rydziga
lõpule viia. Poolakad hoidusid Venemaa teemast nii osavalt
kõrvale, et Saksa välisminister ei jõudnudki
läbirääkimistel oma visiidi peateema juurde.
Kahe vaenuliku
riigi vahel
Saksa delegatsiooni
liikme von Kleisti neljasilmavestlusel Poola välisministeeriumi
kabinetiülema krahv Lubienskiga ütles viimane: „Poola
tunneb end Euroopa tõelise kultuurrahvana, kellel on tugevad
sidemed Prantsusmaa ja Inglismaaga, kuid kes otsib ka samasugust
mõistlikku kokkulepet oma Saksamaast naabriga. Mõlema
rahva vahel peaks valitsema kestev ja vastastikune arusaamine,
ilma et Poola tarvitseks Venemaa vastasesse avantüüri
laskuda. Poola ei saa oma piiride tõttu ühineda Nõukogude
vastase blokiga. See on Poola valitsuse hoiak, mille Poola välisminister
Beck oma läbirääkimistel Saksa välisministriga
on täpselt formuleerinud.”. Marssal Smigly-Rydzi poliitilise
hoiaku kohta ütles krahv Lubienski, et marssal on Nõukogude
Liidu kindel ja avalik vaenlane, kuid samal ajal on tal ka samasugused
saksavastased kompleksid.
Olles kahe vaenuliku riigi naaber, loodab marssal oma lääne
sõpradele. See eraviisiline kõnelus vastas Poola
ametlikule arvamusele, mille Poola välisministri abi krahv
Szembek oma memorandumis sõnastas järgmiselt: „Ribbentropi
läbirääkimiste ajal Poola presidendiga juhtis härra
Beck tähelepanu sellele, et läbirääkimiste
positiivseks tulemuseks oli Ribbentropi arusaamine meie hoiakust
Venemaa suhtes ja samuti mõistis ta ka seda, et Poolal
on võimatu liituda kominterni vastase paktiga”.
Saksamaa katse tõmmata Poolat kaasa oma võimukombinatsiooni
ja lahendada Poola-Nõukogude vastase aktsiooniga Danzigi
ja Poola koridori probleem, oli karile jooksnud. Kuid Berliin
ei jätnud veel lootust. 1939. aasta märtsis tehti veel
üks katse. Pärast Tšehhoslovakkia annekteerimist
õnnestus Berliinil meelitada Poolat sellest röövsaagist
osa võtma.
Juba 1. oktoobril 1938 oli Poola esitanud Tšehhoslovakkiale
ultimaatumi Osla piirkonnast loobumiseks ja okupeerinud selle
maa-ala, mis tõi kaasa suhete halvenemise Inglismaa, Prantsusmaa
ja ka Nõukogude Liiduga. Poola lõunapiiril asunud
Galiitsias, mille Poola oli võitnud sõjas Nõukogude
Liidu vastu, elas seitse miljonit ukrainlast. See rahutu Karpaatia-Ukraina
rahvusvähemus, keda Poola valitsus alaliste sõjaliste
„rahustamisaktsioonidega” püüdis vaos hoida,
ootas igatsusega iseseisva väikeriigina Ukrainaga liitumist.
Nüüd mängis see küsitav pisiriik Saksa ja
Poola vahelistel läbirääkimistel tähelepanuväärset
osa. Seoses Tšehhoslovakkia okupeerimisega jäi Karpaatia
Ukraina osa Ungarile. Poola sai soovitud piiri Ungariga ja vabanes
Karpaatides Ukraina survest. Poola võttis küll need
kingitused vastu, kuid ei näidanud Saksamaale oodatud tänulikkust,
olle ise endiselt reserveeritud. Läbirääkimistel
Poola välisminister Jozef Beckiga sõnastas Hitler
Danzigi ja Poola koridori küsimuse järgmiselt: „Danzigi
tagastamise korral Saksamaale on Poolale tasuks majanduslike huvide
kindlustamine selles piirkonnas, mis tuleb läbi viia suurejooneliselt.
Saksamaa saab ühenduse oma Ida-Preisi provintsiga eksterritoriaalse
auto- ja raudtee kaudu. Vastutasuna selle eest garanteeritakse
Saksamaa poolne koridor, samuti tunnistatakse kogu maaomand Poolale
kuuluvaks. See tähendab lõplikku ja kestvat vastastikust
piiride garanteerimist”.
Saksamaa-Poola
vahekord teravneb veelgi
Saksamaa seisukohalt
võttes polnud need ettepanekud ebaõiglased. Ka ei
kostnud maailma avalikkuses ühtki Saksamaa ettepanekuid kritiseerivat
häält. Kuid need ettepanekud olid tehtud Poola sisemist
psühholoogilist situatsiooni arvestamata. Nii ei viinud Hitleri
astutud sammud nitte läbirääkimisteni, vaid hoopis
Saksamaa ja Poola vahekorra äärmise teravnemiseni.
Samal ajal kui Poola diplomaatia hoiak oli põiklev, vastas
poola ajakirjandus Saksamaa pakkumistele terava kallaletungiga.
25. märtsil alustas Poola sõjalisi ettevalmistusi.
Välisminister Beck sõitis Londonisse, kus sõlmiti
Suur-Britannia - Poola liiduleping. Poola aladel elanud sakslastele
aga hakati rakendama kitsendavaid tingimusi. Suleti kõik
sakslaste kultuuriorganisatsioonid ja ühingud, mis võeti
poolakate poolt üle. Viiesajast saksa koolist suleti üle
kolmesaja. Hitler pidi tunnistama, et tema katse võita
Poolat Saksamaa liitlaseks koos Danzigi ja Poola koridori probleemi
lahendamisega, oli lõplikult läbi kukkunud.
Vastus antud küsimuses järgnes 28. aprillil 1939 Riigipäeval
peetud kõnes: „Ma loen minu ja marssal Pilsudski vahel
sõlmitud lepingu Poola poolt ühekülgselt rikutuks
ja seega mitte enam kehtivaks”. Rahvusvaheline olukord oli
muutunud äärmiselt teravaks. Kogu mäng oli segane.
Hitler kõhkles, kui talle ootamatult pakuti võimalust.
Kreml sondeerib
pinda
Alates 1939. aasta algusest
oli Moskva võtnud rahvussotsialistliku Saksamaa suhtes
uue hoiaku. Jaanuaris oli Kreml teatanud, et on nõus alustama
Saksamaaga majanduslikke läbirääkimisi. Kuid Saksamaa
läbirääkimiste esindaja Schnurre oli poolelt teelt
Moskvasse tagasi kutsutud. Stalin ei lasknud end sellest heidutada.
Tema intuitsioon ütles, et peidus on kommunismi juhtide Marxi-Engelsi-Lenini
suurte unistuse täitumine. Ta pani oma lootused sõja
algatamiseks Euroopas Saksamaal pead tõstnud natsionaalsotsialismile.
Stalin mõistis, et Hitler on ainus, kes on võimeline
liitma sakslaste massid ja tasuma lääneliitlastele sõjaga
kätte Versailles’ alanduste eest. Sõja puhkemine
oli Stalinile vajalik, selle alustamiseks oli aga Hitlerit vaja
aidata. Ja natsionaalsotsialismile pürgivast Saksamaast sai
Stalini hooliva suhtumise objekt. 10. märtsil kommunistliku
partei 18. kongressil puudusid Stalini kõnes tavalised
teravused rahvussotsialistliku Saksamaa aadressil, kusjuures Lääne
võimudele paisati näkku terve rida teravaid süüdistusi.
Stalin ütles, et Nõukogude Liit ei kavatse hakata
Lääne demokraatiale kastaneid tulest välja tooma
ja Saksamaad ründama. Vastupidi – tal ei olevat midagi
suhete paranemise vastu Saksamaaga.
Ajaloolaste viimaste aastate uurimused on üha veenvamalt
näidanud, et tegelikult õhutas Stalin Hitlerit lääneriike
ründama, et seejärel ise Saksamaale selja tagant kallale
tungida. Kuid Saksamaa suhted Nõukogude Liiduga olid äärmiselt
pinevad. Antikominterni pakt Jaapani ja Itaaliaga väljendas
teravalt Saksamaa Nõukogude vastast hoiakut, mistõttu
Berliin vastas Kremli sõbralikule toonile üsnagi põiklevalt.
Järsk
põõre Saksamaa senises poliitikas
Alles pärast Poola-Saksamaa
läbirääkimiste läbikukkumist astus Saksamaa
selles suunas esimese sondeeriva sammu. 10. märtsil andis
Ribbentrop ühele oma büroo töötajale käsu
luua kontakt mõne Nõukogude Liidu saatkonna töötajaga.
Mis oli selle põhjuseks? Kas Saksamaal seisis ees senise
välispoliitilise suuna muutus? Kas kavatses Hitler oma maailmavaatelisest
lahknevusest hoolimata teha riigimeheliku katse ja saavutada võimatuna
näivast võimalik? Selline järsk pööre
Hitleri senises poliitikas näis aga olevat võimatu.
Jäi järele teine võimalus: võtta rahvuslikult
ülesköetud Poola tangide vahele, et sundida teda astuma
piiriküsimuste lahendamisele.
Ribbentropi ametkonna esindaja von Kleisti kohtumine toimus Vene
saatkonna nõuniku Astahhoviga. Sellel kohtumisel avaldas
Kremli esindaja ajalooliste põhjenduste taustal arvamust,
kui mõttetu on Saksamaa ja Nõukogude Liidu vaheline
vastastikune „ideoloogiline juuksekarva lõhestamine”,
selle asemel et külg külje kõrval , nagu see
ajaloos alati on olnud, teha üheskoos suurt poliitikat.
Arvestades nõukogude diplomaatide esinemiste piire, mis
sageli piirdusid vaid paari lubatud lause kordamisega, oli päris
kindel, et Vene saatkonna nõuniku öeldu ei olnud tema
isiklik arvamus, vaid Kremlist antud käsk. Berliinis aga
käisid pikad ja erutavad vaidlused Stalini äkilise meelemuutuse
põhjuste üle. Neis vaidlustes esines kaks lahkuminevat
seisukohta, mis lähtusid senisest bolševismi käsitlusest.
Ametliku seisukoha järgi, mille 12-leheküljelise kava
oli 1937. aastal koostanud propagandaministeerium, oli täpselt
määratletud, mida tohib mõelda bolševismi
all ja mida mitte. Selle kava kohaselt oli bolševism maailma
vabade rahvaste orjastamiseks ja on passiivses slaavluses leidnud
endale kuuleka instrumendi oma mustade plaanide väevõimuga
läbisurumiseks.
Sellele kindlale kuid primitiivsele mõtlemisviisile seisis
diametraalselt vastu teine seisukoht, mida pooldas Saksa välisministeeriumi
ametnike vanem generatsioon. Nõukogude Liit olevat riik
nagu iga teine. Tema ideoloogilised tulevikusuunitlused olevat
koos Leniniga hauda läinud. Tema järeltulijat Stalinit,
kui kainet reaalpoliitikut, tulevat kohelda vana ja äraproovitud
reaalpoliitilise mõõdupuuga. Seepärast –
kui Stalin on pakkunud koostööd, tuleb seda ettepanekut
arutada.
Hitler kõhkleb
Kuid veel ei haaranud
Hitler pakutud võimalusest kinni. Stalini poolt 10. märtsil
tehtud läbirääkimiste ettepanekule jäeti vastamata.
Hitler kahtles Kremli sõnade siiruses. Pealegi püsis
veel võimalus jõuda Poolaga veretule kokkuleppele.
Kui vaid õnnestuks võita Saksa-Poola piirilahendusele
Lääne demokraatia nõusolek ja vähendada
seega Poola lootusi Inglismaa toetavale abile.
Aprillis külastas Saksa välissaatkonna esindaja Poolat,
et selgitada seal Saksamaa-Poola vahel toimunud läbirääkimiste
katkemise järel valitsevat õhkkonda. Välissaatkonna
esindaja von Kleist kirjeldab seda järgmiselt: „Meeleolud,
mis mind seal vastu võtsid, olid katastroofilised. Inimesed,
keda olin pidanud kainelt mõtlevaiks ja osavateks poliitikuteks,
kaotasid kõneluse kestel närvid ja karjusid ägedalt:
”Kui Saksamaa tahab saada Danzigit ja raudteekoridori, siis
tuleb sõda! Alatoitluse all kannatanud saksa sõjavägi
lüüakse Grunewaldi juures pihuks ja põrmuks,
nagu seal juba kord purustati saksa ordu võim! Mulle sai
selgeks, et Poola ülesköetud meeleolusid arvestades
on Saksa-Poola probleemi lahendamine võimalik vaid sõjalisel
teel”, kirjutab Kleist.
Samal ajal ilmus TASS-i üllatav teadaanne ümberkorraldustest
Moskva poliitilisel näitelaval. Moskva senine välisasjade
komissar Litvinov, tuntud osava ja mitmekülgse poliitikuna,
kes aastaid oli pununud Saksamaa ümber diplomaatiliste sidemete
rafineeritud võrku, oli pikema jututa kohalt kõrvaldatud
ja asendatud Rahvakomissaride Nõukogu esimehe Vjatšeslav
Molotoviga.
Siitpeale hakkasid börsiteadetes üha sagedamini esinema
sõnumid, et Poolas elavad juudid on hakanud müüma
oma kinnisvara. Esialgu tegi Hitler Ribbentropile ülesandeks
venelaste suhtes endisele seisukohale jääda. Alles siis,
kui Berliini Vene saatkonna nõunik Astahhov paaril korral
mõista andis, et Molotovi nimetamine Vene välisministriks
on Saksamaa seisukohalt võttes hea tähendusega, andis
Hitler Ribbentropile loa lühikese ja ettevaatliku esimese
sammu astumiseks.
Suursaadik Schulenburgile Moskvas tehti ülesandeks oma esimesel
visiidil Molotovi juurde puudutada ettevaatlikult aasta algul
katkenud majandusläbirääkimiste uuesti alustamise
võimalust, kuid vältida poliitilisi teemasid. Peagi
selgus, et Molotov ei lepi Schulenburgile lubatud majandusläbirääkimiste
kitsaste raamidega. Molotov teatas, et on nõus alustama
läbirääkimisi vaid siis, kui selleks on olemas
poliitiline alus.
Kõik Schulenburgi katsed, et Molotov oma soove lähemalt
piiritleks ja konkreetsemalt väljendaks, jooksid tühja.
Samal ajal oli Molotoviga kohtumisel märgatav viimase poolt
rõhutatult sõbralik toon, millest võis välja
lugeda soovi jõuda Saksamaaga poliitilisele kokkuleppele.
Kuid Berliin jäi endiselt äraootavale seisukohale. Hitler
keeldus vastu võtmast läbirääkimiste pakkumisi
ja läks oma umbusus isegi nii kaugele, et tõlgendas
Molotovi vastust majandusläbirääkimiste tagasilükkamisena.
Vahepeal olid Moskvas alanud Inglise, Prantsuse ja Nõukogude
Liidu vahelised läbirääkimised, et kokku leppida
ühise aktsiooni asjus Saksamaa edasiste agressiivsete sammude
pidurdamiseks. Hitler kahtlustas Stalinit kaksikmängus, kes
püüab Saksamaalt vaid selleks pakkumisi välja meelitada,
et Pariis ja London need üle pakuksid.
Hitler muudab
meelt
26. juunil 1939 muutis
Berliin ootamatult oma suhtumist Venemaasse. Mis olid selle meelemuutuse
põhjuseks? Mis tõukas Ribbentroppi nüüd
palavikuliselt tegutsema? Nimelt oli päev varem, 25. juunil
saanud teatavaks, et Moskva ja Läänes võimulolijate
vahel toimunud läbirääkimiste tulemusena oodatakse
Moskvasse Inglise ja Prantsuse sõjaväelise missiooni
esindajaid. See tähendas, et Lääs oli läbirääkimistel
Moskvale sedavõrd järele andnud, et päevakorda
on kerkinud konkreetsed sõjalised kokkulepped, mistõttu
Saksamaa edasine põiklev hoiak on muutunud mõttetuks.
Nüüd oldi valmis Nõukogude Liiduga peetavate
läbirääkimiste riisikot endale võtma, et
purustada Saksamaa ümber sulguv sõjaline raudne rõngas.
2. augustil 1939 võttis Ribbentrop Nõukogude Liidu
saatkonna nõuniku Astahhovi vastu teatega, et Saksamaa
on valmis oma suhtumist muutma kahel tingimusel: 1) Nõukogude
Liidu mittevahelesegamise korral Saksamaa siseasjadesse; 2) kui
Nõukogude Liit loobub poliitikast, mis käib Saksamaa
huvide vastu.
4. augustil kordas Saksamaa suursaadik Schulenburg Moskvas sama
ka Molotovile, kusjuures selgus, et Molotov on erakordselt avameelne
ja loobunud oma senisest tagasihoidlikkusest. Samal ajal olid
Lääne esindajatega toimunud läbirääkimised
Moskvas edenenud visalt. Winston Churchill kirjutab oma memuaarides
nende läbirääkimiste kohta: „Läbirääkimised
keerlevad kogu aeg Poola ja Balti riikide vastumeelsuse ümber,
kes ei taha lasta endid Nõukogude Liidul Saksamaa käest
ära päästa ning konverents nurjub Poola ja Rumeenia
keeldumise tõttu läbi lasta Punaarmee.”
Nüüd algasid lakkamatud läbirääkimised
Berliini ja Moskva vahel ja 22. augusti õhtul alustas Ribbentrop
teekonda Moskvasse. Nagu Ribbentropi hilisemast avaldusest selgus,
kulgesid läbirääkimised Kremlis sujuvalt. Ribbentrop
väitis, et ta polevat varem istunud niisuguse läbirääkimiste
partneri vastas nagu Stalin, kes just nagu raamatust lugedes selgelt
ja lihtsalt oma seisukohti esitab.
Poola suhtes olevat kiiresti kokku lepitud. Raskem olevat olnud
piiri tõmbamine Balti riikide piirkonnas, mis Inglismaa
ja Prantsusmaa poolt olevat lõplikult müüdud
Nõukogude Liidule. Saksamaa olevat oma huvipiirkonna Daugava
jõega ära märkinud, Stalin soovinud aga teisel
pool Daugavat asuvaid Läti Kuramaa sadamaid.
Kuna otsuse pidi langetama Hitler, läks sama päeva õhtul
Moskvast teele järgmise sisuga šifreeritud telegramm:
„Palun kohe Führerile teatada, et lõppes esimene
kolmetunnine läbirääkimine Stalini ja Molotoviga.
Läbirääkimised kujunesid, muide, meile täiesti
positiivseks. Et lõpptulemuse määravaks punktiks
on – kas loovutame sadamad Vene huvipiirkonda, oleksin tänulik
Führeri nõusoleku saamise eest veel enne kella kaheksat
saksa aja järgi. Mõlemapoolsete huvipiirkondade kindlaksmääramiseks
kogu idapoolsel alal on ette nähtud lisaprotokolli allakirjutamine,
milleks ma andsin oma nõusoleku. Ribbentrop.”
Varem kui kahe tunni pärast tuli Hitleri vastus: „Nõus.”
Tee salapaktile oli lahti, millele Molotov ja Ribbentrop kohe
alla kirjutasid. Sündinud pakti terviseks klaase kokku lüües
kaldus jutt piinlikule antikominterni paktile, mille kohta Ribbentrop
teatas, et see pakt ei olevat põhimõtteliselt sõlmitud
Nõukogude Liidu, vaid Lääne demokraatiate vastu.
Järgmisel päeval kirendasid „Pravda” ja teiste
Nõukogude Liidu ajalehtede esiküljed rasvastest pealkirjadest
ja fotodest Saksamaaga sõlmitud mittekallaletungi pakti
kohta. Veel päev varem olid needsamad ajalehed valimata sõnadega
sarjanud Saksamaa välispoliitikat.
Molotov-Ribbentropi paktiga süüdati Teise Maailmasõja
süütenöör.
1) Peter von Kleist oli Saksamaa Okupeeritud
Idaalade Riigiministeeriumi osakonnajuhataja, kelle kaasabil
said Eesti ja Läti omale kohalikud omavalitsused. Ka oli
ta noarootslaste Eestist Rootsi evakueerimise aktiivsemaid
abistajaid. Pärast 1945. aastat töötas Kleist
ajakirjanikuna väljaannetes “Deutsche Nachrichten”
ja “Deutschen Wochenzeitung”.
|
|
|
