Kultuur ja Elu 1/2008


Kultuur ja Elu 4/2007

 

 

 

 



Molotov - Ribbentropi pakti allkirjastamisega Moskvas 23. augustil 1939. a süüdati Teise Maailmasõja süütenöör.

Enne kui sõlmiti Molotov-Ribbentropi pakt

tekst: vaino kallas

Tagasivaade 1939. aastasse on refereering Saksamaa Okupeeritud Idaalade Riigiministeeriumi osakonnajuhataja Peter von Kleisti, 1946. aastal ilmunud memuaaridest, mis eesti keeles avaldati 1952. aastal Uppsalas pealkirjaga “Mahamängitud võit”.

Poola ja Saksamaa suhted 1939. aastal

Poliitiliseks pöördepunktiks Poola ja Saksamaa suhetes sai 26. jaanuaril 1939. aastal toimunud Saksamaa välisministri Ribbentropi visiit Varssavisse. Selle visiidi ettevalmistamiseks käis Poola välisminister Jozef Beck kaks korda Berliinis ja Poola saadik Jozef Lipski kohtus mitu korda välisminister Ribbentropiga.
5. jaanuaril Becki ja Hitleri vahel toimunud läbirääkimiste järel tegi Poola välisminister Poola valitsusele teatavaks järgmised Hitleri seisukohad: Hitleri arvates peaksid Saksamaa ja Poola huvid Venemaa suhtes olema ühtsed. Saksamaale on Venemaa kogu aeg hädaohtlik olnud.Veelgi ohtlikum on aga bolševistlik Venemaa. Neil põhjustel on Poola ja Saksamaa koostöö lihtsalt hädavajalik.
Saksa riigikantsler avaldas arvamust, et iga Venemaa vastu suunatud Poola diviis asendab ühte Saksa diviisi. Hitler kinnitas, et ta on Ukrainast huvitatud vaid majanduslikult, mitte poliitiliselt. Samal ajal tegutses Saksamaal Saksa-Poola Ühing, mille juhatuse liikmed eesotsas Peter von Kleistiga olid tihedais sidemeis Poola avalikkuse esindajatega.
Nagu neist kontaktidest selgus, suhtus Poola avalikkus Hitleri avaldusse üsna jahedalt. Poola oli hakanud taganema marssal Pilsudski poliitikast. Kodanlikes ringkondades oli üha enam hakanud oma šovinistliku hoiakuga poolehoidu võitma Poola Rahvuslik koondis „Ozon” eesotsas marssal Smigly-Rydziga. Kuid ka need poliitikud, kes polnud selle liikumisega kaasa läinud, kahtlesid Saksa-Poola suhete paranemises.
Poolakad olid seisukohal, et ka kõige suuremad kompensatsioonid Idas ei uinuta poolakate valvsust nende kõige tundlikumate punktide suhtes, milleks oli sadamalinn Gdansk. Saksa-Poola ühingu juhtkonnas oldi arvamusel, et poolakate kergesti erutuv rahvuslik hoiak teeb pisimagi piiriküsimuse lahendamise Saksamaa ja Poola vahel ülimalt raskeks kui mitte võimatuks.
Samal ajal avaldas Ribbentrop arvamust, et Poola kaasahaaramine Nõukogude vastasesse allianssi peaks poolakate rahvustundele siiski nii palju pakkuma, et Saksa mõõdukad soovid Danzigi ja Poola koridori suhtes rahuldamist leiaksid. Poola lepiks seda kiiremini Saksamaa nõudmistega, mida rutem jõuavad Lääne demokraatiad arusaamisele, et Versailles’ rahulepingu konstruktsioon pole püsiv. Seega olid Ribbentropi Varssavi sõidu eeltingimused ja sihid piiritletud. Vastuvisiidi ajal Poola pealinnas toimuvad kohtumised president Moscicki, marssal Smigly-Rydzi ja välisminister Jozef Beckiga pidid selgitama Poola lõpliku seisukoha.
Külaskäik toimus riiklike sündmuste puhul tavaks saanud välise hiilgusega. Varssavi oskas oma nimetust „Väike Pariis” järjekordselt tõestada. Kuid see pariisilik armastusväärsus ja idamaine külalislahkus ei suutnud varjata külma tagasihoidlikkust. Kõik Ribbentropi katsed saada Poola välisministrilt Jozef Beckilt selget vastust Poola-Saksamaa ühistegevuse kohta Nõukogude Liidu vastu, pareeriti osavalt poola diplomaadi poolt.

Sensatsiooniline teadaanne

Samal ajal tabas Ribbentroppi läbirääkimiste ajal Poola poliitikutega uus ootamatus. Ajal, mil Ribbentrop valmistus kohtuma Poola presidendiga, avaldasid inglaste „Daily Mail” ja mõned prantsuse ajalehed sensatsioonilise teate:”Sakslaste suur majandusdelegatsioon, mille koosseisu kuuluvat kolmkümmend saksa äri- ja majandusmeest, olevat eesotsas Saksa välisameti direktori, salanõunik Schnurre juhtimisel teel Moskvasse, et seal laiaulatuslikku Saksa-Vene majandusliku koostöö programmi arutada”.
Tegelikult oli Saksa välisameti direktor Schnurre asunud küll teele Moskvasse, kuid selleks, et pidada seal läbirääkimisi jooksvates kaubandusküsimustes. Pealegi sõitis ta sinna üksinda. Ribbentrop oli sellest teatest äärmiselt ärritatud ja teatas: „Samal hetkel, kui mina Führeri ülesandel Saksamaa ja Poola vahel Venemaa vastu sihitud koostöö küsimustes läbirääkimisi pean, tungitakse mulle säärase skandaalse ja eksiteele viiva teatega selja tagant kallale. Schnurre peab viivitamatult Berliini tagasi pöörduma.”
Ribbentropi delegatsiooni kuulunud Peter Kleisti vastuväide, et õnnetus on tegelikult juba sündinud ja Schnurre tagasikutsumine ei kahjusta mitte ainult Saksa-Vene kaubavahetust vaid põhjustab umbusku ka poolakate hulgas, ei muutnud Ribbentropi otsust.
Schnurre pöördus poolelt teelt Berliini tagasi. Ka Moskva pahameel oli suur. Berliini Vene saatkonna nõunik Astahhov teatas, et Schnurre juhitud suur majandusdelegatsioon olevat ainult selleks välja mõeldud, et Nõukogude Liitu kogu maailma silmis häbistada. Nii ei õnnestunud Ribbentropil läbirääkimisi Poola presidendi ja marssal Smigly-Rydziga lõpule viia. Poolakad hoidusid Venemaa teemast nii osavalt kõrvale, et Saksa välisminister ei jõudnudki läbirääkimistel oma visiidi peateema juurde.

Kahe vaenuliku riigi vahel

Saksa delegatsiooni liikme von Kleisti neljasilmavestlusel Poola välisministeeriumi kabinetiülema krahv Lubienskiga ütles viimane: „Poola tunneb end Euroopa tõelise kultuurrahvana, kellel on tugevad sidemed Prantsusmaa ja Inglismaaga, kuid kes otsib ka samasugust mõistlikku kokkulepet oma Saksamaast naabriga. Mõlema rahva vahel peaks valitsema kestev ja vastastikune arusaamine, ilma et Poola tarvitseks Venemaa vastasesse avantüüri laskuda. Poola ei saa oma piiride tõttu ühineda Nõukogude vastase blokiga. See on Poola valitsuse hoiak, mille Poola välisminister Beck oma läbirääkimistel Saksa välisministriga on täpselt formuleerinud.”. Marssal Smigly-Rydzi poliitilise hoiaku kohta ütles krahv Lubienski, et marssal on Nõukogude Liidu kindel ja avalik vaenlane, kuid samal ajal on tal ka samasugused saksavastased kompleksid.
Olles kahe vaenuliku riigi naaber, loodab marssal oma lääne sõpradele. See eraviisiline kõnelus vastas Poola ametlikule arvamusele, mille Poola välisministri abi krahv Szembek oma memorandumis sõnastas järgmiselt: „Ribbentropi läbirääkimiste ajal Poola presidendiga juhtis härra Beck tähelepanu sellele, et läbirääkimiste positiivseks tulemuseks oli Ribbentropi arusaamine meie hoiakust Venemaa suhtes ja samuti mõistis ta ka seda, et Poolal on võimatu liituda kominterni vastase paktiga”.
Saksamaa katse tõmmata Poolat kaasa oma võimukombinatsiooni ja lahendada Poola-Nõukogude vastase aktsiooniga Danzigi ja Poola koridori probleem, oli karile jooksnud. Kuid Berliin ei jätnud veel lootust. 1939. aasta märtsis tehti veel üks katse. Pärast Tšehhoslovakkia annekteerimist õnnestus Berliinil meelitada Poolat sellest röövsaagist osa võtma.
Juba 1. oktoobril 1938 oli Poola esitanud Tšehhoslovakkiale ultimaatumi Osla piirkonnast loobumiseks ja okupeerinud selle maa-ala, mis tõi kaasa suhete halvenemise Inglismaa, Prantsusmaa ja ka Nõukogude Liiduga. Poola lõunapiiril asunud Galiitsias, mille Poola oli võitnud sõjas Nõukogude Liidu vastu, elas seitse miljonit ukrainlast. See rahutu Karpaatia-Ukraina rahvusvähemus, keda Poola valitsus alaliste sõjaliste „rahustamisaktsioonidega” püüdis vaos hoida, ootas igatsusega iseseisva väikeriigina Ukrainaga liitumist.
Nüüd mängis see küsitav pisiriik Saksa ja Poola vahelistel läbirääkimistel tähelepanuväärset osa. Seoses Tšehhoslovakkia okupeerimisega jäi Karpaatia Ukraina osa Ungarile. Poola sai soovitud piiri Ungariga ja vabanes Karpaatides Ukraina survest. Poola võttis küll need kingitused vastu, kuid ei näidanud Saksamaale oodatud tänulikkust, olle ise endiselt reserveeritud. Läbirääkimistel Poola välisminister Jozef Beckiga sõnastas Hitler Danzigi ja Poola koridori küsimuse järgmiselt: „Danzigi tagastamise korral Saksamaale on Poolale tasuks majanduslike huvide kindlustamine selles piirkonnas, mis tuleb läbi viia suurejooneliselt. Saksamaa saab ühenduse oma Ida-Preisi provintsiga eksterritoriaalse auto- ja raudtee kaudu. Vastutasuna selle eest garanteeritakse Saksamaa poolne koridor, samuti tunnistatakse kogu maaomand Poolale kuuluvaks. See tähendab lõplikku ja kestvat vastastikust piiride garanteerimist”.

Saksamaa-Poola vahekord teravneb veelgi

Saksamaa seisukohalt võttes polnud need ettepanekud ebaõiglased. Ka ei kostnud maailma avalikkuses ühtki Saksamaa ettepanekuid kritiseerivat häält. Kuid need ettepanekud olid tehtud Poola sisemist psühholoogilist situatsiooni arvestamata. Nii ei viinud Hitleri astutud sammud nitte läbirääkimisteni, vaid hoopis Saksamaa ja Poola vahekorra äärmise teravnemiseni.
Samal ajal kui Poola diplomaatia hoiak oli põiklev, vastas poola ajakirjandus Saksamaa pakkumistele terava kallaletungiga. 25. märtsil alustas Poola sõjalisi ettevalmistusi. Välisminister Beck sõitis Londonisse, kus sõlmiti Suur-Britannia - Poola liiduleping. Poola aladel elanud sakslastele aga hakati rakendama kitsendavaid tingimusi. Suleti kõik sakslaste kultuuriorganisatsioonid ja ühingud, mis võeti poolakate poolt üle. Viiesajast saksa koolist suleti üle kolmesaja. Hitler pidi tunnistama, et tema katse võita Poolat Saksamaa liitlaseks koos Danzigi ja Poola koridori probleemi lahendamisega, oli lõplikult läbi kukkunud.
Vastus antud küsimuses järgnes 28. aprillil 1939 Riigipäeval peetud kõnes: „Ma loen minu ja marssal Pilsudski vahel sõlmitud lepingu Poola poolt ühekülgselt rikutuks ja seega mitte enam kehtivaks”. Rahvusvaheline olukord oli muutunud äärmiselt teravaks. Kogu mäng oli segane. Hitler kõhkles, kui talle ootamatult pakuti võimalust.

Kreml sondeerib pinda

Alates 1939. aasta algusest oli Moskva võtnud rahvussotsialistliku Saksamaa suhtes uue hoiaku. Jaanuaris oli Kreml teatanud, et on nõus alustama Saksamaaga majanduslikke läbirääkimisi. Kuid Saksamaa läbirääkimiste esindaja Schnurre oli poolelt teelt Moskvasse tagasi kutsutud. Stalin ei lasknud end sellest heidutada. Tema intuitsioon ütles, et peidus on kommunismi juhtide Marxi-Engelsi-Lenini suurte unistuse täitumine. Ta pani oma lootused sõja algatamiseks Euroopas Saksamaal pead tõstnud natsionaalsotsialismile.
Stalin mõistis, et Hitler on ainus, kes on võimeline liitma sakslaste massid ja tasuma lääneliitlastele sõjaga kätte Versailles’ alanduste eest. Sõja puhkemine oli Stalinile vajalik, selle alustamiseks oli aga Hitlerit vaja aidata. Ja natsionaalsotsialismile pürgivast Saksamaast sai Stalini hooliva suhtumise objekt. 10. märtsil kommunistliku partei 18. kongressil puudusid Stalini kõnes tavalised teravused rahvussotsialistliku Saksamaa aadressil, kusjuures Lääne võimudele paisati näkku terve rida teravaid süüdistusi. Stalin ütles, et Nõukogude Liit ei kavatse hakata Lääne demokraatiale kastaneid tulest välja tooma ja Saksamaad ründama. Vastupidi – tal ei olevat midagi suhete paranemise vastu Saksamaaga.
Ajaloolaste viimaste aastate uurimused on üha veenvamalt näidanud, et tegelikult õhutas Stalin Hitlerit lääneriike ründama, et seejärel ise Saksamaale selja tagant kallale tungida. Kuid Saksamaa suhted Nõukogude Liiduga olid äärmiselt pinevad. Antikominterni pakt Jaapani ja Itaaliaga väljendas teravalt Saksamaa Nõukogude vastast hoiakut, mistõttu Berliin vastas Kremli sõbralikule toonile üsnagi põiklevalt.

Järsk põõre Saksamaa senises poliitikas

Alles pärast Poola-Saksamaa läbirääkimiste läbikukkumist astus Saksamaa selles suunas esimese sondeeriva sammu. 10. märtsil andis Ribbentrop ühele oma büroo töötajale käsu luua kontakt mõne Nõukogude Liidu saatkonna töötajaga.
Mis oli selle põhjuseks? Kas Saksamaal seisis ees senise välispoliitilise suuna muutus? Kas kavatses Hitler oma maailmavaatelisest lahknevusest hoolimata teha riigimeheliku katse ja saavutada võimatuna näivast võimalik? Selline järsk pööre Hitleri senises poliitikas näis aga olevat võimatu. Jäi järele teine võimalus: võtta rahvuslikult ülesköetud Poola tangide vahele, et sundida teda astuma piiriküsimuste lahendamisele.
Ribbentropi ametkonna esindaja von Kleisti kohtumine toimus Vene saatkonna nõuniku Astahhoviga. Sellel kohtumisel avaldas Kremli esindaja ajalooliste põhjenduste taustal arvamust, kui mõttetu on Saksamaa ja Nõukogude Liidu vaheline vastastikune „ideoloogiline juuksekarva lõhestamine”, selle asemel et külg külje kõrval , nagu see ajaloos alati on olnud, teha üheskoos suurt poliitikat.
Arvestades nõukogude diplomaatide esinemiste piire, mis sageli piirdusid vaid paari lubatud lause kordamisega, oli päris kindel, et Vene saatkonna nõuniku öeldu ei olnud tema isiklik arvamus, vaid Kremlist antud käsk. Berliinis aga käisid pikad ja erutavad vaidlused Stalini äkilise meelemuutuse põhjuste üle. Neis vaidlustes esines kaks lahkuminevat seisukohta, mis lähtusid senisest bolševismi käsitlusest. Ametliku seisukoha järgi, mille 12-leheküljelise kava oli 1937. aastal koostanud propagandaministeerium, oli täpselt määratletud, mida tohib mõelda bolševismi all ja mida mitte. Selle kava kohaselt oli bolševism maailma vabade rahvaste orjastamiseks ja on passiivses slaavluses leidnud endale kuuleka instrumendi oma mustade plaanide väevõimuga läbisurumiseks.
Sellele kindlale kuid primitiivsele mõtlemisviisile seisis diametraalselt vastu teine seisukoht, mida pooldas Saksa välisministeeriumi ametnike vanem generatsioon. Nõukogude Liit olevat riik nagu iga teine. Tema ideoloogilised tulevikusuunitlused olevat koos Leniniga hauda läinud. Tema järeltulijat Stalinit, kui kainet reaalpoliitikut, tulevat kohelda vana ja äraproovitud reaalpoliitilise mõõdupuuga. Seepärast – kui Stalin on pakkunud koostööd, tuleb seda ettepanekut arutada.

Hitler kõhkleb

Kuid veel ei haaranud Hitler pakutud võimalusest kinni. Stalini poolt 10. märtsil tehtud läbirääkimiste ettepanekule jäeti vastamata. Hitler kahtles Kremli sõnade siiruses. Pealegi püsis veel võimalus jõuda Poolaga veretule kokkuleppele. Kui vaid õnnestuks võita Saksa-Poola piirilahendusele Lääne demokraatia nõusolek ja vähendada seega Poola lootusi Inglismaa toetavale abile.
Aprillis külastas Saksa välissaatkonna esindaja Poolat, et selgitada seal Saksamaa-Poola vahel toimunud läbirääkimiste katkemise järel valitsevat õhkkonda. Välissaatkonna esindaja von Kleist kirjeldab seda järgmiselt: „Meeleolud, mis mind seal vastu võtsid, olid katastroofilised. Inimesed, keda olin pidanud kainelt mõtlevaiks ja osavateks poliitikuteks, kaotasid kõneluse kestel närvid ja karjusid ägedalt: ”Kui Saksamaa tahab saada Danzigit ja raudteekoridori, siis tuleb sõda! Alatoitluse all kannatanud saksa sõjavägi lüüakse Grunewaldi juures pihuks ja põrmuks, nagu seal juba kord purustati saksa ordu võim! Mulle sai selgeks, et Poola ülesköetud meeleolusid arvestades on Saksa-Poola probleemi lahendamine võimalik vaid sõjalisel teel”, kirjutab Kleist.
Samal ajal ilmus TASS-i üllatav teadaanne ümberkorraldustest Moskva poliitilisel näitelaval. Moskva senine välisasjade komissar Litvinov, tuntud osava ja mitmekülgse poliitikuna, kes aastaid oli pununud Saksamaa ümber diplomaatiliste sidemete rafineeritud võrku, oli pikema jututa kohalt kõrvaldatud ja asendatud Rahvakomissaride Nõukogu esimehe Vjatšeslav Molotoviga.
Siitpeale hakkasid börsiteadetes üha sagedamini esinema sõnumid, et Poolas elavad juudid on hakanud müüma oma kinnisvara. Esialgu tegi Hitler Ribbentropile ülesandeks venelaste suhtes endisele seisukohale jääda. Alles siis, kui Berliini Vene saatkonna nõunik Astahhov paaril korral mõista andis, et Molotovi nimetamine Vene välisministriks on Saksamaa seisukohalt võttes hea tähendusega, andis Hitler Ribbentropile loa lühikese ja ettevaatliku esimese sammu astumiseks.
Suursaadik Schulenburgile Moskvas tehti ülesandeks oma esimesel visiidil Molotovi juurde puudutada ettevaatlikult aasta algul katkenud majandusläbirääkimiste uuesti alustamise võimalust, kuid vältida poliitilisi teemasid. Peagi selgus, et Molotov ei lepi Schulenburgile lubatud majandusläbirääkimiste kitsaste raamidega. Molotov teatas, et on nõus alustama läbirääkimisi vaid siis, kui selleks on olemas poliitiline alus.
Kõik Schulenburgi katsed, et Molotov oma soove lähemalt piiritleks ja konkreetsemalt väljendaks, jooksid tühja. Samal ajal oli Molotoviga kohtumisel märgatav viimase poolt rõhutatult sõbralik toon, millest võis välja lugeda soovi jõuda Saksamaaga poliitilisele kokkuleppele. Kuid Berliin jäi endiselt äraootavale seisukohale. Hitler keeldus vastu võtmast läbirääkimiste pakkumisi ja läks oma umbusus isegi nii kaugele, et tõlgendas Molotovi vastust majandusläbirääkimiste tagasilükkamisena.
Vahepeal olid Moskvas alanud Inglise, Prantsuse ja Nõukogude Liidu vahelised läbirääkimised, et kokku leppida ühise aktsiooni asjus Saksamaa edasiste agressiivsete sammude pidurdamiseks. Hitler kahtlustas Stalinit kaksikmängus, kes püüab Saksamaalt vaid selleks pakkumisi välja meelitada, et Pariis ja London need üle pakuksid.

Hitler muudab meelt

26. juunil 1939 muutis Berliin ootamatult oma suhtumist Venemaasse. Mis olid selle meelemuutuse põhjuseks? Mis tõukas Ribbentroppi nüüd palavikuliselt tegutsema? Nimelt oli päev varem, 25. juunil saanud teatavaks, et Moskva ja Läänes võimulolijate vahel toimunud läbirääkimiste tulemusena oodatakse Moskvasse Inglise ja Prantsuse sõjaväelise missiooni esindajaid. See tähendas, et Lääs oli läbirääkimistel Moskvale sedavõrd järele andnud, et päevakorda on kerkinud konkreetsed sõjalised kokkulepped, mistõttu Saksamaa edasine põiklev hoiak on muutunud mõttetuks. Nüüd oldi valmis Nõukogude Liiduga peetavate läbirääkimiste riisikot endale võtma, et purustada Saksamaa ümber sulguv sõjaline raudne rõngas.
2. augustil 1939 võttis Ribbentrop Nõukogude Liidu saatkonna nõuniku Astahhovi vastu teatega, et Saksamaa on valmis oma suhtumist muutma kahel tingimusel: 1) Nõukogude Liidu mittevahelesegamise korral Saksamaa siseasjadesse; 2) kui Nõukogude Liit loobub poliitikast, mis käib Saksamaa huvide vastu.
4. augustil kordas Saksamaa suursaadik Schulenburg Moskvas sama ka Molotovile, kusjuures selgus, et Molotov on erakordselt avameelne ja loobunud oma senisest tagasihoidlikkusest. Samal ajal olid Lääne esindajatega toimunud läbirääkimised Moskvas edenenud visalt. Winston Churchill kirjutab oma memuaarides nende läbirääkimiste kohta: „Läbirääkimised keerlevad kogu aeg Poola ja Balti riikide vastumeelsuse ümber, kes ei taha lasta endid Nõukogude Liidul Saksamaa käest ära päästa ning konverents nurjub Poola ja Rumeenia keeldumise tõttu läbi lasta Punaarmee.”
Nüüd algasid lakkamatud läbirääkimised Berliini ja Moskva vahel ja 22. augusti õhtul alustas Ribbentrop teekonda Moskvasse. Nagu Ribbentropi hilisemast avaldusest selgus, kulgesid läbirääkimised Kremlis sujuvalt. Ribbentrop väitis, et ta polevat varem istunud niisuguse läbirääkimiste partneri vastas nagu Stalin, kes just nagu raamatust lugedes selgelt ja lihtsalt oma seisukohti esitab.
Poola suhtes olevat kiiresti kokku lepitud. Raskem olevat olnud piiri tõmbamine Balti riikide piirkonnas, mis Inglismaa ja Prantsusmaa poolt olevat lõplikult müüdud Nõukogude Liidule. Saksamaa olevat oma huvipiirkonna Daugava jõega ära märkinud, Stalin soovinud aga teisel pool Daugavat asuvaid Läti Kuramaa sadamaid.
Kuna otsuse pidi langetama Hitler, läks sama päeva õhtul Moskvast teele järgmise sisuga šifreeritud telegramm: „Palun kohe Führerile teatada, et lõppes esimene kolmetunnine läbirääkimine Stalini ja Molotoviga. Läbirääkimised kujunesid, muide, meile täiesti positiivseks. Et lõpptulemuse määravaks punktiks on – kas loovutame sadamad Vene huvipiirkonda, oleksin tänulik Führeri nõusoleku saamise eest veel enne kella kaheksat saksa aja järgi. Mõlemapoolsete huvipiirkondade kindlaksmääramiseks kogu idapoolsel alal on ette nähtud lisaprotokolli allakirjutamine, milleks ma andsin oma nõusoleku. Ribbentrop.”
Varem kui kahe tunni pärast tuli Hitleri vastus: „Nõus.” Tee salapaktile oli lahti, millele Molotov ja Ribbentrop kohe alla kirjutasid. Sündinud pakti terviseks klaase kokku lüües kaldus jutt piinlikule antikominterni paktile, mille kohta Ribbentrop teatas, et see pakt ei olevat põhimõtteliselt sõlmitud Nõukogude Liidu, vaid Lääne demokraatiate vastu.
Järgmisel päeval kirendasid „Pravda” ja teiste Nõukogude Liidu ajalehtede esiküljed rasvastest pealkirjadest ja fotodest Saksamaaga sõlmitud mittekallaletungi pakti kohta. Veel päev varem olid needsamad ajalehed valimata sõnadega sarjanud Saksamaa välispoliitikat.
Molotov-Ribbentropi paktiga süüdati Teise Maailmasõja süütenöör.

1) Peter von Kleist oli Saksamaa Okupeeritud Idaalade Riigiministeeriumi osakonnajuhataja, kelle kaasabil said Eesti ja Läti omale kohalikud omavalitsused. Ka oli ta noarootslaste Eestist Rootsi evakueerimise aktiiv­semaid abistajaid. Pärast 1945. aastat töötas Kleist ajakirjanikuna väljaannetes “Deutsche Nachrichten” ja “Deutschen Wochenzeitung”.


 


kirjuta meile! toimetus tellimine reklaam arhiiv