|
|
|
Läti metsavennad. Antons
Gabransi partisanisalk.
|
Vastupanuvõitlus Lätis
tekst: TIIT NOORMETS
Ajaloolane
Tiit Noormets vaatleb, kuidas toimus relvastatud vastupanuliikumine
Lätis ja mida tehti Eesti-Läti piirialadel.
Ühel
oktoobripäeval 1945 liikus Valgamaa metsavend Alfred Käärmann
Eesti-Läti piirialal, kui sattus ootamatult tšekistide
haarangusse. Metsavenna alles peidupaigast võetud relv
oli veel tavotiga konserveeritud ja jäi üle ainult põgeneda.
Seal tabas teda vasakusse kätte lõhkekuul. Haavašokist
ja verekaotusest nõrk mees jõudis siiski haarangust
välja ja viimase jõuga Läti poole pageda, kus
tema mälestuste järgi “oli vanamammike karjaga,
sain talle kuidagi selgeks teha, et läti metsavennad tulgu
mulle järele. Siis kadus teadvus”. Läti metsavendadega
oli Taheva valla metsavendadel side olemas juba sama aasta augustikuust.
Nad tulidki, viisid relvavenna ühte tallu ja andsid talle
esmaabi. Kuid haavatut ähvardas veremürgitus ja surm.
Ohtlik ja keeruline oli metsa arsti saamine, kuid sellised inimesed
leiti. Noor kirurg Lîdija Roze ja operatsiooniõde
tulid kohale ja amputeerisid Alfred Käärmanni käe,
läti metsavennad varjasid ja põetasid teda. See oli
üks elav näide naabrite koostööst.
Kuid läheme alustuseks tagasi üksikult üldisele
ja vaatame, mis oli üldse relvastatud vastupanuliikumine,
kuidas see toimus Lätis ja mida tehti siin Eesti-Läti
piirialadel.
Eesti vastupanuliikumine
ehk metsavendlus
ei olnud mingi isoleeritud
ja ainulaadne nähtus. Nagu me teame, saavutas Nõukogude
Liit juba Teise maailmasõja esimestel aastatel oma territooriumi
olulise laienemise Läänemerest kuni Musta mereni. Kõigil
neil uutel aladel – Eestis, Lätis, Leedus, Lääne-Valgevenes
ja Lääne-Ukrainas – valitses ühesugune olukord.
Riikliku terrori ja massirepressioonidega viidi läbi sovetiseerimine.
Reaktsioonina sellele puhkes kõikjal relvastatud vastupanuliikumine.
Läti ajaloolaste sõnastuses oli see “inimeste
loomulik teguviis oludes, kus mitte mingisugune legaalne poliitiline
võitlus ei olnud enam võimalik”. Tähelepanuväärne
on vastupanuvõitluse kestus. Nõukogude Liidu riikliku
julgeoleku organite, KGB ja selle eelkäijate poolt on antud
relvastatud vastupanuliikumiste ja nendega võitlemise perioodiks
aastad 1944 kuni 1956.
Kaksteist pikka aastat võideldi ilma igasuguse abi ja toetuseta
välismaalt. Võideldi vaenlase vastu, kes oli igas
mõttes, nii inim- kui materiaalsetelt ressurssidelt, nii
sõdurite kui relvade hulga poolest absoluutses ülekaalus.
Sõjaajalugu on näidanud ja õpetanud, et mitte
kunagi ega mitte kusagil ei ole partisanid suutnud riiki ja regulaarsõjaväge
võita ilma välisabita. Nii lõppes ka metsavendade
võitlus tollal kaotuse, lahingus langemise ja vangilaagritega.
Selle kõrval võib teha aga veel ühe järelduse.
Partisanisõda on võimalik pidada ainult rahva toetuse
korral. Väikese ja nõrga vastupanu suurele ja tugevale
tervelt kaheteistkümne aasta jooksul näitab selgelt
ka rahva suhtumist Nõukogude Liidu inimvaenulikku võimu.
Nõukogude võimu kehtestamine oli võimalik
ainult relvajõul ja vägivallaga.
Rahvuslike
partsianijõudude moodustumine Lätis
Lätis hakkasid
rahvuslikud partisanijõud moodustuma juba saksa okupatsiooni
perioodil.
Kõigepealt olid need Saksa mobilisatsioonidest kõrvalehoidjad,
kellest osa olid rahvuslased ja antikommunistid. Eestis pages
samal ajal tuhandeid nende ea- ja aatekaaslasi Soome, kes tulid
tagasi ja ka Eesti metsadesse juba Soome armee väljaõppe
ja sõjakogemustega meestena. Lätlastel sellist võimalust
ei olnud.
Lätis oli 1944. aastal moodustatud admiral Pitka üksusega
sarnane kindral Kurelise armee, mille meestest pärast kokkupõrget
sakslastega ligi 400 pages metsa.
Sõja lõpupoole organiseeris Saksa sõjaväeluure
Kuramaal lätlastest üksuse varjunimega “Metskassid”
võitluseks Punaarmee tagalas (kokku ligi 500 meest). Need
väljaõpetatud ja relvastatud-varustatud mehed läksid
metsa, mitmest metskasside ohvitserist said hilisemad partisanijuhid.
Sõja lõpul pages metsa hulgaliselt Saksa sõjaväes
teeninud lätlasi.
Pärast sõda pageti metsa nõukogude terrori
ja repressioonide eest.
Peamised
liikumapanevad jõud olid:
- eelkõige patriotism, kuna kõikide
partisanide ja nende organisatsioonide eesmärk oli iseseisva
Läti Vabariigi taastamine;
- seejärel hirm nõukogude
terrori ees, tahe ja vajadus kaitsta omaenese vabadust ja elu;
- põhiliste inimõiguste
rikkumine (demokraatia, eraomanduse, usuvabaduse kaotamine või
piiramine), mis tegi võimatuks igapäevase rahuliku
elu;
- nõukogude propaganda, mis mõjus
vastupidiselt oma eesmärkidele (viha õhutamine kõige
vana, Läti Vabariigi ja endise elu vastu ning kommunistliku
tuleviku ülistamine näitasid, et midagi head pole
ka ees ootamas).
Läti
rahva võis tol ajal jagada kolmeks, nagu läti ajaloolased
on liigitanud:
Relvastatud vastupanuliikumises
osales kokku ligikaudu 20 000 partisani (nimetus “metsavend”
on olemas ja kasutusel ka läti keeles, kuid relvastatud vastupanuliikumise
võitlejate kohta kasutatakse Lätis üldiselt nimetust
“rahvuslikud partisanid”), neid toetas ühel või
teisel viisil hinnanguliselt ligi 100 000. Need inimesed võitlesid
Nõukogude Liidu võimu vastu, omaenese elu ja demokraatliku
ühiskonna kaitseks ning Läti iseseisvuse taastamise
eest.
Kollaborandid – läti kommunistid ja komsomolid, hävituspataljonide
võitlejad, kõikvõimalikud nn nõukogude
ja partei aktivistid, kes toetasid võimu ja viisid ellu
selle poliitikat; enamus neist oli ka relvastatud ja võttis
enam või vähem otseselt osa partisanide vastasest
võitlusest.
Absoluutse enamuse rahvast moodustas nn vaikiv enamus, kes tegi
oma tööd, täitis võimude korraldusi, n-ö
hoidis poliitikast eemale ning tahtis lihtsalt ellu jääda.
Selline vallutatud ja võitleva ühiskonna jaotus ei
olnud midagi ainuomast Lätile. Lääne sõjaajaloolased
on 20. sajandi suuri partisanisõdu uurides osutanud, et
neis osaleb keskmiselt ainult 1-2% elanikkonnast. Partisanisõja
surmaohtude ja igapäevaste eluraskuste tõttu suutsid
seda ainult kõige julgemad ja tugevamad või need,
kellel polnud enam teisi võimalusi.
Partisanide
võitluse Lätis saab jagada neljaks perioodiks:
1944 – suvi 1946
Partisanid ühinevad ja organiseeruvad, maa eri osades luuakse
neli suurt ühendust keskse juhtimise, sidevõrgu, organisatsiooni
ja distsipliiniga. Need olid Läti Isamaa Kaitsjate (partisanide)
Ühendus Ida-Lätis, Läti Rahvuslike Partisanide
Organisatsioon Põhja-Kuramaal, Isamaa Kotkad Lõuna-Kuramaal
ja Läti Rahvuslike Partisanide Ühendus Põhja-Lätis.
Kaugeltki mitte kõik partisanid ei olnud organiseeritud,
organisatsioonides olid hinnanguliselt umbes pooled. Partisanivõitlus
on väga aktiivne ja ründav. Neil aastatel lüüakse
suuri lahinguid ja partisanid kannavad ka suuri kaotusi, kuid
nõukogude võim ei suuda neid sõjaväega
ega sõjaliste operatsioonide abil hävitada. Perioodi
lõpul loobub hulk mehi võitlemisest, kuna abi Lätile
ei ole kusagilt tulemas, ning läheb väljapakutud amnestia
peale metsast välja.
1946 – 1948
Sellel ajal tugevdavad nõukogulased kõiki oma relvastatud
jõude Lätis, nii sisevägesid kui hävituspataljone,
ka parteiaktivistidele jagati relvad kätte (samal ajal jagati
ka Eestis Tallinnast maakondadesse komandeeritud ametnikele, kes
varem olid relvastatud püstolitega, välja automaate).
Partisanide vastast võitlust organiseeritakse ja juhitakse
paremini, kusjuures esmatähtsaks ja tulemuslikuks muutub
agentide kasutamine (sh ka võitlusagendid ja vale-partisanide
salgad). Partisanide arv langeb, viimased partisaniorganisatsioonid
või nende jäänused purustati. Partisanid olid
sunnitud loobuma suurematest operatsioonidest ja avalikust võitlusest,
peamiseks muutus rahvusliku võitlusjõu alleshoidmine
ehk lihtsalt ellujäämine.
1949 – 1953
Massiküüditamisega märtsis 1949 ja kolhooside loomisega
kaotasid partisanid suure osa oma toetusest, varustuse ja informatsiooniallikatest,
riigimoonakaks muudetud talupojal oli kolhooside algusaastatel
tegu enda ja oma pere hingeshoidmisega ning metsa ei olnud tal
enam toitu saata. Küüditamise eest pages metsa küll
sadu mehi, kes täiendasid partisanide ridu, ja paljud salgad
alustasid väga aktiivset võitlust kättemaksuks
küüditajatele, kuid see oli ajutine. Partisanide arv
kahanes sellel perioodil kiiresti, partisaniliikumine taandus
ja vähenes. Partisanid hakkasid ründama majandusobjekte
peamiselt elatise saamiseks.
1953 – 1956
Lätis oli veel alles mitu partisanisalka, kuid need olid
ainult üksikud grupid või üksikud mehed, kelle
eesmärgiks peamiselt enese varjamine (1953. aasta algul oli
partisane veel ligi 400, 1. veebruaril 1954 aga Läti NSV
Siseministeeriumi arvestuse järgi ainult 105). Aja jooksul
langesid nad kõik elusalt või surnult nõukogulaste
kätte.
Esimestel võitlusaastatel
partisanid võitlesid aktiivselt, ründasid vastaseid
ja jagasid neile hoope oma valitud kohas ja ajal. Vastase ülekaalukate
jõudude tõttu olid nad seejärel järk-järgult
sunnitud asuma kaitsesse, ennast varjama ja võitlema ainult
enesekaitseks. Taolises olukorras muutus üha tähtsamaks
ideoloogiline võitlus, automaatidest ja kuulipildujatest
tähtsamaks muutus propaganda (kuigi seda tehti kogu aeg).
Teadaolevalt andsid partisanid välja 10 nimetust ajalehti-ajakirju,
mille tiraaž tõusis kuni 500-600 eksemplarini (harilikult
küll märksa vähem). Lisaks sellele toodeti käsitsi,
kirjutusmasinatel või primitiivsete paljundusmasinatega
lendlehti, üleskutseid ja plakateid-teadaandeid. Nende teemaks
oli rahvusliku vaimu ülevalhoidmine (näiteks rahvuslike
tähtpäevade tähistamise kaudu), nõukogude
võimu poliitika paljastamine ja inimeste elutingimuste
kritiseerimine ning ka näiteks hoiatamine NKVD agentide eest.
Väga tähtis oli välisuudiste edastamine.
Läti partisanid
tegutsesid ka Venemaa territooriumil. 1945. aastal, kui Eesti
NSV-st anti pool Petserimaad üle Vene NFSV koosseisu, toimus
sama ka Lätis ja geograafiliselt samas kõrval. Abrene
ehk vene nimega Põtalovo piirkonnast moodustati Pihkva
oblasti kaks rajooni. Tuleb nimetada, et just seal oli rahvuslikke
partisane arvukalt ja nende tegevus eriti aktiivne aastatel 1945–1948.
Pihkva oblasti julgeolek on registreerinud seal eri aegadel tegutsenud
“natsionalistlikke bandesid” ainuüksi suuremaid
kokku 23 salka ja neis üle 500 mehe (sealhulgas ka venelasi).
Vastupanuliikumises olid Põtalovo ja Katšanovo rajoonid
ikka koos Lätiga, kuuludes Läti Rahvuslike Partisanide
Ühenduse tegevuspiirkonda. Viimased kaks partisani Pihkva
oblastis langesid vangi 1965. aastal. Ka toimus seal massiküüditamine.
1950. aastal küüditati Pihkva oblasti Petseri, Põtalovo
ja Katšanovo rajoonidest 1415 inimest, nii eestlasi, lätlasi
kui venelasi.
Kogu oma võitlusperioodil
pidasid partisanid Lätis ligi 1600 lahingut ja relvastatud
kokkupõrget. Võitluses langes ligi 2500 partisani.
Vastased kaotasid ligi 2000 inimest (sisevägede sõjaväelased,
julgeoleku ametnikud, hävituspataljonlased, partei ja nõukogude
aktiiv + nende pereliikmed).
Partisanide nõrkustest
ja vigadest on Läti ajaloolased välja toonud järgmisi:
- paljudel partisanidel oli nõrk
sõjaline väljaõpe, ainult mõned partisanijuhid
olid saanud väljaõppe partisanitegevuseks;
- palju oli amatöörlikku isetegevust,
allumatust juhtidele ja kõrvalejäämist organisatsioonidest;
- partisanidel oli puudus relvadest
ja kõigest muust nagu laskemoon, rõivad-jalanõud,
ravimid;
- partisanide luure oli nõrk,
nad ei tundnud vastast ja selle tegevusmeetodeid;
- nad ootasid üldiselt abi Läänest,
kuid asjata (selle ootuse tõttu oli aga nõukogude
agentidel, kes esinesid Läänest tulnutena, kergem
partisanide hulka sisse pugeda).
Eesti ja Läti metsavendade
koostöö
Eesti ja Läti metsavendade
koostöö kohta võib tuua näiteid juba 1941.
aasta Suvesõjast. Juuli algupoolel 1941, kui Põhja-Läti
oli juba vaba ning seal tegutsesid Läti sõjaväekomandantuurid,
Lõuna-Eestis aga löödi lahinguid metsavendade
ja hävituspataljonide vahel, oli metsavendadel peamiseks
probleemiks relvade vähesus. Abi järele pöörduti
lätlaste poole nii Pärnumaalt kui Võrumaalt ning
saadigi korduvalt relvi ja laskemoona. Siiski jäid need üksikjuhtumiteks
ning hoopis vastupidise näite võib tuua siitsamast,
kus Valga ja Valka tänavatel võidelnud ning enne sakslaste
saabumist võimu ülevõtnud mehed ei teadnud
teineteisest midagi.
1945. aasta kevadel,
pärast Teise maailmasõja lõppu Euroopa sõjatandril,
alustasid mõlema maa metsavennad laiaulatuslikku ja aktiivset
võitlust Nõukogude Liidu võimu vastu. Eestis
paistis metsavendade arvukuse ja aktiivsusega silma just Lõuna-Eesti
– eelkõige Võrumaa, aga ka Pärnumaa ning
mõnevõrra vähem nende vahel Valgamaa. Teisel
pool piiri, Põhja-Lätis, oli samuti arvukalt partisane,
kusjuures Valkast lääne pool kuni Riia laheni tegutsesid
üksikud partisanisalgad, Valkast ida poole olid aga partisanid
ühtse juhtimise all. Seal tegutses suvest 1945 Läti
partisanide ühe tugevama organisatsiooni, Läti Rahvuslike
Partisanide Ühenduse kohalik staap. Seega olid eeldused koostööks
olemas ning eelkõige läti rahvuslike partisanide algatusel
seda ka tehti.
1945. aasta septembris
toimus esimene niiöelda ametlik kohtumine, kui ühes
Läti metsatalus said kokku Läti partisanide Vidzeme
staabi propagandagrupi ohvitser ja ühe Valgamaa metsavendade
salga juht Karl Täht. Sellel ajal oli Põhja-Lätis
vaherahu, mille olid 29. septembrist kuni 9. oktoobrini sõlminud
ühelt poolt Läti Rahvuslike Partisanide Ühendus
ja teiselt poolt Läti NSV siseasjade ja riikliku julgeoleku
rahvakomissariaadid. Nõukogude pool tahtis vaherahu kasutada
propagandaks ja partisanijõudude lagundamiseks, võitlejate
eraldamiseks juhtkonnast ja nende kallutamiseks võitlusest
loobumisele. Partisanide juhtkond kasutas vaherahu oma jõudude
tugevdamiseks ja organiseerimiseks ning võitluse viimiseks
laiemale alale, väljapoole vaherahutsooni, mille üheks
osaks oligi koostöö otsimine Eesti metsavendadega.
6. oktoobri pärastlõunal
1945 toimus esimene Eesti-Läti metsavendade ühisoperatsioon.
Viisteist lätlast ja kolm eestlast võtsid ilma vastupanuta
oma kontrolli alla Hargla alevi. Kauplusest viidi ära toiduained,
apteegist ravimid, hobulaenutuspunktist hobused ja vankrid ning,
nagu EK(b)P Valgamaa komitee kandis ette partei keskkomiteele:
“kisti maha riigijuhtide pildid ja plakatid ja rebiti puruks”.
Samuti lasti maha kaks hävituspataljonlast. Partisanid lahkusid
Lätisse.
Juba mõned päevad hiljem, 11. oktoobril järgnes
uus ühisoperatsioon. Neli Eesti metsavenda osales 45 Läti
partisani kõrval rünnakul Lätis Zvârtava
vallamajale, kus hävitati täitevkomitee ja lasti maha
üks kollaborant. Viis kohalikku hävituspataljonlast
võeti kinni ja neile anti ihunuhtlust. 15. oktoobril oli
18 Läti partisani taas Taheva vallas, kus koos Eesti metsavendadega
lasti maha üks hävituspataljonlane ja kuuele hävituspataljonlasele
anti ihunuhtlust. Selline omavaheline jõudude vahetamine
jätkus lausa regulaarselt ning tegevuspõhimõtteks
oli ikka see, et Läti partisanid hukkasid punaseid aktiviste
või andsid neile ihunuhtlust Eestis ja Eesti metsavennad
Lätis. Kohalikud partisanid valisid rünnakute sihtmärgid,
kogusid luureandmeid ja koostasid rünnakuplaanid. Sellisel
viisil ei saanud rünnakute ohvrid oma vaenlasi ära tunda
ja oli vähemalt lootus, et partisanide perekondi ei hakata
represseerima.
Taoline ühistegevus jätkus ka pärast esitatud näiteid
1945. aasta oktoobrikuu kohta. Samas ei olnud see koostöö
siiski lausa igapäevane ja kõikehõlmav, jäädes
üksikoperatsioonide korraldamise tasemele. 1946. aastal kasvas
pidevalt vastase surve, partisanid kandsid kaotusi nii Eestis
kui Lätis, kus üksteise järel langesid löögi
alla ja hävitati ka partisanide juhtimiskeskusi ja sidevõrke.
Kõige selle tõttu organiseeritud ja juhitud koostöö
katkes. See ei tähendanud muidugi omavaheliste kontaktide
täielikku lõppu, kuid need jäid rohkem juhuslikeks
ja üksikute partisanide vahele.
Metsavennad kasutasid jätkuvalt
ja laialdaselt naabermaade territooriumi selle piirilähedastel
aladel. Olemasolevad andmed nii Nõukogude julgeoleku dokumentides
kui vastupanuvõitlejate mälestustes näitavad,
et nii Eesti metsavennad kui Läti partisanid liikusid nendel
aastatel üpris vabalt mõlemal pool piiri, mis tollal
oli muidugi juba ainult joon maakaardil. Vastase eest otsiti ja
leiti varju sageli just naabermaal, kus aeg-ajalt seati sisse
ka püsivaid pelgupaiku metsapunkrite näol. Nii seisab
Lätimaal Kornetis täna mälestuskivi 3. aprillil
1946 langenud meeste nimedega: August Eelsoo, Rein Kask, Olev
Loog. Pärast 1949. aasta küüditamist ja talupoegade
kolhoosiajamist pidid metsavennad endale elatise hankimiseks üha
rohkem ründama kauplusi ja kolhoose ning seda tehti sageli
taas naabermaal.
Läti partisanivõitluse ajaloo
uurijad on kokku arvestanud, et Eesti ja Läti suuremaid ühisoperatsioone
korraldati Eestis 5 (tapeti viis punaaktivisti ja anti ihunuhtlust
üheksale) ja Lätis 6 (tapeti kolm punaaktivisti, haavati
kuut ja anti ihunuhtlust seitsmele). Poliitilises mõttes
üheks mõjusamaks löögiks tollases Põhja-Läti
vastupanuvõitluses oli aga Läti NSV riikliku julgeoleku
ministeeriumi Alûksne osakonna ülema surm. Ta langes
22. mail 1946 Riia-Pihkva kiviteel nelja Eesti metsavenna poolt
korraldatud varitsuses. Üks neist oli Alfred Käärmann,
kelle elu oli päästnud Läti arst Lîdija Roze.
2002. aastal vääristas Eesti Vabariik Lîdija Rozet
teenete eest vabadusvõitlejana Kotkaristi kuldristiga.
|
|
|
