Kultuur ja Elu 4/2007


Kultuur ja Elu 3/2007

 

 

 

 



Läti metsavennad. Antons Gabransi partisanisalk.

Vastupanuvõitlus Lätis

tekst: TIIT NOORMETS

Ajaloolane Tiit Noormets vaatleb, kuidas toimus relvastatud vastupanuliikumine Lätis ja mida tehti Eesti-Läti piirialadel.

Ühel oktoobripäeval 1945 liikus Valgamaa metsavend Alfred Käärmann Eesti-Läti piirialal, kui sattus ootamatult tšekistide haarangusse. Metsavenna alles peidupaigast võetud relv oli veel tavotiga konserveeritud ja jäi üle ainult põgeneda. Seal tabas teda vasakusse kätte lõhkekuul. Haavašokist ja verekaotusest nõrk mees jõudis siiski haarangust välja ja viimase jõuga Läti poole pageda, kus tema mälestuste järgi “oli vanamammike karjaga, sain talle kuidagi selgeks teha, et läti metsavennad tulgu mulle järele. Siis kadus teadvus”. Läti metsavendadega oli Taheva valla metsavendadel side olemas juba sama aasta augustikuust. Nad tulidki, viisid relvavenna ühte tallu ja andsid talle esmaabi. Kuid haavatut ähvardas veremürgitus ja surm. Ohtlik ja keeruline oli metsa arsti saamine, kuid sellised inimesed leiti. Noor kirurg Lîdija Roze ja operatsiooniõde tulid kohale ja amputeerisid Alfred Käärmanni käe, läti metsavennad varjasid ja põetasid teda. See oli üks elav näide naabrite koostööst.
Kuid läheme alustuseks tagasi üksikult üldisele ja vaatame, mis oli üldse relvastatud vastupanuliikumine, kuidas see toimus Lätis ja mida tehti siin Eesti-Läti piirialadel.

Eesti vastupanuliikumine ehk metsavendlus

ei olnud mingi isoleeritud ja ainulaadne nähtus. Nagu me teame, saavutas Nõukogude Liit juba Teise maailmasõja esimestel aastatel oma territooriumi olulise laienemise Läänemerest kuni Musta mereni. Kõigil neil uutel aladel – Eestis, Lätis, Leedus, Lääne-Valgevenes ja Lääne-Ukrainas – valitses ühesugune olukord. Riikliku terrori ja massirepressioonidega viidi läbi sovetiseerimine. Reaktsioonina sellele puhkes kõikjal relvastatud vastupanuliikumine. Läti ajaloolaste sõnastuses oli see “inimeste loomulik teguviis oludes, kus mitte mingisugune legaalne poliitiline võitlus ei olnud enam võimalik”. Tähelepanuväärne on vastupanuvõitluse kestus. Nõukogude Liidu riikliku julgeoleku organite, KGB ja selle eelkäijate poolt on antud relvastatud vastupanuliikumiste ja nendega võitlemise perioodiks aastad 1944 kuni 1956.
Kaksteist pikka aastat võideldi ilma igasuguse abi ja toetuseta välismaalt. Võideldi vaenlase vastu, kes oli igas mõttes, nii inim- kui materiaalsetelt ressurssidelt, nii sõdurite kui relvade hulga poolest absoluutses ülekaalus. Sõjaajalugu on näidanud ja õpetanud, et mitte kunagi ega mitte kusagil ei ole partisanid suutnud riiki ja regulaarsõjaväge võita ilma välisabita. Nii lõppes ka metsavendade võitlus tollal kaotuse, lahingus langemise ja vangilaagritega. Selle kõrval võib teha aga veel ühe järelduse. Partisanisõda on võimalik pidada ainult rahva toetuse korral. Väikese ja nõrga vastupanu suurele ja tugevale tervelt kaheteistkümne aasta jooksul näitab selgelt ka rahva suhtumist Nõukogude Liidu inimvaenulikku võimu. Nõukogude võimu kehtestamine oli võimalik ainult relvajõul ja vägivallaga.

Rahvuslike partsianijõudude moodustumine Lätis

Lätis hakkasid rahvuslikud partisanijõud moodustuma juba saksa okupatsiooni perioodil.
Kõigepealt olid need Saksa mobilisatsioonidest kõrvalehoidjad, kellest osa olid rahvuslased ja antikommunistid. Eestis pages samal ajal tuhandeid nende ea- ja aatekaaslasi Soome, kes tulid tagasi ja ka Eesti metsadesse juba Soome armee väljaõppe ja sõjakogemustega meestena. Lätlastel sellist võimalust ei olnud.
Lätis oli 1944. aastal moodustatud admiral Pitka üksusega sarnane kindral Kurelise armee, mille meestest pärast kokkupõrget sakslastega ligi 400 pages metsa.
Sõja lõpupoole organiseeris Saksa sõjaväeluure Kuramaal lätlastest üksuse varjunimega “Metskassid” võitluseks Punaarmee tagalas (kokku ligi 500 meest). Need väljaõpetatud ja relvastatud-varustatud mehed läksid metsa, mitmest metskasside ohvitserist said hilisemad partisanijuhid.
Sõja lõpul pages metsa hulgaliselt Saksa sõjaväes teeninud lätlasi.
Pärast sõda pageti metsa nõukogude terrori ja repressioonide eest.

Peamised liikumapanevad jõud olid:

  • eelkõige patriotism, kuna kõikide partisanide ja nende organisatsioonide eesmärk oli iseseisva Läti Vabariigi taastamine;
  • seejärel hirm nõukogude terrori ees, tahe ja vajadus kaitsta omaenese vabadust ja elu;
  • põhiliste inimõiguste rikkumine (demokraatia, eraomanduse, usuvabaduse kaotamine või piiramine), mis tegi võimatuks igapäevase rahuliku elu;
  • nõukogude propaganda, mis mõjus vastupidiselt oma eesmärkidele (viha õhutamine kõige vana, Läti Vabariigi ja endise elu vastu ning kommunistliku tuleviku ülistamine näitasid, et midagi head pole ka ees ootamas).

Läti rahva võis tol ajal jagada kolmeks, nagu läti ajaloolased on liigitanud:

Relvastatud vastupanuliikumises osales kokku ligikaudu 20 000 partisani (nimetus “metsavend” on olemas ja kasutusel ka läti keeles, kuid relvastatud vastupanuliikumise võitlejate kohta kasutatakse Lätis üldiselt nimetust “rahvuslikud partisanid”), neid toetas ühel või teisel viisil hinnanguliselt ligi 100 000. Need inimesed võitlesid Nõukogude Liidu võimu vastu, omaenese elu ja demokraatliku ühiskonna kaitseks ning Läti iseseisvuse taastamise eest.
Kollaborandid – läti kommunistid ja komsomolid, hävituspataljonide võitlejad, kõikvõimalikud nn nõukogude ja partei aktivistid, kes toetasid võimu ja viisid ellu selle poliitikat; enamus neist oli ka relvastatud ja võttis enam või vähem otseselt osa partisanide vastasest võitlusest.
Absoluutse enamuse rahvast moodustas nn vaikiv enamus, kes tegi oma tööd, täitis võimude korraldusi, n-ö hoidis poliitikast eemale ning tahtis lihtsalt ellu jääda. Selline vallutatud ja võitleva ühiskonna jaotus ei olnud midagi ainuomast Lätile. Lääne sõjaajaloolased on 20. sajandi suuri partisanisõdu uurides osutanud, et neis osaleb keskmiselt ainult 1-2% elanikkonnast. Partisanisõja surmaohtude ja igapäevaste eluraskuste tõttu suutsid seda ainult kõige julgemad ja tugevamad või need, kellel polnud enam teisi võimalusi.

Partisanide võitluse Lätis saab jagada neljaks perioodiks:

1944 – suvi 1946
Partisanid ühinevad ja organiseeruvad, maa eri osades luuakse neli suurt ühendust keskse juhtimise, sidevõrgu, organisatsiooni ja distsipliiniga. Need olid Läti Isamaa Kaitsjate (partisanide) Ühendus Ida-Lätis, Läti Rahvuslike Partisanide Organisatsioon Põhja-Kuramaal, Isamaa Kotkad Lõuna-Kuramaal ja Läti Rahvuslike Partisanide Ühendus Põhja-Lätis. Kaugeltki mitte kõik partisanid ei olnud organiseeritud, organisatsioonides olid hinnanguliselt umbes pooled. Partisanivõitlus on väga aktiivne ja ründav. Neil aastatel lüüakse suuri lahinguid ja partisanid kannavad ka suuri kaotusi, kuid nõukogude võim ei suuda neid sõjaväega ega sõjaliste operatsioonide abil hävitada. Perioodi lõpul loobub hulk mehi võitlemisest, kuna abi Lätile ei ole kusagilt tulemas, ning läheb väljapakutud amnestia peale metsast välja.

1946 – 1948
Sellel ajal tugevdavad nõukogulased kõiki oma relvastatud jõude Lätis, nii sisevägesid kui hävituspataljone, ka parteiaktivistidele jagati relvad kätte (samal ajal jagati ka Eestis Tallinnast maakondadesse komandeeritud ametnikele, kes varem olid relvastatud püstolitega, välja automaate). Partisanide vastast võitlust organiseeritakse ja juhitakse paremini, kusjuures esmatähtsaks ja tulemuslikuks muutub agentide kasutamine (sh ka võitlusagendid ja vale-partisanide salgad). Partisanide arv langeb, viimased partisaniorganisatsioonid või nende jäänused purustati. Partisanid olid sunnitud loobuma suurematest operatsioonidest ja avalikust võitlusest, peamiseks muutus rahvusliku võitlusjõu alleshoidmine ehk lihtsalt ellujäämine.

1949 – 1953
Massiküüditamisega märtsis 1949 ja kolhooside loomisega kaotasid partisanid suure osa oma toetusest, varustuse ja informatsiooniallikatest, riigimoonakaks muudetud talupojal oli kolhooside algusaastatel tegu enda ja oma pere hingeshoidmisega ning metsa ei olnud tal enam toitu saata. Küüditamise eest pages metsa küll sadu mehi, kes täiendasid partisanide ridu, ja paljud salgad alustasid väga aktiivset võitlust kättemaksuks küüditajatele, kuid see oli ajutine. Partisanide arv kahanes sellel perioodil kiiresti, partisaniliikumine taandus ja vähenes. Partisanid hakkasid ründama majandusobjekte peamiselt elatise saamiseks.

1953 – 1956
Lätis oli veel alles mitu partisanisalka, kuid need olid ainult üksikud grupid või üksikud mehed, kelle eesmärgiks peamiselt enese varjamine (1953. aasta algul oli partisane veel ligi 400, 1. veebruaril 1954 aga Läti NSV Siseministeeriumi arvestuse järgi ainult 105). Aja jooksul langesid nad kõik elusalt või surnult nõukogulaste kätte.

Esimestel võitlusaastatel partisanid võitlesid aktiivselt, ründasid vastaseid ja jagasid neile hoope oma valitud kohas ja ajal. Vastase ülekaalukate jõudude tõttu olid nad seejärel järk-järgult sunnitud asuma kaitsesse, ennast varjama ja võitlema ainult enesekaitseks. Taolises olukorras muutus üha tähtsamaks ideoloogiline võitlus, automaatidest ja kuulipildujatest tähtsamaks muutus propaganda (kuigi seda tehti kogu aeg). Teadaolevalt andsid partisanid välja 10 nimetust ajalehti-ajakirju, mille tiraaž tõusis kuni 500-600 eksemplarini (harilikult küll märksa vähem). Lisaks sellele toodeti käsitsi, kirjutusmasinatel või primitiivsete paljundusmasinatega lendlehti, üleskutseid ja plakateid-teadaandeid. Nende teemaks oli rahvusliku vaimu ülevalhoidmine (näiteks rahvuslike tähtpäevade tähistamise kaudu), nõukogude võimu poliitika paljastamine ja inimeste elutingimuste kritiseerimine ning ka näiteks hoiatamine NKVD agentide eest. Väga tähtis oli välisuudiste edastamine.

Läti partisanid tegutsesid ka Venemaa territooriumil. 1945. aastal, kui Eesti NSV-st anti pool Petserimaad üle Vene NFSV koosseisu, toimus sama ka Lätis ja geograafiliselt samas kõrval. Abrene ehk vene nimega Põtalovo piirkonnast moodustati Pihkva oblasti kaks rajooni. Tuleb nimetada, et just seal oli rahvuslikke partisane arvukalt ja nende tegevus eriti aktiivne aastatel 1945–1948. Pihkva oblasti julgeolek on registreerinud seal eri aegadel tegutsenud “natsionalistlikke bandesid” ainuüksi suuremaid kokku 23 salka ja neis üle 500 mehe (sealhulgas ka venelasi). Vastupanuliikumises olid Põtalovo ja Katšanovo rajoonid ikka koos Lätiga, kuuludes Läti Rahvuslike Partisanide Ühenduse tegevuspiirkonda. Viimased kaks partisani Pihkva oblastis langesid vangi 1965. aastal. Ka toimus seal massiküüditamine. 1950. aastal küüditati Pihkva oblasti Petseri, Põtalovo ja Katšanovo rajoonidest 1415 inimest, nii eestlasi, lätlasi kui venelasi.

Kogu oma võitlusperioodil pidasid partisanid Lätis ligi 1600 lahingut ja relvastatud kokkupõrget. Võitluses langes ligi 2500 partisani. Vastased kaotasid ligi 2000 inimest (sisevägede sõjaväelased, julgeoleku ametnikud, hävituspataljonlased, partei ja nõukogude aktiiv + nende pereliikmed).

Partisanide nõrkustest ja vigadest on Läti ajaloolased välja toonud järgmisi:

  • paljudel partisanidel oli nõrk sõjaline väljaõpe, ainult mõned partisanijuhid olid saanud väljaõppe partisanitegevuseks;
  • palju oli amatöörlikku isetegevust, allumatust juhtidele ja kõrvalejäämist organisatsioonidest;
  • partisanidel oli puudus relvadest ja kõigest muust nagu laskemoon, rõivad-jalanõud, ravimid;
  • partisanide luure oli nõrk, nad ei tundnud vastast ja selle tegevusmeetodeid;
  • nad ootasid üldiselt abi Läänest, kuid asjata (selle ootuse tõttu oli aga nõukogude agentidel, kes esinesid Läänest tulnutena, kergem partisanide hulka sisse pugeda).


Eesti ja Läti metsa­vendade koostöö

Eesti ja Läti metsavendade koostöö kohta võib tuua näiteid juba 1941. aasta Suvesõjast. Juuli algupoolel 1941, kui Põhja-Läti oli juba vaba ning seal tegutsesid Läti sõjaväekomandantuurid, Lõuna-Eestis aga löödi lahinguid metsavendade ja hävituspataljonide vahel, oli metsavendadel peamiseks probleemiks relvade vähesus. Abi järele pöörduti lätlaste poole nii Pärnumaalt kui Võrumaalt ning saadigi korduvalt relvi ja laskemoona. Siiski jäid need üksikjuhtumiteks ning hoopis vastupidise näite võib tuua siitsamast, kus Valga ja Valka tänavatel võidelnud ning enne sakslaste saabumist võimu ülevõtnud mehed ei teadnud teineteisest midagi.

1945. aasta kevadel, pärast Teise maailmasõja lõppu Euroopa sõjatandril, alustasid mõlema maa metsavennad laiaulatuslikku ja aktiivset võitlust Nõukogude Liidu võimu vastu. Eestis paistis metsavendade arvukuse ja aktiivsusega silma just Lõuna-Eesti – eelkõige Võrumaa, aga ka Pärnumaa ning mõnevõrra vähem nende vahel Valgamaa. Teisel pool piiri, Põhja-Lätis, oli samuti arvukalt partisane, kusjuures Valkast lääne pool kuni Riia laheni tegutsesid üksikud partisanisalgad, Valkast ida poole olid aga partisanid ühtse juhtimise all. Seal tegutses suvest 1945 Läti partisanide ühe tugevama organisatsiooni, Läti Rahvuslike Partisanide Ühenduse kohalik staap. Seega olid eeldused koostööks olemas ning eelkõige läti rahvuslike partisanide algatusel seda ka tehti.

1945. aasta septembris toimus esimene niiöelda ametlik kohtumine, kui ühes Läti metsatalus said kokku Läti partisanide Vidzeme staabi propagandagrupi ohvitser ja ühe Valgamaa metsavendade salga juht Karl Täht. Sellel ajal oli Põhja-Lätis vaherahu, mille olid 29. septembrist kuni 9. oktoobrini sõlminud ühelt poolt Läti Rahvuslike Partisanide Ühendus ja teiselt poolt Läti NSV siseasjade ja riikliku julgeoleku rahvakomissariaadid. Nõukogude pool tahtis vaherahu kasutada propagandaks ja partisanijõudude lagundamiseks, võitlejate eraldamiseks juhtkonnast ja nende kallutamiseks võitlusest loobumisele. Partisanide juhtkond kasutas vaherahu oma jõudude tugevdamiseks ja organiseerimiseks ning võitluse viimiseks laiemale alale, väljapoole vaherahutsooni, mille üheks osaks oligi koostöö otsimine Eesti metsavendadega.

6. oktoobri pärastlõunal 1945 toimus esimene Eesti-Läti metsavendade ühisoperatsioon. Viisteist lätlast ja kolm eestlast võtsid ilma vastupanuta oma kontrolli alla Hargla alevi. Kauplusest viidi ära toiduained, apteegist ravimid, hobulaenutuspunktist hobused ja vankrid ning, nagu EK(b)P Valgamaa komitee kandis ette partei keskkomiteele: “kisti maha riigijuhtide pildid ja plakatid ja rebiti puruks”. Samuti lasti maha kaks hävituspataljonlast. Partisanid lahkusid Lätisse.
Juba mõned päevad hiljem, 11. oktoobril järgnes uus ühisoperatsioon. Neli Eesti metsavenda osales 45 Läti partisani kõrval rünnakul Lätis Zvârtava vallamajale, kus hävitati täitevkomitee ja lasti maha üks kollaborant. Viis kohalikku hävituspataljonlast võeti kinni ja neile anti ihunuhtlust. 15. oktoobril oli 18 Läti partisani taas Taheva vallas, kus koos Eesti metsavendadega lasti maha üks hävituspataljonlane ja kuuele hävituspataljonlasele anti ihunuhtlust. Selline omavaheline jõudude vahetamine jätkus lausa regulaarselt ning tegevuspõhimõtteks oli ikka see, et Läti partisanid hukkasid punaseid aktiviste või andsid neile ihunuhtlust Eestis ja Eesti metsavennad Lätis. Kohalikud partisanid valisid rünnakute sihtmärgid, kogusid luureandmeid ja koostasid rünnakuplaanid. Sellisel viisil ei saanud rünnakute ohvrid oma vaenlasi ära tunda ja oli vähemalt lootus, et partisanide perekondi ei hakata represseerima.
Taoline ühistegevus jätkus ka pärast esitatud näiteid 1945. aasta oktoobrikuu kohta. Samas ei olnud see koostöö siiski lausa igapäevane ja kõikehõlmav, jäädes üksikoperatsioonide korraldamise tasemele. 1946. aastal kasvas pidevalt vastase surve, partisanid kandsid kaotusi nii Eestis kui Lätis, kus üksteise järel langesid löögi alla ja hävitati ka partisanide juhtimiskeskusi ja sidevõrke. Kõige selle tõttu organiseeritud ja juhitud koostöö katkes. See ei tähendanud muidugi omavaheliste kontaktide täielikku lõppu, kuid need jäid rohkem juhuslikeks ja üksikute partisanide vahele.

Metsavennad kasutasid jätkuvalt ja laialdaselt naabermaade territooriumi selle piirilähedastel aladel. Olemasolevad andmed nii Nõukogude julgeoleku dokumentides kui vastupanuvõitlejate mälestustes näitavad, et nii Eesti metsavennad kui Läti partisanid liikusid nendel aastatel üpris vabalt mõlemal pool piiri, mis tollal oli muidugi juba ainult joon maakaardil. Vastase eest otsiti ja leiti varju sageli just naabermaal, kus aeg-ajalt seati sisse ka püsivaid pelgupaiku metsapunkrite näol. Nii seisab Lätimaal Kornetis täna mälestuskivi 3. aprillil 1946 langenud meeste nimedega: August Eelsoo, Rein Kask, Olev Loog. Pärast 1949. aasta küüditamist ja talupoegade kolhoosiajamist pidid metsavennad endale elatise hankimiseks üha rohkem ründama kauplusi ja kolhoose ning seda tehti sageli taas naabermaal.

Läti partisanivõitluse ajaloo uurijad on kokku arvestanud, et Eesti ja Läti suuremaid ühisoperatsioone korraldati Eestis 5 (tapeti viis punaaktivisti ja anti ihunuhtlust üheksale) ja Lätis 6 (tapeti kolm punaaktivisti, haavati kuut ja anti ihunuhtlust seitsmele). Poliitilises mõttes üheks mõjusamaks löögiks tollases Põhja-Läti vastupanuvõitluses oli aga Läti NSV riikliku julgeoleku ministeeriumi Alûksne osakonna ülema surm. Ta langes 22. mail 1946 Riia-Pihkva kiviteel nelja Eesti metsavenna poolt korraldatud varitsuses. Üks neist oli Alfred Käärmann, kelle elu oli päästnud Läti arst Lîdija Roze. 2002. aastal vääristas Eesti Vabariik Lîdija Rozet teenete eest vabadusvõitlejana Kotkaristi kuldristiga.


 


kirjuta meile! toimetus tellimine reklaam arhiiv