|
|
|
Enn Uibo (1912–1965)
|
Mälestuspärg vabaduslaulik
Enn Uibole
tekst: enn tarto
Tänavu
25. aprillil möödus 50 aastat Enn Uibo teistkordsest
arreteerimisest, 31. oktoobril aga 51 aastat luuletuse „Mälestuspärg
Ungari langenud vabadusvõitlejaile“ kirjutamisest.
Vabaduslaulikut meenutab saatusekaaslane Enn
Tarto.
Enn Uibo
kinnitas mulle Mordva vangilaagris, et tema teistkordse arreteerimise
„ajendiks“ oli 1956. aasta Ungari ülestõusule
kaasaelamine. See oli kui punkt „i“ tähele.
KGB fabritseeris süüdistuse Enn Uibo sõpradelt
ja tuttavatelt läbiotsimisel äravõetud kirjavahetuse
põhjal. Suur osa sellest kirjavahetusest oli varem tsensori
pilgu alt läbi käinud!
Ma ei ole eesti filoloog ei paberite põhjal ega tegelikult,
ma ei hakka analüüsima Enn Uibo luule kunstilist külge.Seda
on juba teinud sellised auväärt isikud kui Merike Riives,
Hando Runnel,Viljar Ansko, Ruth Hindrikus ja paljud teised.
Soovin peatuda Enn Uibol kui vabadusvõitlejal ja tema mõtete,
luule ja isiksuse positiivsel mõjul Eesti vastupanuliikumisele.
Püüdsin ajalehte Sirp 2006. aasta sügisel kaasata
vabaduslauliku Enn Uibo isiku ja luuletuste tutvustamisele. Andis
ta ju luuletuste ja kirjade kirjutamise eest oma elu. Ta suri
Mordvas Dubravlagis 31. augustil 1965. aastal. Sirbi peatoimetaja
vastus oli kategooriliselt eitav: nemad ei tegele sellistega.
Tänavu võttis ajalehe Postimees kultuuritoimetus minu
palveid kuulda ja avaldas 27. oktoobril Enn Uibo foto, luuletuse
ja lühiteateid 1956. aasta Ungari ülestõusust.
Suur, suur tänu!
Enn Uibo väärib
ja Eesti vajab, et sellest vaprast mehest pikemalt rääkida.
Enn Uibo (kuni 1938. aastani Ervin Uibo) sündis 25. oktoobril
1912. aastal Pärnumaal Halliste kihelkonnas Vana-Kariste
vallas. Ta hakkas juba koolipõlves kirjutama luuletusi
ja proosalugusid. Ilmselt Eesti Kaitseväes aega teenides
ühines Enn Uibo taarausuliste liikumisega. 1935. aastal ilmus
22-aastase poeedi esimene luulekogu „Kuldkõrte igatsus“
(Ervin Uibo nime all). 1938. a ilmus juba Enn Uibo nime all teine
kogumik „Homse nimel“.
1938. aastal abiellus ta Linda Raidmaaga. Nende abielu pühitseti
Tallinna Hiies.1943. aasta oktoobris sündis Enn ja Linda
Uibol tütar Halliki.
Esimese Nõukogude okupatsiooni (1940–1941) ajal varjas
Enn Uibo end metsavennana. Mõningatel arhiiviandmetel olevat
ta arreteeritud kuulumise eest kontrrevolutsioonilisse natsionalistlikku
organisatsiooni „Taara Hiis“. Igatahes minule ta midagi
sellest ei rääkinud.
Saksa okupatsiooni aastatel
(1941–1944) töötas Enn Uibo endises sõjavägede
staabi raamatukogus, hiljem Omakaitse ülema kolonel Arnold
Sinka käsundusametnikuna. Ajakirjanduses ilmusid Enn Uibo
sütitavad artiklid ja luuletused. Paraku läks ta kui
Eesti patrioot tülli Saksa okupatsioonivõimudega ja
arreteeriti 1944. aasta kevadel. Enn Uibot süüdistati
eesti poiste Soome aitamises ja rahvusriikluse taastamist taotlevas
tegevuses. Korra olevat teda isegi mahalaskmisega ähvardatud.
Ta vabanes siiski üsna pea, nagu enamik 20. aprillil 1944.
aastal arreteeritud üle 200 Eesti Vabariigi Rahvuskomiteega
seotud või selles kahtlustatavaid isikuid.
Senini pole täpselt teada, miks sakslased nii kiiresti järele
andsid. Mordva vangilaagrites igatahes räägiti, et major
Friedrich Kurel (1898–1945) ja veel mõnel teisel eestlasest
ohvitseril olevat õnnestunud kõrgetele Saksa ohvitseridele
selgeks teha, et sakslaste selline käitumine võib
mõjutada eesti soost ohvitseride ja sõdurite meelsust.
1944. aasta sügisel tegutses Enn Uibo aktiivselt Eesti Vabariigi
iseseisvuse taastamisel. Ta oli seotud Otto Tiefi (1889–1976)
valitsusega ja kontradmiral Johan Pitkaga.
Enn Uibo tuttava Mare
Raidma teada osales Enn Uibo Eesti sini-must-valge lipu heiskamisel
Pika Hermanni tippu 20. septembril 1944. aastal.
Enn Uibo arreteeriti 20. novembril 1944 Leningradi rindel „SMERŠ“i
poolt. Leningradi rinde sõjatribunal mõistis 5.–8.
veebruarini 1945. aastal toimunud kinnisel istungil mahalaskmisele
9 inimest, nende hulgas ka luuletaja Enn Uibo. Hiljem muudeti
surmaotsus seitsme inimese suhtes. 11. mail 1945 viidi surmaotsus
täide Helmut Pedaniku (s 1917) ning Tarmo Meristu (s 1913)
suhtes.
Enn Uibol asendati surmanuhtlus 21. märtsil 1945. aastal
10-aastase vabadusekaotusega ja õiguste kitsendamisega
5 aastaks. Karistust kandis Enn Uibo Norilski vangilaagrites.
Ränkrasketes Norilski laagrioludes jäi Enn Uibo ellu,
kuigi oli haige. 1953. aastal hakkas ta uuesti luuletama.
Tööpäevade koefitsientide alusel lõppes
Enn Uibo vangistusaeg 9. septembril 1954. aastal. Järgnes
tähtajatu asumine Norilskis. 20. aprillil 1956 loeti lõppenuks
Enn Uibo asumine Norilskis. Kui Enn Uibo jõudis Eestise,
keelati tal elamine Tallinnas. Ta elas ja töötas esmalt
Paides, siis Viljandis. Tal oli suuri raskusi peavarju ja töö
leidmisega. Oktoobris tekkis tal mõte sõita tagasi
Norilskisse, kus vähemalt töökoha leidmine ei tekitanud
probleeme. Kuid 23. oktoobril 1956 alanud Ungari ülestõusu
tõukel muutis ta meelt ning jätkas Eestis oma luuletuste
levitamist lähemate sõprade ringis. 25. aprillil 1957
Enn Uibo arreteeriti.
5. juulil 1957 toimunud ENSV Ülemkohtu kolleegiumi kinnisel
istungil karistati Enn Uibot nn nõukogudevastase agitatsiooni
ja propaganda läbiviimise eest (§ 58-10, p 1) 10-aastase
vabadusekaotusega koos järgneva 3-aastase õiguste
kitsendamisega. Enn Uibo kandis karistust Mordvas poliitvangide
laagrites.
Ungari ülestõus
tootis poliitvange
|
Vabadusaeg kodumaal ei kestnud
aastatki – 25. aprillil 1957 arreteeriti Enn Uibo taas.
Vangifoto 1957. a toimikust.
|
1956. aasta Ungari ülestõusu
järgne arreteerimistelaine nii NSV Liidus üldiselt kui
ka okupeeritud Eestis tõi Mordvas asuvatesse poliitvangide
laagritesse hulgaliselt noorema põlve vastupanuliikujaid.
Ma olin ka ise 1957. aasta aprillis vangietapiga Mordvasse jõudnud.
Olime 12. märtsil 1956. a Tartus Toomemäel asutanud
noorteorganisatsiooni Eesti Noorte Malev ja ööl vastu
4. novembrit 1956 levitanud Tartus lendlehti Ungari ülestõusnute
toetuseks. Minule ja mitmetele meie poistest oli probleemiks,
kas mitterelvastatud vastupanul on mõtet. Paljud vanemad
poliitvangid väitsid, et kui nemad, relvastatud Panzerfaust’ide
ja Sturmgever’itega, ei saanud punase Venemaa vastu, siis
mida loodavad poisikesed saavutada oma lendlehtedega, loosungitega,
raamatutega... Mind toetasid ja mitterelvastatud vastupanu mõttekust
kinnitasid mulle kaitseliitlane, metsavend ja poliitvang Armin
Tammekand (1900–1965), poliitvang leitnant Ants Hanso (1912–1969),
poliitvang Enn Uibo ning poliitvang Alfred Käärmann,
kelle 85. sünnipäeval Valgamaal me hiljuti käisime.
1961. aastal saadeti Dubrovlagi 7. laagrist (p/k ÆÕ
385/7) ENSV Ülemkohtu esimehele Enn Uibo kohta negatiivne
iseloomustus ettepanekuga kuulutada ta eriti ohtlikuks retsidivistiks.
13. septembril 1961. aastal tunnistaski ENSV Ülemkohtu kolleegium
(eesistuja Uusküla, rahvakaasistujad Looman ja Kurg) prokurör
Jakobsoni juuresolekul Enn Uibo eriti ohtlikuks retsidivistiks.
See oli sisuliselt surmaotsus. Siseministeeriumi alluvuses olev
laagrijuhtkond võis küll omakasupüüdlikel
eesmärkidel sellise ettepaneku teha, aga lõplikult
langetas otsuse kompartei juhtkond Eestis koos KGB-ga.
Ka mind kuulutas ENSV
Ülemkohus minu kolmanda karistuse (1983–1988) ajal eriti
ohtlikuks retsidivistiks. Selliseid vange hoiti eraldi kambrirežiimil,
nad kandsid triibulisi riideid, toidunorm oli väiksem, kirjavahetus
piiratud, pakkide saamine praktiliselt null jne.
Retsidivisti tiitel võimaldas Enn Uibot paigutada haiglas
eraldi osakonda. Üldosakonnas hoolitseti tema kui lugupeetud
vangi eest võimalikult hästi, eriosakonnas aga halvasti.
Mis siis oli võimurite erilise viha põhjuseks Enn
Uibo vastu? Eks ikka Enn Uibo sõltumatu vabadusvaim. Ta
ei laskunud võimudega koostööle, jätkas
luuletuste kirjutamist. Enn Uibo luuletusi loeti, kirjutati ümber,
õpiti pähe. Kaasvangid isegi viisistasid mõne
luuletuse. Ta saatis kirju tõlkijale-esperantistile Hilda
Dresenile, kokku 592 kirja.
1961. aasta sügiseks
oli KGB-l teada, et üks osa noori poliitvange Eestist oli
otsustanud vabadusvõitlust jätkata. Administratsioonil
oli vaja leida süüdlast, kelle tõttu noored vangid
“pole asunud paranemise teele”. Süüdlasi oli
juba varemgi otsitud – keegi pidi ju noori rikkuma. Näiteks
1957. aastal, kui olime teistkordselt Patareis, pandi Eesti Noorte
Maleva liige Lembit Soosaar (1938–2004) ühte kambrisse
19. juunil 1957. a unerohuga uimastamist kasutades arreteeritud
metsavenna Heldur Abeliga (1927–1958). Kambrit muidugi kuulati
pealt ja loodeti, et äkki saab meid temale või teda
meile pähe määrida. See ei õnnestunud, meist
keegi tõepoolest ei olnud kohtunud Heldur Abeliga. Kuulsin
Patareis, kuidas poliitvang Abel karjus: “Olen Abel, olen
Abel, ma ei anna alla! Ma näitan teile näidisprotsessi!”
Siis kostsid koridorist mütsud, siis vaikus.
Okupantide poolt korraldatud näidisprotsessi ei tulnud. Heldur
Abel mõisteti surma (§ 58-1a; 58-11) ja surmaotsus
viidi täide 1. jaanuaril 1958. a.
28. novembrist kuni
1. detsembrini 1962 toimunud kohtuistungil mõistis ENSV
Ülemkohus (eesistuja Uusküla, rahvakaasistujad Kask
ja Trass, riiklik süüdistaja Patter) ENSV KrK §-de
68 (endine 58) lg 2 ja 70 alusel noorteorganisatsiooni Eesti Rahvuslaste
Liit liikmetele järgmised karistused: Mordva-poistele 7.
laagrist, kes kõik olid Enn Uibo head tuttavad: Taivo Uibo
– kuus aastat, Enn Tarto viis ja pool aastat, Jarmo Kiik
– neli ja pool aastat range režiimiga vangilaagrit ning
meiega ühinenud noortest Erik Udamile viis ja pool aastat
range režiimiga vangilaagrit. Valdo Reinart ja Priit Silla
mõisteti vangi ENSV KrK § 68 lg 1 ja 70 alusel kolmeks
aastaks tugevdatud režiimiga vangilaagrisse.
Varsti olime jälle Mordva vangilaagrites. Tuli jälle
otsustada, kas jätkata aktiivset vastupanu või mitte.
Üks osa noori poliitvange otsustas, et võitlust tuleb
jätkata.
Olime väga kurvad, kui kuulsime vabaduslaulik Enn Uibo surmast
1965. aastal. Teade tema surmast mõjus kaheselt: ühed
tema austajatest muutusid ettevaatlikumaks, teistele andis kangelase
surm juurde enesekindlust. Süvenes veendumus, et võitlust
Eesti eest tuleb jätkata.
Vabanedes saime uusi kaasvõitlejaid uute ja meist nooremate
inimeste seast. Vastupanuliikumisse lülitusid Jaanus Paal,
Kalle Eller, Tõnn Sarv, Jüri Adams, Peep Ilmet, Lagle
Parek, Heiki Ahonen, Arvo Pesti, Viktor Niitsoo, Tiit Madisson,
Jüri Kukk (1940–1981) jpt.
Põhjusi on muidugi palju, aga kindlasti on Enn Uibo andnud
oma luuletustega ja isikuga panuse sellesse, et just Mordva vangilaagrid
olid kohaks, kust võrsusid aktiivsed vastupanuliikujad
kuni Eesti iseseisvuse taastamiseni välja.
Enn Uibo poliitiline
seisukoht oli: Eesti eest! Nii Stalinile kui Hitlerile ei!
23. augustil 1979. aastal avalikustati 45 Eesti, Läti ja
Leedu kodaniku avalik kiri (Balti Apell). 23. augustil 1939. aastal
sõlmiti Moskvas Molotovi-Ribbentropi (Stalini-Hitleri)
pakt, mille salaprotokollide järgi jäeti Eesti, Läti
ja Leedu NSV Liidu mõjusfääri. Balti Apellis
nõuti Stalini-Hitleri pakti ja selle salaprotokollide avalikustamist,
õigustühiseks kuulutamist sõlmimise hetkest
peale ning tagajärgede likvideerimist, s.t Eesti, Läti
ja Leedu iseseisvuse taastamist. Balti Apellile allakirjutanud
eestlased Mart Niklus, Endel Ratas (1938–2006), Enn Tarto
ja Erik Udam (1938–1990) olid endised poliitvangid Mordva
Dubravlagist.
Enn Uibo suri Mordvas Dubravlagi poliitvangide laagris 31. augustil
1965. aastal. Ta maeti nimetusse hauda Sosnovka kalmistul.
Enn Uibo 4. surma-aastapäeval, 31. augustil 1969. aastal,
paigutasid sugulased ja sõbrad Metsakalmistule mälestuskivi
Mordvamaale maetud vabaduslaulikule.
Tänapäeval on enamik Enn Uibo loomingust talletatud
Tartusse Kirjandusmuuseumi.
1995. aastal ilmus Merike Riivese koostatud ja Viljar Ansko toimetatud
“MEMENTO” luuleraamat nr 6 – Enn Uibo “Testament.
Valik luulet 1930–1965”. Viljar Ansko hinnangul kuulub
Enn Uibo mahukas loomepärand laagriluule klassika varasalve.
Ärgem unustagem Enn Uibot!
* * *
Punkt
Enn Uibo, Mordvas, (24.03.1958)
Surm paneb elule punkti.
Kas paneb?
Oled tugev, siis tõestad,
et ses valede maailmas
seegi “tõde” on vale!
Sõbrale vangilaagrist
(6.04.1953)
Kui kord näed oma kohal sünnimaa taevast,
mõtle minule, kes säält vilkusin sull’
kuldse tähena laulude unenäos,
kes su külmunud hingele tegin tuld.
Kui kord näed koduväravat kallist,
naist ja suureks ju kasvanud poega ja tütrekest –
mõtle minule, kes su õnnest ma laulsin,
ise olles piiratud unistusest.
Kui kord kõrgele heiskad lipu sini-must-valge
ja oled sõnatu millegi üleva ees –
mõtle mulle, kes okastraatidest pärga
kandsin palju aastaid nende värvide eest.
Norilski portree (1.12.1953)
Külm. Tuul mägedel. Traadid.
See õnnis Nõukogudemaa.
Kõik käivad raskelt kui taadid –
vabaks sammuks ei hoogu saa.
Samm vaba siin traati satuks
ja rindu saaks – valvuri lask.
Nii igavest’ lumega kattuks
tühi elu kui kerjuse task.
Külm. Lumi. Mäed. Traadid.
Oled kunstnik – neist maali Norilsk.
Ja piinu veel kõrist saadik –
maali verega talle see hõlst!
Oled komponist – kirjuta noodiks
kokkusurutud huulte laul!
Nii saaks siis väärika oodi
SSSR-i haudade haud.
|
|
|
