|
|
Reiljaana
Polegi meist nii kaugel
see aeg, mil valitses poliitiline vägivald, ükskõiksus,
lohakus, vassimine, lausraiskamine, ohjeldamatu alkoholism ning
kus valetamine oli lausa kohustuslik. See aeg, kus käsi pesi
kätt ja kolmerublane viinapudel ajas „sügavamat
vagu” kui 10-rublane rahatäht. „Vana Tallinn”,
karbikilu, mõni lihakeha ja saunapidu teatud persoonidele
osutusid arvestatavaks argumendiks asjaajamises mistahes valdkonnas.
Tolleaegsete „soodustuste” loetelu võiks jätkata
lõputult. Parteipilet oli hüvede saamise eelduseks:
parem tööpost, autoostuluba, korter, suvilakrunt kaunis
kohas, ametiauto (ka isiklikes huvides), turismituusikud välisriikidesse,
ligipääs defitsiitsele importkaubale jne.
Jutt oleks justkui lähimineviku
UUEST NÕUKOGUDE INIMESEST, kelle ladvik elas punasel Venemaal
juba ammu enne suurt sõda toiminud põhimõttel:
„Me ei oota armuande, vaid võtame!” Ja 1940.
aastal tulid ja võtsidki – meie vara, mitmete põlvkondade
elutöö ning kümned tuhanded inimesed takkajärgi,
saates nad Siberi avarustesse surema.
Elu näitab aga,
et see polegi minevik. Mida Villu kord õppis, seda Villu
ei unusta. Hetkel on meie võimuladvikus hulgi neid 50-ndais
parimas eas Villusid, kes rõõmsalt ja humoorikalt
oma sovetlikku pärandit kannavad loosungi all: „Mis
ripakil, see ära! Ise hindan, ise müün!” Selleks
nad riigikokku tulidki, need meie rahvakesksed liitlased –
nõukogude koolitusega korruptantidest täitevkomitee-sovhoosi-kolhoosi-kooli-tehase
direktorid ning teised hästiinformeeritud kommunistidest
persoonid –, et käivitada “oma kapitalismi”
Eesti Vabariigi turumajandusliku kapitalismi tingimustes. Mis
muu nimega neid nimetada, kellele möödunud aasta sügisel
Villu hoovis “arvestatava argumendina” kärakas
lammas enne presidendivalimisi sisse söödeti? Käekiri
tuleb tuttav – ja elu näitas, et küps lammas mõjus.
Tõsi on see,
et enamikul eesti rahvast puudus lähtekapital ja kogemus
orienteerumaks turumajanduses, samas oli suur kogemus sovetiaegsetest
“soodustustest”. Nii polegi üllatav, et suur osa
rahvast Ida-Virumaal, Tallinnas ja mujalgi uitab sinisilmselt
keskteel „ristikulehe” varjus ning otsib aina oma kohta
idanaabri soosingus.
Kahjuks oleme vist kõik
äärmiselt naiivsed ja poliitiliselt ükskõiksed,
et lootsime „platsipuhastajatele” ning eelmiste valimiste
eel uue poliitika “kord majja” lubajatele. Kahjuks on
need kodanikud, kes seda suudaksid, paraku veel sündimata!
Midagi üritati “Ken-Marti retseptiga korruptsiooni likvideerimiseks”,
aga “rahvakesksetele” vallamajades ning Tallinna linnavalitsejatele
oli see tol ajal ning on ka praegu vastuvõtmatu.
On teadmata, millal
“villutehingutele” lõpuks pidurid peale tõmmatakse.
Tea Kurvits,
Kultuur ja Elu peatoimetaja
|
|
|
