|
|
|
Scheeli mõisa sulastemaja
põranda all oli kümneid laipu kihiti üksteise
peale heidetud.
|
Need teod süüdistavad
–
Scheeli krundil toimunud massimõrv
Materjal pärineb
Tuudor Tamme artiklite ja mälestuste kogumikust “Need
teod süüdistavad II”, Toronto 1968.
Iseseisvusaastail
ja ka varem oli Pirita-Kose looduslikult kaunis ümbrus Tallinna
rahvale eelistatuimaks väljasõidupaigaks. Selle paiga
valisid kommunistid 1941. a suvel oma nn sõjatribunali
asukohaks.
Kes on
Pirita-Kosel pikemalt ringi liikunud, mäletab kindlasti,
et Kose tee ääres, enne Pirita silda, asus suure pargi
sügavuses Eesti Ajakirjanike Liidu puhkekodu ning sealt edasi
Pirita poole oli suur krunt, mis kuulus pankur Scheelile. Viimasel
oli jõe lähikonnas ilus ja ruumikas suvila. Selle
värava juures oli pikk ja madal maja, mis tuletas meelde
vanaaegset kõrtsihoonet. Seal elas Scheeli sulane ning
hoone teises otsas hoiti omal ajal hobuseid. Kohalike elanike
poolt nimetati seda hoonet lihtsalt sulasemajaks.
Selle paiga valisid kommunistid 1941. a suvel oma nn sõjatribunali
asukohaks, samas saatsid nad ka täide „kohtuotsuseid”
ning ohvrid maeti osalt sama sulasemaja põranda alla, mis
hiljem kaeti tsemendikorraga, kuna osa mõrvaohvreid maeti
parki ja seal asuvate hoonete põrandate alla. Kuigi sealt
sama aasta sügisel pärast kommunistide väljakihutamist
kaevati välja ligi 80 laipa, on siiski küsitav, kas
suudeti kõiki avastada. Sest mõrvatöö
jälgede kaotamises on NKVD mehed omal viisil otse haruldased
spetsialistid, mida võis korduvalt kogeda.
Pankur Scheeli krundil asunud hooned natsionaliseeriti peagi pärast
Vene okupatsioonivägede saabumist ja kohalikele elanikele
öeldi, et need lähevad mingi ettevõtte Spetstorgi
kasutusse. Hiljem öeldi, et hooned kuuluvad kommunaalvalitsusele,
kuna alates 1941. a maist oli hoonete omanikuks juba NKVD.
Mõrud
mälestused
Mõningaid tähelepanekuid
sulasemajast ja selle naabruses asunud Eesti Ajakirjanike Liidu
puhkekodust teab jutustada Tallinna elanik, kes asus seal kogu
punase okupatsiooniaasta kuni sõja puhkemiseni:
„Kui punaväed vallutasid Tallinna, algas kohe elanike
väljakihutamine peamiselt uutest ja parematest majadest,
sest Venest tulnud uus härrasrahvas tahtis kasutada ära
kõiki võimalusi, mida pakkus neile relvade võim.
See väljakihutamine sündis ka eht nõukogude kombel
mõne tunni jooksul, kusjuures ei hoolitud sellest, kuhu
pidid minema väikesed lapsed või haiged vanakesed.
Öeldi ainult, et see pole nende asi. Tõhusalt pakkusid
venelastele oma kaasabi meie omad kommunistid, kes olid juba aastaid
esinenud Kremli palgalistena ja agentidena.
Ka meie perekond pidi lahkuma korterist kuue tunni jooksul. Kuna
mu mees viibis parajasti raske haigusega haiglas, siis langes
kogu väljakolimise mure minu õlgadele. Kui saime käsu
kätte, ruttasin kohe suures ahastuses tuttavate juurde abi
otsima. Kuid nendel endil oli sama häda ning mingit abi polnud
leida. Kuid mul oli siiski õnne, sest keegi hea tuttav
viis mind ühendusse inimestega, kes said mulle muretseda
vähemalt ajutise ulualuse Pirital pankur Scheeli villas.
See paistis sobiva paigana veel selle poolest, et Scheel ise oli
asunud ümber Saksamaale ning jätnud kinnisvarad Saksa
kultuuromavalitsuse korraldusse. Uskusime tol korral, et punase
võimu hammas ei hakka nende kinnisvarade peale, sest Saksamaa
ja N Liidu vahel oli sõlmitud koostööleping ja
sakslased ei lase endiga nii kergesti mängida.
Suure hädaga leidsin
ka abilised, kes aitasid mu kraami toimetada uude kohta, kus esimese
õhinaga tundsin end juba pääsenuna edaspidistest
vintsutustest. Sinna asus ka teisi perekondi ja peagi oli suur
villa rahvast ning mööblit täis. Kuid meie rahulik
elu ei kestnud kuigi kaua, sest peagi hakkas sinna voorima igasuguseid
tüüpe „laialt kodumaalt”, nende hulgas Venemaa
eestlasi, kes tahtsid ka seda maja endi valdusse saada. Üheks
sagedaseks külaliseks oli Venemaa eestlane Veinmann, kes
rääkis vaevaliselt eesti keelt. Paaril korral oli temaga
kaasas keskealine mustaverd mees, silmapaistvalt kitsa näoga,
kes rääkis ainult vene keelt. Nagu Veinmann oli öelnud,
pidi see olema meie põrandaaluse terroristi Viktor Kingissepa
poeg, kelle eesnimi oli vist Sergei. Tal oli seljas mustast kalevist
karakullkraega palitu ja jalas säärikud. Ta oli üldse
morni käitumisega ning kellegagi meist juttu ei teinud.
Surve Scheeli villast lahkumiseks muutus aja jooksul sedavõrd
tugevaks, et inimesed hakkasid sealt lahkuma. Kuna mul polnud
kuhugi minna, olin lõpuks koos pojaga ainukeseks majaelanikuks.
Kunagi mais 1941 tuli Veinmann jällegi sinna. Ta oli tulivihane,
et ma polnud ikka veel lahkunud. Meeleheites puhkesin nutma, see
mõjus ometi paadunud kommunistile sedavõrd, et lubas
mul asuda naabruses asuvasse endise Eesti Ajakirjanike Liidu puhkekodusse,
kus ruumid olid tühjad. Kuna mööbli üleviimiseks
polnud võimalusi, jätsin selle kõik villasse
maha ja võtsin kaasa vaid riided ja kergemad esemed.
Ajakirjanike kodu koosnes
kahest eramust. Neist suuremas asus saal kõrvalruumidega,
köök ja mõed toad, kuna väiksemas hoones
olid vaid üksiktoad puhkusel viibijate majutamiseks. Nende
kahe ruumika hoone ainukesteks elanikeks olid punategelase Johannes
Lauristini isa ja temaga vabaabielulev Marie Müller. Mõlemad
olid juba nõukogude okupatsiooni algpäevil tulnud
Leningradist. Mina koos pojaga asusin väiksemasse hoonesse,
kuna punane härrasrahvas elas suuremas.
Sinna asudes pakuti mulle ka tööd ruumide koristajana,
sest suvel pidi sinna saabuma rohkesti väsinud punategelasi
puhkama. Sel ajal polnud neil veel aega puhkusele mõelda,
sest oli alles käimas meie iseseisvuse põhjalik lammutamine.
Puutudes nii tihedamini kokku Marie Mülleriga, sain temaga
peagi ka päris usalduslikku vahekorda. Nii märkis ta
mulle, et kuigi kommunistid on Eestis palju rüüstanud,
on elu siin siiski palju parem kui punasel Venemaal. Leningradis
käinud nad koos mehega tööl, suutes teenida vaid
niipalju, et osta leiba. Hiljem näitas ta mulle ka kirju,
mis saabunud tema tuttavailt Venemaalt, kes alatasa kordasid,
et ta katsuks kuidagi kaasa aidata nende pääsemisele
Eestisse. Nimelt lubati sel ajal Eestisse tulla ainult usaldusväärseid
Kremli teenreid, kuna muu rahva jaoks olid piirid ikka veel suletud.
Kuidagi teravalt jäi meelde märkus ühest kirjast,
kus selle kirjutaja rõhutas, et kui ta ei pääse
Eestisse, siis läheb ta hulluks.
Seal olles tuli mul
kaasa teha ka suurem punategelaste pillerkaar, mis toimus juunis
1941, igal juhul vähe aega enne massküüditamist.
Ühel päeval teatas Marie Müller mulle, et tulemas
on pidu, ja küsis, kas ma ei saaks teda pidulaua korraldamisel
abistada. Ma andsin oma nõusoleku ja nii algaski kibe tegevus.
See polnud mitte tavaline pidu, vaid punatuusade pidulik kokkutulek.
Esijoones koostasin ainete nimekirja, mida oli vaja toitude valmistamiseks.
Kraami kohaletoojaks oli samuti Venemaalt tulnud kommunist Marie
Saan. Igal juhul oli ta juhtnööre saanud ka mujalt,
sest ta tõi kohale isegi sääraseid toiduaineid,
missuguseid minutaoline polnud omariikluse ajal isegi maitsta
saanud. Need toodi Tallinna paremaist äridest ja säärases
koguses, et ta pidi kasutama veoautot mitmel korral. Jookide osa
õiendas ta ise, milleks sai juhtnööre parteijuhtidelt,
nagu võis aru saada.
Kuna Marie Müller pidi ise mõneks ajaks kuhugi minema,
jäi lauakatmise töö minu hooleks. Tegin seda vanade
kogemuste varal, nagu oskasin. Kui olin oma ülesandega peaaegu
lõpule jõudmas, jõudis kohale ka Müller.
Ta heitis ukselt vaid pilgu pidulauale ja tardus üllatusest.
Kui ta oli end vähe kogunud, märkis ta, et sihukest
asja näeb ta esimest korda oma elus. Neil Leningradis toimunud
koosviibimised palju lihtsamalt. Seal kaetud pidulaud kas paberiga
või paremal juhul mõne vana linaga ning iga külalise
jaoks asetatud paberitükile peotäis präänikuid,
mis olnud ka kõik. Ühele vaagnale präänikuid
panna ei saanud, et igaüks oleks ise võtnud, sest
sel juhul oleksid kärmemad need endi ette haaranud ja tagasihoidlikumad
oleksid pidanud ilma jääma või vähemalt
piskuga leppima.
Varsti hakkas Tallinnast
saabuma „kõrgeid külalisi” uhketes ja kallites
autodes, mis olid muidugi pärit meie iseseisvuse päevilt.
Neist on meeles „professor” Sipsakas oma naisega, Johannes
Lauristin oma naise Olgaga, kuid teisi pole enam meeles. Pealegi
ei lastud mind pärast külaliste saabumist enam piduruumi
ning punategelased olid mulle valdavas enamikus ka kõik
võõrad. Samuti oli külaliste hulgas palju Venemaa
eestlasi ja vahest isegi venelasi. Kuna aknad olid sooja suveõhtu
tõttu avatud, siis võisin oma toast pealt kuulata,
mis seal sündis. Algul läks vaiksemalt ja kui külalised
olid oma esimese nälja kustutanud ning esimesed klaasid viina
ära joonud, algasid kõned. Üksteise järel
kiideti õhinal punast Venemaad ja tema juhti suurt Stalinit,
kuna Eesti elu koos meie riigijuhtidega tehti põrmuni maha.
Mida enam aeg keskööle lähenes, seda metsikumaks
hääled muutusid, saavutades aeg-ajalt otse hullumeelse
ekstaasi. Siis hakkas kostma klaaside klirinat ja oli kuulda,
nagu purustataks mööblit. Ma ei saanud sel ööl
metsiku kisa pärast üldse silmi kinni.
Trallimine jätkus
kuni hommikuni ning siis hakkasid väsinud „töörahva
pojad ja tütred” linna tagasi sõitma. Kui hääled
olid juba täiesti vaikinud, tuli Marie Müller minu poole
ja kutsus mind appi koristama. Kuna olin magamata olekust väsinud,
siis panin vähe külma vett silmnäole ja läksin
temaga kaasa. Kui astusin üle piduruumi läve, jäin
soolasambana seisma. Säärast sealauta polnud ma oma
elus veel näinud. Kogu laud oli segamini, toidunõud
ja pudelid ümber aetud, kõikjal igasugused jäätmed.
Põrandal vedelesid meie riigitegelaste pildid, mis olid
väikesteks tükkideks rebitud ja klaasid purustatud koos
raamidega. Need pildid olid endistest aegadest jäänud
seintele, mis aga nüüd põhjalikkusega kõrvaldati.
Kui jäin hetkeks piltide tükke vaatama, märkas
Marie Müller mu uudishimu ja jutustas, et need olevat maha
kiskunud Lauristin koos Veimeriga, need vastu põrandat
puruks löönud ja nende otsas veel jalgadega trampinud.
Müllerile paistis see tegevus loomulik olevat. Meilt mõlemalt
nõudis hulga vaeva, et piduruumi jälle korda saada.
See andis mulle ka põhjaliku pildi sellest, mis laadi inimesed
on need, kes kogu aeg nimetasid end töörahva huvide
kaitsjaiks. Nende iseloomustamiseks on raske mingit võrdlust
tuua.
Elades Scheeli suvilas
ja hiljem ajakirjanike puhkekodus, käisin vabal ajal ümbruskonnas
koos pojaga jalutamas. Kord aprillis 1941 jälle sulasemajast
möödudes märkasin, et seal käib ümberehitustöö.
Avatud akendest ja uksest tuli tolmu välja ja seest oli kuulda
kopsimist. Kuna teadsin, et Scheeli sulane oli sealt juba välja
aetud, siis tekkis uudishimu, mida seal tehakse. Lähenedes
aknale nägin, et kuuripoolsesse otsa oli muldpõrandasse
kaevatud suur auk. Pole enam meeles, kas seal olid töölisteks
vangid või sõdurid. Peatusin seal vaid mõne
hetke. Lahkumisel kohtasin maja lähedal sama Veinmanni, kellega
tegin juttu ja küsisin, mis seal majas peaks toimuma. Ta
vastas lühidalt, et teostatakse ümberehitust, ja see
oli ka kõik, mis temalt kuulsin.
Asudes mai algul ajakirjanike puhkekodusse, märkasin ühel
oma jalutuskäigul, et sulasemajja oli siginenud NKVD mundris
mehi. Kas nad seal elasid või käisid ajutiselt, seda
ei tea. Umbes samal ajal toodi sinna ka kümmekond verekoera.
Neid talutasid vahel sõdurid nööri otsas ümbruskonnas
ringi, vahel lasti päris vabalt joosta. Koerte haukumist
oli aga alaliselt kuulda.
Kord mais jälle
sulasemaja ümbruses jalutades märkasin, et seal oli
vaikne ja kedagi hingelist polnud näha liikumas. Võtsin
siis julgust ja läksin jälle lähemale vaatama.
Seekord astusin akna alla, kus olid asunud sulase eluruumid. Sisse
vaadates nägin avarat tuba, mille seintele olid paigutatud
punaste mõrvategelaste Lenini, Stalini ja teiste pildid.
Keset ruumi asus aga pikk laud, mis oli kaetud punase riidega,
ning selle ümber rida toole. Kuna samal ajal oli kuulda lähenevat
automootori mürinat, ruttasin sealt minema. Hakkasin aga
edaspidi lähemalt jälgima seda maja ning panin tähele,
et sinna saabus linnast järjekindlalt autosid, mis peatusid
mõni aeg ukse ees ja sõitsid siis linna poole tagasi.
Kuigi ma ei osanud midagi erilist arvata, siis jäi ometi
mulje, et selles majas toimub midagi salapärast.
Samal ajal oli vahel
öösiti kuulda sulasemaja suunast summutatud pauke. Jäi
mulje, et tulistamine toimus ruumides.
Siis aga algas 22. juunil sõda Saksamaaga. Sel päeval
oli Marie Müller eriti ärevuses, samuti oli ärritatud
tema vabaabielumehe Johannes Lauristini isa, kellest oli tehtud
kohe ajakirjanik ja kes käis iga päev Tallinnas „Kommunisti”
toimetuses tööl. Sel päeval jäi ta aga mingil
põhjusel koju. Mulle aga tekkis lootusi, et sakslased peksavad
selle röövlibande meie maalt minema.
Juba järgmisel varahommikul kella 7 paiku toodi mulle vali
käsk kohe ajakirjanike kodust lahkuda. Selle toojaks oli
üks NKVD sõdur sulasemajast. Polnud midagi parata,
jätsin otsekohe kogu oma varanatukese sinnapaika ja, väike
komps ühes käes ning teise käe otsas poeg, hakkasin
kohe astuma Tallinna poole. Seal asusin rongile ja sõitsin
Tartumaale omaste juurde, kus olin kuni Tallinna vabastamiseni
punastest. Siis ruttasin kohe esimesel võimalusel tagasi
ning läksin Kosele. Kohapeal selgus, et kogu mu sinna jäetud
kraam oli kadunud. Nii jäin täitsa paljaks ning tuli
hakata koos mehega, kes vahepeal oli olnud ka maal mobilisatsiooni
eest varjul, vaatama, mismoodi elama hakata.”
Hobused aimasid
halba
On tõenäoline,
et punaste mõrvatöö Pirita-Kosel algas kohe pärast
sõja puhkemist, kuid pole ka võimatu, et juba enne
seda. Sel ajal nähti ümbruskonnas sageli liikumas Viktor
Kingissepa peoga, kes oli ametlikult NKVD-s salaluure ülemaks.
On andmeid, et ta oli ka Scheeli sulasemajas peetud nn sõjatribunali
liikmeks või koguni esimeheks. Nagu teatakse kõnelda,
oli ta võtnud osa ka ohvrite mõrvamisest ning hoobelnud
vahel, et oli käinud „jälle kätt proovimas...”
Kuigi sakslaste saabumisel sai Tallinna politsei kohe andmeid
tribunali istungeist Pirita-Kosel, ei suudetud ometi leida mõrvaohvreid.
See sündis alles hilissügisel ja selle kohta teatakse
kõnelda järgmist.
Nimelt asus kohe Scheeli suvilasse SS- ja politseiülem Möller,
kes otsustas sulasemaja tühja ruumi kasutada oma hobuste
tallina. Selle põrand oli punaste poolt korralikult kaetud
tsemendiga ja sobis hästi hobuste paigutamiseks. Kui aga
hobuseid hakati neisse ruumidesse viima, muutusid need rahutuks
ja hakkasid närviliselt puristama. See äratas tähelepanu
ning hakati ärevuse põhjust uurima. Kui hakati lõhkuma
põranda tsementkatet, tungis sealt kohe teravat laibalehka,
mida inimesed varem polnud märganud. Kaevamisel toodi sealt
välja 16 laipa, mis olid heidetud risti-rästi üksteise
peale. Seega olid metsistunud kohtunikud matnud ohvrid sama katuse
alla, kus pidasid kohut töötava rahva nimel!
Kuna teada oli, et mõrvaohvreid
peab olema rohkem, jätkati kaevamisi. Sama hoone teisest
otsast, samuti põranda alt, kaevati välja veel üheksa
laipa. Ka need olid risti-rästi auku pillutud. Kolmas massihaud
avastati Scheeli suvila õuelt, kolme üksiku männi
lähedalt, kus asus 15 laipa. Nende seas oli noor neiu suvekleidis
ja paljajalu. Ohvreil olid käed peenikese nööriga
selja taha seotud, suus olid riidekaltsudest tropid, mis olid
nööriga seotud kukla taha, et neid ei saaks välja
sülitada. Laipade ülevaatust sooritanud arstid sattusid
raskustesse surma põhjuste kindlakstegemisel, kuna need
olid juba tugevasti lagunenud. Iga laiba kohta, mis sellest hauast
välja võesti, koostati järgmine protokoll:
„Mehe laip lagunemise järgus. Käed seotud randmest
seljataha. Suus siidetopis, mis seotud üle kõrvade
kukla taha kinni. Välised vägivalla tundemärgid
laipade juures puuduvad. Laskehaavad laipadel puuduvad. Kui ohvrid
oleksid mõrvatud lasuga kuklasse, nagu NKVD tavaliselt
tegi, siis oleks laiba lagunemisest hoolimata saanud pealuu purunemise
järgi surma põhjust kindlaks teha. Tõenäoline
on seega, et need viisteist inimest aeti hauda elavatena ja kaeti
mullaga. Seega surid nad elavalt maetuina lämbumissurma.
See arvamine on seda enam põhjendatud, et ohvreil olid
suud kõvasti kinni topitud, mida teiste sama sulasemaja
ümbruses leitute juures ei avastatud.”
Mis põhjusel NKVD teostas elusalt matmist, jääb
kindlasti nende igaveseks saladuseks. Kui arvestada, et mõrvamisel
püüti laskeriista vältida paukude pärast,
siis revolvripauku pole tegelikult kuigi kaugele kuulda. Et venelased
kasutasid säärast ohvrite mõrvamist korduvalt,
seda näitavad laipade üleskaevamised ka Saaremaal, kus
need olid olnud mulla all lühemat aega ja seega paremini
säilinud.
Kokku avastati 1941.
a sügisel Pirita-Kose haudadest 40 punase terrori ohvri laipa.
Mõrvaohvrite arv suurenes aga järgmisel kevadel, kui
jätkati kaevamisi. Nimelt avastati sulasemaja kuuri põranda
alt veel 38 laipa. Ka seal olid nad segi auku pillutud. Nüüd
teostati ka hoolsat arstlikku ülevaatust, kusjuures selgus,
et ohvreid oli enne mõrvamist metsikult piinatud. Nii oli
ühel laibal pealuu purustatud mingi kõva esemega,
arvatavasti püssipäraga, teisel juhul oli lõualuu
puruks löödud ja nii edasi. Muidugi oli kõigil
ohvreil käed seljataha seotud traadiga, mis oli mitmel juhul
sügavasti käsivarde sooninud.
Näod
ja nimed
Laipade identifitseerimisel
tekkis suuri raskusi, sest välimuse järgi oli võimatu
kedagi ära tunda. Esiteks olid kõik peksmisest moondunud
ja teiseks olid laibad viibinud pikemat aega mulla all. Nii võeti
laipadelt riideproove ja koguti nende juurest leitud esemeid.
Sel kombel suudetigi kindlaks teha osa mõrvaohvreid. Nende
hulgas oli Vabadussõja kangelane VR II/2 ja II/3 kavaler
soomusrongi ülem Oskar Luiga. Omariikluse ajal oli ta pikemat
aega metsaülemaks Virumaal, kus ta ka NKVD poolt arreteeriti
juba talvel 1940/41. Sidepataljonis veeblina teeninud Teer, poliitilise
politsei vanemassistent VR I/3 kavaler Helmut Veem, kaugesõidukapten
VR II/3 kavaler Peeter Kask, 28-aastane tööline Karl
Reimal Tartust, Tartu ülikooli majandusteaduskonna üliõpilane
Georg Radetzky, pangaametnik Mihkel Joonson Viljandist, kes arreteeriti
juba 1940. a sügisel, endise poliitilise politsei ametniku
Hugo Tõnise poeg Pobol, Julius Jüssi, väikekohapidaja
Johannes Riidu poeg Jalakas Saaremaalt Pihtla vallast Vanamõisa
külast. Ta oli oma kodus arreteeritud 1. juulil ning toimetatud
Tallinna Keskvanglasse 7. augustil.
Üheks mõrvatuks osutus Viljandi-Pärnu viimane
prefekt Vares. Suurem osa leitud laipadest jäi aga identifitseerimata.
Laipade juurest leiti ka mõningaid dokumente, millest selgus,
et osa neist oli surma mõistetud juba veebruaris 1941,
süüdistuseks kontrrevolutsiooniline tegevus. Ühe
laiba juurest leitud kohtuotsusest selgus, et ta oli mõistetud
kuueks aastaks töö-paranduslaagrisse. Kuid NKVD timukad
olid ta siiski Kosel mõrvanud.
|
|
|
