Kultuur ja Elu 4/2007

Kultuur ja Elu 3/2007

Eesti NSV siseasjade rahvakomissar A. Resev kohtub metsavendade hävitamisel enim silma paistnud BVVO töötajatega 1945. aastal.

Eesti NKVD loomine

Materjal pärineb Tuudor Tamme artiklite ja mälestuste kogumikust “Need teod süüdistavad II”, Toronto 1968.

Punaste esimesel okupatsiooniaastal omandas endine Eesti sõjaministeeriumi hoone Pagari tänaval hirmuäratava kuulsuse sinna asunud NKVD kaudu. Tuhandeid rahulikke kodanikke on sunnitud seal üle elama õudseid kannatusi, kuni nad saadeti pikkadeks aastateks Siberi sunnitöölaagreisse hukkuma või päästis nad maistest piinadest tšekisti kuklalask, kas siis sama hoone keldris või kuskil metsas Tallinna ümbruses. Kuidas toimus Eesti NKVD loomine?

NKVD ... tuleneb (venekeelsest lühendist - NKVD "Narodnõi Komissariat Vnutrennõh Del" Sisesajade Rahvakomissariaat, SARK), milline oli siseministeerium Nõukogude Liidus 1922–1946 ja ühtlasi eelkäijaks KGB-le. 1934. aastal liideti Ühendatud Riiklik Poliitikavalitsus NSVL Siseasjade Rahvakomissariaadiga SARK (NKVD). 1941. aastal moodustati veelgi põhjalikumaks “nõukogudevaenuliku tegevuse” vastu võitlemiseks kaks iseseisvat rahvakomissariaati: SARK ja Riikliku Julgeoleku Rahvakomissariaat RJRK (NKGB), neist esimest asus juhtima L. Beria, teist V. Merkulov. Veel sama 1941. aasta juulis liideti kaks rahvakomissariaati taas ning lahutati uuesti 1943. aasta aprillis. SARK-i alluvusest viidi välja sõjaväe vastuluureorganid, Kaitse Rahvakomissariaadi koosseisus loodi sõjaväe vastuluure peavalitsus “SMERSH.”

Pärast N Liidu poolt lavastatud juunipööret 1940. a suvel asus siseministri kohale Maxim Unt, kes hiljem ise langes NKVD ohvriks. Kohe algas NKVD võrgu loomine, mille ekspertidena toodi Venemaalt juhtivaile kohtadele vastavaid spetsialiste. Algul asusid nad tööle meie endise politsei juures, kusjuures üheks nende tegevuseks oli meie kõikide arhiivide oma valdusse haaramine.
Augustikuu lõpul 1940 saadeti meie endine politsei laiali ning selle asemele asus pärast võimuhaaramist moodustatud RO koosseisust loodud miilits. Koos miilitsa tegevusse astumisega ilmusid juba avalikult NKVD osakonnad kõikidesse linnadesse. Seejuures oli huvitav tähele panna, et need tegutsesid miilitsast eraldatud ruumides ja omaette. See on seletatav range saladusnõudega NKVD tegevuses, kuid seda põhjustas ka see, et NKVD eesõigustatud olukorras haaras oma kätte kõikjal paremad ruumid.
Juuli lõpust ja sama aasta augustist pärinevad ka laialdasemad vangistamised Eestis NKVD poolt. Kiirelt omandas see asutus rahva seas üldise põlguse ning nende asupaikadest mööduti hirmutundega. Kuigi provintsis oli NKVD võrk nõrgemini organiseeritud kui pealinnas, ometi levitasid nad palju rohkem hirmu elanikkonnas, sest väikelinna olukorras said NKVD võimumehed kiiremini üldtuntuks. Kõikjal, kuhu iganes astus NKVD-mehe jalg, langes inimeste üle must murevari nii enda kui ka omaste saatuse pärast.
Juba sügisel 1940 asus siseasjade rahvakomissari kohale Boris Kumm, 15 aastat vanglas istunud Eesti riigi õõnestaja, kes alates 1923. aastast kuulus parteisse, seega N Liidu teenistusse. Ta omandas kiiresti nii õudse kuulsuse, et koguni eesti kommunistid ise hirmutasid üksteist tema nimega. Kuid võimu suhtes oli ta siiski ainult sildiks, sest komissariaati juhtis tegelikult N Liidust kohale saadetud parteitegelane Škurin. Olukord oli seega sarnane kõikide meie tookordsete asutustega, kus nimepidi seisid eesotsas eestlased, kuid tööd juhtisid ja võimu hoidsid oma käes nende venelastest asetäitjad. Škurin oli aga erivolitustega ning selle mehe kätte oli usaldatud ka 1941. a suvel teostatud suurküüditamise juhtimine.

NKVD struktuur Eestis kujundati N Liidu eeskujul ja kogemuste varal. Alates 1940. a sügisest kuni 1941. a märtsini hõlmas see Eestis 21 mitmesugust osakonda, millest suur osa tegeles peamiselt spionaaži ja jälitamisega ning samuti vangistamiste, ülekuulamiste ja hukkamistega. Kogu organisatsioon kujutas endast suurt, peensusteni väljatöötatud hiigellõksu, mis sirutas oma püünised välja kõikjale, õgides ja neelates kõik, kes kord selle mõjupiirkonda olid sattunud.
NKVD üksikuis osakondades, alates sekretariaadist, valitsesid samuti N Liidust saabunud jõud. Vähemaid sekretäre ja tehnilisi jõude värvati ka kohapealt, eelistades selleks kas vene või juudi noorsugu, kes valdasid hästi nii eesti kui ka vene keelt.
NKVD kaadrite osakond pidas järelvalvet oma personali osas. Seal peeti teenistujate ankeetlehti ja selle kaudu toimus NKVD teenistuskohtade täitmine. Selles osas oli juhtivaks tegelaseks K. Hanson.
Riikliku julgeoleku ehk UGB II osakond evis NKVD-s erilist kohta, sest sellele allus poliitiline jälitamine. Siin koguti andmeid vabaduses viibijate üle ning teostati valvet riiklike asutuste ja nende teenistujate järele. Seda osakonda juhatas eestlane Murro, asetäitjaks oli venelane Rošin. Spionaaži ja luurega tegeles UGB III osakond, mis pidas silmas välissalaluuret ja muuseas tegutses agaralt toimunud sakslaste ümberasumise puhul, jälitades kõiki, kes olid avaldanud sellekohast soovi. Osakonda juhatas N Liidust kohale saadetud venelane Mihhailov, asetäitjaks oli Venemaa eestlane James.
Laia agentide võrku omas juurdlusosakond, mis toimetas uurimisi kõigil aladel, ka vahi alla viibijate kohta. Selle osakonna juhte vahetati korduvalt. Teiste hulgas tegutses seal ka Sergei Kingissepp. Osakonna ülema asetäitjana tegutses seal ka rätsep juut Jakobson.

Omaette grupi moodustasid spetsiaalosakonnad, millest esimene pidas kartoteeki, kus asusid andmed poliitiliste vahialuste kohta. Seda osakonda valitsesid peamiselt venelased. Teine spetsiaalosakond hoidis toimikuid, juurdlusi ning nende juurde kuuluvaid asitõendeid. Selle ülemaks oli N Liidust saadetud Makarov. Kolmandat spetsiaalosakond võib pidada terves ulatuses laialdasimaks kogu NKVD-s. Sealt juhiti andmete kogumist, luuret, jälitamisi, vahistamisi ning selles osakonnas töötas kõige rohkem eestlasi. Teisiti polnud mõeldav, arvestades kohalike olude tundmise vajadust. Sellele osakonnale allusid ka salajased kaastöölised – NKVD agendid, kelle nimestikku ja arvu ei teadnud isegi kaadrite osakond. Vastavalt nõukogude süsteemile poetati nuhke ja agente kõigisse asutustesse ja ettevõtetesse, seetõttu oli nuhkide arv erakordselt suur. Paljusid sunniti sellele tegevusele ähvarduse ja survega, paljusid meelitati kõrgete tasudega. Seejuures oli huvitav, et nii kuutasud kui tasud teenete eest olenesid agendi sotsiaalsest päritolust. Mida kehvem oli agendi majanduslik järg, seda väiksema tasu sai ta oma juudatöö eest. Nii said majahoidjad ja kojamehed tavaliselt väiksemat tasu kui nuhid teistest elukutsetest.

NKVD üheks erialaseks osakonnaks oli julgeoleku ehk UGB VII osakond šifreerimise alal. Seda osakonda vajas NKVD, kuna operatiivkäsud anti tavaliselt kõik edasi šifreeritult, kasutades selleks numbrite ja tähtede süsteemi. Vahel mindi nii kaugele, et ka telefonikõned anti edasi šifreeeritult.
Üheks suuremaks osakonnaks oli kindlasti vangimajade osakond, millele allusid kõik Eestis asuvad vanglad. Seda osakonda juhtis N Liidust saadetud juut Feodotov, kuna vanemaks operatiivvolinikuks oli venelane Vekšin. Kuigi kogu aeg saadeti vahialuseid edasi N Liitu, sest üle kolme aasta karistatuid pidi viidama sealseisse vanglaisse, oli ometi nende arv paisunud sedavõrd suureks, et vanglamüüride vahel valitses alaline ruumipuudus.
NKVD-le allusid ka perekonnaseisuametid ja nende ülemaks oli eestlane Kull.
Majanduslike ja tehniliste osakondadena eksisteerisid finants-, auto-tehniline ja administratiiv-majanduse osakonnad. Neist oli finantsosakond NKVD varustajaks rahaga, milleks tulid summad otse N Liidust. Osakonna juhatajal olid suured volitused rahaga talitamisel, sest summade üle arvepidamine oli tema käes ja selle kohta aruannet ei nõutud. Kulu pidi olema päris suur, kui arvestada, et osakonnale maksti vahel pangast korraga välja 10 000 kuni 20 000 rubla.
Paljud NKVD osakonnad, mis kandsid üsna süütut nimetust, varjasid hoopis salapärasemat tegevust. Nõnda teostas süütu veeteede osakond nuuskuritööd sadamais ja veeteedel, jälitades seal liikuvaid reisijaid.
Eriinspektsiooni nimetuse all tegutsenud osakond valvas NKVD sisekorra järele, määrates eksijaile ka distsiplinaarkaristusi. Töö- ja paranduskolooniate osakonnale allusid Harku ja Vasalemma laagrid. See liideti hiljem vangimajade osakonnaga. Peale NKVD kohalike organite tegutsesid veel erilised NKVD asutused sõjaväes ja raudteel, mis allusid otseselt Moskva keskasutustele.

Märtsis 1941 toimus NKVD komissariaadi jagamine kaheks – riikliku julgeoleku rahvakomissariaadiks (NKGB) ja siseasjade rahvakomissariaadiks (NKVD). Uues rahvakomissariaadis loodi rida uusi osakondi, mis said ka uued nimed, kuid osa toodi üle NKVD-st muutmata ülesannete ja koosseisudega.
Peamisi osakondi NKGB juures oli SPO ehk salaluure poliitiline osakond, mille ülesandeks oli valvata riigiasutuste ja nende ametnike järele. Kaastöölised olid loomulikult värvatud vastavatest asutustest. Järgmiseks tähtsamaks osakonnaks oli KRO ehk kontrrevolutsiooni osakond, mis varemalt töötas NKVD juures UGB III osakonnana. Selle ülesandeks oli võitlus välisluure ja sabotaažiga. Osakonnal oli oma nuhkide võrk kõigis käitistes. Välisluures kasutati ka avastatud välisspioone. Edasi tegutses juurdlusosakond, mis vastas enam-vähem NKVD samanimelisele osakonnale.
Kõik need kolm osakonda töötasid tihedas seoses sama komissariaadi abi- ehk spetsosakondadega, missugused õieti rakendusidki tegevusse kolme eelnimetatud osakonna instruktsioonidel. Spetsosakondadest pidas üks salajast kartoteeki, üks valitses aktide, toimikute ja asitõendite arhiivi ning üks jagunes jaoskondadeks, mille kaudu otseselt teostatigi kommunistliku võimu vastaseks peetavate likvideerimist.
See spetsosakond tegutses suurima saladuskatte all ning ta esimene jaoskond, luure ja jälitamise spetsiaalorgan, asus Tallinnas ühes konspiratiivkorteris Narva maanteel. Selles salakorteris käisid agendid ülesandeid vastu võtmas ja aruandeid viimas. Peitumisega salakorterisse loodeti varjata agentide tõelist palet, kelle ilmumine mõnda NKVD avalikku asutusse oleks võinud kaaskodanikes kahtlust äratada. Samuti kasutasid NKVD tegelased maskina mõnd väliselt süütut etttevõtet, mille varjus arendati nuhkide võrku. Üks taolisi paiku oli elamute valitsus, kus alati liikus palju rahvast, nende hulgas ka nuhke ja tšekiste, ilma et keegi oleks suutnud neid eraldada. Üks NKVD tegelasi, kommunist Beipmann, paigutati koguni elamutevalitsuse juhatajaks ülesandega organiseerida majavalitsejaist ja kojameestest nuhkide võrk. Nii loodeti ühel hoobil haarata linna kõiki soppe ja igasuguseid elanikekihte.

Kõnealuse spetsosakonna üks jaoskondi oli seevastu avalik ning asus kurikuulsas Pagari tänava hoones, tegutsedes andmete ja informatsiooni kogumisega. Selle kõrval samas osakonnas leidus jaoskond, mis kandis nimetust „Salajaste andmete kogumine” ning asus taas konspiratiivkorteris Tõnismägi nr 5, krt 17. Jaoskond kasutas agentideks miilitsa, tööinspektuuri, korteritoimkondade, tuletõrje ja igasugu muude süütu ilmega asutuste teenistujaid.
Lõpuks oli ka jaoskond, mis nimetas arreteerimisi ja tagaotsitavate avastamisi. Vastavalt teistest osakondadest tulevaile käskudele hoolitseti seal, et vanglamüüride vahele jõuaksid kõik, kellele oli langenud NKVD kahtlustuste vari.
Peale majandusliku iseloomuga osakondade tegutses NKVD juures veel erilise alajaoskonnana sisemine valverühm, mis koosnes eriti ustavatest meestest ülitugeva relvastusega. See koosnes peaaegu täiesti venelastest ja nende ülesandeks oli ka mahalaskmiste teostamine.

Vaatamata sellele peenele võrgule, mis ulatas oma silmad ja kõrvad praktiliselt kõikjale, peab siiski tunnistama, et üsna paljudel juhtudel polnud NKVD luuretöö kuigi järjekindel ega edukas. Samal ajal, kui kõige pisema ja tühisema arvustuse eest arreteeriti lihtsaid tööinimesi, jäid mõnigi kord kahe silma vahele need, kelle „minevik” ja muudki omadused lubasid teda liigitada „rahvavaenlaste” kilda. Seletatav on see raskustega nuhkide värbamise osas. Nimelt tekkisid siin mõneski seltskonnaringis suured lüngad. Loomulikult järgnes selles piirkonnas ka vähem vahistamisi ja inimeste kadumisi vanglamüüride taha. Üldiselt peab märkima, et vastupidi oletustele andis meie tööliskond suhteliselt vähe nuhke NKVD käsutusse, lastes end mitte meelitada rahaga ega kohutada survega.
Põhimõtteliselt otsis NKVD endale agente kõikidest seltskonnakihtidest, erilist tähelepanu pöörati kutsealadele, kus informatsioonisaamine kippus puudulikuks jääma. Nuhkide värbamisel kasutati tihti võtet, millega selleks valitud isik enne kuulutati arreteerituks, teda raskete süüdistustega koormates, ja siis „eksimuste” heakstegemiseks lubati oma teenistusse võtta. Paljudel juhtudel andsidki hirmutatud inimesed lõpuks oma sellekohase lubaduse. Kui aga selline isik polnud veendunud kommunist, siis hoidus ta nii või teisiti kaaskodanikke õnnetusse saatmast.

Nõukogude korra ajal tööta jäänud intelligentsi viletsus pani ta raskele proovile. Pikemat aega teenistuseta olek ja sellest tekkinud puudus sundisid vastu võtma NKVD kutset teenistuse saamiseks, kusjures ei aimatud, mis laadi see „teenistus” võiks olla. Tuli täita ankeet ja seejärel pressiti välja allkiri koostöö tegemiseks NKVD-ga. Kui mõni julges sellest keelduda, hirmutati teda kohe riigivastaseks tembeldamisega ja öeldi, et „teenistuse” tagasilükkamisel nad sellest hoonest enam ei lahku. Kui kohustusallkiri antud, teatati, et hiljem tagasitõmbujaid ootab kõrvaldamine ilma mingi kohtuta. Vaikimiskohustus oli seejuures endastmõistetav.
Tüüpilisemaid näiteid sellelt alalt on teadaolev juhtum ühe Tallinna restorani uksehoidjaga, kes oma meelsuselt oli tuntud nõukogude vastasena. Ta kutsuti ühel päeval NKVD-sse, kus esitati raske süüdistus, milles leidus nuhkide kaudu hangitud osaliselt ka õigeid andmeid tema tehtud väljenduste kohta. Kuid ülekuulamise lõpul sündis pööre, sest talle lubati need süüdistused lõpetada, kui ta on „meeleparanduse” mõttes nõus hakkama NKVD kaastööliseks. Ta pidi koguma andmeid oma kaasteenijate ja restorani külastajate kohta. Ta keeldus. Sel korral lasti ta siiski vabadusse, kuid paar päeva hiljem arreteeriti uuesti ja jäi sellest ajast peale kadunuks. NKVD süsteem ei luba vabadusse jätta ühtki inimest, kes on teadlik tema võtteist.
Restoranid ja kohvikud olid võetud juba üldiselt NKVD valve alla, sest neis paikades unustasid inimesed tavaliselt vaikimise. Demokraatlikus riigikorras elanud vaba rahvas polnud veel jõudnud nõukogude inimese vaikimise oskust põhjalikult ära õppida. Teenijaskond oli peaaegu tervenisti värvatud NKVD agentideks, kusjuures nende käest nõuti, et nad ei tohi end avaldada kommunismi pooldajatena, vaid peavad teesklema nõukogude korra vastaseid.

Levinud oli ka endiste vene valgekaartlaste värbamine NKVD teenistusse. Selleks kasutati ära nende seisundit võõral maal ja nende juures andis NKVD eesmärgitaotlus ka tulemusi. Vene gümnaasiumide naisõpilasi värvati arvukalt sekretärideks ja tehniliseks tööjõuks, kus nende eeliseks oli keeleoskus. Vabatahtlikult töötasid NKVD kasuks muidugi veendunud kommunistid ja paljud kohalikud venelased. Kõrgematele teenistuskohtadele toodi Venemaalt eestlasi, kuna miilitsa ujutas üle Petseri-venelaste laviin, kes leidis nüüd oma aja olevat tulnud. Petseri-venelaste kalduvust kommunismile illustreerib ka asjaolu, et 10 000 Petserimaa venelase kohta leidus 37 parteiliiget, sama suure arvu setude kohta 17 ning Võrumaa 10 000 eestlase kohta ainult 4.
Mõeldes NKVD hirmutegudele oma ohvrite kallal, ei saa mööda minna küsimusest – mis inimesed need küll olid, kes võisid valmis olla säärasteks jubedusteks ja toorusteks?

Vastata on sellele hoopis kerge, kui silmas pidada seda, et N Liidus on nn edutamise süsteem, mis annab teatud aladel piiramatuid tõusuvõimalusi vaatamata haridusele ja üldisele arenemisele. On loomulik, et sel teel kerkisid miilitsa ja NKVD teenistuses üles ja jõudsid kiiresti edasi kõige julmemad, tooremad, ebainimlikumad ja sadistlikumad tüübid. Nad valmistasid endile oma ohvrite kaudu ka tõusuteed teenistuses. Selle süsteemi rakendamine oli seda lihtsam, et N Liidus anti sõjaväelisi aukraade ka juhtudel, kui polnud üldse vastavat ettevalmistust. NKVD kaptenid ja leitnandid polnud tõeliselt saanud isegi allohvitseri ettevalmistust. Nii võime meelde tuletada, et põrandaalune kommunist Paul Keerdo, kel polnud mingit sõjaväelist ettevalmistust, tõsteti kohe kindraliks ja mõnigi reamees või allohvitser uhkustas poliitilise koloneli mundriga.
NKVD kui süsteem oli leidnud rahvamassi hulgas ka oma tegevusele sobivad inimesed. Selle eesotsas seisid „teenelised” sadistid, moraalselt allakäinud inimesed tõmblevate suunurkadega ja närvihaiged, kes leidsid endale naudingut süütute inimeste piinamises.