Kultuur ja Elu 4/2007

Kultuur ja Elu 3/2007

Agnes Ney graveerimas J. Lorupi klaasivabrikus 1930.a II poolel.

Agnes Ney – Eesti esimene klaasidisainer

tekst ja fotod: anne ruussaar

Agnes Ney kujundatud klaasesemeid on paljudes Eesti kodudes. Eesti klaasiajalugu oluliselt mõjutanud kunstniku elu oli samavõrd erakordne, kui tema loomingki.

Oma aja suurimas klaasitööstusettevõttes, Johannes Lorupi klaasivabrikus, vaid viis aastat kunstnikuna töötanud Ney jõudis meie klaasikunsti ajalukku jätta sügava jälje. Naabermaade vabrikute mustrite kopeerimise asemel hakkas ta julgelt kasutama Eesti motiivistikku, püüdes teadlikult eristuda välismaistest eeskujudest. Rahvusromantiliste mustritega dekoreeritud esemed said kiiresti väga populaarseks ning mõjutasid laiemalt siinset ettekujutust, milline võiks olla rahvuslik klaasese.
Eesti klaasiajalugu nii oluliselt mõjutanud kunstniku elu oli aga samavõrd erakordne, kui tema loomingki.

Petrogradist Eestisse

Agnes Ney sündis 1915. aastal Perogradis, kus tema isa Friedrich Ney töötas. Lisaks Agnesele oli Neyde peres teinegi tütar, 1910. aastal sündinud Hilda. Peale 1917. aasta pöördelisi sündmusi Venemaal hakkas perekond otsima võimalusi kodumaale tagasipöördumiseks. Isa püüdis perekonna vara likvideerida ega jõudnud kohe perekonnaga kaasa sõita. Ema, kes juba Petrogradis oli haigestunud, kiirustas kahe pisitütrega Eestisse ja jäi peatuma sugulaste juurde Ambla lähistel. Paraku osutus ema haigus raskemaks, kui algul arvati. 1918. aasta algul diagnoositi tal tiisikus, samal aastal ta suri ning mõlemad tütred pandi keerulistes oludes Punase Risti lastekodusse. Aasta hiljem jõudis koju isa, võttis tütred lastekodust ja asus nendega koos elama Tallinnasse Köie tänavale. Naise surmast sügavalt vapustatud Friedirch Ney uuesti ei abiellunud.

Nagu tuli ja vesi

Õed erinesid teineteisest nii välimuselt kui iseloomult. Vanem õde Hilda oli pikka kasvu ning tugeva kondiga, iseloomult äärmiselt tagasihoidlik, rahulik ja praktilise mõtlemisega. Agnes seevastu aga pisike ja habras, keevalise käitumisega tuisupea. Ühel 1920. aastate alguses tehtud fotol võime näha piduliku soenguga, valgetes sukkades ja pidulikus kleidis väärika olekuga Hildat, lillekimp käes. Tema kõrval seisab sassis juustega poisilik Agnes, seljas kiiruga teistele riietele peale tõmmatud kleidike, jalad määrdunud ja kingad hoopis ununenud – või ei jõudnud ta neid lihtsalt pildistamise ajaks jalga panna.

Metallikunstnikust klaasidekoreerijaks

Kuna perekond elas suhteliselt kitsastes oludes, otsustas praktiline Hilda õppida Tallinna Naiskutsekoolis õmblemist ja tikkimist. Tänu lahtistele kätele sai temast hinnatud õmbleja eraklientidele, hiljem töötas ta aastaid õmbleja ja kostüümidekoraatorina Estonia teatris.
Keevaline Agnes aga materiaalsest olukorrast ei hoolinud ning otsustas astuda Riigi Kunsttööstuskooli metall- ja filigraanehistöö osakonda, et saada kunstnikuks. Lisaks erialaainetele läbis ta ka dekoratiivjoonistamise kuruse, mida juhendas üks Riigi Kunsttööstuskooli tugevamaid ja karismaatilisemaid pedagooge Klara Zeidler. Just sellel kursusel omandatu sai määravaks, kui Ney peale kooli lõpetamist otsustas metallikunsti asemel hoopis klaasi dekoreerima hakata.

Töö Johannes Lorupi klaasivabrikus

Tehniliselt äärmiselt keerukas ning spetsiifilisi eelteadmisi nõudev ala oli Eestis uudne.
Klaasikunsti osakond loodi Riigi Kunsttööstuskoolis 1936. aastal ning väljaõppinud kunstnikud-kujundajad sel alal enne puudusid. Väikestes klaasi- ja kristallilihvimistöökodades kaunistati esemeid lihtsate ringide, triipude või ovaalidega, keerukamaid mustreid kopeeriti välismaistest kataloogidest. 1934. aasta alguses aga alustas Tallinnas tööd Johannes Lorupi klaasivabrik, mis hakkas erinevalt väikestest töökodadest, kus klaasi-kristalli vaid lihviti ja kaunistati, klaasi ja hiljem ka kristalli kohapeal tootma. Vabriku tegevus osutus edukaks ja nii tekkis vajadus lisada oma vormile ka eripärane kujundus. Kuna professionaale Eestis ei olnud ja välismaalaste palkamine oli küllaltki keerukas, kutsuti kunstnikuks 1930. aastate algul paarile väiketöökojale prooviks kavandeid joonistanud Agnes Ney. Noorukesele kunstnikule oli see vettehüpe tundmatus kohas, kuna klaasialane väljaõpe tal puudus ja nõu küsida polnud kelleltki peale vabrikus töötavate meistrite. Julge ja riskialti loomuga Agnes võttis pakkumise vastu ning asus energiliselt uurima klaasivalmistamise tehnoloogiat, mõistmaks paremini seda pretensioonikat materjali. Tema tihe kontakt erinevate klaasitöölistega (puhujad, lihvijad jt) pani aluse kunstniku ja meistrite vahelisele koostööle, kus mõlemad pooled vastavalt oma teadmistele-oskustele tegid ettepanekuid, parandasid vigu ning andsid nõu. Lisaks mustrite ja kujunduste joonistamisele õppis Agnes Ney ära ka graveerimise ja viis ise nii mõnedki oma kavanditest otse materjalile. Eesti Filmiarhiivis säilitatavas 1940. aasta algul vändatud dokumentaalfilmis Johannes Lorupi klaasivabrikust võime näha noort ja kaunist kunstnikku klaasitööliste keskel puhastamas kristallitoorikuid ja graveerimas kristallvaasidele keerukaid mustreid.

Kaunis vaas purjeka motiiviga Agnes Ney teostuses.

Loomingu eripära

Kuigi Agnes Neyl puudus klaasialane väljaõpe, olid tema kavandid tehniliselt hästi teostatavad ja sobisid materjaliga – ülimalt naiseliku ja nõtke joonega dekoorid olid sama õhulised kui läbipaistev õrn klaas ning kristall, millele need kanti. Tema lemmikmotiivideks olid graatsilistes, ekspressiivsetes poosides haprad tütarlapsed ja naisaktid. Neist õhkuv üksildus ja melanhoolsus on rõõmsameelse natuuriga kunstniku puhul ehk pisut üllatavad, peegeldades pigem varases nooruses üleelatud katsumusi. Lisaks naisfiguuridele joonistas Agnes Ney ka väikseid lapsi, purjekaid, viikingilaevu, linde, ämblikke, puid, lilli jpm. Erakordselt õnnestunud on tema kavandid kaladest. Rootsi tuntuimas klaasivabrikus Orrefors 1930. aastate algul populaarseks saanud ja kiiresti üle maailma levinud veealuse maailma kujutamine mõjutas ilmselt Neyd seda motiivi kasutama. Tema kõikvõimalikud kalad ja kalakesed ujuvad nii mererohtude, lainete kui lihtsalt veemullide vahel, moodustades hämmastavalt kauni kooskõla läbipaistva klaastaustaga.
Enim teatakse Agnes Ney loodud rahvusromantilisi kujundusi. Populaarseimaks osutusid tema peamiselt õllekannude ja taldrikute dekoreerimiseks loodud nn eesti stiilis vöökirjamustrid. Lisaks stiliseeritud mustritele on ta teinud ka keerukaid kompositsioone Eesti rahvarõivaid kandvaist meestest ja naistest, erinevaid Tallinna vaateid jpm. Omas ajas mõjusid need kahtlemata väga novaatorlikena, kuna seni oli klaasi ja kristalli puhul harjutud kaunistusmotiivina nägema vaid erinevaid viinamarjakobaraid või lillesülemeid.

Ney-Steinberg

Edule ja inspireerivale tööle lisaks saatis Agnes Neyd õnn eraelus. 1938. aastal abiellus ta suurärimees Ernst Steinbergiga. Kunstnikuna juba tuntud Agnes oma nimest loobuda ei soovinud ning kasutas edaspidi liitnime Ney-Steinberg. Kuigi paari vanusevahe oli suur ja võib arvata, et tegemist oli pigem mõistuse, kui tunnete liiduga, ei seganud see igati harmoonilist kooselu. Mees hoidis Agnest väga ja toetast igati tema töölkäimist ning loometegevust. Ka materiaalne olukord oli seni üsna kitsastes oludes elanud ja end ise ülal pidanud kunstnikule hoopis uus. Rahaprobleeme enam ei olnud, perel oli suur, moodne villa Nõmmel ja oma auto. Olmeprobleemidest vaba noor naine pühendus loomingule, aga elas täiel rinnal suurilmaelu.
Idüll purunes 1940. aasta riigipöördega. Nii Johannes Lorupi klaasitööstus, kus Agnes töötas, kui ka tema abikaasa ärid natsionaliseeriti. Lisaks elas perekond üle raske auroavarii, kui vene sõjaväe transportöör nende autot rammis. Naine pääses kergema põlvetraumaga, mees aga sai raskeid sisemisi vigastusi. Enne keerulist operatsiooni 1944. aastal palus Ernst Steinberg abikaasal Eestist lahkuda. Seda Agnes ka tegi, põgenedes vahetult enne vene sõjaväe sissetungi Saksamaale. Nii ei saanud ta pikki aastaid teada, et operatsioon ebaõnnestus ja mees suri.

Kodust kaugele

Laev, mille pardal Agnes sõitis, sai teel Saksamaale pommitabamuse ja vajus kiiresti põhja. Suurem osa reisijatest pääses õnnetuse hetkel lähedal olnud laevale, kuid kogu pagas uppus. Põgenikelaagrisse jõudes oli Agnese ainsaks varaks vaid seljas olevad riided ja käekott. Hakkaja naine müüs oma ehted, sõitis Saksamaalt Rootsi ning sealt väljasaatmishirmus edasi Inglismaale. Käeliselt äärmiselt osava inimesena õppis ta hambatehnikuks ning töötas mõnda aega erinevates hambaravikliinikutes. Mõnda aega raha kogunud, lahkus Ney Inglismaalt ja asus elama Ameerika Ühendriikidesse. Esmalt peatus ta Detroidis ning kolis siis edasi New Yorki. Kuna hambaravi naist ei võlunud, otsustas ta uuesti millegi loomingulisemaga tegelema hakata ja avas oma väikese moeäri. Nagu Eestisse jäänud õde Hilda, sai temastki nüüd õmbleja. Algul tegi ta kõik lõigetest valmistööni ise, hiljem, kui ettevõtmine juba piisavalt edukas oli, palkas juurde paar abilist. Tema kliendid olid peamiselt rahakad ameeriklannad, eestlannadele õmblemist ei pidanud Ney huvitavaks, kuna „need olevat lodevad ja vormist väljas”.

Kontakt kodumaaga

Peale Stalini surma, kui kirjavahetus Eestiga tasapisi taas võimalikuks osutus, hakkas Agnes kodustele kirjutama. Esmakordselt külastas ta kodumaad 1974. aastal, jäädes siia kuuks ajaks. Hiljem viibis ta Eestis veel kahel korral, 1977. ja 1982. aastal. Uuesti plaanis ta tulla 1986. aastal, kuid suri vahetult enne reisi ootamatult insulti.
Kuna Agnes Neyl sugulasi Ameerikas polnud, korraldas tema tuhastamise väliseesti kunstnikkond, urn põrmuga maeti kunstniku lähedaste sõprade, perekond Spargo, rahulasse Michigani osariigis Wyandottes.