|
Majad täis mälestusi
tekst: Mare Kask
Tallinna Linnamuuseum
Jätkame
sarja Tallinna majadest, mis peidavad endas koledaid mälestusi
(vt ka KE nr 2/2007). Tallinna Linnamuuseumi töötaja
Mare Kask kasutab kirjutises inimeste mälestusi, mida ta
on ajaloolasena ja Eesti Muinsuskaitse Tallinna Ühenduse
volikogu liikmena kogunud.
Nõukogude Venemaa
eeskujul ja pikaajalisel kogemusel rajas NKVD Eestimaalegi oma
asutuste võrgu. Teadaolevail andmeil hõlmas see
1940. a sügisest 1941. a varakevadeni 21 mitmesugust eriosakonda.
Nende tegevuskohad ja tegevus olid rangelt salajased. Mõnda
on siiski õnnestunud teada saada inimestelt, kes sellest
ämblikuvõrgust pääsesid. Pisut aitab kaasa
ka saksaaegne ajakirjandus.
Ma ei peatu siin NKVD peakorteril, mis paigutati EV Sõjaministeeriumi
imposantsesse hoonesse Pagari t 1, ega ka Tallinna vanglatel,
mis on inimestele üldtuntud. Kirjutan eelkõige majadest,
mille süngest minevikust teatakse vähem või hoopiski
mitte.
|
Wismari tänav 17 majas tegutses
tribunal.
|
Wismari tänava
tribunalihoones piinati 4. aug 1941. a surnuks Roman Kants
(„Linna Teataja” 5. nov 1941. a).
Tribunal tegutses ka Pikk t 11, nn Lloydi majas. Vangistatud viidi
sisse Laia tänava poolt. Siin mõisteti kohut kindral
Jaaksoni ja kolonel Tomanderi üle, mõisteti surmanuhtlus
kolonel Triigile ja major Välmele, ohvitser R. Vellingule.
SARKi tribunal tegutses ka Toompea lossis. 1940. a kuulati seal
üle 16-aastast Tallinna Reaalkooli õpilast E. R-i.
Taheti teada inimeste nimesid, kes olid takistanud kooli juures
asuva vabadussamba mahavõtmist. Ülekuulajaks oli kapten
Veršinin. E. R. ei saanud vene keelest sõnagi aru
ega rääkinud ka midagi. Selle eest tuli tal pea viisteistkümmend
aastat Venemaa vangilaagrites viibida.
Hoones Nunne ja Suur-Kloostri
t nurgal oli ENSV ajal Kalinini raj SAO. 1940–1941 ja
sõjajärgseil aastail oli seal nn raudtee NKVD; 1940–1941
peeti selles majas kinni peamiselt raudteelasi, keda tol ajal
massiliselt arreteeriti.
Eesti Korpusest äsja demobiliseeritud O. Piirsalu arreteeriti
ja viidi sinna 1945. a detsembris. Pikad öised ülekuulamised
ja piinamised, puupüsti täis kamber.
P. K. meenutab: „Raudtee julgeolek Nunne tänaval, sügavad
trellitatud keldrid. Ülakorrusel eeluurimine. Midagi eriti
metsikut ei tehtud 1948. aastal, natuke tõugati, oli külm,
ülekuulaja lõi püssipäraga näkku, kui
talle vastus ei meeldinud. Istusin umbes 2,5 kuud.” Nii Richard
S. kui ka hr P. K. meenutavad Nunne tänaval töötanud
„brünetti tumedasilmset meest nimega Jõhvikas”.
1945.–1947. a Pagari tänava vang hr L. Sipelgas kirjutab,
et just Nunne tänava raudtee NKVD-st toodi „ täiendust
„ teistesse vanglatesse. „Kuulsime õudusi sealsete
mõrtsukate tööst eestlaste kallal, sealt käis
läbi tuhandeid...”
Ka Kadrioru ilusad suured
eramud olid vägivalla tunnistajaiks. Lisaks garnisonihooneile
ja ohvitseride majale Tartu maanteel (kino „Eha” läheduses)
paigutati punaarmeelasi ka ärimees Smirnovi eramusse Jakobsoni
t 4. Ühest episoodist seoses selle hoonega kirjutab omaaegse
Päevalehe graafikaosakonna töötaja hr Veikesauna
tütar pr V. Veikesaun Moldovast Chisinãust.
1941. a elas Veikesaunade perekond Jakobsoni t 10. Nagu paljud
ajakirjanikud, oli ka hr Veikesaun pärast Eesti okupeerimist
tagaotsitav. Liiati oli ta seotud 1. detsembri 1924. a mässu
mahasurumisega. Teda varjas oma korteris näitleja Ilmar Tammuri
ema. Pr V. Veikesaun kirjutab: „ 28. augustil 1941. a jooksin
(isa otsinguil – M. K.) nendest majadest (Jakobsoni t 4 ja
3) mööda. Mina nägin, kuidas majast Jakobsoni t
4 kanti välja laipu. Selle maja keldrikorrusele oli ehitatud
mingisugune töökojaruum, uksega tänavale. Sealt
neid välja kantigi. Nägin viit laipa: mehed ilma üleriieteta,
aluspesus ja poolalasti, kaetud verelaikudega. Nad pandi veovankrile
ja kaeti kinni.” Nende inimeste äraviimist nägi
pr V. Veikesaun ilmselt seetõttu, et SARKilased kiirustasid,
polnud aega varjata, sakslased olid tulekul.
Maja Poska t 10
seinal on mälestustahvel seal elanud näitlejannale Betty
Kuuskemaale. Vähesed teavad aga maja sünget ajalugu.
1940. a võttis hoone oma valdusse Punalipulise Balti Laevastiku
vastuluure osakond. Siin asus Tallinna CMEPØ (Surm spioonidele).
Kadriorgu on endisi elanikke vähe jäänud, ilusates
majades elab palju muulasi, kuid nii mõnigi põliselanik
teab selles kinnipidamis- ja mõrvapaigas öö varjul
ja salajas toimunust.
Faehlmanni t 54.
Selle ilusa halli terrassiitkrohviga hoone keldriaknad on praegugi
seest kinni müüritud. Miks oli aknaile vaja kahekordset
müüritist, selgub hr P. S. jutustusest. Tema mäletab
1946. a sõjaväevalvet hoone õuepoolsel uksel,
nägi autotäit noori mehi hoonesse viidavat ja kuulis
ühe noormehe ahastushüüet. Nooruk jutustas nähtust
kodustele ja kuulis, et see ei olnud mitte ainus autotäis
inimesi. Sinna majja viidi ka noori naisi, enamasti maalt. Öösel
käivitati automootorid, et summutada hoonest kostvaid laske
ja karjeid.
Sünge kuulsuse
omandas ka maja Raua t 14 Fr. R. Kreutzwaldi t nurgal,
kui sinna asus 1940. a PBLi vastuluure osakond. Ka sinna vurasid
öösel kinnised veoautod inimestega, kellele algas sealt
vangilaagri- või manalatee. 1941. a talvel nägi Kadrioru
elanik hr H. G. viidavat sellesse hoonesse piklikke puukaste.
Selliseid kaste kasutati mõrvatute matmisel kirstudena.
1941. a augusti lõpul toodi majast suur grupp kinnipeetuid,
kes suleti lähedalolevasse laohoonesse. Ladu valati bensiiniga
üle ja süüdati. Kuna see toimus vahetult enne sakslaste
sissetulekut, ei hävitanud tuli kõike. Üks ohvreist
oli lennuväemehaanik hr Alfred Saare. Ta maeti Liivale. Sündmustest
jutustas mõrvatu poeg.
Pärast sõda sai Raua t 14 hoone omaaegse funktsiooni
tagasi. Ülekuulamisel käinud õpetaja H. T. meenutab,
et seal töötanud tõlgina tema õpilane
A. R., kes jutustas talle piinamistest ja öistest ülekuulamistest.
Taoline rääkimine oli ülirangelt keelatud. A. R-i
karistati rängalt, lisaks oli ta aidanud ka üht arreteeritut.
Narva mnt ja Sadama
t nurgal, umbes TPEdI uue õppehoone asukohal oli postkontorihoone.
See oli sõjajärgsel ajal tuntud SARKi kinnipidamiskoht.
Jutustaja H. U. järgi oli asutuse „eripära”
selles, et sinna koondati väga palju kultuuri- ja sporditegelasi.
Neilt kõigilt „sooviti” allkirja, nagu oleksid
nad teeninud vabatahtlikuna Saksa sõjaväes. Ruumid
olid pidevalt täis – üle saja inimese korraga sees
ning ülekuulamisi sageli. H. U. sõbralt saadi „vabatahtliku”
allkiri pärast revolvripäraga näkku peksmist. Siis
läks teekond Siberisse – 10 aastat metsatööd
vangilaagris.
Samal ajal tegutses
Narva maanteel teinegi taoline „asutus”: hall
terrassiitkrohviga hoone Narva mnt 18, mis oli Eesti ajal ohvitseride
elamu. 1944. a täitusid hoone keldrid ja muudki ruumid arreteeritutega.
Öösel toodi vangid üles kangialuse peal asuvasse
ruumi ülekuulamisele. H L. istus seal poolteist kuud. Edasi
viis tee Patareisse, Lasnamäe vanglasse ja siis Kolõma
kullakaevandustesse, kust A.L-il õnnestus imekombel tagasi
tulla.
Piritalt liigume Pirita-Kosele,
kus asub Tallinna tuntuim massimõrvapaik – Scheeli
krunt. Pankur Scheeli avar ja ilus suvilakrunt Pirita-Kosel
muutus pärast SARKilaste sinna asumist 1940. aastal süngeks
ja ohtlikuks. Seal mõrvatutest on teada 78 inimest. Kõik
need hooned ja territooriumgi asukohaga Kose tee 9 on praeguseni
Tallinna garnisoni kasutuses, ümbritsetud plangu ja okastraadiga.
1940. a elas Pirita-Kosel üks selle paiga esmaasustajaid
1912. aastal – kirjanik E. Peterson-Särgava oma lastega.
Kirjaniku tütar Juta Särgava rääkis NKVDlastest
episoodi, mis toimus 16. augustil 1941. a. Sel päeval korjas
Juta koos Aino Kallase tütre Laine Määr-Kallasega
oma koduaias marju. Laine tütred Õie ja Sirje viibisid
ka aias. Kose teel hulkusid kaks SARKi sõdurit. Üks
neist hakkas daamide läheduses olevat telefoniposti tulistama.
Üks kuul, kas tahtlikult või tahtmata, tabas Laine
Määr-Kallast otse meelekohta, ta suri pea silmapilkselt
Juta silmade all.
SARK hõivas maju
ka Tallinna vanalinnas. Hr R. Anton jutustas nn kummituste majast
Lühike jalg 9, kus aastail 1940–1941 kummitas taas
kõvasti. Aga mitte hall ega must munk, mitte ka daam rohelises
koos peenejalgse koeraga, vaid SARK, kes oli selles majas osa
ruume ja keldri hõivanud.
Jutustaja sõjakaaslane elas tol ajal Lühike jalg 9
oma onu juures. Ta ärkas sageli hoone allkorruselt kostvate
karjete ja summutatud paukude peale. Ka märkas ta, et varahommikuti
sõitis hoone otsaukse juurde Taani Kuninga aia poolt vana
must „Ford”. Sellest uksest laaditi autole mustadesse
kottidesse õmmeldud laibad. Sõit läks sadamasse,
sealt kaatriga merele, kuhu laibad uputati. Võib-olla aitab
see fakt seletada paljude inimeste salapärast kaduma jäämist.
Eesti rahva küüditamisega
14. juunil 1941. a on seotud mõnigi Tallinna maja.
Vabaduse platsil asuva Majaomanike Pangamaja (hoones on praegu
kohvik „Moskva”) ruumidest sai 1940. a osa endale Kergetööstuse
Rahvakomissariaat. Selle asutuse IV korrusel asunud salaosakonnas
koostati küüditatavate nimekirju. Osakonna juhataja
oli Stepanov, kaastöötaja Tšelkanov ja sekretär
prl Tuulevald (1942. a 8. apr „Eesti Sõna”).
Küüditamise
Vabariiklik Staap asus Mere puiesteel kinohoones „Grand Marina”.
Sinna kogunesid 1941. a 13. juuni öösel küüditamise
korraldajad eesotsas SARKi ülema Boriss Kummiga. „Grand
Marina” (hiljem „Ars”) põles Teise maailmasõja
ajal maha. Tema asemele ja asukohale ehitati stalinlikus stiilis
Ohvitseride Maja.
See Tallinna-matk oli täis süngeid mälestusi. Hooned
koos nende müüride vahel kannatanud inimestega on meile
ajalugu, mida on vaja meenutada ja talletada.
|
