|
|
Oma elu-ilma hoidmisest kristlikus
maailmas
tekst: Kalle Eller
Jälle
on ees aastavahetus ja paljudel inimestel on aeg võtta
kokku elat elu ja pyyda mõtestada tulevat. Nõnda
on see nendel inimestel, kel Isanda Kristuse synnipäev ning
selle järele tulev vana aasta lõpp ja uueaasta päev,
nõnda on see enam-vähem ka meil, maausulisil.
Mõistagi
ei ole meil mingit isanda syndimise päeva ja uueaasta päev
on ka mitu päeva varem, aga see tagasikaemine ja edasivaatamine
on ka meil. Pööripäev on meile ka Vana Jõul
ja jõuluaeg hakkab meie jaoks seega mitu päeva varem.
Siis, kui on jõululaupäeva õhtu, täidavad
tänased maausulised paljut meie rahva kombeist ning tavadest,
yldiselt peame lusti ning järgmine, ristiusklike esimene
jõulupyha on meile uueaasta päev.
Jõululust nagu
esivanemate aegadel
Vana Jõul,
elu yle järelemõtlemine ning kokkuvõtmine on
meile väga tähtis. Siis on aeg hardamaiks tundmisiks.
Koguni oma vanust arvestame me vana jõulu järgi, sest
just siis loeb maausuline end aasta vanemaks, mitte siis synnipäeval
sellele eelnend aastal. Noor inimene, kel viieteistkymnes synnipäev
on aasta jooksul möödund, saab maausuliste hulgas täisinimese
õigused ja muidugi ka kohused, siis laps pole enam laps.
Maausuline viib vanajõulu päeval välja tuha ja
õhtul tehakse uus tuli, yheksast kodumaisest puuliigist.
Sellest, kuidas see tuli põlema läheb, vaadatakse
märke saabuvaks aastaks. Vahepeal pannakse natukeseks siiber
kinni või kriisad peale ja lastakse elamisse parasjagu
suitsu, sest sel yheksa puu tulel nii kui selle suitsulgi on eriline
vägi. Seda jõudu ning seda väge tunneme ja tunnetame
me kõik, kes seda tuld on teind ja teevad.
Jõuluaja söögid on meil samad meie rahva laiemalt
tunt toidud, vast ehk vanajõulu tule ees istudes on meil
sihuke kraam nagu pähklid, rosinad ja vast ehk suurima erinevusena
natuke kuivatet liha, kui on korda läind seda teha või
hankida.
Joogiks on meilgi muidugi õlu, ehk suurema austusega sesse.
Kangemat kraami maausuline pruugib vähem, otse keelat see
pole, aga ei soosita. Lõunamaine ehtne marjaviin on vast
ehk suuremas lugupidamises kui laiema rahva seas.
Osavõtmisega kogu rahva pidudest on nii, et jõuluõhtuga
koos muude inimestega saame me kyllalt hästi toime, mida
enam talurahva vanade tavadega see kooskõlas, seda meeldivam
meile. See 31.-l aga kõige oma paugutamisega on nii mõnelegi
maausulisist suhteliselt raskesti talutav.
Tavalised
maausulised, erandlikud kristlased
Kysida võib,
kuidas me end tunnemegi suhtelise vähemusena omal maal ja
oma rahva seas. See võiks olla vastat mitmeti. Yhelt poolt
on kogu meie rahva hinges ja kombeis ning maailmakäsitamas
ikkagi kyllaltki palju maausku või selle säilmeid.
See ja veel miski, mida võiks nimetada yhise vere hääleks,
hõlbustab seda vähemuses olemist. Teiselt poolt on
seesugune keerulisevõitu asi nagu erandlikkus või
tavalisus ning nende asjade suhtelisus. Kuigi lapsepõlvest
peale teada ja tunda, et see meie oma ilm, mis tykati ja praegu
võib osutuda erandlikuks laiema rahvaosaga võrreldes,
oli kord esivanemate aegadel kõige tavalisem. Nii et mõndapidi
just meie olemegi need tavalised ja hoopis kristlased on siin
erandlikud. Eks läbi ja lõhki kristlik-õhtumaise
kultuuri kandjad meie rahva seas ole tänapäevalgi seda.
Muidugi on see viimane isikuti erinev. Reeglina on ehk nõnda,
et need meist, maausku inimesist, kes on ses ilmas kasvand, on
enam võimelised vältima erandlikkuse häda ja
pitsitust, hiljem liitunuid vaevab see enam.
Maausulisena
kristlikus maailmas
Aga ega see korraga
kahes ilmas elamine ikka päris kerge asi pole. Ilmad on ju
lõppeks ypris erinevad, paljuski otse vastanduvad. Kristlik-protestantliku
maailmakäsitamisega inimene kipub ymbritsevat, puid-elajaid-mutu-putukaid
hindama inimesele kasulikkuse seisukohast, seda kõigele
moodsale öko-ilmavaatele vaatamata. Meile on kõik
võrdsed, puu on minuga võrdne, aga vana suur puu
võib olla suurema väega kui mina.
Meie jaoks on kummastav see patu ja andeksandmise värk. Meie
ilmas ei saada midagi andeks, kõik halb, mida teed, on
tehtud ja jääv ning jääb vaid yle seega edasi
elada. Ainuke võimalus on pyyda edaspidi siis seda paha
mitte enam teha ja elada nii, et teht halb teeks järjena
ja jätkuna võimalikult vähe uut halba.
Pool maausust
peitub maakeeles
Kui me võtame
uskuda, et keel, mida kõneleme ja milles mõtleme,
määrab väga suures ulatuses kõik selle,
milline on meie maailm, siis peaks ju olema maausku inimeste ja
n-ö keskmiste eesti inimeste maailmad ysna sarnased ja lähedased.
Mõnes mõttes see nii kindlasti ongi, samas aga paljuski
tuleb sedastada suurigi erinevusi. Kõigepealt suhtumine
oma keelde, selle väärtustamine.
Maausku inmesele on maakeel ylimalt tähtis asi. see on pyha,
see on suur osa esivanemate pärandist. Mõneti pole
liialdus öelda, et pool maausust peitub maakeeles. Vaja vaid
kuulata seda sealt keelest kostvat ja osata sest aru saada.
Maakeeled
ja eesti keel
Esimene suur erinevus
on see, et maakeeli on palju ja kõik nad on võrdselt
head. Võro maakeel pole kustki otsast halvem kui saare
maakeel, Jõvi (Jõhvi) maakeel sama hea kui mulgi
keel.
Keskmise eestlase sygavamas teadmises on nn murded alaväärtuslikud
või vähemalt vähema väärtusega n-ö
kirjakeelest. Viimase väärtus sõltub justnagu
sest rafineerimistööst, mida kirjamehed mitme põlvkonna
jooksul on tema kallal teind, mis sest, et esimesed paar-kolm
põlve olid nood saksad, seejärel tuli paar põlve
kyll omaverd, aga põhjalikult saksa koolis käind,
siis põlv venekeelset kooli. Igalt poolt saadi siis ideaalid,
milline peab olema yks keel ja seda oma siis pyyti neile ideaalidele
lähemale saada-viia.
Maausku inimene mõtleb ja tunneb omas keeles. Igal meist
on oma maakeel ja see päris oma on igale see kõige
kallim keel. Ka kõige suuremad ja tähtsamad asjad
on omas keeles, ei ole vaja võõraid, n-ö maagilisi
sõnu. Me ei tea, mis on energia, mis on aura. Rituaal on
ikkagi kombetäitmine – talitus või koguni taig.
Yhe keele sõna tähendus ei kattu kunagi sajaprotsendiliselt
teise keele sõnaga. Nii on asi ka meil. Eesti keele sõna
“kultuur” puudub maakeeles. Meil on sõna “elm”,
tuleneb muidugi sõnast “elama”, just samamoodi
kui “surm” sõnast “surema”, aga see
katab ehk kaheksa kymnendikku kõigest sest, mis on kultuur
eesti keeles. Yhelt poolt tähendab “elm” veel yhte
ja teist, mida pole võimalik väljendada “kultuur”-sõna
läbi. Aga näiteks “pärmiseente kultuur tehissöötmel”
on pigem “viljelm”. Naljakas sõna muidugi, justnagu
mõni Saksa keiser!
Võõrad
hääled ja sõnad ei parenda keelt, vaid lõhuvad
seda
Keelel on omad seadused,
need on keeles endas, need ei olene meist, või kui, siis
meist kõigist ses keeles eland põlvedest kokku.
Kui neid seadusi rikkuda, hakkab keel lagunema. Võib-olla
kyll mitte kohe. Nii on keelel omad hääled, häälikud
ja võõraid hääli ei tohi sinna tuua. See
hakkab tööle ja keelt lõhkuma ning teeb seda
järjest kiiremini. Toodi meile sisse need š ja f ja
prooviti omal ajal tuua ka ja nyyd ongi meil “raffas”
ja “jõffikas”. Kuski seal on ka see alus, miks
nyyd juba kõlab: “ei olä” ja “nõmä”.
Eks ikka alaväärsusest ju toodi sisse need võõrad
hääled, et kuidagi paremaks teha oma keelekest. Sõnad
muidugi peale selle. Misasi on “kunst” ja milleks seda
sõna ikkagi vaja läks? Oma on kindlasti ju kehvem
või siis kuidas? Meile on sõna “taidleja”
hoopis enam, kui seda eesti keeles, kus see peab tähendama
miskit haledat põlve otsas nikerdajat. Sõna “taidur”
on meile kyll samuti midagi suurt ja vägevat, ainult käänduma
peab ta “taidru”, s.o nagu “kangru”.
Nõndaviisi elame meie Suure Mandri lääneservas.
Eesti keeles on see Euraasia. Euroopa on meile kaks asja. Yks
oleks õhtumaine kirik, maailmavaade, õhtumaine yhiskonnakord.
Teine mõiste on Suure Mandri Lääneneem. Selle
eraldusjooneks mannerlandamast on jutt Gdanskist Odessani. Lääneneeme
rahvaste ja maade hulka me päris kindlasti ei kuulu. Eks
see Euroopa olegi ju yks segane asi. Iisraeli osavõtud
Euroopa meistrivõistlustel või Eurovisiooni laulmisel
on hea näide.
Suurel mandril on teisedki neemed. Viiburist Valge mereni eraldub
Loodeneem; need, keda tuntakse tšuktšidena, on Kirdeneemel,
tamilid aga Lõunaneemel. Iisrael ongi ju yks Edelaneeme
maid, see neem eraldub Basra-Trabzoni joonega. Ookeanid on meile
ilmamaamered ja nõnda me tunneme ja tajume maailma yldisemalt
omakeelsena ja oma poole pealt vaadatuna.
Sõna
väest
Mõnegi sõnaga
on asi nii, et meile tähistab yks sõna midagi suurt
ja keskset, eesti keeles on see sõna pisike ja sageli vaid
tingliselt seot meie ja vana tähendusega. “Jumestama”
on meile kas mõttetu sõna või siis otse vale.
Kui inimene on kaotand oma jume, siis mis aitab või keda
petab tema yle võõpamine?! Meie jaoks on sõnad
“jumi” ja “jumal” lähedalt seot mõisted,
nii, nagu ennemuistegi.
Yks näide asjadest, mis on maakeeli ja eesti keeli täiesti
vastupidi. Meile on nõid kas just hea, aga pigem ikka heapoolne
tegelane. Ta on sama asi, mida eesti keeles uuemal ajal tähistatakse
evengi sõnaga “šamaan”. Põhjametsarahvaste
asjataja, synnipäraselt erivõimetega yhiskonnast tunnustet
tegija-teadja. Eesti kultuuris on tugevasti sees õhtumaine
halvustav tähendus, “kuri nõid”, “nõiamoor”.
Hea jaoks on eesti elmas “võlu-”, “võlur”.
Meile on vastupidi, “kuri võlu”, “võhl”.
“Võlusõna” on meile miski, miska saab
vaid halba teha, nõiasõna on palju parem, siiski
kyll kardetav ja peamiselt on lihtsalt “sõna”.
Luges sõnad peale.
Tänane eesti elm ongi säärane, et sõnal
on väga vähe väge ja väärtust. Siis ongi
vaja “tähendamissõnu”, vägisõnu
või kogunisti võlusõnu. Aga ikka jääb
väheks.
Oma elu-ilma
hoidjad
Ega me ju iseennast
nii väga üksikuina tunnegi. Kõigepealt uurali
rahvaste oma-ilmad, mis keelte suurtelegi erinevusile kaemata
on vägagi omad. Edasi on kaugemad, ent kyllalt lähedaste
teiste, evenkide-eveenide, nana-rahvaste, odulite-vadulite omad
ilmad ja kogu ameerikate esimese rahvuse või põlisrahvaste
ilmad. Kui aga võtta, et teistel on siin kristlik maailm
ja oikumeeniline kristlus, siis meist mitte väga võõrad
mõtted pole hiina tao-usu ega jaapani shinto tõdemised.
Veelgi enam teistmoodi, aga kristluse-islami-judaismiga võrreldes
ometi lähedasemad on omad usud Polyneesias, Indoneesias,
Indias, kõikide tumedanahksete rahvaste juures kahel lõunapoolsemal
mandril.
Ameerikate põlisrahvad usuvad, et seni, kui nemad ning
nende ilmad on olemas, pysib ka maa, pysib elu. Kui nemad peaksid
kaduma, hukkub kõik. Eks meiegi, siinsed maausku inimesed,
ole osa ses elu-ilma hoidmises.
Yhte usume ning teame me aga kindlasti. Seni, kui siin, sel maal,
Maa-maal on alles veel mõni maausku mees või naine,
pysib see maa, pysib see keel, ei lahustu see veri. Kui aga peaks
tõeks saama pappide ja jutlustajate soovunelm ning sest
maast saaks põhjani kristlik, kaoks see peagi kõik.
Võib-olla juba paari inimpõlvega.
Kui sa ennast ei hinda, oma vanemaid ei austa, ei hinda sind siin
keegi, ei austa kuski yks hing!
|
|
|
