Kultuur ja Elu 4/2007

Kultuur ja Elu 3/2007

Rootsi sõdurid kannavad oma langenud kuningat Karl XII. Gustaf Cederströmi maal.

Karl XII – kas langemine või mõrv?

tekst: jüri liim

Sissejuhatus Karl XII mõrvaloole

Läbi aegade on Vene impeerium alati tapnud ning tapab ka kaasajal ning tulevikus. Mõrvatakse isikuid ja rahvaid ning kui vaja, siis salaja. Taolisi mõrtsukatöid sooritatakse üpris sageli. Siin lasti ja lastakse käiku kõik vahendid alates kavalusest, julmusest ja lõpetades alatuse ning pettustega. See käib täiel määral ka rootslaste kuninga Karl XII mõrvaloo kohta. Siin olid kuninga saatuses määravaks Peeter I soovid ja salastatud initsiatiiv.
Rootslaste kuninga mõrvamist on viimasel ajal veidi käsitletud ka Venemaal, kuid hoopis omamoodi, stiilis: Venemaa vaenlasele tehti ära. Siin ei unustata veel lisamast, et kõik, kes Venemaa vastu ühel või teisel moel astuvad või tegutsevad, saavad karistatud. Parim karistus on ikka ja alati surm. Siin on kõik vahendid lubatud, ka radioaktiivsed mõjutamisvahendid, nagu neid viimati kasutati endise KGB-lase vastu.
Stalini ajal oli NKVD-l (KGB-l) surmapõhjustest käibel kõikvõimalikke variante, milliseid kanti ametlikesse dokumentidesse. Paar stiilinäidet, akti kanti siit ilmast lahkumise põhjustena näiteks: suri õhuvaeguse kätte; suri aju (või südame) töö lakkamise tulemil. Tegelik põhjus esimesel juhul oli: poodi üles. Teisel ja kolmandal juhul aga kihutati kuul pähe või südamesse. Mõrtsukatel jäi õigust ülegi, sest surm tulenes tõesti neist „vaegustest”. Targu jäeti kirja panemata, mis või milline toiming tekitas need vaegused.
Kaasajal võib Venemaalt ja impeeriumimeelsetelt venelastelt kõike oodata, juba ainuüksi seepärast, et järjest võimenduv ja ülbemaks muutuv putinism annab valede ja terroriaktide käivitamiseks loa. KGB putinism planeerib surmkindlat uue slaavi usu levitamist maailmas, eelisjärjekorras naaberriikides, nõukogulaste okupatsiooni all olnud rahvaste hulgas.
Ajaloolist tõde on vaja esile tuua. Sellest saab ja tulebki õppust võtta.

Legendide varjust tõe leidmine

Siin on tegu üpris kauge minevikuga, sooritusega ligemale kolm sajandit tagasi. Karl XII, temast räägiti Eestis, eestlaste hulgas ja mitte ainult, arvukalt lugusid – kangelaslegende, üks ikka lennukam kui teine. Kuid meie rahva mällu on legendaarne Rootsi sõjamehest kuningas jäänud kui inimlikkuse kehastus ja sellest tulenevalt temast ka lihtrahvalikud pajatused. Ega´s muidu ole siiani käibel meenutuslikud sõnad nii juttudes kui ka lauludes: Hea Rootsi aeg.
Legendid legendideks, kuid Karl XII surmaga seondus nii tol ajal kui ka kaasajal arvukalt küsimusi ja küsitavusi. Ometi ei saa tõde alatiseks vaka alla peita. Teateid tegelikest sündmustest, kuninga surmaga kaasnenud otseseid ja kaudseid asjaolusid on ikkagi ilmsiks tulnud.
Aeg-ajalt on Karl XII surma asjaolusid käsitletud ka Venemaal, kuid seda tavaliselt ikka nii, nagu neile vaja. Tegelikke fakte on kas varjatud või vassitud.
Kuna noor sõjakas rootslaste kuningas oli tihedalt seotud ka Eestimaaga, siis on igati omal kohal käsitleda lähemalt ja täpsemalt tema surmaga seonduvat. Eks siis igaüks ise otsusta, kui veenvad või mitte on ajaloolised arhiivimaterjalid.

18-aastaselt kolme riigi vastu sõtta

Karl XII oli oma käitumiselt lihtne, kuid samas läbinisti rüütellik. Nii arvasid isegi tema peamise rivaali Peeter I kaasaegsed. Ega siin tasugi millegi üle imestada, kuna Venemaa tsaari ümbritsesid arvukad Euroopast tulnud spetsialistid. Sellest lähtuvalt siis ka arusaamad tõelisest rüütellikkusest.
Juba noorukina oli Karl vägeva füüsilise vastupidavusega. Nurisemata kannatas alati kõiki lahinguretkedel ettetulevaid raskusi ja puudusi. Nurisemata sõi kõige lihtsamat kättesaadavat toitu, leppides ka ainult leivaga. Kui leiva peale oli määrida võid ehk hammustada kõrvale praetud liha, siis seda pidas kroonitud sõjamees maiuspalaks. Kui vaja, rüüpas vett peale kas või rabalaukast.
Kuningas ei allunud mitte mingisugustele maistele ahvatlustele, luksusele. Ta elas pidevalt karmi spartalikku elu nii rahu- kui sõjaajal. Niisugused olid tema elulaad ja tõekspidamised. Kui kuningas külmetas sõjaretkedel oma välitelgis, siis kuumutasid sõdurid talle soojenduseks täismetallist või kivist kahurikuule. Just tema lihtsuse ja inimlikkuse tõttu armastasid teda sõdurid. See lugupidav armastus oli piiritu, ustav ja ennastohverdav.
Karl XII alustas oma sõjateed Venemaa vastu 18-aastaselt, sõdides samal ajal ka veel Poola ja Taaniga. Kuningas tundis ajalugu ja armastas end võrrelda inglaste vapra kuninga Richard Lõvisüdamega. Tema üheks meelisüteluseks oli: „Mina, nagu ka Lõvisüda, valitsen selleks, et sõdida... ja mitte vastupidi!”
18-aastane kuningas purustas aastal 1700 Peeter I väed pea täielikult. Vene armee armetud riismed taganesid paanilise kiirusega oma riigi metsadesse. Mõni aeg hiljem hakkas peksasaamisest veidi toibunud Peeter Suur aga oma valduste sügavuses kokku klopsima uusi vägesid. Habemike suurte jõudude moodustamine ja kokkukoondamine igati õnnestus...
Siis aga tuli aasta 1709 ning rootslastele traagiline Poltaava lahing. Venelaste arvuline ülekaal oli tohutu ja selle vastu oli võimatu edukalt võidelda.

Karl XII Türgis

Peale ränka kaotust ei olnud Rootsi kuningal teist võimalust kui pöörduda türklaste, Venemaa põlisvaenlaste poole. 1710. aastal sai Karli luure teada, et Peeter Suur valmistab Balkanil ette sealsete slaavlaste türklastevastast ülestõusu. Sellest teavitas kuningas isiklikult Türgi sultanit Ahmed III. Karl mainis: „Balkani slaavlaste liitumine Venemaaga muutub jõu poolest nagu hiigellõviks. See lõvi kisub tükkideks Türgimaa ja Euroopa. Kevadel oodake oma maadele moskoviite.” Karl XII palus sultanilt endale väge suuurusega 50 000 janitšari, kuid tingimata vaprat ja julget võitlejat. Kuninga üks ütelusi sellega seoses oli: „Selle väega ma paiskan tagasi venelased ja raiun nad tükkideks.” Moslemite peamees ettepanekuga ei nõustunud, oli aga nõus sellega, et kristlasest kuningas saadab türklaste väge kui sõjaline nõuandja. Karl kasutas seda võimalust, see on ikkagi parem kui mitte midagi.
1711. aastal Pruti jõe kallastel Karl XII poolt soovitatud kaval taktikaline manööver võttis moskoviidid piiramisrõngasse. Türklaste saamatus ja Karli nõuannete ebatäpne täitmine võimaldas aga enamusel venelastest rõngast väljuda. Neile vene soldatitele tundus see nagu taevane ime, surmasuust pääsemise eest tänati hiljem kaua ja põhjalikult taevast.
Venelaste peavägede taandudes ja sõjast kiiruga lahkudes alustasid türklased Balkanil laastamistööd. Peale türklaste poolset veresauna tõotasid serblased Karlile julma kättemaksu, sest pidasid just teda oma tragöödias peasüüdlaseks.

Kuninga naasmine koju

Rootsis oldi peale Poltaava lahingu kaotust Karli suhtes üpris kriitilised. Leebumise osas tegi aeg siiski oma tööd. Kuigi kodumaal oli kuningal ka vastaseid, otsustas väejuht 1714. aastal naasta koju ja hakkas seal koguma uut väge. Selleks kulus mõni aasta.
1718. aasta sügisel läks Karl jälle sõjaretkele. Sedapuhku võeti millegipärast sihikule allumatud norralased. Kuningas kamandas oma soldateid ründama viikingite järeltulijate Fridrichalli tugevat kindlust. Lahing käivitus ja selle kulgedes valmistusid norralased juba alistuma paratamatule lõpptulemile. Siis aga jõudis nendeni jalustrabav teade: Karl on langenud!
1718. aasta 30. novembri õhtul vaatles kuningas lahingu käigus pikksilmaga kindluseseinu, kui teda tabas pähe juhuslik kahurikuul! Tol ajal sellest traagikast just nii teadustati. Kuninga pea oli niivõrd vigastatud, et teda tuli matta kinnises kirstus. Taoline matmine on tõde, nagu seegi, et pea oli tugevalt vigastatud. Et kolju purustused olid niivõrd suured, siis järeldati, et seda võis teha ainult mingi väiksem kahurikuul.

Reeturi kummaliselt suure ­purustusjõuga musketikuul tabas kuningat paremasse meelekohta.

Lask omade seast

Juba kuninga surma järel tekkis kahtlusi hukkumise asjaoludes. Selleks oli põhjusi nii ühelt kui teiselt poolt. Kuninga langemine oli paljudele vägagi kasulik. Pikad sõja-aastad olid Rootsi riigi majandust tugevalt tühjendanud. Kindlasti olid tema surma üle rahul ka järglased, kes lõpuks ometi said kätte ihaldatud kuningakrooni. Ka kaasajal salastatakse kõrgete isikute mõrvad kauaks ajaks, ei olnud selles osas paremad ka Rootsi tollased valitsejad. Kuninga hukkumise tegelikku põhjust hoiti saladuses ka seetõttu, et ei teatud sooritatud teo tegijat. Ei teatud, kuid aimati!
Pikka aega ei lubanud Rootsi järgmised kuningad Karli hauda avada ja kõike üle vaadata, kontrollida kuulduste paikapidamist või mitte. Alles 1917. aastal see luba anti. Ja siis hakkasid tulema üllatused. Selgus, et Karl XII ei surnud mitte kahurikuuli tabamuse tõttu. Tema pead oli tabanud musketikuul!
Ütlete, et mis siis, lahingus juhtub kõike, eriti kui norralased annavad tihedat tuld kindlusemüüridelt. Norralaste kuuli aga võis kohe välja jätta, sest Karl XII oli ligemale kaks korda kaugemal nende laskeulatusest. Tolle aja musketid lihtsalt ei olnud võimelised tulistama nii kaugele ja pealegi nii täpselt.
Sensatsioonilised üllatused jätkusid: musketikuul oli tabanud kuninga paremat meelekohta ja väljunud vasaku silma lähedalt. Kuuli liikumise trajektoori kindlakstegemine näitas, et surmalask sooritati mitte eest, vaid tagant ja paremalt poolt. Seega tuli lask omade seast! Kes siis ometi?
Hoolikas arhiividokumentide uurimine näitas, et mitte ükski kuninga lähikonnas olnud rootslastest ei saanud seda lasku märkamatult sooritada. Ometi oli Rootsi pealinna muuseumi fondides tallel üks musket, mis korjati üles peale kuninga tapmist. Selle relva leidis lähikonnast kuninga isiklik sekretär, kes oli leiule lisanud ka omapoolsed kirjalikud seletused. Relv avastati 150 sammu kauguselt ja kuningast paremalt poolt, just samast kaitsekraavist, kus seisis ka kuningas.
Uurijad tulid järeldusele, et isegi need 150 sammu olid tolle aja siledaraudsetele musketitele liialt kauge, ilmselt just seetõttu ei osutatud tollal leitud musketile tähelepanu. 1917. aastal panid uurijad aga tähele, et musket ei olnud mitte siledaraudne, vaid sisselõigatud soontega, mis võimaldavad lasta tunduvalt kaugemale – ja mis peamine, ka täpsemini. Sellise relva kuul võis läbida ka mainitud 150 sammu (jutt oli sammudest ja mitte meetritest). Seega leiti tapariist juba kuninga mõrvamise ajal.
Vast oleks vaja juhtida tähelepanu veel ühele asjaolule. Teatavasti oli hukkunud kuninga koljupurustus musketikuuli kohta liiga suur. Paistab vägisi, et ka kuul oli eriline, võimalik, et tegu oli lõhkekuuliga. Seega oli tegemist igakülgse relvatäiustuse variandiga. Kes nii kindlal plaanilisel eesmärgil täiustas seda musketit?

Mõrvari slaavi jäljed

XVIII sajandil sisselõigatud soontega musket maksis ränka raha ja neid oli käibel väga vähe. 1918. aastal uurisid seda relva hoolikalt vastavad eksperdid. Relva puuosalt avastati vaevumärgatava slaavi kirillitsas sõna „Gudovitš”. See oli nimi ja noil aegadel üpris tavaline relvade tähistamise tava. Nimi Gudovitš aga oli (on) üpris kindlalt serbia päritolu. Kas see on musketi omaniku nimi, serblase nimi? Kas tõesti viis keegi serblane ellu kaasvõitlejate tõotuse: maksta oma rahva 1711. aasta kannatuste eest kätte Karl XII-le?
Need arvamused jäidki teatud ajani legendi tasemele. Nõukogude Liidu teadlased, uurides Peeter I tegemisi puudutavaid Kremli arhiivimaterjale, avastasid neis midagi. Ühes Peeter Suure aegses dokumendis pajatatakse, et 1719. aastal ilmus Poolamaale keegi serblane nimega Andri Gudovitš. Millegipärast oli see serblane niivõrd tähtis, et võeti vastu Poola kuninga poolt. Too aga oli teatavasti Peeter I tugev liitlane võitluses Karl XII vastu. Eriliselt pidulikul vastuvõtul omistas Poola kuningas Gudovitšile krahvi tiitli ja erivapi. Mille eest, mis põhjusel? Vastuse annab Poola kuninga tekst austatule-autasustatule: Arukuse ja täpse silma eest salateos!
Aasta hiljem saabus krahv Gudovitš Peetri kutsel Venemaale. Ka seal võeti teda suurte auavalduste ja autasudega vastu. Temast sai alguse Gudovitšitest krahvide põlvkond Venemaal. Eriti tuntuks sai neist esimese krahvi lapselaps Ivan Gudovitš, kes jõudis kuni kindral-feldmarssali paguniteni ja oli Paul I ajal Moskva kindralkuberneriks. 1797. aastal autasustas Paul I mainitud kuberneri selle perekonna vapile ühe lisandi juurdepanemisega (lõhe kivimüüris).
Vene imperaator täpsustas vapitäiendust terminiga: Kui krahvi teeneid kindlusemüüride piiramisel. Kõik ülejäänu vapil oli ja jäi nii, nagu oli andnud ja kinnitanud Poola kuningas. Vapil on veel ka nool, mille heraldika tähendab: On osutatud teene tabava noolega (laskmisega). Vapil paikneb samuti linti mässitud mõõk, mis tähendab: Tappis rahu saavutamise nimel.
Seega siis tulistas serblane Andri Gudovitš täpse lasuga rahu nimel musketist kuuli pähe Rootsi kuningale. Sai selle eest tiitlid, autasud ja karjääri endale ja järeltulijatele, suured austusavaldused tolle aja Poola ja Venemaa valitsejatelt. Nii oli ajaloos ja taolisi või teistsuguseid veretegusid tehakse ka kaasajal. Nagu siis, nii jäävad ka nüüd paljud mõrvad, just poliitilised, saladuskatte alla. Saladused tagavad tegijatele, teadjatele ja ärakasutajatele võimu ja heaolu.