Kultuur ja Elu 4/2007


Kultuur ja Elu 3/2007

 

 

 

 


Postimehe komnoorte uus Eesti ajalugu

tekst: Peep Varju
Memento Tallinna Ühendus

Aitäh ajaloolasele Jaak Valgele selle eest, et ta söandas uurida Moskva arhiivides samu dokumente, ­millest Magnus Ilmjärv oskas avastada sensatsioone.

Kaheksa aastat tagasi saime tänu Postimehele teada, et eesti rahva seas kõrgelt hinnatud esimene president oli tegelikult venelaste poolt kinnimakstud reetur. Saime teada sedagi, et Ilmjärve arvates N Liidu diktaadile hääletult alistunud Eesti juhid ei teinud mitte midagi oma rahva kaitseks. Ilmjärv tunneb erilist vimma sõjaeelse Eesti riigi juhtide vastu. Vabadussõja sangarile kindral Johan Laidonerile ratsamonumendi püstitamist Viljandis ei pea tema kui asjatundja õigeks. Kui ei sünni püstitada mälestusmärki Vabadussõja võitnud Eesti sõjaväe ülemjuhatajale, kellele siis veel! Eriskummaline kompetentsus! Ajaloolase Vello Helgi hinnangul paneb M. I. oma töödes pahaks sedagi, et vahistatud kindral ei räägi ülekuulamistel täit tõtt NKVD uurijale!
Õige pea kaitses sensatsiooniliste avastuste autor Helsingi Ülikoolis ajaloodoktori väitekirja. Vastupidiselt Euroopas omaksvõetud tavadele ei olnud väitekirja hindamiskomisjonis eesti ajaloolasi. Nii saigi eesti rahva seas hõimurahva abiga kuulsaks ajaloolane Magnus Ilmjärv. Kuri kuulsus.
Kuid nüüd on kuulsuse mull lõhkenud. Jaak Valge argumenteeritud ja täpne hinnang nendele samadele Moskva arhiivi dokumentidele ajakirjas Akadeemia tõestab veenvalt, et president K. Pätsi väidetav reeturlikkus on magnusilmjärvelik fantaasia. Dokumendid seda ei kinnita. Aga tühja sest! Kuulsus jääb. Ajaloodoktori kraad jääb! Ajaloo instituudi direktori ametikoht jääb! Ja 50% Online küsitletutest usub endiselt M. Ilmjärve. Seega on noorem põlvkond kapitaalselt ummikusse aetud. M. I. on nii palju materjale läbi töötanud, nagu õigustavad mõned kolleegid, et enam ei mäletagi täpselt, mis ja kus oli kirja pandud. Heldur Tõnissoni rahadestki ei olevat piisanud selleks, et kõiki dokumente Moskvas kopeerida. Küllap võib ka tehtud töö mahu eest doktorikraadi saada.

Puhkenud poleemika on siiski selgust juurde toonud. Nüüd teame ajaloolase Eero Medijaineni artiklist, et kogu selle Eesti ajaloo uuendamise on kokku keetnud ajaleht Postimees. Olevat ostnud hästi suure raha eest uudisloo avaldamise esmaõigused ja hiljem suunanud kogu poleemikat endale vajalikus suunas, kaasates mängu tuntud ajaloolasi, seejuures neid moonutatult tsiteerides ja koguni neile sõnu suhu pannes. Meie, represseeritute ühenduse Memento liikmed, teadsime algusest peale M. I. sensatsiooniliste lugude tõele mittevastavust. Kõige veenvam argument on meie liikmete aastakümnete elukogemustest kokku kogutud ühismälu. Seda tõendas kaudselt ka avastaja keeldumine igasugusest diskussioonist isegi kitsamas ringis. MTÜ K. Pätsi Muuseum tegi mitu katset kutsuda teadlane ajalookonverentsidele esinema, kuid tähelepanu keskpunkti sattunud mehel ei olnud selleks aega. Ometi on nendel konverentsidel esinenud sisukate ettekannetega mitmed tuntud ajaloolased ja õnneks heal tasemel.

Rein Ruutsoo rõõmustas, et M. I. avastuste järel tuleb Eesti ajalugu ümber kirjutada. Me nõustume temaga ümberkirjutamise vajaduses. Kuid mitte Eesti vabaduse eest peetava võitluse ajalugu ei tule täiendada uute punaroosa värvingutega, vaid kogu Euroopa Teise maailmasõja ajalugu tuleb ümber teha. Selleks ei pea ootama aastani 2017, kui avanevad Inglismaa ja teiste suurriikide arhiivid. 2005. a ilmus Soomes raamat „Suomi myrskyn silmässä” marssal Mannerheimi salajastest luuredokumentidest. Samaaegselt nii Saksa kui Vene poolelt saadud info suurriikide salalepetest tõendab, et kõik suurriigid olid ühtmoodi sõjaõhutajad ning püüdsid mitmekordsete salajaste sobingutega üksteist üle trumbata. Ühelgi väikeriigil Euroopas ei olnud mingit šanssi leida endale nende seast kindlat liitlast või toetajat.

Kõige hämmastavam reetmise näide oli Talvesõja ajal Soome abistamiseks venelaste vastu mõeldud lääneriikide ekspeditsioonikorpuse ettevalmistamine. Tegelikuks eesmärgiks oli aga aidata N Liidul Soome täielikult okupeerida ja alustada siis Saksamaa ründamist ühiste jõududega nii põhjast, lõunast kui idast. Stalini „Groza” plaan oli üks osa koguplaanist. Mida oleksid saanud teisiti teha oma rahva päästmiseks Eesti, Läti, Leedu riigijuhid selliste salasobingute maailmas? Nõustumine baaside lepingutega oli ainus tee, et päästa rahvas hävingust. Selleks aga tuli ohverdada oma riik. Soome oli selles võitluses erandiks. Marssal oli kindlasti Teises maailmasõjas üks kõige informeeritumaid juhte ja soomlaste meeleheitlik võitlus elu ja surma peale andis võimaluse riigi säilitamiseks. Kui uskuda Mannerheimi luure hangitud dokumente, siis oli märtsis 1940 Hitler see mees, kes oma liitlast Stalinit sundis Talvesõda lõpetama, ähvardades vastasel korral viia Saksa väed Soome. Ja tegema seda isegi siis, kui Soomelt vastavat abipalvet ei tule! Tollel saatuslikul hetkel oli Soomel varjatud ja tugev liitlane, keda ähvardas täpselt sama oht!

Riigita jäänud eesti sõjamehed ei pea aga silmi maha lööma soome sisu näidanud hõimuvellede ees, sest pool aastat kestnud lahingud Narva all, Sinimägedes ning Emajõel 1944. aasta suvel aitasid kaasa Soome relvavendadele väärikaks väljumiseks sõjast. Ei saanud ju Stalin suuri sõjajõude Soome ja Eesti piiril enam siduda siis, kui kõikide liitlaste väed kaugel Euroopas tõttasid üksteise võidu Berliini vallutama.
Kui kellelgi ka oleks moraalne õigus teha etteheiteid märtrisurma läinud riigimeestele, siis oleksid need meiesugused Siberi surmast ellujäänud. Me kaotasime lastena kõik: oma pere, hävitatud (äravõetud) kodud ja kodumaa. Siberis ellujäänud eestlased aitasid meil leida kodutee, kuid imelisele ellujäämisele järgnes 50 aastat Nõukogude okupatsiooni täis alandusi. Me pidime olema madalam kui muru. Põhjusi etteheideteks oleks meil piisavalt! Aga meie ei tee seda! Meie riigijuhid jagasid oma rahva saatust kaugel külmal maal. Me austame neid ja mõtleme tänutundega nende meeste-naiste tegudele, mis päästsid eesti rahva täielikust hävingust.

Postimees avaliku arvamuse mõjutajana

Ajalehe Postimees rolli eesti avaliku arvamuse mõjutajana on endised represseeritud tähelepanelikult jälginud. Alates 1992. a esimeste vabade valimiste päevist hämmastas meid räige rünnak ajalehe veergudel. Täiesti põhjendamatult ja ootamatult ründas keegi ajaloolane represseerituid, samastades meid nõukogude propagandisti laadis fašistidega. Eks ole kummaline lugu äsja vabaks saanud Eesti kohta? Hiljem saime teada, et lugupeetud vabadusvõitlejate ja nüüdsete Riigikogu liikmete Enn Tarto, Mart Nikluse ja Eldur Parderi artikleid ei avaldatud Postimehes põhjendusega, et sõnum ei ületa uudise künnist! Või kui vahel ka avaldati, siis lubamatult kärbitud kujul, nii et autori mõte oli moonutatud. Neidki rahvaesindajaid rünnati leheveergudel, andes märku, et vanaättidel on ammu aeg lahkuda poliitikast ja mitte enam kandideerida Riigikogusse.
Statistiliselt võiks umbkaudu hinnata, et rahvuslike arvamuste ja teistsuguste seisukohtade ilmumissagedus ajalehes Postimees on vahekorras üks kümnele. Parimal juhul kaks kümnele! Mitte ükski küsitlus pole aga sellist postimehelikku ühiskonna struktuuri kinnitanud. Hea näide on 62 aastat eesti rahva häbiplekina Tõnismäel seisnud pronksmees, kelle esimese variandi 1946. aasta 8. mail 15–16-aastased Tallinna koolitüdrukud õhku lasksid ja pikkadeks aastateks vangistati. Sallivust sõduri-küüditaja, sõduri-vangistaja ja sõduri-vallutaja suhtes on alati üles näidanud eestlaste vähemus.
1995. a Riigikogu valimiste eel avaldati ajalehes ootamatult valeväidetele rajatud artikkel neutraalse ning valimistega absoluutselt mitteseotud repressiivpoliitika uurimise komisjoni aadressil. Riikliku komisjoni ametlik vastus desinformatsioonile küll avaldati ajalehes, kuid keelelise korrektuuri põhjendusega kärbiti selliselt, et kõige tähtsamad faktid ning olulised vastuväited olid lihtsalt välja visatud. Rahvuslikku leinapäeva 14. juunit ei ole Postimees mitmel aastal omaks pidanud, s.t on ignoreerinud. Aga ühel aastal, olles tellinud mahuka leinapäeva artikli lugupeetud Vello Salolt, avaldas selle kusagil tagumisel leheküljel nii lühidalt, et sõnumit polnudki. Läänest kodumaale elama asunud emeriitprofessoril oli raske kohaneda sellise ajakirjanduseetikaga, kus autorilt luba küsimata teeb toimetus ümber kokkulepitud loo.

Kõik müügiks!

See on loosung, mis juhib meie ajalehti. Ummisjalu varakapitalismi staadiumi sööstnud sotsialismigeenidega noorem ja ettevõtlikum põlvkond püüab igalt poolt haarata, mida aga saab. Kõigist on tehtud või saanud müügimehed, olgu nad siis ajaloolased, ajakirjanikud, kirjanikud, arstid, kunstnikud, juristid, põllumehed, poliitikud, õpetajad või majandusmehed. Ei ole enam väärtusi, mida ei passiks müüki panna!!
Kahjuks on ennast kvaliteetleheks nimetava Postimehe, niisamuti teistegi ajalehtede külvatud umbrohi andnud head saaki. Tegijateks ajakirjanduses on ju saanud vene aja endised kommunistlikud noored, kes tõid vabanenud Eestisse üleoleva ja halvustava suhtumise pea kõigesse. Nad on mõistnud, et tuntuse saavutamiseks on vaja lugejatele serveerida midagi üllatavat ja eriskummalist. Kui elu seda ei paku, tuleb see välja mõelda. Ja mis noorema põlvkonna komnoortest rääkida, kui praegused Postimehe peamehed on meile meelde jäänud tellimustööde autoritena Nõukogude süsteemi ajast. Olgu siin näiteks kas või Lagle Pareki, tema ERSP kaasvõitlejate ja teiste tuntud vabadusvõitlejate-poliitvangide laimamine isegi veel laulva revolutsiooni päevil tolleaegses Edasis. Siis, kui kõigile olevat olnud selge, et N Liitu enam pole!
Nende eeskujul kirjutas noor algaja ajakirjanik ja represseeritu poeg Aarne Ruben Õhtulehes terve seeria tavamõistusele arusaamatuid lugusid Eesti vabadusvõitlejate halvustamiseks ja nn antifašistide ülistamiseks. Tema veendumusi ei suutnud kõigutada ka mitte loodusseadused, millele viidates Voldemar Pinn omal ajal elegantselt kummutas nii Aarne kui ka nõukogude propaganda valed. Lapsena küüditatud isalt Reinult sai A. R. karistuseks vastu lõugu, kui avameelselt tunnistas üles oma tegude motiivi. Mida küll ütleks vanaisa Aleksander, venelaste poolt 1942. a Siberis hukatud Salla valla konstaabel? Pööraks vist ühishauas end ringi koos enam kui 400 hukkunud ametivennaga !!
Üks nõukogudeaegne keskkooli komsorg töötas Päevalehes arvamustoimetuses ja kärpis sedavõrd Memento Tallinna Ühenduse leinapäevale pühendatud artiklit, et autorid ei tundnud oma lugu ära. Millegipärast pidas ta ülearuseks lõiku, mis mainis laste hukkumisega toimepandud genotsiidikuritegu ja ka endiste eesti kommunistide kaassüüd.

Nüüd on kuulsuse otsingute rajale astunud ka viimane nõukogudeaegne pioneeripõlvkond. Hiljuti šokeeris vanema põlvonna inimesi keegi noorkirjanik, kes pidas vajalikuks kiita õnnelikku lapsepõlve vene aja lõpuaastail. Aga sellest jäi temale väheseks! Ta pidas loomulikuks saata paar mürgist noolt meiesuguste, endiste represseeritute aadressil. Ju siis arvab temagi, et olime lastena surma mõistetud õige asja eest, nagu kunagi sarkastiliselt kirjutas selle kohta lugupeetud ajaloodoktor Vello Helk Taanist. Kõigile Eesti ajaloo uuendajatele soovitaksime tähelepanuga lugeda dr Vello Helgi hinnanguid, mida ta oskab esitada erapooletuna, argumenteeritult ja Euroopa mätta otsast, nagu ta ise on kunagi maininud. Ta rõhutab korduvalt, et ajaloosündmusi tuleb hinnata oma ajas ning mitte kanda tänapäeva ja mitte kasutada tagantjäreletarkust! Kahjuks saab tema hinnanguid lugeda vaid piiratud ringkond akadeemilistes väljaannetes nagu seda on ajakiri Akadeemia. Niisamuti soovitame uuendajatele tutvuda vanema põlve ajaloolase Heino Arumäe ettekandega Memento ajalookonverentsil 2006. a teemal „Mõnda Moskva taktikast Balti riikide suhtes baaside perioodil 1939–1940“. Paljudele välismaistele allikatele toetuv ning hästi argumenteeritud tekst ei jäta mingit kahtlust, et meisterlikult, halastamatult ja jõhkralt teostatud operatsioon kolme riigi okupeerimiseks ei jätnud enesekaitseks neile mingit võimalust (Briti diplomaadi selgitus 1940. aastast).

Eesti ajalugu õpikutes

Eelnimetatud kuulsuste töövilja võib näha Eesti ajaloo õpikust gümnaasiumidele (1999. ja 2001. a trükid). Olaf Langsepp küsib lapselapselt ajalooõpikut, et näha, mida seal on kirjutatud tema noorusajast. Ning loeb hämmastusega, et pärast Vadadussõja lõppu olevat moodi läinud igasugused „ebademokraatlikele“ võimudele iseloomulikud kampaaniad, mis kandsid hurraapatriotismi pitserit. Ja selliste näidetena nimetatakse rahvaalgatuse korras ning kohapeal kogutud annetuste eest Vabadussõja monumentide püstitamist valdades ning kihelkondades, ka meie armastatud laulupidusid, Eesti Vabariigi aastapäeva tähistamist, kodukaunistamist, rahvuslipu muretsemist jne.
Vanaisal O. Langsepal ei jää muud üle, kui kaasaja geniaalsete mõtlejate vaimusähvatuste puhul taevast appi kutsuda. Meie aga tahaksime siiski loota midagi muud. Kas või seda, et rahvuslasena tuntud ajaloolane ja praegune haridusminister Tõnis Lukas mõtleks tõsiselt selle üle, kuidas sellise desinformatsiooniga õpikud uut põlvkonda kujundavad. Juba 10–12 aastat tagasi püüdsime Õpetajate Lehe kaudu ja repressioone põhjalikult uurinud riikliku komisjoni nimel juhtida tähelepanu ajalooõpikute desinformatsioonile, mis vältis näiteks hävituspataljonide 1941. a sõjasuve kuritegude nimetamist õige nimega. Aga asjatu vaev! Meid tõrjuti tagasi kui ühekülgse sinimustvalge ideoloogia pealesurujaid! Vahepeal on ilmunud professor Herbert Lindmäe neli suvesõja raamatut, kus on väga täpselt dokumenteeritud nelja maakonna inimkaotused. Selle materjali järgi ei tohiks ükski õpiku autor võrdsustada metsavendade ja hävituspataljonide tegusid, ometi seda tehakse. Isegi president Meri komisjoni meeskond on libastunud ja lisanud oma aruandes vastupanuvõitlusele okupantide vastu juriidiliselt täiesti väära kodusõjavärvingu.

Me arvame, et sellise uue ajaloo levikut soodustab ka nn vaikiva ajastu teooria ülemäärane võimendamine. Need samad isikud, kes heitsid meile ette sinimustvalget ajalugu, on ise langenud nn Pätsi diktatuuri lummusesse. Seda korrutatakse lahti seletamata igal pool ning kooliõpilastele on ilmselt selgeks saanud, et Eesti Vabariik oli 1930-tel aastatel vähemalt samasugune diktatuuririik nagu Saksamaa, Itaalia ja Venemaa! Ja siit edasi pole enam palju vaja, et uskuda kõikvõimalikke reetmisi. Aga samal ajal vaikitakse maha kõik positiivne, mis sündis Eestis 1930-tel aastatel: uue demokraatliku põhiseaduse kehtestamine 1938. aastal, kõikide poliitvangide amnestiaga vabastamine (sealhulgas ka kommunistid!), riigi stabiilne areng ja majanduslik edukus, vabad valimised, mille tulemusena pääsesid parlamenti nii opositsioonilised rahvuslased nagu Jaan Tõnisson kui ka nn pahempoolsed, kommunistidega seotud töölisliikumise kandidaadid. Ja teise niisama lugupeetud ning tuntud rahvuslase, kuid valitseva Isamaaliidu kandidaadi, Tartu linnapea kindral Aleksander Tõnissoni kaotus valimistel. Milline diktatuuririik oleks lasknud sündida sellistel asjadel? Eesti pöördus tagasi täieliku demokraatia poole, samal ajal kui Euroopas valitses vastupidine tendents!

Sünnilt Eesti kodanik ja Juudi Seltsi tuntud tegelane Elhonen Saks nimetab häbenemata sõjaeelset Eesti Vabariiki kõige demokraatlikumaks riigiks Euroopas neil aegadel. Tema arvamust jagab teine juudi rahvusest ning Tartust pärit Jakob Kaplan, meie Siberi saatusekaaslane 1941. aastast. Ajalooõpiku autorid Andres Adamson ja Sulev Valdmaa ei tea neist kauge mineviku sündmustest suurt midagi, sest ilmselt on nad lugenud ning uskunud rohkem Postimehe lugusid ja teisi samalaadseid uue aja moodsaid teooriaid. Soovitame Postimehe komnoortele ja ajalooõpiku autoritele silmaringi laiendamiseks läbi lugeda Soomes, Eestis ja ka Rootsis elavat huvi pälvinud Imbi Paju raamat “Tõrjutud mälestused”. Ehk hakkavad nad siis pisut kahtlema oma senistes järeldustes ning ka mõistma, kuivõrd lähedane kommunistlikule ideoloogiale on nende nägemus maailma asjadest. I. Paju näitab raamatus väga veenvalt, kuidas ka tuntud Soome ajalooprofessor Martti Turtola ning endine välisminister Erkki Tuomioja on Eesti lähiajaloo mõistmisel niisamuti langenud KGB ideoloogialõksu.

Alati valel poolel?
Kuidas alal hoida eesti rahva täiesti põhjendatud iseteadvust ja säilitada rahvuslikku uhkust, kui nii vasakult kui paremalt tulevad aina halvustavad hinnangud meie riigi loojate põlvkonnale? Kas ikka piisab Eesti politsei 26. ja 27. aprilli aktsioonist, et alal hoida seda kõige kallimat? Kindlasti tuleks kasvava põlvkonna jaoks kirjutada uhkusega Vabadussõja vaimus sõjaeelses Eestis üles kasvanud põlvkonnast, kes läks 1944. a massiliselt rindele kaitsma kodumaad olukorras, kus Eesti riiki polnudki, kui selga tuli tõmmata ühe okupandi munder ja lootus edule oli olematu. Ja seda tehti Jüri Uluotsa üheainsa raadiointervjuu järel. 1941. aastal tsiviilelanikkonna kallal punaste halastamatut vägivalda näinud noormeestel oli selge, et oma kodude kaitseks tuleb võidelda lõpuni. Nad tegid seda ja tuhanded andsid oma elu. Ellujäänuil tuli sõjavangidena või lihtsalt valel poolel sõdinuina kanda sunnitöökaristust Venemaa vanglates. Kes ellu jäid, nendele lisandusid Nõukogude okupatsiooniaastate alandused. Kommunistliku süsteemi jaoks ei saanud nad kunagi ei õigeteks ega omadeks. Nüüd ootavad 80-aastased ja veel vanemad sõjaveteranid-vabadusvõitlejad iseseisva Eesti Vabariigi tunnustust. Ootavad juba 15 aastat! Ja seni asjata!

Eesti valitsus pelgab neid. Eesti parlament kardab neid. Võimulolijad ei julge nende hallipäiste sõjameeste süütutele kokkutulekutele tulla. Isegi mitte käesoleval aastal, kui pärast aprilliööde mässu on lausa füüsiliselt tunda, et eesti rahvas tahab ühte hoida ja ka oskab seda teha igati seaduslikkuse piirides. Rahva toetus on suur, aga julgust rahva hulka tulla juhtidel pole. Kus on siin rahvaesindajate riigimehelikkus? See on tänase päeva Eesti aja lugu. Kommunistliku ideoloogia mürgist mittevabanenud rahvaesindajate ja juhtide lugu.

Iga vaba rahvas on läbi elanud kaotusi ja võite, on näinud meeldejäävaid sündmusi, mida ühiselt ja pidulikult tähistatakse. Vaid vaba ning võitja rahvas saab püstitada mälestusmärke oma sangareile, ütles kindral Jaan Soots Narvas 1921. aastal Garnisoni kalmistul esimese Vabadussõja mälestusmärgi avamisel! Vabale rahvale ei ole ühised pidustused või leinapäevad mingil juhul kampaaniad. Need on vabana sündinute loomulik olek. Miks me ei taha siis või ei saa tõeliselt vabad olla?
Orjastatud ja sotsialistlikus ENSV-s sündinutel läheb vist vaja väga palju aega, et vabaneda kommunistliku ideoloogia saastast, mis jätkab igalt poolt vaenlaste otsimist, et neid hävitada. Moraalselt hävitada isegi neid, kes juba ammu puhkavad ristideta nimetutes haudades kaugel külmal maal.


 


kirjuta meile! toimetus tellimine reklaam arhiiv