|
|
Postimehe komnoorte uus Eesti
ajalugu
tekst: Peep Varju
Memento Tallinna Ühendus
Aitäh
ajaloolasele Jaak Valgele selle eest, et ta söandas uurida
Moskva arhiivides samu dokumente, millest Magnus Ilmjärv
oskas avastada sensatsioone.
Kaheksa
aastat tagasi saime tänu Postimehele teada, et eesti rahva
seas kõrgelt hinnatud esimene president oli tegelikult
venelaste poolt kinnimakstud reetur. Saime teada sedagi, et Ilmjärve
arvates N Liidu diktaadile hääletult alistunud Eesti
juhid ei teinud mitte midagi oma rahva kaitseks. Ilmjärv
tunneb erilist vimma sõjaeelse Eesti riigi juhtide vastu.
Vabadussõja sangarile kindral Johan Laidonerile ratsamonumendi
püstitamist Viljandis ei pea tema kui asjatundja õigeks.
Kui ei sünni püstitada mälestusmärki Vabadussõja
võitnud Eesti sõjaväe ülemjuhatajale,
kellele siis veel! Eriskummaline kompetentsus! Ajaloolase Vello
Helgi hinnangul paneb M. I. oma töödes pahaks sedagi,
et vahistatud kindral ei räägi ülekuulamistel täit
tõtt NKVD uurijale!
Õige pea kaitses sensatsiooniliste avastuste autor Helsingi
Ülikoolis ajaloodoktori väitekirja. Vastupidiselt Euroopas
omaksvõetud tavadele ei olnud väitekirja hindamiskomisjonis
eesti ajaloolasi. Nii saigi eesti rahva seas hõimurahva
abiga kuulsaks ajaloolane Magnus Ilmjärv. Kuri kuulsus.
Kuid nüüd on kuulsuse mull lõhkenud. Jaak Valge
argumenteeritud ja täpne hinnang nendele samadele Moskva
arhiivi dokumentidele ajakirjas Akadeemia tõestab veenvalt,
et president K. Pätsi väidetav reeturlikkus on magnusilmjärvelik
fantaasia. Dokumendid seda ei kinnita. Aga tühja sest! Kuulsus
jääb. Ajaloodoktori kraad jääb! Ajaloo instituudi
direktori ametikoht jääb! Ja 50% Online küsitletutest
usub endiselt M. Ilmjärve. Seega on noorem põlvkond
kapitaalselt ummikusse aetud. M. I. on nii palju materjale läbi
töötanud, nagu õigustavad mõned kolleegid,
et enam ei mäletagi täpselt, mis ja kus oli kirja pandud.
Heldur Tõnissoni rahadestki ei olevat piisanud selleks,
et kõiki dokumente Moskvas kopeerida. Küllap võib
ka tehtud töö mahu eest doktorikraadi saada.
Puhkenud
poleemika on siiski selgust juurde toonud. Nüüd teame
ajaloolase Eero Medijaineni artiklist, et kogu selle Eesti ajaloo
uuendamise on kokku keetnud ajaleht Postimees. Olevat ostnud hästi
suure raha eest uudisloo avaldamise esmaõigused ja hiljem
suunanud kogu poleemikat endale vajalikus suunas, kaasates mängu
tuntud ajaloolasi, seejuures neid moonutatult tsiteerides ja koguni
neile sõnu suhu pannes. Meie, represseeritute ühenduse
Memento liikmed, teadsime algusest peale M. I. sensatsiooniliste
lugude tõele mittevastavust. Kõige veenvam argument
on meie liikmete aastakümnete elukogemustest kokku kogutud
ühismälu. Seda tõendas kaudselt ka avastaja keeldumine
igasugusest diskussioonist isegi kitsamas ringis. MTÜ K.
Pätsi Muuseum tegi mitu katset kutsuda teadlane ajalookonverentsidele
esinema, kuid tähelepanu keskpunkti sattunud mehel ei olnud
selleks aega. Ometi on nendel konverentsidel esinenud sisukate
ettekannetega mitmed tuntud ajaloolased ja õnneks heal
tasemel.
Rein Ruutsoo
rõõmustas, et M. I. avastuste järel tuleb Eesti
ajalugu ümber kirjutada. Me nõustume temaga ümberkirjutamise
vajaduses. Kuid mitte Eesti vabaduse eest peetava võitluse
ajalugu ei tule täiendada uute punaroosa värvingutega,
vaid kogu Euroopa Teise maailmasõja ajalugu tuleb ümber
teha. Selleks ei pea ootama aastani 2017, kui avanevad Inglismaa
ja teiste suurriikide arhiivid. 2005. a ilmus Soomes raamat „Suomi
myrskyn silmässä” marssal Mannerheimi salajastest
luuredokumentidest. Samaaegselt nii Saksa kui Vene poolelt saadud
info suurriikide salalepetest tõendab, et kõik suurriigid
olid ühtmoodi sõjaõhutajad ning püüdsid
mitmekordsete salajaste sobingutega üksteist üle trumbata.
Ühelgi väikeriigil Euroopas ei olnud mingit šanssi
leida endale nende seast kindlat liitlast või toetajat.
Kõige
hämmastavam reetmise näide oli Talvesõja ajal
Soome abistamiseks venelaste vastu mõeldud lääneriikide
ekspeditsioonikorpuse ettevalmistamine. Tegelikuks eesmärgiks
oli aga aidata N Liidul Soome täielikult okupeerida ja alustada
siis Saksamaa ründamist ühiste jõududega nii
põhjast, lõunast kui idast. Stalini „Groza”
plaan oli üks osa koguplaanist. Mida oleksid saanud teisiti
teha oma rahva päästmiseks Eesti, Läti, Leedu riigijuhid
selliste salasobingute maailmas? Nõustumine baaside lepingutega
oli ainus tee, et päästa rahvas hävingust. Selleks
aga tuli ohverdada oma riik. Soome oli selles võitluses
erandiks. Marssal oli kindlasti Teises maailmasõjas üks
kõige informeeritumaid juhte ja soomlaste meeleheitlik
võitlus elu ja surma peale andis võimaluse riigi
säilitamiseks. Kui uskuda Mannerheimi luure hangitud dokumente,
siis oli märtsis 1940 Hitler see mees, kes oma liitlast Stalinit
sundis Talvesõda lõpetama, ähvardades vastasel
korral viia Saksa väed Soome. Ja tegema seda isegi siis,
kui Soomelt vastavat abipalvet ei tule! Tollel saatuslikul hetkel
oli Soomel varjatud ja tugev liitlane, keda ähvardas täpselt
sama oht!
Riigita
jäänud eesti sõjamehed ei pea aga silmi maha
lööma soome sisu näidanud hõimuvellede ees,
sest pool aastat kestnud lahingud Narva all, Sinimägedes
ning Emajõel 1944. aasta suvel aitasid kaasa Soome relvavendadele
väärikaks väljumiseks sõjast. Ei saanud
ju Stalin suuri sõjajõude Soome ja Eesti piiril
enam siduda siis, kui kõikide liitlaste väed kaugel
Euroopas tõttasid üksteise võidu Berliini vallutama.
Kui kellelgi ka oleks moraalne õigus teha etteheiteid märtrisurma
läinud riigimeestele, siis oleksid need meiesugused Siberi
surmast ellujäänud. Me kaotasime lastena kõik:
oma pere, hävitatud (äravõetud) kodud ja kodumaa.
Siberis ellujäänud eestlased aitasid meil leida kodutee,
kuid imelisele ellujäämisele järgnes 50 aastat
Nõukogude okupatsiooni täis alandusi. Me pidime olema
madalam kui muru. Põhjusi etteheideteks oleks meil piisavalt!
Aga meie ei tee seda! Meie riigijuhid jagasid oma rahva saatust
kaugel külmal maal. Me austame neid ja mõtleme tänutundega
nende meeste-naiste tegudele, mis päästsid eesti rahva
täielikust hävingust.
Postimees
avaliku arvamuse mõjutajana
Ajalehe Postimees rolli
eesti avaliku arvamuse mõjutajana on endised represseeritud
tähelepanelikult jälginud. Alates 1992. a esimeste vabade
valimiste päevist hämmastas meid räige rünnak
ajalehe veergudel. Täiesti põhjendamatult ja ootamatult
ründas keegi ajaloolane represseerituid, samastades meid
nõukogude propagandisti laadis fašistidega. Eks ole
kummaline lugu äsja vabaks saanud Eesti kohta? Hiljem saime
teada, et lugupeetud vabadusvõitlejate ja nüüdsete
Riigikogu liikmete Enn Tarto, Mart Nikluse ja Eldur Parderi artikleid
ei avaldatud Postimehes põhjendusega, et sõnum ei
ületa uudise künnist! Või kui vahel ka avaldati,
siis lubamatult kärbitud kujul, nii et autori mõte
oli moonutatud. Neidki rahvaesindajaid rünnati leheveergudel,
andes märku, et vanaättidel on ammu aeg lahkuda poliitikast
ja mitte enam kandideerida Riigikogusse.
Statistiliselt võiks umbkaudu hinnata, et rahvuslike arvamuste
ja teistsuguste seisukohtade ilmumissagedus ajalehes Postimees
on vahekorras üks kümnele. Parimal juhul kaks kümnele!
Mitte ükski küsitlus pole aga sellist postimehelikku
ühiskonna struktuuri kinnitanud. Hea näide on 62 aastat
eesti rahva häbiplekina Tõnismäel seisnud pronksmees,
kelle esimese variandi 1946. aasta 8. mail 15–16-aastased
Tallinna koolitüdrukud õhku lasksid ja pikkadeks aastateks
vangistati. Sallivust sõduri-küüditaja, sõduri-vangistaja
ja sõduri-vallutaja suhtes on alati üles näidanud
eestlaste vähemus.
1995. a Riigikogu valimiste eel avaldati ajalehes ootamatult valeväidetele
rajatud artikkel neutraalse ning valimistega absoluutselt mitteseotud
repressiivpoliitika uurimise komisjoni aadressil. Riikliku komisjoni
ametlik vastus desinformatsioonile küll avaldati ajalehes,
kuid keelelise korrektuuri põhjendusega kärbiti selliselt,
et kõige tähtsamad faktid ning olulised vastuväited
olid lihtsalt välja visatud. Rahvuslikku leinapäeva
14. juunit ei ole Postimees mitmel aastal omaks pidanud, s.t on
ignoreerinud. Aga ühel aastal, olles tellinud mahuka leinapäeva
artikli lugupeetud Vello Salolt, avaldas selle kusagil tagumisel
leheküljel nii lühidalt, et sõnumit polnudki.
Läänest kodumaale elama asunud emeriitprofessoril oli
raske kohaneda sellise ajakirjanduseetikaga, kus autorilt luba
küsimata teeb toimetus ümber kokkulepitud loo.
Kõik
müügiks!
See on loosung, mis
juhib meie ajalehti. Ummisjalu varakapitalismi staadiumi sööstnud
sotsialismigeenidega noorem ja ettevõtlikum põlvkond
püüab igalt poolt haarata, mida aga saab. Kõigist
on tehtud või saanud müügimehed, olgu nad siis
ajaloolased, ajakirjanikud, kirjanikud, arstid, kunstnikud, juristid,
põllumehed, poliitikud, õpetajad või majandusmehed.
Ei ole enam väärtusi, mida ei passiks müüki
panna!!
Kahjuks on ennast kvaliteetleheks nimetava Postimehe, niisamuti
teistegi ajalehtede külvatud umbrohi andnud head saaki. Tegijateks
ajakirjanduses on ju saanud vene aja endised kommunistlikud noored,
kes tõid vabanenud Eestisse üleoleva ja halvustava
suhtumise pea kõigesse. Nad on mõistnud, et tuntuse
saavutamiseks on vaja lugejatele serveerida midagi üllatavat
ja eriskummalist. Kui elu seda ei paku, tuleb see välja mõelda.
Ja mis noorema põlvkonna komnoortest rääkida,
kui praegused Postimehe peamehed on meile meelde jäänud
tellimustööde autoritena Nõukogude süsteemi
ajast. Olgu siin näiteks kas või Lagle Pareki, tema
ERSP kaasvõitlejate ja teiste tuntud vabadusvõitlejate-poliitvangide
laimamine isegi veel laulva revolutsiooni päevil tolleaegses
Edasis. Siis, kui kõigile olevat olnud selge, et N Liitu
enam pole!
Nende eeskujul kirjutas noor algaja ajakirjanik ja represseeritu
poeg Aarne Ruben Õhtulehes terve seeria tavamõistusele
arusaamatuid lugusid Eesti vabadusvõitlejate halvustamiseks
ja nn antifašistide ülistamiseks. Tema veendumusi ei
suutnud kõigutada ka mitte loodusseadused, millele viidates
Voldemar Pinn omal ajal elegantselt kummutas nii Aarne kui ka
nõukogude propaganda valed. Lapsena küüditatud
isalt Reinult sai A. R. karistuseks vastu lõugu, kui avameelselt
tunnistas üles oma tegude motiivi. Mida küll ütleks
vanaisa Aleksander, venelaste poolt 1942. a Siberis hukatud Salla
valla konstaabel? Pööraks vist ühishauas end ringi
koos enam kui 400 hukkunud ametivennaga !!
Üks nõukogudeaegne keskkooli komsorg töötas
Päevalehes arvamustoimetuses ja kärpis sedavõrd
Memento Tallinna Ühenduse leinapäevale pühendatud
artiklit, et autorid ei tundnud oma lugu ära. Millegipärast
pidas ta ülearuseks lõiku, mis mainis laste hukkumisega
toimepandud genotsiidikuritegu ja ka endiste eesti kommunistide
kaassüüd.
Nüüd on kuulsuse
otsingute rajale astunud ka viimane nõukogudeaegne pioneeripõlvkond.
Hiljuti šokeeris vanema põlvonna inimesi keegi noorkirjanik,
kes pidas vajalikuks kiita õnnelikku lapsepõlve
vene aja lõpuaastail. Aga sellest jäi temale väheseks!
Ta pidas loomulikuks saata paar mürgist noolt meiesuguste,
endiste represseeritute aadressil. Ju siis arvab temagi, et olime
lastena surma mõistetud õige asja eest, nagu kunagi
sarkastiliselt kirjutas selle kohta lugupeetud ajaloodoktor Vello
Helk Taanist. Kõigile Eesti ajaloo uuendajatele soovitaksime
tähelepanuga lugeda dr Vello Helgi hinnanguid, mida ta oskab
esitada erapooletuna, argumenteeritult ja Euroopa mätta otsast,
nagu ta ise on kunagi maininud. Ta rõhutab korduvalt, et
ajaloosündmusi tuleb hinnata oma ajas ning mitte kanda tänapäeva
ja mitte kasutada tagantjäreletarkust! Kahjuks saab tema
hinnanguid lugeda vaid piiratud ringkond akadeemilistes väljaannetes
nagu seda on ajakiri Akadeemia. Niisamuti soovitame uuendajatele
tutvuda vanema põlve ajaloolase Heino Arumäe ettekandega
Memento ajalookonverentsil 2006. a teemal „Mõnda Moskva
taktikast Balti riikide suhtes baaside perioodil 1939–1940“.
Paljudele välismaistele allikatele toetuv ning hästi
argumenteeritud tekst ei jäta mingit kahtlust, et meisterlikult,
halastamatult ja jõhkralt teostatud operatsioon kolme riigi
okupeerimiseks ei jätnud enesekaitseks neile mingit võimalust
(Briti diplomaadi selgitus 1940. aastast).
Eesti ajalugu
õpikutes
Eelnimetatud kuulsuste
töövilja võib näha Eesti ajaloo õpikust
gümnaasiumidele (1999. ja 2001. a trükid). Olaf Langsepp
küsib lapselapselt ajalooõpikut, et näha, mida
seal on kirjutatud tema noorusajast. Ning loeb hämmastusega,
et pärast Vadadussõja lõppu olevat moodi läinud
igasugused „ebademokraatlikele“ võimudele iseloomulikud
kampaaniad, mis kandsid hurraapatriotismi pitserit. Ja selliste
näidetena nimetatakse rahvaalgatuse korras ning kohapeal
kogutud annetuste eest Vabadussõja monumentide püstitamist
valdades ning kihelkondades, ka meie armastatud laulupidusid,
Eesti Vabariigi aastapäeva tähistamist, kodukaunistamist,
rahvuslipu muretsemist jne.
Vanaisal O. Langsepal ei jää muud üle, kui kaasaja
geniaalsete mõtlejate vaimusähvatuste puhul taevast
appi kutsuda. Meie aga tahaksime siiski loota midagi muud. Kas
või seda, et rahvuslasena tuntud ajaloolane ja praegune
haridusminister Tõnis Lukas mõtleks tõsiselt
selle üle, kuidas sellise desinformatsiooniga õpikud
uut põlvkonda kujundavad. Juba 10–12 aastat tagasi
püüdsime Õpetajate Lehe kaudu ja repressioone
põhjalikult uurinud riikliku komisjoni nimel juhtida tähelepanu
ajalooõpikute desinformatsioonile, mis vältis näiteks
hävituspataljonide 1941. a sõjasuve kuritegude nimetamist
õige nimega. Aga asjatu vaev! Meid tõrjuti tagasi
kui ühekülgse sinimustvalge ideoloogia pealesurujaid!
Vahepeal on ilmunud professor Herbert Lindmäe neli suvesõja
raamatut, kus on väga täpselt dokumenteeritud nelja
maakonna inimkaotused. Selle materjali järgi ei tohiks ükski
õpiku autor võrdsustada metsavendade ja hävituspataljonide
tegusid, ometi seda tehakse. Isegi president Meri komisjoni meeskond
on libastunud ja lisanud oma aruandes vastupanuvõitlusele
okupantide vastu juriidiliselt täiesti väära kodusõjavärvingu.
Me arvame, et sellise
uue ajaloo levikut soodustab ka nn vaikiva ajastu teooria ülemäärane
võimendamine. Need samad isikud, kes heitsid meile ette
sinimustvalget ajalugu, on ise langenud nn Pätsi diktatuuri
lummusesse. Seda korrutatakse lahti seletamata igal pool ning
kooliõpilastele on ilmselt selgeks saanud, et Eesti Vabariik
oli 1930-tel aastatel vähemalt samasugune diktatuuririik
nagu Saksamaa, Itaalia ja Venemaa! Ja siit edasi pole enam palju
vaja, et uskuda kõikvõimalikke reetmisi. Aga samal
ajal vaikitakse maha kõik positiivne, mis sündis Eestis
1930-tel aastatel: uue demokraatliku põhiseaduse kehtestamine
1938. aastal, kõikide poliitvangide amnestiaga vabastamine
(sealhulgas ka kommunistid!), riigi stabiilne areng ja majanduslik
edukus, vabad valimised, mille tulemusena pääsesid parlamenti
nii opositsioonilised rahvuslased nagu Jaan Tõnisson kui
ka nn pahempoolsed, kommunistidega seotud töölisliikumise
kandidaadid. Ja teise niisama lugupeetud ning tuntud rahvuslase,
kuid valitseva Isamaaliidu kandidaadi, Tartu linnapea kindral
Aleksander Tõnissoni kaotus valimistel. Milline diktatuuririik
oleks lasknud sündida sellistel asjadel? Eesti pöördus
tagasi täieliku demokraatia poole, samal ajal kui Euroopas
valitses vastupidine tendents!
Sünnilt Eesti kodanik
ja Juudi Seltsi tuntud tegelane Elhonen Saks nimetab häbenemata
sõjaeelset Eesti Vabariiki kõige demokraatlikumaks
riigiks Euroopas neil aegadel. Tema arvamust jagab teine juudi
rahvusest ning Tartust pärit Jakob Kaplan, meie Siberi saatusekaaslane
1941. aastast. Ajalooõpiku autorid Andres Adamson ja Sulev
Valdmaa ei tea neist kauge mineviku sündmustest suurt midagi,
sest ilmselt on nad lugenud ning uskunud rohkem Postimehe lugusid
ja teisi samalaadseid uue aja moodsaid teooriaid. Soovitame Postimehe
komnoortele ja ajalooõpiku autoritele silmaringi laiendamiseks
läbi lugeda Soomes, Eestis ja ka Rootsis elavat huvi pälvinud
Imbi Paju raamat “Tõrjutud mälestused”.
Ehk hakkavad nad siis pisut kahtlema oma senistes järeldustes
ning ka mõistma, kuivõrd lähedane kommunistlikule
ideoloogiale on nende nägemus maailma asjadest. I. Paju näitab
raamatus väga veenvalt, kuidas ka tuntud Soome ajalooprofessor
Martti Turtola ning endine välisminister Erkki Tuomioja on
Eesti lähiajaloo mõistmisel niisamuti langenud KGB
ideoloogialõksu.
Alati valel poolel?
Kuidas alal hoida eesti rahva täiesti põhjendatud
iseteadvust ja säilitada rahvuslikku uhkust, kui nii vasakult
kui paremalt tulevad aina halvustavad hinnangud meie riigi loojate
põlvkonnale? Kas ikka piisab Eesti politsei 26. ja 27.
aprilli aktsioonist, et alal hoida seda kõige kallimat?
Kindlasti tuleks kasvava põlvkonna jaoks kirjutada uhkusega
Vabadussõja vaimus sõjaeelses Eestis üles kasvanud
põlvkonnast, kes läks 1944. a massiliselt rindele
kaitsma kodumaad olukorras, kus Eesti riiki polnudki, kui selga
tuli tõmmata ühe okupandi munder ja lootus edule oli
olematu. Ja seda tehti Jüri Uluotsa üheainsa raadiointervjuu
järel. 1941. aastal tsiviilelanikkonna kallal punaste halastamatut
vägivalda näinud noormeestel oli selge, et oma kodude
kaitseks tuleb võidelda lõpuni. Nad tegid seda ja
tuhanded andsid oma elu. Ellujäänuil tuli sõjavangidena
või lihtsalt valel poolel sõdinuina kanda sunnitöökaristust
Venemaa vanglates. Kes ellu jäid, nendele lisandusid Nõukogude
okupatsiooniaastate alandused. Kommunistliku süsteemi jaoks
ei saanud nad kunagi ei õigeteks ega omadeks. Nüüd
ootavad 80-aastased ja veel vanemad sõjaveteranid-vabadusvõitlejad
iseseisva Eesti Vabariigi tunnustust. Ootavad juba 15 aastat!
Ja seni asjata!
Eesti valitsus pelgab neid. Eesti parlament
kardab neid. Võimulolijad ei julge nende hallipäiste
sõjameeste süütutele kokkutulekutele tulla. Isegi
mitte käesoleval aastal, kui pärast aprilliööde
mässu on lausa füüsiliselt tunda, et eesti rahvas
tahab ühte hoida ja ka oskab seda teha igati seaduslikkuse
piirides. Rahva toetus on suur, aga julgust rahva hulka tulla
juhtidel pole. Kus on siin rahvaesindajate riigimehelikkus? See
on tänase päeva Eesti aja lugu. Kommunistliku ideoloogia
mürgist mittevabanenud rahvaesindajate ja juhtide lugu.
Iga vaba rahvas on läbi elanud kaotusi
ja võite, on näinud meeldejäävaid sündmusi,
mida ühiselt ja pidulikult tähistatakse. Vaid vaba ning
võitja rahvas saab püstitada mälestusmärke
oma sangareile, ütles kindral Jaan Soots Narvas 1921. aastal
Garnisoni kalmistul esimese Vabadussõja mälestusmärgi
avamisel! Vabale rahvale ei ole ühised pidustused või
leinapäevad mingil juhul kampaaniad. Need on vabana sündinute
loomulik olek. Miks me ei taha siis või ei saa tõeliselt
vabad olla?
Orjastatud ja sotsialistlikus ENSV-s sündinutel läheb
vist vaja väga palju aega, et vabaneda kommunistliku ideoloogia
saastast, mis jätkab igalt poolt vaenlaste otsimist, et neid
hävitada. Moraalselt hävitada isegi neid, kes juba ammu
puhkavad ristideta nimetutes haudades kaugel külmal maal.
|
|
|
