|
|
|
“Venemaal oleks vabalt võinud
sündida ajastut päästa suutev mõtlemine
ja käitumine. Nepi näol Lenin teostaski seda,
lastes taas tekkida kodanlusel, mida aga Stalin amputeerima
hakkas.”
|
Vene fašism
tekst: Enn Haabsaar
Nõukogude ajal sõimasid
venelased eestlasi fašistideks sõimumõnu pärast
– suhteliselt süütu toiming. Nüüd on
našistid ja Moskva linnapea Lužkov nimetanud Eestit
fašistlikuks riigiks. See ei ole enam süütu ettevõtmine.
Fašistliku ideoloogia iseloomustuse leiab
igast teatmeteosest ja ma ei peatu sellel tervikuna. Selle põhiolemuseks
on pürgimine monistliku ühiskonna poole eriti ebainimlikul
viisil teiste rahvaste ja sotsiaalsete üksuste mahasurumise
või hävitamise hinnaga. Hitleri Saksamaal tähendas
see suuresti ühtede rahvaste hävitamist, teiste allasurumist
ja kolmandate assimileerimist. Niisuguse tegevuse tulemusena pidi
tekkima ideaalne maailm eesotsas täiusliku rassiga. Endid
esitletakse üllaste ja justkui jumalike ideede teostajatena.
Nõukogude Liit üritas algul revolutsioonide ja hiljem
KGB mahhinatsioonide kaudu saavutada võimu kogu maailma
üle ja luua tsentrist perifeeria suunas vene keeles kõnelevat
ajastule vastavat uut inimtüüpi – homo soveticust.
Et ühiskonnas toimuvatest telgprotsessidest
aru saada, peaks üsna palju teadma riigieelse ühiskonna
semiootilise struktuuri kohta. Et millest kõik algas ja
kus oleme. Paraku kooliharidus seda lahtiseletatult ei paku, vastav
kirjandus oli ja on kõige kättesaadavamal kujul olemas
vene keeles. Eesti keeles mitte. Vaid üks viide tollasele
eluviisile. Hõim kui tervik elas kahe poolena või
kahe poolringina. Kumbki pool esindas semiootiliselt oma väärtusi,
näiteks Tansaanias nii:
vasak – parem
naine – mees
noorem – vanem
nõrk – tugev
alumine – ülemine
rumal – tark
lääs – ida
must – punane
haigus – tervis
surm – elu.
Nagu näeme, on ühel pool praegu positiivseiks
tunnistatud väärtused, teisel nende vastandid. Kuna
abielluti vastasfraatria kaasaga, ei saanud kas või juba
seetõttu surma poolel olijat tegelikult surmata. Rituaalsed
kaklused siiski toimusid. Kuid ka need olid reglementeeritud,
näiteks ei tohtinud rusikatega lüüa. Samas tehti
kõik tööd koos, kuid eri paigas, näiteks
ühe fraatria inimesed ladusid üht, teise omad teist
seina. Väga tõsiseid kollisioone ei saanud tekkida
ka sellepärast, et abielusuhete reeglite järgi sattus
vanaisa ja pojapoeg ühte, isa oma pojapojaga teise. Embrüonaalselt
olid vaenupooled aga siiski olemas ja formaalselt äärmuslikul
kujul, elu ja surmana. Riiklused on enamasti üles ehitatud
monismile, eluõigus on vaid ühel, kõrgema valitseja
poolel. Kui toimivad pehmendavad asjaolud, ei sünni sellest
erilist kurja. Allasurutuks osutub tavaliselt naine kui soovimatu
semiootilise poole esindaja. Vene bolševikud seevastu seadsid
surma positsiooni kodanluse ja aristokraatia ja tegid semiootilise
pürgimuse tegelikkuseks. Pärast hoolitses KGB selle
eest, et teist poolt ei tekiks ja ta suutis seda teha. Kui Gorbatšov
poleks andnud sõna- ja tegutsemisvabadust, poleks kaua
juhtunud Vene riigis midagi.
Impeeriumid toimisid monismi põhimõttel
ja teaduslik mõtlemine samuti. Sealjuures on mikrofüüsika
nähtavasti ainus teadus, mis on pidanud deklaratiivselt lahti
ütlema monismist. Teistel polegi vaja otseselt lahti öelda,
sest formaalloogikata kukuksid nad kokku. Füüsikas oli
aga nii, et eksperimentaalselt tehti kindlaks, et valgusel on
nii osakeste kui ka lainete kuju, olemasolu. Formaalloogika seisukohalt
oli see võimatu ja ühele tuli anda eluõigus,
teine surmata. Just sel ajal, kui nii Saksamaal kui Venemaal tekkis
fašistlik mõtteviis, pidid tuumafüüsikud
oma teaduse päästmiseks midagi ette võtma. Nad
pidasid mõttetalguid eelkõige Kopenhaagenis. Ja
käitusid tavaliste inimestena. Kui uskuda Paylit, pidas näiteks
Heisenberg laineid osakesteks ilusamateks. Ja lõigi sellelt
platvormilt lähtudes vajaliku teooria. Täbarast olukorrast
sellega välja muidugi ei tuldud, kuigi ta ise seda uskus.
Lahendi esitas N. Bohr: valgus on olemuselt nii korpuskulaarne
kui ka laineline, kuid neid aspekte ei saa mõõta
ühel ja samal ajal. Ühel ja samal ajal mõõta
ei saa, kuid ühel ja samal ajal olemas on küll. Seepärast
ollakse alati dilemma ees, mida tuua ohvriks, mida valida. Füüsikasse
jäid paarid: osake ja laine, asend ja impulss, energia ja
aeg, kuid eksperimentaator peab valima, millised andmed katseseadmega
jäädvustada, millised kaotada.
Füüsikute pingeline keskustelu kestis lühikest
aega: 1922–1924 ettevalmistav, 1925 otsustav ja 1926–1927
teooria põhitöötluse aeg. Midagi analoogilist
oleks pidanud aset leidma selsamal ajal ka sotsiaalse mõtlemise
valdkonnas. Paraku ei leidnud ja loodi kontseptuaalne alus teiseks
maailmasõjaks. Hitleri „Mein Kampf“ ilmus 1925,
Vene bolševike otsus tulistada teisiti mõtlejaid 1925.
Ka nemad valisid...
Füüsikud käitusid lihast ja
luust ideaalinimestena. Heisenberg meenutas 1924: „Lülitusin
väga erinevatest rahvustest noorte inimeste ringi –
need olid inglased, ameeriklased, rootslased, norralased, taanlased,
jaapanlased. Kõik nad tahtsid tegelda ühe ja sama
probleemiga – Bohri aatomiteooriaga. Nad kogunesid suure
pere moodi ekskursioonideks, seltsimehelikeks vestlusteks või
sportima. Mulle sai üha selgemaks, kui vähe tähendavad
rahvuserinevused, kui ühispingutused koonduvad raskele teadusprobleemile.
Erinev mõtteviis, mis nii selgelt väljendub kunstis,
näis mulle mõjurina, mis pigem rikastab kui nõrgendab
mõtlemisvõimalusi.“
Too grupp sai mõtlemisülesannetega hakkama. Geeniused
ei olnud üksteise peale kadedad, koostöö sujus.
Väga paljud neist pärjati hiljem Nobeli preemiaga: M.
Planck 1918 posthuumselt, A. Einstein 1921, N. Bohr 1922, L.-V.
Broglie 1929, W. Heisenberg 1932, E. Schrödinger 1933, P.
Dirac 1933, W. Pauly 1945, M. Born 1954.
Tegelikult ei tulnud konsensus siiski päris
libedalt, sest kokku põrkas kaks mõttelaadi, traditsiooniline
ja uus. Monistlikult mõeldes tulnuks tunnistada üks
versioon õigeks, teine vääraks või lihtsalt
kasutuks. Siis tuli Bohr välja täiendusprintsiibiga:
„Üksteisest täiesti erinevad (vasturääkivad)
tõlgendused täiendavad üksteist.“ Nagu näha,
on see ütlus väga lähedal hiina põhialgoritmi
sõnastusele (yin-yang) ja Bohr teadis seda.
Lõpuks jõudis kätte konsensuse saavutamine
aeg, Erakordselt delikaatne Bohr taotles ootamatu otsustavusega
lõplikku selgust. Schrödinger haigestus ja oli voodis,
kuid isegi siis ei jätnud Bohr teda rahule: „Ei, Schrödinger,
te peate nõustuma!“ Ja siis hüüatas kord
meeleheitele viidud mõttepartner: „Kui mitte kuidagi
ei saa hakkama nende neetud kvanthüpeteta, kahetsen, et üldse
end aatomiteooriaga sidusin!“ Õnnelik Bohr aga vastas
rahulikult: “Meie, vastupidi, oleme väga tänulikud,
et sidusite end temaga ja nihutasite märgatavalt edasi.“
Aga mille üle mõtisklesid samal
ajal Vene revolutsiooni põhikujud Trotski ja Lenin? Olen
leidnud huvitavad andmed. Just selsamal 1922. aastal, kui alles
algas kvantteooria loomine, tõdes Trotski ühel koosolekul,
kus viibis ka Lenin: „... need kaks kriteeriumi, arusaadavalt,
ei räägi teineteisele vastu, vaid täiendavad teineteist.“
Seega ütles sõjakommunismi teooria looja ja teostaja
Trotski välja peaaegu sama lause, mille formuleeris Bohr
alles 1927. aastal.
Kuidas reageeris Trotski ütlusele sealsamas istunud Lenin?
Ta lausus: „Endastmõistetavalt rakendab partei seda
õiget arutlust ka sm Trotski suhtes.“
Venemaal olekski võinud sündida ajastut päästa
võinud mõtlemine ja käitumine. Nepi näol
Lenin teostaski seda, laskis taas tekkida kodanlusel (mida Stalin
hakkas taas amputeerima). Venemaal võttis aga riigipartei
1925. a vastu epohhi loova otsuse tulistada kulakuid ja 1927.
a tunnistas opositsioon enda võidetuks. Alata võis
vastaste laibastamine. Kuigi esialgu ei mõeldud tulistamisähvarduste
all tegelikku käitumist, hakati Stalini ajal seda reaalselt
ellu viima. Opositsioon hävitati üldise hüvangu
saavutamise takistajatena ja õigustuseks oli üllas
monism, liikumine helge tuleviku poole.
Et Trotski puhul polnud tegu juhusliku ütlusega,
tõendab Šverniku avaldus 1934: “Preobraženski
ei tulistanud klassivaenlast, trotskistid ei tulistanud, partei
toimis õigesti, kui lömastas kõik parem- ja
pahempoolsed...”
Niisiis heideti trotskistidele sõnaselgelt ette liigseks
tunnistatud kodanluse ja selle ideoloogide hävitamisel mitteosalemist.
Kui nii, siis ei olnud Trotski ja Lenini vahel üldises möllus
peetud dialoog lihtsalt sõnakõlks. Tegelikult oli
õhkkond sel ajal äärmiselt nasendav. Ohvrid kaotasid
teinekord meeleheites igasuguse väärikuse ja inimlikkuse
ning anusid suurelt juhilt uut võimalust tappa, tappa...
Trotski pääses minema, me ei oska aimata, mida tema
oleks viimases hädas teinud. Kõigi teiste Stalinist
omal ajal tähtsamate bolševike kohta on dokumenteeritud
haletsusväärsed hüüatused. Nii ütles
näiteks Kamenev: “Andke mulle viimane võimalus
anatomiseerida menševike ja trotskistide poliitilisi laipu...”
Olgu öeldud: Stalin ei andnud niisugust võimalust.
Ühel ja samal ajal leidsid maailmas aset kaks diskussiooni.
Taanis lõppes füüsikute vaidlus uue mõtlemise
sünniga, Venemaal, Saksamaal...
Toimunu juured paiknevad algühiskonna
algoritmis. Tegelikult ei ole tehtud midagi muud, kui kuulutatud
end positiivse poole esindajaiks (elu) ja asutud hävitama
suva kohaselt teise poole esindaid (kuna nad asuvad surma poolel).
On nonsenss, et niisugune mõtteviis toimib jätkuvalt.
Demokraatlikus ühiskonnas on leitud põhiasjade normaalses
olekus hoidmiseks hea meetod – teist poolt asutakse hävitama
ainuvõimu saavutamiseks vaid valimiste eel, poliitiliselt.
Ja poliitilised surmad on üsna tavalised. Hiljem allutakse
võitnud enamikule ja poolte vahel leiab aset ka koostöö.
Venemaal nii pole. Putin asus nagu Stalin hävitama kodanlust
ja talle mitteallunud oligarhe. Seeläbi tekkis omamoodi riigikapitalism.
Selle hingeshoidmiseks peab kõrgem võim pidevalt
tulistama teist poolt. Nii hoiab suur juht elus põhialuselt
keskaegset impeeriumi. Kui uus Prantsuse president mõistis
üksikasjaliselt hukka riigi kunagise koloniaalpoliitika,
teostab Vene president praegu sama poliitikat. Lääne
presidendid seda ametlikult veel ei näe...
Samas tulebki suhtuda Venemaal toimuvasse seni sallivalt, kuni
ta ei ohusta teistsuguse sotsiaalse olemise eksistentsi. Selles
peitub ilmselt ka EL käitumise võti: teha koostööd
Venemaaga ja sallida selle gruppide tegevust seni, kuni need ei
ohusta muid riike, aga ka muude rahvaste eksistentsi Venemaa endi
piires.
Häda on aga selles, et intsidendid on olemas, kuid neist
vaadatakse esialgu mööda.
Lõpuks ka väike repliik mõistmise ja mittemõistmise
teemal. Standardharidus ei võimalda mõista seda,
mida aeg mõistma hakata. Kui siinkirjutaja õppis
ülikoolis, tegi õppejõud Jaak Põldmäe
eesti kirjanduse eriala üliõpilastele kohustuslikuks
läbi lugeda üks peatükk J. Lotmani raamatust „Struktura
hudožestvennogo teksta“ (1970). Kui selle arvestusel
ümber jutustasin, küsis ta, kas saan ka aru. Jaatasin
veidi ebalevalt, Põldmäe ütles, tema vahel saab,
vahel mitte.
Kui nimetatud kohustust poleks antud, oleks minu tee kuuma teaduse
semiootika juurde ära jäänud. Tol ajal arutleti
Tartu semiootilise koolkonna kogumikes ühe läbiva teemana
(Ivanov, Toporov jt) just sootsiumide semiootikat ja see tekitas
mõtteid, side säilis ja toimis. Targemaks saades olen
teatud asja selgitamiseks ikka vastavaid artikleid üle lugenud.
Mulle tundub, et kui öeldakse: ei
saa aru, siis on see teksti autori omamoodi represseerimine. Ehk
tuleneb see sellest, et loetakse ülalt alla, s.t lugev pea
on ülal, tekst all. Kuid kui proovida vahel nii, et lamada
näiteks voodis ja lugeda silme kohal olevat raamatut, seega
alt üles...
Ja veel. Talupoeglik lähenemine eeldab ümbermõtlemist.
Leitakse teksti peamine probleem ja mõeldakse see oma sõnadega
ümber, tehakse see justkui uuesti valmis. Sel juhul saadakse
ka kõigest aru.
Loomulikult pole mõtet igasugusesse teksti talupoeglikult
suhtuda. Kui probleem, sõnum puudub, ei saa seda juurde
mõelda, sel juhul jäetakse öeldust midagi meelde,
et vajadusel oma kompetensust näidata...
|
|
|
