Kultuur ja Elu 4/2007


Kultuur ja Elu 3/2007

 

 

 

 



“Venemaal oleks vabalt võinud sündida ajastut päästa suutev mõtlemine ja käitumine. Nepi näol Lenin ­teostaski seda, lastes taas tekkida kodanlusel, mida aga Stalin amputeerima hakkas.”

Vene fašism

tekst: Enn Haabsaar

Nõukogude ajal sõimasid venelased eestlasi fašistideks sõimumõnu pärast – suhteliselt süütu toiming. Nüüd on našistid ja Moskva linnapea Lužkov nimetanud Eestit fašistlikuks riigiks. See ei ole enam süütu ettevõtmine.

Fašistliku ideoloogia iseloomustuse leiab igast teatmeteosest ja ma ei peatu sellel tervikuna. Selle põhiolemuseks on pürgimine monistliku ühiskonna poole eriti ebainimlikul viisil teiste rahvaste ja sotsiaalsete üksuste mahasurumise või hävitamise hinnaga. Hitleri Saksamaal tähendas see suuresti ühtede rahvaste hävitamist, teiste allasurumist ja kolmandate assimileerimist. Niisuguse tegevuse tulemusena pidi tekkima ideaalne maailm eesotsas täiusliku rassiga. Endid esitletakse üllaste ja justkui jumalike ideede teostajatena. Nõukogude Liit üritas algul revolutsioonide ja hiljem KGB mahhinatsioonide kaudu saavutada võimu kogu maailma üle ja luua tsentrist perifeeria suunas vene keeles kõnelevat ajastule vastavat uut inimtüüpi – homo soveticust.

Et ühiskonnas toimuvatest telgprotsessidest aru saada, peaks üsna palju teadma riigieelse ühiskonna semiootilise struktuuri kohta. Et millest kõik algas ja kus oleme. Paraku kooliharidus seda lahtiseletatult ei paku, vastav kirjandus oli ja on kõige kättesaadavamal kujul olemas vene keeles. Eesti keeles mitte. Vaid üks viide tollasele eluviisile. Hõim kui tervik elas kahe poolena või kahe poolringina. Kumbki pool esindas semiootiliselt oma väärtusi, näiteks Tansaanias nii:
vasak – parem
naine – mees
noorem – vanem
nõrk – tugev
alumine – ülemine
rumal – tark
lääs – ida
must – punane
haigus – tervis
surm – elu.

Nagu näeme, on ühel pool praegu positiivseiks tunnistatud väärtused, teisel nende vastandid. Kuna abielluti vastasfraatria kaasaga, ei saanud kas või juba seetõttu surma poolel olijat tegelikult surmata. Rituaalsed kaklused siiski toimusid. Kuid ka need olid reglementeeritud, näiteks ei tohtinud rusikatega lüüa. Samas tehti kõik tööd koos, kuid eri paigas, näiteks ühe fraatria inimesed ladusid üht, teise omad teist seina. Väga tõsiseid kollisioone ei saanud tekkida ka sellepärast, et abielusuhete reeglite järgi sattus vanaisa ja pojapoeg ühte, isa oma pojapojaga teise. Embrüonaalselt olid vaenupooled aga siiski olemas ja formaalselt äärmuslikul kujul, elu ja surmana. Riiklused on enamasti üles ehitatud monismile, eluõigus on vaid ühel, kõrgema valitseja poolel. Kui toimivad pehmendavad asjaolud, ei sünni sellest erilist kurja. Allasurutuks osutub tavaliselt naine kui soovimatu semiootilise poole esindaja. Vene bolševikud seevastu seadsid surma positsiooni kodanluse ja aristokraatia ja tegid semiootilise pürgimuse tegelikkuseks. Pärast hoolitses KGB selle eest, et teist poolt ei tekiks ja ta suutis seda teha. Kui Gorbatšov poleks andnud sõna- ja tegutsemisvabadust, poleks kaua juhtunud Vene riigis midagi.

Impeeriumid toimisid monismi põhimõttel ja teaduslik mõtlemine samuti. Sealjuures on mikrofüüsika nähtavasti ainus teadus, mis on pidanud deklaratiivselt lahti ütlema monismist. Teistel polegi vaja otseselt lahti öelda, sest formaalloogikata kukuksid nad kokku. Füüsikas oli aga nii, et eksperimentaalselt tehti kindlaks, et valgusel on nii osakeste kui ka lainete kuju, olemasolu. Formaalloogika seisukohalt oli see võimatu ja ühele tuli anda eluõigus, teine surmata. Just sel ajal, kui nii Saksamaal kui Venemaal tekkis fašistlik mõtteviis, pidid tuumafüüsikud oma teaduse päästmiseks midagi ette võtma. Nad pidasid mõttetalguid eelkõige Kopenhaagenis. Ja käitusid tavaliste inimestena. Kui uskuda Paylit, pidas näiteks Heisenberg laineid osakesteks ilusamateks. Ja lõigi sellelt platvormilt lähtudes vajaliku teooria. Täbarast olukorrast sellega välja muidugi ei tuldud, kuigi ta ise seda uskus. Lahendi esitas N. Bohr: valgus on olemuselt nii korpuskulaarne kui ka laineline, kuid neid aspekte ei saa mõõta ühel ja samal ajal. Ühel ja samal ajal mõõta ei saa, kuid ühel ja samal ajal olemas on küll. Seepärast ollakse alati dilemma ees, mida tuua ohvriks, mida valida. Füüsikasse jäid paarid: osake ja laine, asend ja impulss, energia ja aeg, kuid eksperimentaator peab valima, millised andmed katseseadmega jäädvustada, millised kaotada.
Füüsikute pingeline keskustelu kestis lühikest aega: 1922–1924 ettevalmistav, 1925 otsustav ja 1926–1927 teooria põhitöötluse aeg. Midagi analoogilist oleks pidanud aset leidma selsamal ajal ka sotsiaalse mõtlemise valdkonnas. Paraku ei leidnud ja loodi kontseptuaalne alus teiseks maailmasõjaks. Hitleri „Mein Kampf“ ilmus 1925, Vene bolševike otsus tulistada teisiti mõtlejaid 1925. Ka nemad valisid...

Füüsikud käitusid lihast ja luust ideaalinimestena. Heisenberg meenutas 1924: „Lülitusin väga erinevatest rahvustest noorte inimeste ringi – need olid inglased, ameeriklased, rootslased, norralased, taanlased, jaapanlased. Kõik nad tahtsid tegelda ühe ja sama probleemiga – Bohri aatomiteooriaga. Nad kogunesid suure pere moodi ekskursioonideks, seltsimehelikeks vestlusteks või sportima. Mulle sai üha selgemaks, kui vähe tähendavad rahvuserinevused, kui ühispingutused koonduvad raskele teadusprobleemile. Erinev mõtteviis, mis nii selgelt väljendub kunstis, näis mulle mõjurina, mis pigem rikastab kui nõrgendab mõtlemisvõimalusi.“
Too grupp sai mõtlemisülesannetega hakkama. Geeniused ei olnud üksteise peale kadedad, koostöö sujus. Väga paljud neist pärjati hiljem Nobeli preemiaga: M. Planck 1918 posthuumselt, A. Einstein 1921, N. Bohr 1922, L.-V. Broglie 1929, W. Heisenberg 1932, E. Schrödinger 1933, P. Dirac 1933, W. Pauly 1945, M. Born 1954.

Tegelikult ei tulnud konsensus siiski päris libedalt, sest kokku põrkas kaks mõttelaadi, traditsiooniline ja uus. Monistlikult mõeldes tulnuks tunnistada üks versioon õigeks, teine vääraks või lihtsalt kasutuks. Siis tuli Bohr välja täiendusprintsiibiga: „Üksteisest täiesti erinevad (vasturääkivad) tõlgendused täiendavad üksteist.“ Nagu näha, on see ütlus väga lähedal hiina põhialgoritmi sõnastusele (yin-yang) ja Bohr teadis seda.
Lõpuks jõudis kätte konsensuse saavutamine aeg, Erakordselt delikaatne Bohr taotles ootamatu otsustavusega lõplikku selgust. Schrödinger haigestus ja oli voodis, kuid isegi siis ei jätnud Bohr teda rahule: „Ei, Schrödinger, te peate nõustuma!“ Ja siis hüüatas kord meeleheitele viidud mõttepartner: „Kui mitte kuidagi ei saa hakkama nende neetud kvanthüpeteta, kahetsen, et üldse end aatomiteooriaga sidusin!“ Õnnelik Bohr aga vastas rahulikult: “Meie, vastupidi, oleme väga tänulikud, et sidusite end temaga ja nihutasite märgatavalt edasi.“

Aga mille üle mõtisklesid samal ajal Vene revolutsiooni põhikujud Trotski ja Lenin? Olen leidnud huvitavad andmed. Just selsamal 1922. aastal, kui alles algas kvantteooria loomine, tõdes Trotski ühel koosolekul, kus viibis ka Lenin: „... need kaks kriteeriumi, arusaadavalt, ei räägi teineteisele vastu, vaid täiendavad teineteist.“ Seega ütles sõjakommunismi teooria looja ja teostaja Trotski välja peaaegu sama lause, mille formuleeris Bohr alles 1927. aastal.
Kuidas reageeris Trotski ütlusele sealsamas istunud Lenin? Ta lausus: „Endastmõistetavalt rakendab partei seda õiget arutlust ka sm Trotski suhtes.“
Venemaal olekski võinud sündida ajastut päästa võinud mõtlemine ja käitumine. Nepi näol Lenin teostaski seda, laskis taas tekkida kodanlusel (mida Stalin hakkas taas amputeerima). Venemaal võttis aga riigipartei 1925. a vastu epohhi loova otsuse tulistada kulakuid ja 1927. a tunnistas opositsioon enda võidetuks. Alata võis vastaste laibastamine. Kuigi esialgu ei mõeldud tulistamisähvarduste all tegelikku käitumist, hakati Stalini ajal seda reaalselt ellu viima. Opositsioon hävitati üldise hüvangu saavutamise takistajatena ja õigustuseks oli üllas monism, liikumine helge tuleviku poole.

Et Trotski puhul polnud tegu juhusliku ütlusega, tõendab Šverniku avaldus 1934: “Preobraženski ei tulistanud klassivaenlast, trotskistid ei tulistanud, partei toimis õigesti, kui lömastas kõik parem- ja pahempoolsed...”
Niisiis heideti trotskistidele sõnaselgelt ette liigseks tunnistatud kodanluse ja selle ideoloogide hävitamisel mitteosalemist. Kui nii, siis ei olnud Trotski ja Lenini vahel üldises möllus peetud dialoog lihtsalt sõnakõlks. Tegelikult oli õhkkond sel ajal äärmiselt nasendav. Ohvrid kaotasid teinekord meeleheites igasuguse väärikuse ja inimlikkuse ning anusid suurelt juhilt uut võimalust tappa, tappa... Trotski pääses minema, me ei oska aimata, mida tema oleks viimases hädas teinud. Kõigi teiste Stalinist omal ajal tähtsamate bolševike kohta on dokumenteeritud haletsusväärsed hüüatused. Nii ütles näiteks Kamenev: “Andke mulle viimane võimalus anatomiseerida menševike ja trotskistide poliitilisi laipu...”
Olgu öeldud: Stalin ei andnud niisugust võimalust.
Ühel ja samal ajal leidsid maailmas aset kaks diskussiooni. Taanis lõppes füüsikute vaidlus uue mõtlemise sünniga, Venemaal, Saksamaal...

Toimunu juured paiknevad algühiskonna algoritmis. Tegelikult ei ole tehtud midagi muud, kui kuulutatud end positiivse poole esindajaiks (elu) ja asutud hävitama suva kohaselt teise poole esindaid (kuna nad asuvad surma poolel).
On nonsenss, et niisugune mõtteviis toimib jätkuvalt. Demokraatlikus ühiskonnas on leitud põhiasjade normaalses olekus hoidmiseks hea meetod – teist poolt asutakse hävitama ainuvõimu saavutamiseks vaid valimiste eel, poliitiliselt. Ja poliitilised surmad on üsna tavalised. Hiljem allutakse võitnud enamikule ja poolte vahel leiab aset ka koostöö.
Venemaal nii pole. Putin asus nagu Stalin hävitama kodanlust ja talle mitteallunud oligarhe. Seeläbi tekkis omamoodi riigikapitalism. Selle hingeshoidmiseks peab kõrgem võim pidevalt tulistama teist poolt. Nii hoiab suur juht elus põhialuselt keskaegset impeeriumi. Kui uus Prantsuse president mõistis üksikasjaliselt hukka riigi kunagise koloniaalpoliitika, teostab Vene president praegu sama poliitikat. Lääne presidendid seda ametlikult veel ei näe...
Samas tulebki suhtuda Venemaal toimuvasse seni sallivalt, kuni ta ei ohusta teistsuguse sotsiaalse olemise eksistentsi. Selles peitub ilmselt ka EL käitumise võti: teha koostööd Venemaaga ja sallida selle gruppide tegevust seni, kuni need ei ohusta muid riike, aga ka muude rahvaste eksistentsi Venemaa endi piires.
Häda on aga selles, et intsidendid on olemas, kuid neist vaadatakse esialgu mööda.

Lõpuks ka väike repliik mõistmise ja mittemõistmise teemal. Standardharidus ei võimalda mõista seda, mida aeg mõistma hakata. Kui siinkirjutaja õppis ülikoolis, tegi õppejõud Jaak Põldmäe eesti kirjanduse eriala üliõpilastele kohustuslikuks läbi lugeda üks peatükk J. Lotmani raamatust „Struktura hudožestvennogo teksta“ (1970). Kui selle arvestusel ümber jutustasin, küsis ta, kas saan ka aru. Jaatasin veidi ebalevalt, Põldmäe ütles, tema vahel saab, vahel mitte.
Kui nimetatud kohustust poleks antud, oleks minu tee kuuma teaduse semiootika juurde ära jäänud. Tol ajal arutleti Tartu semiootilise koolkonna kogumikes ühe läbiva teemana (Ivanov, Toporov jt) just sootsiumide semiootikat ja see tekitas mõtteid, side säilis ja toimis. Targemaks saades olen teatud asja selgitamiseks ikka vastavaid artikleid üle lugenud.

Mulle tundub, et kui öeldakse: ei saa aru, siis on see teksti autori omamoodi represseerimine. Ehk tuleneb see sellest, et loetakse ülalt alla, s.t lugev pea on ülal, tekst all. Kuid kui proovida vahel nii, et lamada näiteks voodis ja lugeda silme kohal olevat raamatut, seega alt üles...
Ja veel. Talupoeglik lähenemine eeldab ümbermõtlemist. Leitakse teksti peamine probleem ja mõeldakse see oma sõnadega ümber, tehakse see justkui uuesti valmis. Sel juhul saadakse ka kõigest aru.
Loomulikult pole mõtet igasugusesse teksti talupoeglikult suhtuda. Kui probleem, sõnum puudub, ei saa seda juurde mõelda, sel juhul jäetakse öeldust midagi meelde, et vajadusel oma kompetensust näidata...


 


kirjuta meile! toimetus tellimine reklaam arhiiv