Kultuur ja Elu 2/2007

Kultuur ja Elu 1/2007

Ajakirjanik David Wilkinson Inglismaalt.

Ma mäletan ja ma olen uhke

tekst: David Wilkinson

Liiga paljude jaoks sõda ei lõppenud aastal 1945. Me mäletame seda ja selle üle me uhked ei ole, tõdeb inglasest ajakirjanik David Wilkinson.

Hiljutiste märatsemiste ajal oli mul jutuajamine ühe meeldiva välimusega vene noormehega. Ta oli 9. mail seal, kus varem oli seisnud Pronkssõdur, ja ma oletasin, et ta oli seal selleks, et mälestada neid, kelle elud langesid kurjuse, milleks oli Teine maailmasõda, ohvriks. Ta andis mulle mälestuseks mustade ja pronksikarva triipudega lindi. Ta meenutas mulle, et Suurbritannia ja NSVL olid sõjas samal poolel, ja ta andis selle kingituse mulle, sest me olime sõjas relvavennad. Ta mõtles seda siiralt kui sõbralikku tegu ja ma ei kritiseeri seda ega tema soovi mälestada langenuid.
Kuid ta kandis ka märki rinnal, meenutades sõda, mis toimus aastatel 1941–1945. Tal oli heeliumiga täidetud õhupall, mis kandis teksti “Ma mäletan, ma olen uhke”.
Olles inglane, tuli mul temalt küsida, mida ta mäletab ja mille üle ta uhke on?
Meie jaoks algas ju sõda juba 1939. aastal. See oli siis, kui me hakkasime sõdima natsi-Saksamaaga. Ta ilmselt ei mäletanud seda, et sõda natside vastu oli juba käinud ligi kaks aastat, enne kui Nõukogude Liit sõtta astus.
Olles talle tänulik selle väikese kingituse eest, sest me olime olnud samal poolel, ja kuna NSVL oli tõepoolest aidanud natside üle võitu saavutada, pidin talle meenutama, et aastatel, mil Suurbritannia oli suurimas ohus, aastatel, kus me äärepealt oleksime Hitleri käest lüüa saanud, aastatel, kus pommitajad tapsid välksõja käigus palju inimesi Londonis, Coventrys ja paljudes teistes linnades, olid Hitler ja Stalin need, kes olid ühel pool. Kas ta mäletab seda? Kas ta on selle üle uhke?

Kui Hitleril ei õnnestunud ületada Inglise kanalit aastal 1940, kui tal ei õnnestunud Inglismaa üle võitu saavutada, siis ta teadis, et ei suuda sõda võita. See oleks võinud võtta aastakümneid, kuid me oleksime võitnud. Kuninglikud õhujõud, Vähesed, nagu Churchill neid teadupärast nimetas, olid Hitleri peatanud. Oma kuulsas kõnes ütles Churchill, et kui Briti impeerium kestaks tuhat aastat, siis tulevased põlvkonnad, vaataksid tagasi ja ütleksid: “See oli nende tähetund.”
Briti impeerium ei kestnud tuhat aastat. Tegelikkuses oli tema eluiga kuudepikkune. Kui me seisime üksinda natside vastu, kui teised olid lüüa saanud, värisesid tema ees, või veel halvem, tegid temaga rahu, siis meie müüsime oma impeeriumi USA-le, et sõda rahastada. Briti impeerium ei olnud sõjaline impeerium ega vallutustel rajanev, see oli kaubanduslepingute süsteem.
Impeerium kauples Suurbritanniaga (kas mitte vastupidi?). Vahetuseks Ameerika laenude vastu me andsime neile juurdepääsu nendele turgudele, andes faktiliselt impeeriumi neile ära. Me pidime neile müüma ka mitmed saared vahetuseks mõnede aegunud sõjalaevade vastu. Viimase osa sõjalaenudest maksis Suurbritannia USA-le möödunud aastal. Briti maksumaksjad lõpetasid alles nüüd Euroopa vabastamise kinnimaksmise. Suurbritannia ei ole nii võimas, nagu ta kunagi oli. Me andsime oma võimsuse ära teiste vabaduse eest. Seda ma mäletan ja selle üle ma olen uhke.
Inglastele on natsid inimliku kurjuse äärmuslikuks kehastuseks. Ja see oli meie tähetund. Kui Hitler oleks meid meie saarel puruks löönud, siis oleks terve maailm langenud saagiks kurjusele, mis oli Euroopat hävitamas mõlemalt poolt.
Hitler pakkus Britanniale rahu ja samal ajal pakkus seda ka Stalinile. Ta pani ette, et Saksamaa saaks oma võimu alla Euroopa (kus Britannial ei olnud erilisi huvisid), meie aga säilitaksime oma maailmariigi. Ta pakkus meile kõike, mida oleks võinud lugeda tavalise sõja eesmärgiks. Ta pakkus meile tõeliselt kasulikku tehingut. Aga ei saa ju ometi kuradiga äri ajada. Churchill teadis, et meil tuleb võidelda, vajaduse korral ka üksinda, maksku see siis, mis maksab. Sel ajal, kui Stalin ja tema Punaarmee olid võimatutel tingimustel Hitleriga rahus, meie sõdisime.

Mida Stalin mõtles? Kuigi kommunistidele meeldib esitada müüti, et nemad päästsid maailma natsismist, ei saa see olla tõsi. Revolutsioon oli Venemaal aastal 1917. Hitler jooksis sel ajal Prantsusmaal mööda kaevikuid. Natsid olid reaktsioon kommunismile, mitte teine tee. Kas see kena noor venelane mäletab seda? Stalin teadis seda. Ta teadis, et Hitler tahtis teda hävitada, ja oli temaga ometi rahujalal. Ta lootis, et Inglismaa ja Saksamaa teineteisega võideldes nõrgenevad niivõrd, et talle avaneb võimalus sisse marssida ja alistada laastatud Euroopa oma türanniale. Kuid ma loodan, et teie lugejad mäletavad seda. Ja venelased on selle üle uhked?
Sel ajal, kui Inglismaa andis ära oma impeeriumi ja valas verd vabaduse eest, ohverdas Stalin oma rahva elusid selleks, et saada endale Euroopa Impeerium. Kas noor venelane, kes andis mulle selle lindi mälestuseks, mäletab seda, et rõhumise toomiseks Eestisse valati süütut vene verd? Kas ta mäletas, et võimalus mõrvata teie vanaisa osteti tema vanaisa vere eest? Ja briti sõdurite vere eest, kes võitlesid Hitleri vastu neil aastatel, kui Hitleri ja Stalini vahel oli rahu? Kas ta oli selle üle uhke? Miks ta, tunnistades NSVL režiimi, ei taha tunnistada selle ohvreid?

Minu isa teenis sõja ajal kuninglikes õhujõududes (briti lennuväes). Me astusime sõtta aastal 1939, sest Hitler oli tunginud Poolasse. Me oleksime varem pidanud sõja kuulutama. Minu isale öeldi, et ta võitleb Inglismaa vabaduse eest ja Poola, Tšehhoslovakkia ja kõigi teiste maade vabaduse eest, ka juutide vabaduse eest. Ma mäletan seda ja selle üle ma olen uhke.
Me ei mäletanud seda, et me olime ise liitunud kurjusega, mis oli niisama suur kui Hitleri oma, selleks, et säilitada meie endi vabadus. Me ei mäletanud isegi mitte külma sõja aastatel Punaarmee metsikuste kogu kurjust, sest meile sellest ei räägitud. Ja kuidas nad oleksidki saanud öelda minu isale, et meie sõbrad on niisama halvad kui meie vaenlased? Ta poleks selle üle uhkust tundnud.
Natside vastu võitlevate lendurite eeldatav eluiga polnud kuigi pikk. Mõelge selle peale, kui paljud minu isa sõbrad langesid selles võitluses. Mõelge selle õuduse ja hirmu peale. See oli sellepärast, et koletislik türannia oli Poolasse tunginud.
Kujutage ette, kui mõttetu see oli, kui kõige selle lõppedes, kus nii paljud olid andnud elu, olid Poola ja teised Ida-Euroopa riigid ikka veel koletusliku türannia võimu all ja meil polnud jõudu, et sellele kõigele lõpp teha. Liiga paljude jaoks sõda ei lõppenud aastal 1945. Me mäletame seda ja selle üle me uhked ei ole.