|
|
Sofi Oksanen:
Valimiskabiinis olen ma eestlane
tekst: Sofi Oksanen
foto: Toni Härkönen
Soome
kirjanik Sofi Oksanen (s. 1977), kes on ema poolt eestlane, on
veendunud, et kunsti väel on võimalik murda vaikimise
terror ja kommunismi võluvõim.
Soomlaste
teadmised Eesti ajaloost on auklikud
Oma lapsepõlves
ei kuulnud ma kunagi sõna ”küüditamine”,
ei Soomes ega Eestis. Sõna ”okupatsioon” samuti
ei puudutanud Eestit. Neid sõnu hakati Eestiga seotult
kasutama alles üheksakümnendatel aastatel. Ega sõnad
”Nõukogude okupatsioon” veelgi sobi korralikult
soomlaste keelele. Räägitakse Eestist ja Eestist siis,
kui see oli Nõukogude Liit, või osa Nõukogude
Liidust. Ei oleks lapsena ka ise osanud ühendada neid sõnu
Eestiga. Minu lapsepõlves kasutati küüditamise
kohta nii Soomes kui Eestis sõnu ”viidi Siberisse”.
Nõukogude koonduslaagritest kasutati vaid väljendeid
”laagrid” või ”Siber”. Sõna
”metsavend” ei kuulnud ma samuti, vaid väljendit
”läks metsa”.
Kui mu esikromaan ”Stalini lehmad”, milles käsitlen
söömishäireid ja Nõukogude Eestit, Soomes
2003. aastal ilmus, esitleti mind ühes raadio kultuurisaate
tutvustuses kirjanikuna, kes kasutab Eesti ajaloost ägedaid
sõnu nagu ”küüditamine” ja ”okupatsioon”.
Teine toimetaja kutsus metsavendi visalt ”bandiitideks”,
kuigi ütlesin, et mina ei soostu kasutama nõukogude
propaganda nimetust metsavendade kohta. Toimetaja ei saanud minu
põhjendustest aru, vaid jätkas vestlust stiilis: juujuu,
aga need ”bandiidid”. See toimetaja oli inimõigustele
spetsialiseerunud ja kui rääkisin okupatsiooniaja inimõiguste
rikkumistest, küsis sama toimetaja: ”Kuid kas Nõukogude
ajalehed ei kirjutanud neist asjadest?” Küsimus oli
minu meelest nii arusaamatu, et ei suutnud vastata. Toimetaja
esitas lisaküsimusi: ”Kes olid nende ajalehtede omanikud?
Kuidas peatoimetajad reageerisid?” See inimõigustele
spetsialiseerunud ja Venemaa asjadest eriti huvitunud toimetaja
ei teadnud, et Nõukogude Liidus ajalehed ei olnud eraomanduses.
Ta ei mõistnud, et Nõukogude Liit on propaganda
tõotatud maa. Tegelikult ta ei seostanud sõna ”propaganda”
mingil kombel Nõukogude Liiduga.
Juhtusin kokku veel toimetajaga, kes kustutas minu intervjuust
kommentaarid, mis olid tema meelest nõukogudevastased.
Just seda sõna ”nõukogudevastane” kasutas
ta 2003. aastal. Ta oli õnneks erandjuhtum. Need toimetajad
on muidugi vaid üksikud juhtumid sealt halvemalt poolelt,
kuid peegeldavad ehk seda, et teadmised Eesti ajaloost on eriti
auklikud juba selliste inimeste hulgas, kellest võiks ehk
nende ameti poolest oletada, et teavad vähemalt põhiteadmiste
jagu.
Vähe aega tagasi kohtasin ameti poolest eriti hinnatud arhitekti,
kes oli põhjalikult tutvunud muuseas Balti arhitektuuriga,
kuid kui vestlus kandus neljakümnendate aastate kollektiviseerimisele,
oli ta arvamusel, et eestlased said loovutatud maade eest rikkalikud
hüvitused ja sellepärast ei olnud asjas midagi ülekohtust.
Parandasin tema arusaamist ja ütlesin, et meie perekond vähemalt
ei saanud mingeid hüvitusi. Arhitekti ilme oli äärmiselt
hämmastunud ja kahtlev. Soomlastel on väga palju ekslikke
teadmisi Eestist ja Eesti ajaloost.
Kõigi nende üksikjuhtumite korral võis inimeste
ilmete järgi öelda, et nad ei uskunud minu parandusi
oma teadmiste kohta. Vanu arusaamisi ja uskumusi on väga
raske muuta.
Natsid
sümboliseerivad absoluutset paha, aga Nõukogude Liit
läks vaid vähe viltu…
Kirjutasin
soome kirjandusajakirja ”Parnasso” veebruarikuu numbrisse
essee, mille põhiküsimus käsitles seda, miks
läänes üks totalitaarsüsteemi sümbolitest,
üks massimõrva sümbolitest, haakrist, äratab
hirmu, aga teise totalitaarsüsteemi sümbolid, sirp ja
vasar, toovad esile naeru? Artikkel tekitas Soomes väikese
lumetormi. Refereerin lühidalt artiklit:
Võrdlesin oma artiklis seda, kuidas on Läänes
käsitletud natsionaalsotsialismi kuritegusid ja kuidas kommunismi
kuritegusid. Holokausti selgitamise protsessi alustamisele olid
head lähtekohad neljakümnendate aastate järel.
Juutidel oli olemasolev viis väljendada massimõrvade
ja rõhumiste toodud piina. Juudi ohvrid olid juba osa laiast
traditsioonist, millel oli oma kaanon, kaasa arvatud piibel. Juutide
massimõrval on olnud piibliga seotud nimi, shoa, neljakümnendatest
aastatest alates. Tänapäeval on holokaust üldiselt
teada ja sellest kirjutavad juba holokausti läbielanute lapselapsed.
Vangilaagrikirjandus on märgatavalt noorem. Viimastel aastatel
on ostalgia olnud soositud, kuid nüüd on seda juba ka
kritiseeritud. Aga miks ostalgia tuli Läänes moodi?
Miks see oli paeluvam ja meediaköitvam? Miks see, mitte vangilaagrikirjandus?
Kuigi filmid koonduslaagritest ei paista kaotavat oma soosingut
Hollywoodis.
Viitasin artiklis ka vestlusele eelnimetatud teemal, mille pidasin
hiljuti ühe 60-ndate aastate taistolasega. Tema ütles,
et alati, kui ta meenutab kaunist noorust poliitiliselt aktiivsetel
kuuekümnendatel aastatel, hakkab tema meeles päike paistma.
Küsisin, kas ta on lugenud ”Gulagi arhipelaagi”?
Oli, kohe kui see oli ilmunud inglise keeles. Kas see siis ei
mõjunud ? Seda oli kole lugeda, oli vastus. Seda vestlust
ei olnud ta valmis avalikult esitama. Avalikult tahtis tema rääkida
vaid kuuekümnendate aastate hingelisest päikesest. Vestlus
avas siiski minu silmad: olen kuulnud lõputult väiteid,
kuidas Läänes ei teatud Nõukogude Liidu sündmustest,
mis kindlasti vastab mõne inimese puhul tõele. Lääne
haritlaskond on siiski teadnud kogu aeg. ”Gulagi arhipelaag”
ilmus juba kuuekümnendatel aastatel paljudes lääneriikide
keeltes.
Kindlasti paistis mõne natsionaalsotsialisti meeles päike,
kui meenutas noorust Hitleri Saksas, kuid see mõttepilt
tundub eurooplasele grotesksena. Miks siis sama asja tuntakse
teisiti, kui kõne all on nõukogude kommunism? Miks
kommunismi retrostamine on Soomes moodne? Miks Soome punapropaganda
laulude kontserdile seistakse järjekorras, kuigi lauludes
toetatakse totalitarismi? Antisemiitlike, kunagi soositud laulude
avalik esitamine ei õnnestuks Soomes.
Läänemaade inimesed ostavad meelsasti endise idabloki
maades müüdavaid nõukogude meeneid ja kannavad
trikoosärke, millel sõna Nõukogude Liit või
pilt Lenini peaga. See on nende meelest naljakas. Kuid miks siis
on moraalselt küsitav kanda haakristisärki? Miks punaideede
romantiseerimine on lubatud, natsismi mitte? Miks Hitleri vuntse
ei ole tänavapildis? Miks koopia Warholin Maost on heakskiidetud
seinapilt, aga Hitleri portree mitte?
Toimetaja Anne Applebaumi sõnul on üks põhjusi
see, et külm sõda tootis populaarseid pildiraamatuid;
filme, kus seiklevad Bondid ja Rambod ja nende kõrval naljakad
nõukogude inimesed. Lääne Hollywoodi-mõjuga
popkultuur on huvitatud jaapanlaste ja sakslaste koonduslaagritest,
kuid mitte Nõukogude Liidu koonduslaagritest. Neist ei
ole autentset filmimaterjali, erinevalt Auschwitzist. Informatsiooni
puudus ja suletud arhiivid tähendavad, et akadeemilist uurimust
ei saadud teha aastakümneid, ja nüüd on arhiivid
taas suletud.
Applebaum süüdistab ka Lääneriikide kõrgkultuuri
pahempoolseid juhtivaid tegelasi selles, et nad ei ole võtnud
vastutust kanda neis asjades, mida nad varem on pooldanud.
Need kõik on ise väikesed asjad. Sirp ja vasar –
reisimälestus. Suurte filosoofide, kirjanike kõned.
Endiste taistolaste vaikimine oma ideoloogia ebameeldivatest pooltest.
Eemalolek Hollywoodi-filmidest. Kuid koos esitavad nad tervikliku
loo.
Applebaumi hinnangul on üks peamisi põhjusi, miks
Läänes ei mõistetud hukka kommunismi kuritegusid
samal kombel kui natsismi kuritegusid, selles, et kommunistlikku
ideoloogiasse kuulub asju, mis on positiivsemad kui natside rassimõtlemine.
Kommunistid pasundasid sotsiaalse õiguse ja võrdõiguslikkuse
poolt ja sellepärast süsteem vähemalt kõlas
samatüübiliselt kui see, mida Ameerika ja Prantsuse
revolutsioonide järglased tahtsid. Kuna see KÕLAS
samatüübiliselt, peeti selle kuritegusid väikesteks
ja peetakse veelgi. Natsid sümboliseerivad absoluutset paha,
aga Nõukogude Liit läks vaid vähe viltu.
Selle asemel, et mõista nõukogude kommunismi kuriteod
otsustavalt hukka nagu holokaust, suhtutakse nõukogude
ajaloo kuritegudega seotud küsimustesse põhimõttega,
et minevikku ei tasu takerduda, vaid pilgud tuleb suunata tuleviku
poole.
Kui lääneriikides mõistetakse otse hukka holokaustis
kahtlevad, siis nõukogude kuritegudes kahtlejaid mitte.
Siiski ei saa tulevikku ehitada minevikust keeldumisele. See põhimõte
on süüdanud mõnedki sõjad.
Tänapäeva Venemaal tahetakse patriootliku kultuse kaudu
saavutada riiklikku stabiilsust, ega kujutlused terrorist ja vägivallast
sobi Vene ideedesse. Sellepärast jäi glasnosti ja perestroika
järel alustatud nõukogude terrorismi hukkamõistmine
Venemaal rängalt pooleli. Maa nüüdne kaootiline
olukord on viinud ka selleni, et mälestustes võib
terror tunduda nii öelda rahvavaenlastele suunatud legitiimsena
poliitikana. Sellepärast on Läänemaade kriitiline
seisukoht veelgi tähtsam, kuid ka raskem, sest terrorimehhanismi
kodumaa tahab tehtud kuritööd unustusse pühkida.
Kui vägi
peab murdma vaikimise terrori
Kirjanduse roll rahva
mäluna kirgastub maailmas, kus vaikitakse asjadest, millest
ei saa rääkida majanduslikel põhjustel ja mille
juhtivatel võimuorganitel ning poliitikutel puudub mälu.
Sellepärast on vaikimise terrori ja nõukogude-narratiivi
värvitud ajaloo lahtimurdmine kunstnike kätes. Neil
on ka võimalus purustada väide, mis sünnib, kui
võrrelda, kuidas nõukogude-kommunismi ja natside
teooriat on Lääneriikides käsitletud: ühtede
inimeste tapmine on rohkem heaks kiidetud kui teiste.
Kirjutasin artikli, sest kommunisti retrospektiivsus on minu meelest
burleskne ja kuna soomlaste venelaste- ja eestlaste-anekdoodid
on alati mulle vastukarva olnud. Ja kuigi olen sündinud Soomes,
elan Soomes ja mu emakeel on soome keel ning kirjutan soome keeles,
alati kuuldes eelpool nimetatud nii-öelda huumorit, tunnen
end selgelt mitte-soomlasena – inimesena, kes on Soomes see
teine, väljaspoolne. Kirjutasin selle artikli, sest see,
kuidas Soome selgitab oma soomendumist, on ebamugav.
Minu artikkel tekitas Soomes talvepuhkuse nädalal lumesõja,
nagu ”Helsinkin Sanomat” kriitik kirjutas. Olin eriti
üllatunud. ”Parnasso” üksiknumbrite müük
tegi rekordi ja teemat arutleti laialt internetis ja ajalehtedes.
Olin veel üllatunud sellest, et arutelu oli tundepõhine
ja subjektiivne, katseline ja süüdistav. Osa oli seda
meelt, et Soomes ei teatud midagi Eestis toimunust, ja osa oli
arvamusel, et Soomes on kogu aeg teatud, mis Eestis toimus. Osa
oli arvamusel, et neist asjadest on saanud rääkida avalikult
kogu aeg; osa arvamusel, et neist on hoitud suu kinni. Osa arvas,
et arutelu avamine oli hea ja essee hiilgav; osa seda meelt, et
mina ei tea millestki midagi ja peaksin kirjutama väikestest
vampiiridest ja muudest sellistest asjadest, millest gootid kindlasti
teavad palju. Imelik küll, minu teadmisi ja teemasse süvenemist
ei kahtlustatud kunagi, kui kirjutasin söömishäiretest
ja paanikahäirest ning seksuaalsest vähemusest. Need
on küll ametlikult lubatud noorte naiste teemad. Aga kui
puudutasin soome poliitikat ja taistolasi, hakkas leiduma neid,
kes pidasid vajalikuks seada küsitavaks minu pädevus
selliseid teemasid käsitleda.
Üks soome kirjanik-kriitik rääkis oma paari aasta
tagusest kommunismikriitika üritusest nii:
”Aga mis juhtub kirjanikuga, kes Soomes julgeb meelde tuletada
kommunismi koledusi? Vähemalt ”Kiiltomados” (soome
kirjandusajakiri internetis ) mind pilgati ja netipommitati ja
”Kiiltomado” selleaegne (osalt nüüdne) toimetus
kiitis kõik heaks. Seda ei oleks uskunud, kui ei oleks
ise läbi elanud. Vahel tuleb isegi vaadata mappe, kuhu jätsin
need vestlused. Ja midagi ei ole muutunud. Ajakirjandus kirjutab
jätkuvalt vaimustavaid kirjutusi kuuekümnendate-seitsmekümnendate
aastate noortest ja nende peredest. Neid kanoniseeritakse kiiruga
ja toetatakse igati. Soome on selles suhtes imelik maa. Nõukogude
Liidu rublad ei läinud tõepoolest hukka soome haritlaskonna
ajupesus, sest see tõrjub veelgi karmi tõe.”
Mina ei kogenud asja päris sel kombel, aga näiteks nimetatud
”Kiiltomados” käis laialt arutelu ja see muutus
kummaliselt mingisuguseks kurjuse iludusvõistluseks ja
siis arutleti, kummad on hullemad, natsid või kommunistid?
Helsinkin Sanomates
ilmus sellel teemal keeleteadlase Jaakko Anhava artikkel pealkirjaga
”Punane hävitus” oli lääne intelligentsi
tabu. Anhava kirjutas:
”Maod ihales kuuekümnendatel-seitsmekümnendatel
aastatel kogu pahempoolne tiib, kuid väga harvad on avalikult
kahetsenud selle türanni ülistamist, veel vähem
selle eest vastutusele võetud. Ainus vasakpoolne osa, kelle
kohta võiks öelda, et on usutavalt kritiseerinud Maod,
on taistolased ja muud Moskvameelsed kommunistid.
Tänapäeva noortel hakkab ununema, missugune oli Nõukogude
Liit. Hiina oli neile tuntud kapitalismi paradiisina, kus töölised
distsipliini all hoitakse ning kuhu firmad ähvardavad kolida,
kui omal maal tulumaksud ja muude kui juhatajate palgad ei alane.
Aastaid tagasi jagati mitmetes maades, ka Soomes, põhikoolide
(vöi vastavate koolide) lõpuklasside õpilastele
natside poolt juutide hävitamist kirjeldav brošüür
”Rääkige sellest oma lastele”. Kas oleks põhjust
koostada vastav teatmik sallimatuse ohtudest kommunismi hävituste
põhjal?
Kommunismi käsitlev ”Rääkige sellest oma lastele”
teose vaste ei jõuaks valmis mitte kusagil lääneriigis,
välja arvatud ehk Ameerika Ühendriikides. Pahempoolsed
kas uputaksid kogu projekti või suruks peale nii palju
lisatingimusi, kergendusi, kompromisse ja selgitusi, et lõplik
tekst vahendaks kommunismist vaid teatud karmusega muljeid. Kui
võimatu saaks tegelikkuseks, et teos ilmuks lahjendamatult,
oleks selle koht avalikus sõnas ettearvatult kindel.
Kõigis lääneriikides, ka Ameerika Ühendriikides,
omi seisukohti avaldav haritlaskond, toimetajad ja kultuurivägi
kuulutaksid suure häälega, et teos on räigelt ühekülgne,
solvab hea poole püüdlevaid inimesi, õhutab viha,
eelarvamusi ja sallimatust (jah, just seda!) ja põhiliselt
juhib tähelepanu kõrvale nii Ameerika Ühendriikide
kui kogu maad katva kapitalismi pahedest. Just nii reageeriti
teose ”Kommunismi must raamat” suhtes, kuigi seda koolidesse
ei jagatud.
Oksanen toob esile, et kui juhtide suud sulgeb kaubanduspoliitika,
tuleks kunstiväel purustada vaikus kommunismi võluvõimu
ümber. Kuid ta talutab kitse kapsamaa kärneriks, sest
liiga suur osa kunstnikkonnast – mida julgemalt seisukohti
võtvad, seda innukamalt – ootasid kuuekümnendatel-kaheksakümnendatel
aastatel läänemaade langemist ja illusioonide kokkuvarisemise
järel suur osa neist, muudki kui kommunistid, põlgavad
veelgi lääne võidukäiku.
On kaunis soovida nagu Oksanen, et kunagi läänemaade
nii-öelda intelligentsi seas kommunistide mõrvakeldrid
ärataksid sama tugevat vastikust ja nende ohvrid sama kiivast
kaastunnet kui natside ohvritele on osaks saanud. Kuid enne kui
see saab tegelikkuseks, jõutakse paavstiks valida avalik
lesbi.”
Kremli vari
Soome kohal
”Helsinkin Sanomate”
peatoimetaja Janne Virkkunen jätkas arutelu:
”Üks soome tipp-poliitik ütles kunagi eraviisilises
jutuajamises, et Soome ja Nõukogude Liidu suhetest ning
Soome idapoliitikast on raske pidada arutelu, sest poliitikute
noor põlvkond võtab nõukogude naabri liturgiaid
sõprusest tõena. Tegelikkuses on selle tipp-poliitiku
sõnul küsimus siiski selles, et asju prooviti ajada,
kuigi need tuli selle aja kommete kohaselt katta sõpruspoliitika
sõnahelinaga.
Vaieldamatult olid seitsmekümnendad aastad soomendumise hingelisel
tasemel raske aastakümme. Poliitiline lähiajalugu tõestab,
et riigi üldist edu saadi hoitud, kuid samas ei suudetud
ega igal pool ka tahetud takistada soomendumist, mis ilmnes aeglaselt
edeneva vaimse laostumisena.
Võiks arvata, et lõpuks ka Soomes on soomendumisega
kaasnenud hingelistest ahelatest lahti saadud. Ehk siiski mitte.
Meie ajale on iseäralik see, et Kremli vari keerleb mingil
kombel veelgi Soome kohal. Soomes ei osata veelgi mõistlikult
arutleda kommunistliku impeeriumi hoolimatuse ja miljoneid inimhingi
viinud ühiskonna katsetamise üle.
Paljudel soomlastel on veelgi – mõnel kummalisel põhjusel
– raske käsitleda kommunismi kuritegusid samal kombel
kui Adolf Hitleri Kolmanda Riigi kuritegusid inimkonna vastu.
Euroopa Nõukogus koostati möödunud aastal resolutsioon,
milles mõisteti hukka kommunismi julmused. Soomlased sotsiaaldemokraadid
hääletasid vastu, sest nimetatud resolutsioon oli nende
meelest parempoolsete propaganda. Loomulikult see oli seda, kuid
imelik, miks pidi resolutsioonist lahti ütlema?
Tuleb märkida, et soomlastel on natside kuritegudest kerge
aru saada ja hukka mõista, kuid täiesti vastavad GULAGid
Nõukogude Liidus ja Ida-Euroopa satelliitriikides ei saa
samasugust kohtlemist.
Lõpptulemuseks on olukord, kus Nõukogude Liitu enam
ei ole ja endised satelliitmaad on vabad Euroopa Liidu ja ka NATO
liikmed, kuid sellele vaatamata soomlased minevikust lahti ei
pääse.
Soome arutelude õhkkonna üks probleeme on see, et
meil puudub eurooplaste vaatenurk. Seal paistab maailm teisiti
kui kitsast soomlase vaatenurgast, mis liiga tihti kommenteerib
vaid siinseid juhtumeid ja jätab valgustamata, mis mujal
toimub.”
Aruteluga ühines
välisminister Erkki Tuomioja, samuti riigiteaduste doktor
ja välisasjade nõunik Alpo Rusi ning sotsiaaldemokraatide
kandidaat Osku Pajumäki. Nii Anhava, Tuomioja, Rusi kui Virkkunen
esitasid oma artiklites häid tähelepanekuid, mis näitavad
olulisi asju ainevaldkonnas peetava arutelu keerukusest. Arendav
arutelu on võimalik vaid siis, kui ei minda tagakiusamisteni.
Ainult Osku Pajumäki näitas kommenteerides oma ajaloo
tajumise puudusi. Ega ta ilmselt saa aru, et huumor ja nostalgia,
kriitikata igatsus, on täiesti eri asjad.
Äsja soome keeles ilmunud raamatus ”Peokingades Siberisse”
kirjutab Sandre Kalniete sellest, kuidas huumor on aidanud lätlasi
siis, kui nõukogude väed okupeerisid Läti:
”Naabrid ja sõbrad jutustasid lõbusaid jutte
sellest, kui harimatud, kergeusklikud ja rumalad nõukogude
okupandid olid. Omavahel naerdes nii-öelda ”vabastatud
” lätlased kompenseerisid sügavat alandust, mida
okupatsioon neile tähendas. See oli psühholoogiliselt
põhjendatud enesekaitse viis, mis aitas säilitada
enesest lugupidamise ja tunda vähemalt sisimas ennast okupantidest
paremana. Tegelikult oli see põgenemine tõelisest
elust illusoorsesse maailma, kus mõistus võidab
füüsilise ülekaalu. Ka mul oli lõbus, kui
kuulasin vanaema Milda jutte vene ohvitseride naistest, kes tulid
teatrisse satsidega siidist öösärkides. Samasuguse
huviga räägiti Punaarmee sõduritest, kes poes
imestasid, et saia ja võid võib tõesti osta
iga päev ja piiramatult. Need jutud püsisid elavana
kogu nõukogude okupatsiooni aja. Olen rääkinud
vanaema Milda jutte oma poja Janicsele. Sama tehakse teistes peredes.
Kui sirvida esimese okupatsioonikuu ajalehti, võib aru
saada, miks inimesed Lätis ei suutnud tõsiselt suhtuda
nõukogude propagandasse ja selle keelde. Kasutati samu
hüüdlauseid ja keelepilte, mis olid kasutusel Venemaal.
Kui huvitavalt kõlasid lätlaste kõrvus sellised
väljendid kui Mägikotkas Stalin või Nõukogude
Liit – maailma võimsaim riik, Moskva – maailma
kauneim linn. Sellist võib esitada inimesele, kes ei ole
käinud kusagil mujal ja kes on just õppinud lugema.
Lätlased olid sel ajal üks Euroopa kõrgemini
koolitatud rahvusi üliõpilaste ja ülikooli lõpetanute
suhtarvu arvestades.”
Ka mina mäletan
neidsamu jutte, eriti seda, kuidas vene ohvitseride naised pidasid
öösärke õhtukleitideks ja kuidas Siberis
varrastel kudumine oli tundmatu oskus.
Jah, huumor on viis tulla välja täbaratest olukordadest,
ega mina ole keelanud huumorit oma ”Parnasso” artiklis,
nagu mõne soomlase meelest paistis. Soomlaste nõukogude-nostalgia
ei ole siiski huumor, see on nostalgia. Propagandalaule ei laulda
naljana, vaid vaimustuses ja pisar silmanurgas. Taistolaste minevikust
ei räägita anekdoote, vaid seda meenutatakse igatsusega.
Soomes ei ole sündinud sellist huumori liiki, milles vastamisi
oleksid taistolane ja parempoolne või taistolane ja keskerakondlane
või kasvõi taistolane ja uus Venemaa.
Erinevad
arusaamad kommunismist ja ajaloost
Nooremast põlvest
leidub palju noori, kes ei saa aru, mis siin kommunismi-arutelus
õieti kohises, sest koolides on räägitud Stalini
tagakiusamise ohvritest ja nõukogude okupatsiooni alla
jäänud maade saatusest. Nad toetuvad sellele, et on
näinud teemakohaseid dokumentaalfilme ja ei saa aru, miks
näiteks mina räägin vaikimise terrorist oma ”Parnasso”
artiklis. Ega see vaikimine enam kehti, nad märgivad, nagu
Osku Pajumäkigi oma sõnavõtus ütles. Kui
nii kord on, miks Soome riik ei tee, nagu Alpo Rusi nõuab?
Miks Stasi-materjale ei avaldata?
Vanemal sugupõlvel on kommunismiviha avalik, parempoolsed
varjutavad kogu arutelu kommunismivihaga ja pahempoolsed vaikivad
oma aadete vigadest või märgivad, et tänapäeva
pahempoolsetel ei ole midagi tegemist kommunisimi kuritegudega
ja ei ole mingit õigust süüdistada neid Stalini
tagakiusamiste ohvrite pärast, sest neid ei või süüdistada
enne nende sündimist juhtunud tagakiusamiste eest. Viimases
neil ongi õigus, aga samas nad toetavad Stalini müüti,
mille järgi nõukogude terror oleks piirdunud vaid
Stalini ajaga.
Üks asi, mis noortel kommenteerijatel veel meelest läks,
oli see, et just nendegi sugupõlvele mõjub rohkem
see, millest Hollywood tahab rääkida ja mida näidata
kui need tõsiasjad, mida koolides arutatakse. Psühholoogide
järgi on inimese empaatiavõime piiratud. Kui inimese
teadvusesse söödetakse uudisvoog, kus on palju surnuid,
ei suuda inimene nende inimeste suhtes empaatiat tunda, sest surnuid
on liiga palju.
Sellepärast mõjuvad kunst, kirjandus ja ka üksikisiku
lugu, peategelase kaudu rääkivad Hollywood-filmid inimestele
rohkem kui külmad numbrid ajalootunnis. Sellepärast
mõjutab Hollywood rohkem seda, kelle suhtes lääneriikide
inimesed tunnevad empaatiat, kui seda, mida kooli ajalootunnis
paugutatakse. Kooliõpetus ei toimu üksikisikute juttude
kaudu. Kuna suuri kirjeldusi kommunismi kuritegudest on vähe,
tunneb läänemaade inimene kommunismi kuritegude ohvrite
suhtes vähem empaatiat. Nooremad põlved ei tunne enam
isiklikult inimesi või tunnevad vähem inimesi, kes
oleksid sattunud totalitaristliku rõhumise objektideks.
Minust nooremale sugupõlvele õpetatakse siiski juba
teistsugust ajalugu kui minu põlvkonnale või vanematele.
Taistolaste lapsed on saanud pahempoolsuse juba emapiimaga ja
pahempoolsus pärandub soome kultuuriperedes. Nende lastele
esindab pahempoolsus kõike positiivset, hoolimist ja võrdsust.
Mina kasvasin omalt poolt selles, et pahempoolsus esindab vallutajaid.
Imelik küll, see on tõenäoliselt suurim vahe
minu ja mu eakaaslaste, muude soome roheliste humanistide maailmapildi
vahel.
Kui tõde
ei selgitata, jääb vaid mälestus, mitte ajalugu
Kuigi Soomet ei okupeeritud,
kasvab Soomes nüüd sugupõlvi, kellel on omavahel
erinevad arusaamised kommunismist ja ajaloost. Ja sellepärast
kehtib see, mida Slavenca Drakulic ütleb ajaloo arusaamise
kohta, ka Soomes ja ehk ka Eestis.
Drakulic räägib oma isast, kes kunagi ei rääkinud
neljast aastast, millal ta võitles Teises maailmasõjas
partisanina Tito juhtimisel. Ta tahtis unustada ja aastaid pidas
Drakulic seda tervise ja enesesäilitamistungi märgiks.
Drakulic on siiski kindel, et viimase sõja tegid võimalikuks
nii isa vaikimine kui ametlik versioon ajaloolistest sündmustest
aastatelt 1939–1945.
Kuigi Drakulicu isa ei rääkinud oma kogemustest ega
Drakulicul olnud tema jutte, oli tal mälestusi. Drakulicu,
nagu ka tema sugupõlve arusaamisi möödunust vormisid
illusioonid ja ajalooõpikud, mis muutsid ajaloo kommunistliku
partei ideoloogiale sobivaks. Ajalooraamatud on ülevoolavalt
täis legende tõsiasjade asemel, Tito armee pealetunge,
tema suuri võitlusi ja veelgi suuremaid võite. Tito
fašismivastane armee tappis 1945-nda aasta kevadel Austrias
armutult kümneid tuhandeid Kroaatia iseseisva fašistiriigi
sõdureid, kes olid taganemas ja kavatsesid liitvägedele
alla vanduda. Kui Drakulic sai aastakümneid hiljem teada
neist suurtest massimõrvadest, ei saanud tema pead enam
keerata, sest temal oli juba eriti selge arusaamine, et partisanid
olid fašismivastased sangarid. Sellel perioodil ei võinud
mingid ajaloolised faktid, mida Drakulic sai hiljem kuulda, kustutada
varase lapsepõlve mälestusi sellest, kes olid head
ja kes pahad.
Drakulicu sugupõlv kasvas suureks, õppimata kunagi
ajalugu – nende tuntud ajalugu oli vale, pettus. Ja alles
sellest aru saades mõistis Drakulic, kui kerge oli sõja
alustamine tõsiasjade puudumisel. Poliitilistel juhtidel
oli kerge ära kasutada selliseid ettekujutusi nagu Drakuliculgi
oli. Neil oli kerge kasutada enda huvides inimeste tundelist mälu
ja kasvatada viha selle najal. Totalitaarses ühiskonnas,
kus ei ole õiget ajalugu, on igaühel kogumik samasuguseid
mälestusi nagu Drakulicul. Olukord muutub ohtlikuks, kui
nende mälestuste kõrval ei ole midagi muud. Poliitilised
juhid said toetuda nendele mälestustele, segada neid populaarse
mütoloogiaga ja korrata propagandat teleris lõpmatult.
Inimestel on raske kaitsta end sellise propaganda eest, kui ei
ole ühist ajalugu, millesse kõik võivad uskuda.
Niisiis Drakulic ehmus sõdade lõppedes, kui ta koges
sama vaikimist, sama vastumeelsust tõe leidmiseks ja samasugust
tõsiasjade väänamist. Ta kohtas nüüd
juba kolmandat korda ajaloo ”null-aastat”. Esimene sündis
isa sugupõlvega, Teise maailmasõjaga ehk kommunistide
revolutsiooniga. Kõik varasem ajalugu kirjutati uuesti.
Teine kord tuli kommunismi kokkuvarisemise järel, kui kommunism
tuli unustada ja ajaarvamist ehk ajaloo kirjutamist alustada aastast
1990.
Ja kolmas kord nüüd, viimase sõja järel.
Horvaatias võib märgata üldist vastumeelsust
rääkida üldse sõjast, nagu seda ei oleks
kunagi olnudki. Veel kergem on arvata, et inimesed on sellest
küllastunud ja tahavad jätta mineviku selja taha ning
mõelda tulevikule. Poliitikud samastuvad rahva enamusega
ja jutlustavad sõnumist ajaloo uue tühja lehekülje
keeramisest, sest paljud neist on olnud võimul varemgi
ega taha kanda vastutust möödunud sõja eest.
Kuid kui tõde ei selgitata, leiab järgmine sugupõlv
ühel päeval end olevat täpselt samas olukorras
kui minu Teise maailmasõja järgne sugupõlv.
Neil on toeks vaid tolmunud pilte ja veriseid lugusid ja need
vahelduvad vastavalt sellele, kummal poolel nende vanemad olid.
Aga neile jääb vaid mälestus, mitte ajalugu.”
Mis teeb mind eestlaseks?
Eesti ajakirjandus on alati käsitlenud
minu rahvuslust õigesti. Soome ajakirjandus omalt poolt
on korduvalt määratlenud mind olevat eesti päritolu.
Eriti selle kommunismi teemaga seoses on asja toonitatud. Ka muudes
aruteludes on minu arvamusi põhjendatud sellega, et olen
eestlane ja eestlaste kommunismikriitika on arusaadav.
Eestlaseks on mind Soomes määratletud ka selle pärast,
et mulle meeldib hoidiste tegemine, olen hingeline ja üle
kõige olen nüüd keeldunud hääletamast
pahempoolseid, nagu minusugune humanist ja kunstnik peaks oma
eakaaslaste kombel tegema. Olen kuulnud palju kordi seda, et uuspahempoolsus
on hoopis midagi muud kui pahempoolsus varem on olnud, kuid see
ei muuda minu seisukohta. Ja see teeb mind minu sugupõlve
kultuuriringkonnas eestlaseks, mitte soomlaseks.
|
|
|
