|
|
|
Ild Ratas barakitrepil koos koer
Salluga. Lesnoje, 1955. aasta kevad.
|
Kas minevikku peab/saab unustada?
tekst: Ild Ratas
“Elu ei peatu,
tähtis on see elada väärikalt ja nii ausalt kui
võimalik. Ma ei tea, kas see on mul õnnestunud.
Kaldun arvama, et on, sest kaks minu silmis kõige rängemat
pattu on mul tegemata jäänud: reetmine ja näljase
tagant leivatüki varastamine. Seda viimast ka siis, kui leivatükk
oli kullastki kallim!” meenutab Ild
Ratas.
Üha sagedamini
kuulen öeldavat: “Oh, see on ju ammu möödas,
mi sellest enam mõelda või rääkida, unusta
ära!” See paneb mõtlema: kas möödunut
saab unustada nagu valgust kustutades – lihtne nupuvajutus
ja tuba on pime?
Oleks see vaid nii! On ju asju, mida ei tohikski unustuse hõlma
vajuda lasta, millest peab rääkima ja üsna valjusti!
Kas võib/tohib unustada päevi, mis algasid 14. juunil
aastal 1941 ja lõppesid 16. juuni öösel, mil
rongid oma õnnetu elava koormaga liikvele läksid.
Seda päeva nimetatakse praegu leinapäevaks. Mõne
aja pärast kindlasti vaid mälestuspäevaks, sest
leingi lõpeb kunagi. Aga mälestus jääb.
Praegu on järel veel üksikud, keda see päev isiklikult
puudutab, kes on selle tee läbi käinud. Varsti pole
neist enam kedagi alles. Mina olin siis laps, praegu olen üsna
vana inimene. Järeltulevad põlved ei oma sellest isiklikku
kogemust ja neil on üpriski raske üldse ette kujutada,
et midagi sellist võib juhtuda. Tuhandeid kordigi kuuldu
ei ole võimeline ette manama seda, mida tähendab kord
läbielatu, kui ühe hoobiga võeti inimestelt kõik:
kodumaa, kodu, eelnev elu ja selle vältel kogutud vara, ühtlasi
ka tulevik. Mindi vastu tundmatule, võõrale maale,
võõra rahva, võõra keele ja võõra
kultuuri keskele, võimaluseta oma elus midagi muuta või
parandada. Eriti raskeks muutis kogu niigi hullu olukorra tõik,
et kohe algas sõda ja katkes ühendus kodumaa ning
omastega. Seda kuni sõja lõpuni, õigemini
Eesti vallutamiseni Punaarmee poolt. Isegi mingit isikut tõendavat
dokumenti ei olnud, oli vaid rida mingis toimikus julgeolekuasutuses.
Minu alaealine õepojapoeg
küsib minult mõnikord: “Mida sina minu vanuses
tegid?”. Kuuldes vastust, jääb hetkeks mõttesse,
ohkab ja sõnab: “Jah, kui erinev võib olla
lapsepõlv.”
Annaks taevas, et taoline olukord enam iial ei korduks!
Ma usun, et lastel oli seda kõike kergem üle elada.
Oli neil ju vähem kaotada kui vanematel. Mina isiklikult,
häbi tunnistada, võtsin seda kui põnevat seiklust.
Kuigi õige pea see enam ei olnud seiklus, kui tuli nälg
ja viletsus ning ei saanud kooli minna (mulle nimelt meeldis õppida,
kas pole kummaline?).
Praegu võin vaid oletada, mida ma kaotasin. Ilmselt oleks
minust saanud pianist. Kui mitte just kuulsus, siis kontsertmeister
kindlasti. Õppisin klvaerimängu alates 4-st eluaastast
ja seda mitte vanemate sunnil, vaid oma vabast tahtest. Tollal
ma ei mõelnud ju sellele, mida ma sellega saavutan. Mulle
lihtsalt meeldis õppida ja klaverit mängida. Muusikat
armastan siiani üle kõige. See on sõber, kes
jääb minuga lõpuni ja ei reeda kunagi.
Ju see oli saatusest
nõnda määratud, sest minu emale ennustas seda
kõike selgeltnägija juba siis, kui ema ei olnud veel
abielus. Nimelt, et teda viiakse vastu tema tahtmist kohta, kus
ümber maja käivad metsloomad, mees lahutatakse temast
ja ema ise saab vangileiba sööma. Ema meenutas seda
tihti, kuidas ta tookord ennustust ei uskunud, sest kuidas saab
kedagi viia vastu tahtmist kuhugi ja mil kombel tema vangi satub,
kas ta hakkab varastama või? Tundub müstilisena, aga
ennustus täitus 100 %. See oli saatusest nõnda määratud.
Ma ei hakka siin ema minevikku ümber jutustama. Olen seda
juba K&E nr 10–11/1992. a teinud.
Kogu minu noorus on olnud pidev võitlus püsimajäämise
ja oma MINA säilitamise nimel. Ka vangilaagris tuli selle
nimel võidelda ja mitte lasta end maha suruda või
üldise vooluga kaasa haarata.
Tulin sealt välja, asumisel suutsin ränga töö
kõrvalt keskkooli lõpetada (õhtuti). Ka meditsiinikooli
sain sisse, kuigi tagantjärele imestan isegi oma jultumust,
et julgesin end üldse pakkuma minna, sellise minevikuga!
Aga tollal oli vist suhtumine teine. Ma ei olnud ju mingi kurjategija.
Inimene on siiski kohutavalt
kohanemisvõimeline olevus. See omadus aitab vastu pidada
ja elada kõige kiuste vastavalt olukorrale ja võimalustele.
Eks sealgi võitles igaüks väljasaadetute väikeses
seltskonnas nagu oskas: kes hakkas parema tuleviku nimel vastava
asutusega koostööd tegema, kes sulandus ümbritsevasse
keskkonda ja jäigi sinna. Minule ei sobinud kumbki variant,
mina valisin kolmanda tee, nagu paljud teisedki – õppimise
ja edasipüüdmise, sest diplom oli see, mis vabastas
rängast tööst ja alandusest. Muud võimalust
ei olnud. Saavutasin lõpuks sealgi haiglas velskrina töötades
teatud positsiooni ja lugupidamise, aga hinges ei kustunud hetkekski
lootusesäde kunagi taas kodumaale jõuda. Lõpuks
ma siia ka sain, kuigi ka siin ei olnud elu mingi meelakkumine.
Algus oli väga raske. Tuli ületada paljudki ületamatutena
näivad tõkked, millest kõige raskem oli sissekirjutus.
Praegune noorus ei teagi, mis see niisugune on! Sain lõpuks
järjele ja elasin nagu võimalik. Käisin tööl,
katsusin oma minevikku varjata, sest seegi oli vajalik. Üheski
ankeedis ei saanud ju kirjutada, et olin 3 aastat vangis. Sinna
jäi paratamatult tühi koht, sest kolm aastat ma lihtsalt
ei eksisteerinud, ei õppinud ega töötanud! Õnneks
ei hakatud seda uurima, kuigi arvatavasti oli mul ka toimik, mis
koos minuga ühelt töökohalt teisele rändas!
Igas asutuses oli ju kaadriosakonna juures nn “eriosakond”,
mis tegeles töötajate toimikutega. Ju olid sealsed töötajad
küllaltki heatahtlikud.
Töökaaslased on mul igal pool olnud toredad. Vahel kokku
saades rõõmustame, et ikka üksteist ära
tunneme ja meenutame aega, mil koos töötasime ning ikka
alati ainult head ja toredat. Minevikust peabki üles otsima
need kullaterakesed ja helged hetked, mida igal eluetapil on meile
kingitud, ka kõige raskematel perioodidel.
Ometi peab ütlema,
et hoolimata kõigest jääb üleelatust hinge
mõra. Tunnen siiani, et olen teistest millegi poolest erinev,
kuigi see ehk välimuses ei kajastu. Esiteks on mind häirinud
vanusevahe. Seda eriti koolis käies, sest minu koolitee on
olnud lünklik ja suurte vahedega. Ikka olen olnud teistest
vanem.
Mineviku varjud kummitavad mind siiani. Sageli näen unes,
et mind aetakse taga, tahetakse arreteerida jne, ja mõnikord
taban end arutlemast, mida kaasa võtta, kui mulle jälle
järele tullakse.
Tähendab, minevik ei jäta meid kunagi maha. Me kõik
tuleme sellest ja kuigi haavad paranevad, jäävad neist
ometi jäljed.
Olen praegu õnnelik,
et elan taas Eesti Vabariigis, olgu ta siis milline tahes.
Kuni 2006. a jõuludeni laulsin veel kooris ja pean ütlema,
et see harrastus on mu elu väga palju kaunistanud. Tore on
meenutada esinemisi, kontsertreise ja kõike toredat koos
oma kooriga. See oli mulle perekonna asemel.
Minu õnn selles elus on minu sõbrad, kes alati aitavad,
kui tarvis on. Edasi elada aitavad ka minu optimistlik ellusuhtumine
ja raugematu huvi elu vastu.
Seega mäletagem minevikku, aga elagem siiski olevikus tuleviku
nimel ja lootuses, et midagi väga hullu meiega enam ei juhtu.
Elu ei peatu, tähtis on see elada väärikalt ja
nii ausalt kui võimalik. Ma ei tea, kas see on mul õnnestunud.
Kaldun arvama, et on, sest kaks minu silmis kõige rängemat
pattu on mul tegemata jäänud: reetmine ja näljase
tagant leivatüki varastamine. Seda viimast ka siis, kui leivatükk
oli kullastki kallim!
|
|
|
