Kultuur ja Elu 2/2007


Kultuur ja Elu 1/2007

 

 

 

 



Kõrveküla kooli, endise Tartu vallamaja rõdul 24. veebruaril 1979 lehvinud rahvuslipu valmistanud Aino Viljapuu lastelastega.

Represseeritud rahvuslipu heiskajad on huligaanid ka Eesti Vabariigis?

tekst: enn tarto

Enn Tarto kirjeldab Eesti Vabariigis valitsevat häbiväärset olukorda riiklikus suhtumises rahvuslipu heiskajatesse ja poliitilist soovimatust probleem lahendada.

Rahvuslipu heiskamine kui vastupanuvõitluse vorm

1940. aastal Eesti okupeeriti ja annekteeriti Nõukogude Liidu poolt. Kohe algas okupantriigi NSV Liidu vastu nii relvastatud kui relvastamata vastupanu.
Üheks vastupanuvõitluse vormiks oli sini-must-valgete rahvuslippude heiskamine.
Nõukogude Liidu okupatsiooniaegadel karistati meie sini-must-valge lipu heiskajaid erinevalt. II Maailmasõja ajal rahvuslipu heiskaja sageli tapeti. Pärast sõda Stalini ajal võis inimene saada karistuseks 10 + 5 aastat, koos muude süüdistustega ka 25 + 5 aastat vangistust. Hiljem, nn “Hruštšovi sula” ajal karistati rahvuslipu heiskajaid 3–5-aastase vangistusega nn nõukogudevastase agitatsiooni ja propaganda läbiviimise süüdistusel.
Möödunud sajandi seitsmekümnendate aastate algusest käsitlesid ENSV võimud rahvuslipu heiskamist kui huligaansust ning rahvuslipu heiskajaid saadeti 1–3 aastaks kriminaalvangide laagritesse võimalikult erinevatesse kohtadesse.
Moskvast algatatud reformid, nn perestroika, väljusid rahvahulkade suure aktiivsuse tõttu kontrolli alt. 1987. ja 1988. aastal hakati rahvuslikult mõtlevate inimeste poolt ikka rohkem kasutama sini-must-valgeid värve ja lippe.
1988. aasta juunis andsid ENSV võimud rahva survele järele. Sinine, must ja valge kuulutati ametlikult rahvusvärvideks Eesti Nõukogude Sotsialistlikus Vabariigis.

Milline on praegu Eesti Vabariigis riiklik suhtumine okupatsiooniaegsetesse rahvuslipu heiskajatesse?

See oleneb täielikult sellest, millistel aastatel või aastakümnetel rahvuslippe heisati või tehti mõni muu mitterelvastatud vastupanuaktsioon okupantriigile Nõukogude Liidule.
Isikud, kes heiskasid rahvuslipu möödunud sajandi seitsmekümnendate aastate alguseni, on tunnustatud vastupanuliikujad. Need aateinimesed, keda NSV Liit käsitles kui “eriti ohtlikke riiklikke kurjategijaid”, on rehabiliteeritud. Paljusid on autasustatud riiklike teenetemärkidega. Nad saavad represseeritutele mõeldud riiklikke hüvitusi. Kaitseliit autasustas postuumselt Paul Kipparit (Tagelit), kelle heisatud sini-must-valge lipp lehvis 24. veebruaril 1961 Kohtla-Järve teletorni otsas.
Need aktiivsed inimesed, kes tegelesid 1987. ja 1988. aastal rahvusvärvide väljatoomise ja rahvuslippude heiskamisega, on lugupeetud inimesed, paljude arvates lausa rahvuskangelased.
Aga vahepealsetel aastatel rahvuslipu heiskajate saatus on kurb. Kui nad on Eesti Vabariigi Riigikohtu poolt õigeks mõistetud, nagu näiteks Peeter Tars ja Evald Põllu, on nad lihtsalt unustatud. Seni pole neist kedagi riiklikult autasustatud. Õnneks tänavu ei autasustatud ka enam rahvuslipu maharebijaid.
Veelgi õudsem on see, et üks osa rahvuslipu heiskajaid ning teisi samalaadseid tegusid toime pannud vastupanuliikujaid on tänaseni juriidiliselt õigeks mõistmata. Nad on formaal-juriidiliselt endiselt kunagised “huligaanid”.
Näiteks olgu Kõrveküla kooli, endise Tartu vallamaja rõdul 24. veebruaril 1979 lehvinud rahvuslipu heisanud Paul Saar ja lipu valmistanud Viive Täpsi, Leili Pool ja Aino Viljapuu.
Tšehhi Vabariik tunnustab juba paaril viimasel aastal Jüri Süldre ja Rain-Mait Roometi tegusid Tartus 1968. Formaal-juriidiliselt on nad Eesti Vabariigi jaoks jätkuvalt endised “huligaanid”.

Rehabiliteerimine käis pakikaupa

Kusagil 1970-ndate aastate alguses leiti Moskva võimuladvikus, et poliitvangide koondamine suurtesse koonduslaagritesse on vale taktika – paljud vangid “ei kasva ümber”, saavad juurde uusi teadmisi ja tutvusi, informatsioon levib Läände, inimõiguste kaitsjad teevad lärmi jne. Punaladvik asus poliitilisi vastaseid hajutama. Vastuhakkajaid pandi vaimuhaiglatesse, teatud tegusid (näiteks rahvuslipu heiskamist) käsitleti kui huligaansust, provotseeriti kaklusi, kombineeriti igasuguseid süüdistusi. Ebasoovitavatel isikutel tehti takistusi kõrghariduse saamisel, välismaareisideks lubade saamisel jne.
1987.–1989. aastal võimude poliitika muutus. Rahva survele anti järele ja poliitvange hakati järk-järgult vabastama. Algas ka varem süüdimõistetud isikute rehabiliteerimine. Mul on ENSV prokuröri I asetäitja sm U. Rootsi kiri EÕRL “Mementole”. Kiri on saadetud 30. juunil 1989. a (nr 2-1-89). Kirjas teatatakse, et 1989. a jooksul on ENSV Siseministeerium väljastanud 3300 rehabiliteerimistõendit. Sm U. Roots teatab, et “kontrrevolutsioonilistes kuritegudes süüdimõistetutest” oli 1989. aasta 16. juuni seisuga rehabiliteeritud 704.

Rahvuslipuheiskajate kestev vintsutamine

Pakikaupa rehabiliteerimine osutus siiski vaevanõudvaks ja sellepärast võttis viimane Ülemnõukogu 19. veebruaril 1992 (RT 1992, 7, 103) vastu seaduse “Kohtuväliselt represseeritud ja alusetult süüdimõistetud isikute rehabiliteerimise kohta.” Selle seaduse alusel rehabiliteeriti süüdimõistetud isikuid paragrahvide alusel.
Näiteks rehabiliteeriti Vene NFSV Kriminaalkoodeksi paragrahvide 58 1A – 58 14 jne alusel süüdimõistetud isikud. Või siis ENSV Kriminaalkoodeksi paragrahvide 62–64 ja 66–68 jne alusel süüdimõistetud isikud. Selle seaduse alusel jäid rehabiliteerimata nn “mittepoliitiliste paragrahvide” alusel karistatud isikud.
Riigikogu VII koosseis võttis 23. oktoobril 1993 vastu seaduse (RT 1993, 76, 1128) muudatuse paragrahv 5 näol, et Riigikohtul on õigus rehabiliteerida isikuid nende taotluse alusel, kui on tõendatud, et nende “süüdimõistmise aluseks olnud teod olid võitluseks Eesti Vabariigi iseseisvuse eest või Eesti rahvale tehtud ülekohtu vastu.”
Kümned ja kümned inimesed rehabiliteeriti Riigikohtu poolt paragrahv 5 alusel.
Siis aga sätestasid juristid nii, et Riigikohus oli kohustatud eeltoodud kriminaalasju läbi vaatama kolme aasta jooksul, s.t 1994. a 1. jaanuarist kuni 31. detsembrini 1996. Kui tähtaeg on mööda lastud “mõjuvatel põhjustel”, võib Riigikohus ennistada tähtaja.
Paraku on teada palju juhtumeid, kui Riigikohus ei ole hiljem rehabiliteerimistaotlusi vastu võtnud.
Püüdsin minu poole pöördunud isikute palvel tekkinud olukorra lahendada 2002. aasta lõpus ja 2003. aasta algul. Ei suutnud, minu tööaeg Riigikogu liikmena sai otsa. Minu jõupingutusi jätkasid X Riigikogus härrad Eiki Nestor ja Tõnis Lukas. Suur, suur tänu neile! Paraku Riigikogu X koosseisus võimul olnud mõlema koalitsiooni ajal olid sotsiaaldemokraadid ja isamaaliitlased opositsioonis.
Peamine põhjus eelkirjeldatud näotu probleemi lahendamata jäämise osas on poliitiline.
Lisaks endiste kommunistide ja noorkommunistide mõjuvõimu kasvule toimib ju juba mitu aastat trend, et vabadusvõitlejad on ainult need, kes võitlesid võõras mundris Eesti eest ja relv käes. Selle Eestis laialt levinud trendi järgi ei ole märter Jüri Kukk vabadusvõitleja. Minu arvates on relvastatud ja relvastamata vabadusvõitluse vastandamine rumalus. Kindlasti on selline vastandamine kasulik Venemaale.
Loodan väga, et hiljuti valitud Riigikogu XI koosseis võtab vastu seaduse, mis lahendab häbiväärse olukorra. Rahumeelsete vahenditega Eesti eest võidelnud tuleb riiklikult õigeks mõista ja nende tegusid tunnustada.

* * *
Autor pidas samal teemal ettekande teadlase ja vabadusvõitleja Jüri Kuke mälestusele pühendatud Langenud Vabadusvõitleja Päeva XI aulakonverentsil Tartu Ülikoolis 24. märtsil 2007. aastal.


 


kirjuta meile! toimetus tellimine reklaam arhiiv