|
|
|
Kõrveküla kooli,
endise Tartu vallamaja rõdul 24. veebruaril 1979
lehvinud rahvuslipu valmistanud Aino Viljapuu lastelastega.
|
Represseeritud rahvuslipu
heiskajad on huligaanid ka Eesti Vabariigis?
tekst: enn tarto
Enn Tarto
kirjeldab Eesti Vabariigis valitsevat häbiväärset
olukorda riiklikus suhtumises rahvuslipu heiskajatesse ja poliitilist
soovimatust probleem lahendada.
Rahvuslipu
heiskamine kui vastupanuvõitluse vorm
1940. aastal Eesti okupeeriti
ja annekteeriti Nõukogude Liidu poolt. Kohe algas okupantriigi
NSV Liidu vastu nii relvastatud kui relvastamata vastupanu.
Üheks vastupanuvõitluse vormiks oli sini-must-valgete
rahvuslippude heiskamine.
Nõukogude Liidu okupatsiooniaegadel karistati meie sini-must-valge
lipu heiskajaid erinevalt. II Maailmasõja ajal rahvuslipu
heiskaja sageli tapeti. Pärast sõda Stalini ajal võis
inimene saada karistuseks 10 + 5 aastat, koos muude süüdistustega
ka 25 + 5 aastat vangistust. Hiljem, nn “Hruštšovi
sula” ajal karistati rahvuslipu heiskajaid 3–5-aastase
vangistusega nn nõukogudevastase agitatsiooni ja propaganda
läbiviimise süüdistusel.
Möödunud sajandi seitsmekümnendate aastate algusest
käsitlesid ENSV võimud rahvuslipu heiskamist kui huligaansust
ning rahvuslipu heiskajaid saadeti 1–3 aastaks kriminaalvangide
laagritesse võimalikult erinevatesse kohtadesse.
Moskvast algatatud reformid, nn perestroika, väljusid rahvahulkade
suure aktiivsuse tõttu kontrolli alt. 1987. ja 1988. aastal
hakati rahvuslikult mõtlevate inimeste poolt ikka rohkem
kasutama sini-must-valgeid värve ja lippe.
1988. aasta juunis andsid ENSV võimud rahva survele järele.
Sinine, must ja valge kuulutati ametlikult rahvusvärvideks
Eesti Nõukogude Sotsialistlikus Vabariigis.
Milline on
praegu Eesti Vabariigis riiklik suhtumine okupatsiooniaegsetesse
rahvuslipu heiskajatesse?
See oleneb täielikult
sellest, millistel aastatel või aastakümnetel rahvuslippe
heisati või tehti mõni muu mitterelvastatud vastupanuaktsioon
okupantriigile Nõukogude Liidule.
Isikud, kes heiskasid rahvuslipu möödunud sajandi seitsmekümnendate
aastate alguseni, on tunnustatud vastupanuliikujad. Need aateinimesed,
keda NSV Liit käsitles kui “eriti ohtlikke riiklikke
kurjategijaid”, on rehabiliteeritud. Paljusid on autasustatud
riiklike teenetemärkidega. Nad saavad represseeritutele mõeldud
riiklikke hüvitusi. Kaitseliit autasustas postuumselt Paul
Kipparit (Tagelit), kelle heisatud sini-must-valge lipp lehvis
24. veebruaril 1961 Kohtla-Järve teletorni otsas.
Need aktiivsed inimesed, kes tegelesid 1987. ja 1988. aastal rahvusvärvide
väljatoomise ja rahvuslippude heiskamisega, on lugupeetud
inimesed, paljude arvates lausa rahvuskangelased.
Aga vahepealsetel aastatel rahvuslipu heiskajate saatus on kurb.
Kui nad on Eesti Vabariigi Riigikohtu poolt õigeks mõistetud,
nagu näiteks Peeter Tars ja Evald Põllu, on nad lihtsalt
unustatud. Seni pole neist kedagi riiklikult autasustatud. Õnneks
tänavu ei autasustatud ka enam rahvuslipu maharebijaid.
Veelgi õudsem on see, et üks osa rahvuslipu heiskajaid
ning teisi samalaadseid tegusid toime pannud vastupanuliikujaid
on tänaseni juriidiliselt õigeks mõistmata.
Nad on formaal-juriidiliselt endiselt kunagised “huligaanid”.
Näiteks olgu Kõrveküla kooli, endise Tartu vallamaja
rõdul 24. veebruaril 1979 lehvinud rahvuslipu heisanud
Paul Saar ja lipu valmistanud Viive Täpsi, Leili Pool ja
Aino Viljapuu.
Tšehhi Vabariik tunnustab juba paaril viimasel aastal Jüri
Süldre ja Rain-Mait Roometi tegusid Tartus 1968. Formaal-juriidiliselt
on nad Eesti Vabariigi jaoks jätkuvalt endised “huligaanid”.
Rehabiliteerimine
käis pakikaupa
Kusagil 1970-ndate aastate
alguses leiti Moskva võimuladvikus, et poliitvangide koondamine
suurtesse koonduslaagritesse on vale taktika – paljud vangid
“ei kasva ümber”, saavad juurde uusi teadmisi ja
tutvusi, informatsioon levib Läände, inimõiguste
kaitsjad teevad lärmi jne. Punaladvik asus poliitilisi vastaseid
hajutama. Vastuhakkajaid pandi vaimuhaiglatesse, teatud tegusid
(näiteks rahvuslipu heiskamist) käsitleti kui huligaansust,
provotseeriti kaklusi, kombineeriti igasuguseid süüdistusi.
Ebasoovitavatel isikutel tehti takistusi kõrghariduse saamisel,
välismaareisideks lubade saamisel jne.
1987.–1989. aastal võimude poliitika muutus. Rahva
survele anti järele ja poliitvange hakati järk-järgult
vabastama. Algas ka varem süüdimõistetud isikute
rehabiliteerimine. Mul on ENSV prokuröri I asetäitja
sm U. Rootsi kiri EÕRL “Mementole”. Kiri on saadetud
30. juunil 1989. a (nr 2-1-89). Kirjas teatatakse, et 1989. a
jooksul on ENSV Siseministeerium väljastanud 3300 rehabiliteerimistõendit.
Sm U. Roots teatab, et “kontrrevolutsioonilistes kuritegudes
süüdimõistetutest” oli 1989. aasta 16. juuni
seisuga rehabiliteeritud 704.
Rahvuslipuheiskajate
kestev vintsutamine
Pakikaupa rehabiliteerimine
osutus siiski vaevanõudvaks ja sellepärast võttis
viimane Ülemnõukogu 19. veebruaril 1992 (RT 1992,
7, 103) vastu seaduse “Kohtuväliselt represseeritud
ja alusetult süüdimõistetud isikute rehabiliteerimise
kohta.” Selle seaduse alusel rehabiliteeriti süüdimõistetud
isikuid paragrahvide alusel.
Näiteks rehabiliteeriti Vene NFSV Kriminaalkoodeksi paragrahvide
58 1A – 58 14 jne alusel süüdimõistetud
isikud. Või siis ENSV Kriminaalkoodeksi paragrahvide 62–64
ja 66–68 jne alusel süüdimõistetud isikud.
Selle seaduse alusel jäid rehabiliteerimata nn “mittepoliitiliste
paragrahvide” alusel karistatud isikud.
Riigikogu VII koosseis võttis 23. oktoobril 1993 vastu
seaduse (RT 1993, 76, 1128) muudatuse paragrahv 5 näol, et
Riigikohtul on õigus rehabiliteerida isikuid nende taotluse
alusel, kui on tõendatud, et nende “süüdimõistmise
aluseks olnud teod olid võitluseks Eesti Vabariigi iseseisvuse
eest või Eesti rahvale tehtud ülekohtu vastu.”
Kümned ja kümned inimesed rehabiliteeriti Riigikohtu
poolt paragrahv 5 alusel.
Siis aga sätestasid juristid nii, et Riigikohus oli kohustatud
eeltoodud kriminaalasju läbi vaatama kolme aasta jooksul,
s.t 1994. a 1. jaanuarist kuni 31. detsembrini 1996. Kui tähtaeg
on mööda lastud “mõjuvatel põhjustel”,
võib Riigikohus ennistada tähtaja.
Paraku on teada palju juhtumeid, kui Riigikohus ei ole hiljem
rehabiliteerimistaotlusi vastu võtnud.
Püüdsin minu poole pöördunud isikute palvel
tekkinud olukorra lahendada 2002. aasta lõpus ja 2003.
aasta algul. Ei suutnud, minu tööaeg Riigikogu liikmena
sai otsa. Minu jõupingutusi jätkasid X Riigikogus
härrad Eiki Nestor ja Tõnis Lukas. Suur, suur tänu
neile! Paraku Riigikogu X koosseisus võimul olnud mõlema
koalitsiooni ajal olid sotsiaaldemokraadid ja isamaaliitlased
opositsioonis.
Peamine põhjus eelkirjeldatud näotu probleemi lahendamata
jäämise osas on poliitiline.
Lisaks endiste kommunistide ja noorkommunistide mõjuvõimu
kasvule toimib ju juba mitu aastat trend, et vabadusvõitlejad
on ainult need, kes võitlesid võõras mundris
Eesti eest ja relv käes. Selle Eestis laialt levinud trendi
järgi ei ole märter Jüri Kukk vabadusvõitleja.
Minu arvates on relvastatud ja relvastamata vabadusvõitluse
vastandamine rumalus. Kindlasti on selline vastandamine kasulik
Venemaale.
Loodan väga, et hiljuti valitud Riigikogu XI koosseis võtab
vastu seaduse, mis lahendab häbiväärse olukorra.
Rahumeelsete vahenditega Eesti eest võidelnud tuleb riiklikult
õigeks mõista ja nende tegusid tunnustada.
* * *
Autor pidas samal teemal ettekande teadlase ja vabadusvõitleja
Jüri Kuke mälestusele pühendatud Langenud Vabadusvõitleja
Päeva XI aulakonverentsil Tartu Ülikoolis 24. märtsil
2007. aastal.
|
|
|
