|
|
|
Eesti Ülemnõukogu
Presiidiumi esimees J. Vares tankistidel külas.
|
Kuklalasuga “enesetapp”
–
mõrvatud Järvamaa praosti Harald Meri materjalid
tekst: Jüri
Liim
Esitamisele tulevad
Jüri Liimi poolt kogutud materjalid tema käsikirjast
“Mõrvarid ei värise”. See kajastab 1990.
aasta varakevadist Türi kaksikmõrva.
Sissejuhatus
Hiljuti käsitleti
meie infokanalites ja kohati isegi üpris mahukalt Johannes
Vares-Barbaruse surma, seoses 60 aasta möödumisega sellest
juhtumist. Kajastati seda sündmust kui enesetappu. Endiselt
nii, nagu nõukogude hilisemast perioodist ENSV ajaloos
on kompartei ideoloogide poolt tallele pandud. Vares-Barbaruse
ajastule järgnenud stalinlikel aastatel aga selgitati tema
surma põhjust kui tulihingelise bolševiku raskest
ja kiirest haigusest tulenenut.
ENSV KGB asejuht Vladimir Pool pole aga 2006. aastal Barbaruse
surma kohta käivas kirjutises 100 % kindel tema enesetapus.
KGB veteran kahtleb selles põhjendatult. Kes muu, kui just
tema peaks tolleaegsest juhtumist teadma teistest paremini või
vähemalt kahtlema ENSV noil aastatel esitatud selgituste
õigsuses. Ja neid kahtlusi nüüd küll ei
saa rajada kriminaaltoimikute kättesaamatusele arvamusel,
et seal on tallele pandud tõde.
Tol sõjajärgsel ajal ja palju hiljemgi veel tehti
kõike nii, nagu olud ette nägid. Täistõde
oli ikka viimasel kohal. Kas seoses Varesega kriminaaltoimikusse
panna tõde või soovitavat kombineerimist, oli juba
hoopis teine küsimus. Kombineerimisega ja endale kasulike
legendide loomisega on nõukogude julgeolekuorganid alati
tegelenud, kui meenutada Poola sõjaväelaste massimõrva,
valet Narva, Tartu, Tallinna pommitamisest või meie pealinna
vabastamise lahingutest jne.
Vahel käisid julgeoleku tööstiili hulka ka tunnistajad.
Need olid kas sihilikult ette valmistatud, juhuslikult või
ka asjaoludest lähtuvalt sündmuse juurde sattunud või
sinna viidud. Panid sellised isikud tähele aga kõike
seda, mida nad soovijate vajadustest lähtuvalt pididki nägema.
Need olid kõige kindlamad tunnistajad. Sellised tunnistajad
raiusid nagu rauda ja ikka kindlas usus, et nägid kogu tõtt.
2006. aastal lähenes oma kahtlustes ja lossi situatsioonide
esitamisel tõele ka Daniel Märtmaa. Ega ta siis ilmaasjata
ole oma arutelu jäädvustanud sõnaga “enesetapp”
ja seda küsimärgiga. Küsimärke aga jätkub.
Siinkohal tasuks sellest rivist meenutada ainult ühte –
“end mahalasknu” asendit vannitoas: selili lamamine,
jalad tugevalt vastu ust. Teise variandina selg vastu ust.
Kuidas ta siis end maha lasi? Kas seistes näoga vastu vannitoa
ust ja siis ülitäpselt selili prantsatades? Või
heitis enne mahalaskmist selili, surus jalad tihedalt vastu ust!?
Või tegi veel teistsugust võimlemist. Kujutage ette
seda keerukat ja tülikat tegevust enne paugutamist...
Nekroloogid
Johannes Varese surmast
kirjutati pea kõikides ENSV tolleaegsetes väljaannetes.
Esitan siin ainult ühe sellise. Et kaasajal on Eestis, eriti
mullu ja tänavu, jälle käivitatud vene laste ning
noorukite stalinistliku kasvatamise variatsioonid, millised tipnevad
pogrommidega, siis lähen taolise ideoloogiaga ka aega peale
sõda, kus sellega alustati.
Noore põlvkonna kasvatamine stalinlikus vaimus oli tol
perioodil ja rida aastaid hiljemgi tugevalt päevakorral.
Nii ilmus Vares-Barbaruse surmast lugu ka 1946. aasta lasteajakirjas
Pioneer nr11/12. Kaane siseküljel Mart Raua luuletus “Lein
lipud langetas…” ja Hugo Angervaksa luuletus “Poeet
ja bolševik”. Esileheküljel leinaraamis lahkunu
foto. Edasi lehekülje pikkune nekroloog, selle kõrval
kirjutis “Stalinlik konstitutsioon”. Ideoloogide arvates
oli see (ja on ka vastavatele kaasaegsetele tegelastele) igati
väärikas ja täiesti põhjendatud kõrvutamine.
Nagu kõik väljaanded, nii ei räägi ka Pioneer
haigusest, vaid targu hoopis muust: “29. novembril kaotas
eesti rahvas surma läbi oma suure riigimehe ja armastatud
luuletaja Johannes Vares-Barbaruse, keda koos kogu rahvaga leinab
ka meie noorsugu”. Nekroloogis ei puudu ka midagi stalinlikule
kummardamisele omast: “…meie kõigi juht ja sõber
maeti 4. detsembril Metsakalmistule…”
Tõe
selginemine
1989. aasta suvel kavandasin
ja rajasin Harjumaal olnud Kautla talu maadele monumendi “Punase
hävituspataljoni 1941. aasta ohvrite mälestuseks.”.
Kividele paigutatud tahvlitel oli jäädvustatud pikk
rivi kapten Mihhail Pasternaki poolt juhitud punaväelaste
poolt metsikult tapetud inimeste nimesid ja pea sama pikk nimistu
mahapõletatud taludest.
Mainitud aasta 30. juuli avamisele kutsusin peamise sõnavõtjana
osalema Eesti Muinsuskaitse Seltsi esimehe Trivimi Velliste, mälestusmärki
sisse õnnistama aga selleaegse Järvamaa praosti Harald
Meri koos Ambla kirikuõpetaja Tõnu Linnasmäega.
Ega tol ajal keegi taolistest üritustest eriti julenudki
osa võtta, mainitud mehed aga olid täis patriootilist
julgust ja müts maha nende ees.
Rahvast tuli ümbruskonnast ja kõikjalt Eestist kohale
ääretult palju – väljad olid täis erinevaid
transpordivahendeid. Sõavõtud kõlasid resoluutselt
ja seda ka praost Meri osas. Velliste rääkis nagu oleks
olnud lahingus ja ega ka mina sõna vaka all hoidnud. Praost
Meri ütles kõige muu hulgas prohvetlikud sõnad,
mis ajasid rahva hulka peitu pugenud vene rahvusest punased marru:
“Venelased on alati meid, eestlasi tapnud ja tapavad taas,
kui selleks võimalus avaneb.” Seda sõnavõttu
kuulsid kõik kohalolijad. Kuid jutt ei ole siin mitte nendest
sõnadest.
Pärast ürituse lõppu oli mul pikem vestlus praostiga.
Ta tegi mulle tõsise pakkumise, tulla tema juurde Türile,
et ta annab mulle edasi kättesaadud ja kogutud materjalid
eestimaalaste küüditajatest ja teistest meiega veriselt
käitunud isikutest. Ta ütles: “Tule siis, kui
selleks rohkem aega varud, sest erinevat dokumentatsiooni on vägagi
mahukalt. Ega sellega nii kiire ka ole, tule siis, kui võimalik.
Kui need materjalid on minu käes juba nii kaua olnud, siis
ootavad veel. Nood hapuks ei lähe mitte kunagi.”
Lahkamismaterjalid
Kõige muu hulgas
ta ütles: “Minu kätte on sattunud juba ammu
ka Vares-Barbaruse surmaga seonduvad venekeelsed dokumendid. Esimeseks,
see on üks peale Varese surma tehtud käsitsi kirjutatud
mustand lahkamisest. Ma arvan, et seda tehti otseselt lahkamiskambris.
Teiseks ka masinkirjas ametlik allkirjade ja pitsatiga dokument,
kuhu oli kantud mustandis olevad lahkamise tulemid. See näitab
minu arvates absoluutselt üheselt, et Vares ei lasknud end
maha – ta tapeti ja väga üheselt mõistetava
lasuga. Millele järgnes ka teine. Esimene lask oli paljurääkiv
ning milline stiil oli ja on olnud läbi aegade omane just
nõukogude vene julgeolekule.”
Sellised Meri tunnistused muidugi äratasid minus suurt huvi.
Seda ka sel põhjusel, et just eelnevalt olin uurinud piirkonnas
1941. aastal punase hävituspataljoni sooritatud kuritegusid.
Praost selgitas pärimise peale edasi: “Lahkamistunnistuses
on kirjas, et Vares-Barbarusel oli kuklahaav, milline oli kaelalüli
kõrvalt tunginud pähe. Kui nüüd õieti
mäletan, siis pehmeid kudesid läbides, ilma luid vigastamata.
Lahkamise käigus võeti kuul kolju sisekudedest välja.
Millisest relvast on see pärit, käsikirjalises materjalis
ei mainitud, küll aga masinkirjas dokumendis. Kuid lahkamisaruandesse
oli lisatud veel midagi imelikku. “Teine kuul on tunginud
rindkeresse südame piirkonda, kusjuures selle lasu on hukkunu
ajaliselt sooritanud palju hiljem”. Esimest lasku pidasid
eksperdid selle teksti põhjal surmavaks. Teise osas sellist
märkust ei olnud.
Praost jätkas: “Kuid see ei ole veel kõik.
Lahkamistõendite juures oli veel üks venekeelne, kirjutusmasinal
trükitud tekst. See oli lühikese käsu vormis julgeoleku-NKVD
tähisega paberile pandud. Selle sisu ütlen nüüd
sulle mälu järgi: “Lahkamistulemustega ei saa olla
rahul, need on koostatud puudulikult. See oli meie julgeoleku
uurimistulemuste põhjal enesetapp. Kogu materjal on vaja
ümber töötada. Kui on vaja, siis leidke kasvõi
teine koolnu ja käsitlege teda vastavalt vajadustele (!!!
J. L). Teie poolt tehtud esmased lahkamisekspertiisi dokumentaalsed
materjalid kuuluvad hävitamisele ja koheselt. Arvestage oma
lahkamise toimingutes ka sellega, et matus võib olla avalik.
Käsin teid kohe asuda tegutsema.” Allkiri oli mitteloetav.
See oli käsk mingile vene nimega, vist sõjaväelasest
arstile, kelle nime mul praegu meelde ei tule. Tean ühe tolleaegse
isiku kaudu veel seda, et käsk täideti osaliselt. Vähemalt
üks kolmest või neljast lahkamismaterjalide eksemplaridest
minu arusaamist mööda ühe lahkamises osalenu või
materjalide hävitaja poolt salaja päästeti-peideti.
Kuidas need minu kätte sattusid, pajatan täpsemalt siis,
kui Türile tuled. Kinnitan sulle, mul on palju mineviku veriseid
kuritegusid paljastavaid ja ka muid pea samaväärseid
materjale, milliseid olen juba pikemat aega omanud ja mis on kindlasse
kohta peidetud.”
Praost rääkis veel nii mõndagi Varesega juhtunust.
Tegin Kautlas enda tarbeks märkmeid, kuid kõik öeldu
oleks jäänud ilma selletagi raudselt meelde. Eriti kindlalt
jäädvustus Meri poolt öeldu aga mällu seoses
järgmise aasta varakevadise traagikaga, millega seonduvat
on võimatu unustada.
Loomulikult olid praosti poolt öeldud sõnad tähtsad,
kuid siiski mitte üllatavad. Nõukogude Liidu ajaloost
on teada arvukalt kuritegusid, mida igati eitati ja milliste osas
hiljem tõde ikkagi päevavalgele tuli.
Praosti külastamist lükkasin ikka edasi ja edasi, plaanides
seda teha 1990. aasta kevadel. Aega nappis, sest ülemnõukogus
(hilisem EV Ülemnõukogu) oli tegemisi kuhjaga. Siis
aga tuli 1990. aasta varakevad ja Türi kaksikmõrv.
Harald Meri ja tema koduabiline tapeti metsikult. Hiljem leitud
laipadel oli näha koletuid piinamisjälgi. Praosti Türi
elamus aga oli sooritatud tugev läbiotsimine. Alles seejärel
hoone süüdati.
Juba enne kevadist mõrva selgus, et praost oli Vares-Barbaruse
surmamaterjalide omamisest teatanud ka Enn Leissonile. Ilmselt
seetõttu, et Leisson tegi televisioonis saateid KGB-st.
Endist BAM-i ühe sektori komsorgi hakati inimeste poolt
pidama suureks punaste vastaseks – muide absoluutselt alusetult.
Sain teada ka sellest, et vastav saade pidi televisioonis tulema,
kuid eetrisse minek muudkui viibis ja viibis. Leisson käis
ka praost Meri juures läbirääkimistel ja mitte
üks kord.
Samas seletas Leisson ülemnõukogus ja eriti peale
mõrvakomisjoni moodustamist (kus ta hakkas iseennast nimetama
komisjoni esimeheks): “No see nüüd küll
ei ole õige asi. Nõukogude võimu taolises
Varese mõrvamise asjas küll süüdistada ei
tohi. See teeb sotsialistlikule kodumaale ainult kahju.”
Vähesel määral jõudis siiski avalikkuse
ette taoliste materjalide olemasolu praosti arhiivis ja seda juba
enne mõrtsukatööd. Mainisin seda ka mina.
Dokumentaalsete materjalide küsimuses käisin Türil
oludega tutvumas koos Mart Laariga pärast ülemnõukogu
vastava komisjoni moodustamist. Põlengupaigas saime ebameeldivate
üllatuste osalisteks, mis pani ainult pead vangutama –
kuidas ikka nii on võimalik? Meil tekkis õigustatud
küsimus, kuidas viiakse mõrvapaigas läbi uurimist
ja käitutakse materjalidega, erinevate paberitega, mis olid
loobitud lahtise uksega kuuri alla? Tuul oli neid ka õue
pillutanud. Ajapikku hakkas järjest rohkem selginema ka see,
et Leissonil oli kaksikmõrva loos vägagi küsimusi
tekitav roll.
Valvurid
räägivad
Peale Türi tragöödiat
üritasin praostilt teadasaadud infole lisa saada. Leidsin
üles ühe mehe, kes oli tol ajal lossi välisvalves.
Too mulle siiski ühte ja teist rääkis, kuid pelgas
kõike kohutavalt. Kõige olulisem oli üks inimene,
kes minuga mõni aeg pärast Türi kaksikmõrva
kontakti võttis, soovides siiski jumalakeeli anonüümseks
jääda. Miks üks neist koledalt kartis ja teine
jumalakeeli soovis anonüümseks jääda, selgub
nende tähelepanekutest.
Esimene üpris eakas mees kinnitas, et oli tol ajal lossis
siiski olulisel nägijakohal. Selle mehe jutust selgus järgmist.
Tolle “enesetapu” päeva varahommikul, enne kukke
ja koitu sisenesid lossi NKVD vormis kas vanemleitnandi või
kapteni aukraadis olev sõjaväelane koos ühe portfelli
käe otsas hoidva eraisikuga. Kusagil tunni või veidi
vähema aja möödudes kõlas hoones kume lask.
Natukese aja pärast tuli ohvitser lossitrepile ja käsutas
tunnimehi lahkuma. Ka lossist tuli keegi veel välja.
Teine (minu arusaamist mööda ka mingi (sise) valves
olnu), ise minuga kontakti võtnu kinnitas eelöeldut,
aga rääkis lisaks veel midagi veidrat, kuid mitte võimatut.
Lossi sees oleva kõige tähtsama valvemehe olevat need
kaks sisenenud tegelast enne paugu kõlamist vägisi
laadinud kõrini viina täis. See tegelane olevat ka
veel palju hiljem olnud meelemõistuseta ja kohutavalt haisenud
viina järgi. Palju hiljem aga kõlanud veel üks
lask.
Müstika
Seega lasi siis Vares
end ühel ja samal päeval kaks korda maha. Isegi bolševike
kõikvõimsa ideoloogiaga varustatule on see supererakordne
saavutus. Vares kihutas esimese kuuli kuklasse. Jupp aega hiljem
aga avastas, et värk ei mõiganud kohe teps mitte ning
põrutas seejärel teise kuuli omale rindu. Igal juhul
on see kõva saavutus.
Kui jätta müstika kõrvale, siis ei saa aga välistada,
et mõlemad lasud tehti suhteliselt üheaegselt. Seejärel
paigutati veel veritsev koolnu paigale. Vajalikul momendil tegi
aga keegi veel kolmandagi lasu, ainult “põmmu”
eesmärgil, mida hilisem lossivalve kuuliski kui ühte
lasku.
Samas unustasid need lossi külastanud isikud vist ära
majapidajanna. Too pannud tähele nende tegevust, kuulnud
ka laskusid ning hirmuga vist pages sel momendil lossist. Hiljem
naastes soovitas naine uutel lossijõudnutel kohe vaadata
Varese eluruumidesse, sest seal vist olevat midagi juhtunud.
Hilisemal perioodil olevat vastav organ organiseerinud ka Varese
naise, tema venna ja veel mõne isiku tapmise, surmad olid
taas lavastatud nagu enesetapud või õnnetusjuhtumid.
Looja karja pidid minema just need, kes olid millestki teadlikud,
aimasid tegelikkust või kahtlustati nendepoolset teadmist.
Raskused
kirjadega
Esialgu hakati Varese
jumalagajätukirjaks lugema tema üht käsikirjalist
kirjutist. Jumalagajätu sõnumit oli vaja just ENSV
mõnede tegelaste tarbeks ja ilmselt ka Kremlile. Sellega
aga oli raskusi, sest tema käekirja ei osatud hästi
järele teha. Seepärast vorbiti see valmis trükitähtedes.
Esimese klassi juntsu tasemel kirjutas oma lõpule õigustust
haritlane?! On, mille üle mõtiskleda!
Kuid Varese tegelik, mitte hüvastijätukiri oli tükk
aega enne traagilist juhtumit küll olemas. See oli mitte
jumalagajätuks, vaid veelkordselt ENSV parteiladvikule. Selles
kirjas ta väljendas taas oma rahulolematust praeguse korraga,
pettumust selles. Ta ei olnud nõus ka paljude meetmetega,
millised pöörasid või hakkasid pöörama
pea peale Eestimaa elu ja olu. Neis küsimustes kutsuti Vares-Barbarus
suvekuudel ka Moskvasse “vaibale”. Peamiseks arupärimise
teemaks seal olnud – miks nurised? Sellest visiidist sai
luuletajahing teatud vapustuse.
Kuid oli veel teinegi, hilisem ja veelgi resoluutsem kirjapanek.
Vast põhjusel, et talle EKP poolt mitte midagi ei vastatud
või ei tehtud seda rahuldavalt. Teiseks mõjus talle
jätkuvalt šokeerivalt ka Moskvas käimine.
See teine, veel kabinetis olev kiri sattus lossis tegutsevate
NKVD kaastöötajate kätte, kes punase luuletaja
järgi pidevalt nuuskisid. Kõike ikka vene kombe järgi
“toverjai no proverjai – “usalda, kuid kontrolli”.
Kättesaadud kirjutis toimetati Moskvasse ja tehti ka vastav
ettekanne Stalinile. Jossif olevat leidnud, et see “vorona”
tuleb likvideerida, et ta ei kraaksuks (ne krakal), olles sellega
kui tööliste ja talupoegade riigi reetur.
Räägitu põhjal sai mulle selgeks, et jutustaja
ei olnud mitte lihtne lossi sisevalvur, vaid pidi nüüd
küll kindlalt tegutsema süsteemis tugeval kohal ja omama
usaldust. Ta pidevalt kinnitas, et isegi kaasajal ei ole midagi
muutunud ja ka temaga võib kõike veel juhtuda, kui
nimi avalikkuse ette tuleb. Kõik oli mõistetav,
sest oli aasta 1990.
Reeturile
reeturi palk
Kui Varese surma kriminaaltoimik
on Moskvas, siis ei ole raske eeldada, et see võib mitte
sisaldada tõde. Varese mõrvamine näitaks ju,
et tollel ajal sunniti Eestile ja eestlastele kõike peale
vägisi. Sellisel juhul saaks veel kord kinnitust ka meile
üldteada fakt, et Eesti ei astunud Nõukogude Liitu
mitte vabatahtlikult. See tõde tollest “luulebolševikust”
näitaks järjekordselt nõukogude võimu
ja võimurite tõelist palet ka selles küsimuses.
Ega selles palge, tõekspidamiste või valede vorpimise
osas nüüd küll muutusi ei ole olnud ega ole ka
näha. Süsteem on alati rajanud arvestused reeturitele
ja ka edaspidi saab tuginema käsilastele ja marionettidele.
Enesetapuks kuklalasku teha on oi kui keeruline, kui inimene muidugi
ei oma superpikka kätt ja väga lühikese toruga
relva. Kõigele sellele lisaks teha veel põrandal
keerulise pikaliviskamisega ukse barrikateerimist... Mis aga puudutab
Varese saatuse lõppvaatust, siis, nagu ütles omal
ajal Kanadas elanud 105-aastane Eesti Vabadussõdalaste
Liidu liige härra Oiderma: “Reetur saab ikka reeturi
palga.”
Oma surma aga teenis eesti rahva reetur NKVD barbarite poolt barbaarselt
nii, nagu vääriline tema nimele, Barbarus. Rahvas hindas
tema tegusid samuti vääriliselt, pannes ta juba eluajal
laulu sisse: “Vares vaga, saba taga. Saba all on trükikoda…”
Muidugi partei trükikoda.
Praost Harald Meri surm oli minu arvates ära määratud
juba ainuüksi selle lahkamisdokumendi mainimisega. Muidugi
tuleb põhjusena siia kõrvale kindlalt paigutada
veel andmete omamine eestlaste represseerijatest ja timukatest,
samuti üheksakümnendatel aastatel tegutsenud seaduserikkujate
kohta oluliste materjalide või teadmiste omamine.
Ajakirjanduslik
lõppsõna
Terve möödunud
aasta suve ja sügise oli mul seoses praost Meriga kummaline
periood. Minult hakkasid teatud isikud välja pressima, et
ma annaksin neile üle seoses Türi kaksikmõrvaga
omaalgatusliku uurimisega teadasaadud situatsioonid ja materjalid.
Omal ajal olen ma neist asjadest teatud määral kirjutanud.
Minult on läbi aegade pidevalt päritud ühte ja
teist. Selles osas olen rääkinud pärijatele ainult
mõningaid episoode. Tuleks öelda, et tolmutamist nende
Türi mõrvade ümber on olnud palju. Küsimuseks
jääb – miks? Mainitud perioodil aga nõuti:
kiire on –lugu peab päevavalgust nägema enne valimisi!
See teeb vägagi ettevaatlikuks.
Esitatud kirjatüki andsin avaldamiseks ühele olulisele
meie vabariigi ajalehele. Avaldamine muudkui viibis ja viibis.
Siis sain teada, et kirjutis anti hinnata meie mingile prokuratuurile
ja seejärel ka ühele Keskerakonna eksperdile. Mõlemad
pooled olevat leidnud, et sellisel kujul seda kirjutist avaldada
ei tohiks. Ja ei avaldatudki.
Mulle põhjendati olukorda, et need ju puha surnud inimesed
ja ma ei ole esitanud mitte ühtegi elavat tunnistajat. Anti
ka mõista, et kirjutis oli läbinud veel mingeid struktuure.
Ühesõnaga huvitav, huvitav…
Tahaksin lõpetuseks veel meenutada. Läbi aegade ei
ole minu poolt avaldatud erinevaid materjale algselt tõsiselt
võetud. Hiljem aga on ikkagi selgunud, et ma ei olnud mitte
millegagi eksinud.
* * *
Artikli autor Jüri Liim pidas samal
teemal ettekande Langenud Vabadusvõitleja Päeval teadlase
ja vabadusvõitleja Jüri Kuke mälestusele pühendatud
XI aulakonverentsil Tartu Ülikooli aulas 24. märtsil
2007. a..
|
|
|
