Kultuur ja Elu 2/2007


Kultuur ja Elu 1/2007

 

 

 

 



Kolonelleitntant Jaan Lepp autasustatud Vabadusristi, Kotkaristi, Läti karutapja ja teiste ordenitega. Allpool tema sõjamehe truuduse tõotus aastast 1925.

 

Soomusronglasest Eesti pallikindral

tekst: Jaan Lepp (juunior)

Anija meeste kangest soost põlvnev Vabadusristi kavaler, Vabadussõja-aegse soomusrong nr 2 sangarlik ülem, kolonelleitnant Jaan Lepp (VR II/2,VR II/3) pani eestlased jalgpalli mängima ja viis Eesti riigi FIFA-sse. Selle eest hakati teda austavalt kutsuma Eesti pallikindraliks. Oma isa meenutab poeg Jaan Lepp.

Isa, kolonelleitnant Jaan Lepp ja ka minu vaarisad on pärit Anija piirkonnast. Kui Anija mehed käisid Tallinnas omale õigust nõudmas 1858. aastal, siis minu vaarisa Jaan Lepp Veskihärma talust oli üks nendest. Selle teo eest karistati teda Vene turul (nüüdsel Viru platsil) kadalipus 150 kepihoobiga. Minu isa sündis Harjumaal Anija vallas 19. juulil 1895, isa Jaan ja ema Triinu.
Anija valla eestvedamisel püstitati Peningis asuva isa kodutalu Sanglepa õue tema 100. sünniaastapäeval mälestussammas 1995. aastal. Ausamba idee, valmistus kui püstitus tuli kohaliku Anija piirkonna rahvalt härrade Miidla ja Veenre eestvedamisel.
Isatalu omanikudokumendid saime kätte Sanglepa talusüdames, kui isa auks toimus tema 110. sünniaastapäeva tähistamine talle püstitatud mälestusmärgi juures.
Aastal 2004 ilmus trükis kol-lt Jaan Lepast 18-leheküljeline ülevaade tema elust nii sõnas kui pildis. Kahtlemata on isa tuntud kui üks Vabadussõja sangaritest – omades Vabadusristi II liigi 2. ja 3. järgu ristid, oli ta üks 29-st, kelle sangarlikkust Vabadussõjas tunnustati Eesti kõrgeima vaprusristiga.

Eesti pallikindral

Isa 110. sünniaastapäeva tähistamisel annetati talle Eesti Jalgpalli Liidu kuldteenete märk. See tõi esile isa pikaajalise sportliku tegevuse, mis enamuses on jäänud tema sõjaväelise tegevuse ja tunnustuste varju. Eesti spordileksikonist aastast 1937 leidsin isa kohta andmeid: ta oli Eesti meister kõrgushüppes aastal 1920 hoota ja hõbemedalist hooga kõrgushüppes. Oli Kaitseliidu meister teivashüppes ning silmapaistev nii kaugushüpetes kui keskmaajooksudes.
Isa osales jõuliselt Eesti jalgpallis, kus oli liidu esimees, esindas Eesti rahvusmeeskonda Eesti-Leedu jalgpalli maavõistlusel aastal 1925. Tema teeneks on Eesti ühinemine Rahvusvahelise Jalgpalliliiduga (FIFA). Isa oli jalgpallikohtunik ning üheks eestlaseks, kellel olid rahvusvahelise jalgpallikohtuniku õigused.
Eesti Jalgpalli Liit on tegutsenud 85 aastat. Nende aastate tegevuse jooksul on silmapaistvaid juhte heatahtlikult nimetatud Eesti pallikindraliteks. Sellise austusega on tunnustatud 10 isikut, üheks nendeks on Jaan Lepp.
Isa oli aastaid otseselt tegev spordiseltsides: “Sport” asutajaliige, “Võitleja” asutajaliige ja esimees, “Kalev” juhatuse liige, “Ilmarine” spordiosakonna esimees. Ta oli teeneid Tallinna Kalevi staadioni rajamisel ja oli ligi 10 aastat Narva spordiväljaku komisjoni liige.
Isa sõjaväeline tegevus hõlmas põhiliselt nii Eesti Kaitseliitu kui sõjaväge. Mais 1915 astus ta vabatahtlikuna vene sõjaväkke, lõpetas Peterhofi lipnike kooli, ülendati lipnikuks ja alamleitnandiks 1916. Ta oli eesliinil sakslaste vastu Riia rindel ja Siberi Küttide polgu koosseisus Düüna rindel. Rindevõitluse eest annetati talle Püha Stanislause risti III järk mõõkade ja lindiga – mõõgad tähistavad mitmekordseid sõjalisi teeneid vaenlase vastu. Ristiga kaasnes ka aadliseisus. 1917. aasta kevadel ülendati ta leitnandiks ning sügisel alamkapteniks. Eesti polgu loomisel liitus isa alguses 3. ja hiljem 1. Eesti Jalaväe polguga, kus ta oli kompanii ülemaks alamkapteni auastmes.
I maailmasõja lõppemisel 1918. aasta 11. novembril liitus isa Eesti Kaitseliiduga, olles seega üheks Kaitseliidu loojaks kapteni auastmes ja Tallinna Kaitseliidu V jaoskonna ülemana.

Sangarlikud soomusronglased

Vabadussõja puhkemisel astus isa vabatahtlikult soomusrong nr 1 koosseisu, kus ta määrati rongiülema abiks. Kui loodi soomusrong nr 2, siis määrati ta selle ülemaks, kus ta teenis kuni Vabadussõja lõpuni.
Siin ehk mõningad tähelepanekud Eesti soomusrongidest Vabadussõjas. Esiteks, soomusrongidele võeti ainult vabatahtlikke. Arvestades rasket ja hädaohtlikku teenistust, värvati sõdureid ainult kolmeks kuuks. Ohvitserkond oli määratud alaliselt – kuni Vabadussõja lõpuni. Hingetõmbeks saadi aega siis, kui lahingute vaheajal rongi remonditi.
Eestlaste Vabadussõja üheks silmapaistvaks omapäraks oli algatusvõime. Kui saksa ja vene soomusrongid olid liikuvad kahurplatvormid, siis eestlased rakendasid oma ronge kui raudteel liikuvaid rünnaküksuseid. Huvitav oli olukord, kus rongiülemaks määratu ei olnud ülesande kõrgusel ning koheselt peale esimest lahingut asendati - kuid too ohvitser oli edukas teises lahingüksuses. Siit ka eestlaste suur lugupidamine eesti soomusrongidele ja soomusronglastele. Pea igas otsustavas lahingus osalesid soomusrongid, alates murdelahingutest Kehrast Narva suunas.
Kuid soomusronglaste tegevus ei olnud hulljulgus lollusega pooleks. Nii näiteks oli Landeswehriga vaherahu ajal Läti piiril Amanti silla juures soomusrong nr 2 valvepostil valge lipu all, kui ootamatult Landeswehri üksus ründas soomusrongi. Rünnak löödi hävitavalt tagasi, sest soomusrong oli lahinguvalmis. Seda lahingut jälgis USA vaatleja kol W. Green, kes lahingu ajal tahtis pageda. Isa oli ta püksirihmast kinni võtnud ja tõmmanud ta maha – soomusronglaste hinnangul päästis ta USA koloneli elu.
Arvestades soomusrongide lahingutähtsust Vabadussõjas, on ka soomusrongidest palju kirjutatud. Vabadussõjas kuulusid Soomusrongide divisjoni koosseisu ka teised tuntud ja kuulsad Eesti rünnaküksused: Kuperjanovi Partisanide Pataljon, Scouts Pataljon, Kalevlaste Malev, soomusautod, jne.
Eesti Vabadusristi Kavaleride albumit sirvides oli mulle arusaamatu, miks teiste soomusrongide ülematele annetati Vabadusristi I liigi 3 järk, kuid mitte isale? Sellele küsimusele sain osalise vastuse umbes kolmkümmend aastat tagasi kol-lt Jaan Untilt, VRI/2 ja II/3, kes Vabadussõjas teenis Kuperjanovlaste Partisanide Pataljonis roodu- ning hiljem pataljoniülemana, ja kes teadis esile tuua kolme juhust, millised olid häirinud kindral Laidoneri, kellel oli õigus piirata I liigi ristide annetust.


Laiarööpmelise soomusrongi NR 2 UKU kahuri meeskond koos rongiülema Jaan Leppaga (ees vasakul).

 

Irboska kummitab

Esiteks oli keeldumise põhjuseks “käsukuulmatus” Vabadussõja ajal.
Tallinnas toimunud Ametiühingute Kongress püüdis kukutada Eesti valitsust. Nende liikmetest arreteeriti 102 kommunisti ja saadeti rindele, kus soomusrong nr 2 sai Laidonerilt käsu nad maha lasta. Isa keeldus seda ilma kohtuotsuseta tegemast. Välikohus mõistis surma 26, ülejäänud 76 saadeti üle piiri. Tollal kapten Jaan Lepp sõjaväekohtu istungil, mahalastavate isikute valikul, mahalaskmisel ega üle piiri toimetamisel ei osalenud.
Stockholmis ilmuvas 15. veebruari 2007. a Eesti Päevalehes ilmus vestlus, kus ajakirjanik Jüri Estam küsitles kirjanik Enn Nõu`d. Seal tõstis hr Nõu esile ametiühingute liikmete mahalaskmist soomusronglaste poolt Irboskas septembris 1919. a. Olen ka selle küsimusega tutvunud ning sooviks esitada omapoolseid teadmisi. Esitan neid kolmes osas, nagu neid ise avastasin.
Kol Unti info ametühingust oli mulle uudiseks. Ka on selle kohta suhteliselt vähe informatsiooni meie ajaloolistes raamatutes. Küll on rohkem informatsiooni leida kommunistlikus kirjanduses, kaasa arvatud Eesti Entsüklopeedias. Ametühingute Kongressil Tallinnas oli algselt 417 delegaati, nendest 379 kommunistide poolehoidjat. Kongressi käigus kõrvaldati vähem usaldatavad isikud. Seega võib siseminister Aleksander Hellati käsuga vahistatud 102 isikut lugeda kongressi delegaatide seast kõige jõulisemateks Eesti kommunistlikeks usaldusmeesteks. Kongressil võeti vastu riigivastaseid otsuseid, sihiga kukutada Eesti valitsus ja liituda Nõukogude Venemaaga. Kongress algas 30. augustil 1919, kui sõjatandril oli Punaarmee tõrjutud väljaspoole Eesti piire ning eestlastel oli rindel kindel võit nii Punaarmee kui sakslaste üle.
Kui isa Tallinnas 23. juulil 1940. aastal ENSV SARK korraldusel arreteeriti, oligi peamiseks süüdistusteks ametühingute liikmete omavoliline mahalaskmine ja üle piiri toimetamine soomusrong nr 2 liikmeskonna poolt.
ENSV SARKi toimikus ülekuulamise protokolle lugedes ilmneb huvitav omapära. Esiteks süüdistati, et kol-lt Jaan Lepp oli omavoliliselt langetanud mahalaskmise otsused ilma uurimiseta ja kohtuotsuseta. Lisandus veel kahe punaväelasest vangi hukkamine. Viimane süüdistus tühistati kohtuistungil, kui sai teatavaks, et hukkamine, millest isa polnud teadlik, toimus ajal, kui ta oli rindelt ära haiglas.
Ülekuulamisel ilmnes järjekindel otsing ametiühingute kongressi liikmetega seonduvate isikute ja nende tegevuste suhtes – kes osalesid ja kuidas need isikud olid seotud kas siis mahalaskmisega ehk üle piiri saatmisega. Kui alguses protokolliti isa vastuväited, et tema pole omavoliliselt otsustanud mahalaskjate suhtes, vaid täitis sõjavälikohtu otsuseid, siis hilisemates protokollides on see mõiste järk-järgult esitatud kui tema otsus – nii mahalaskmise kui väljasaatmise osas. Ka on hilisemates protokollides esitatud, et see oli kapten Jaan Leppa valik, kui paljusid ja keda maha lasta. Ülekuulamisprotokollid olid isa eest salastatud.
Ametühingute Kongressi liikmete hukkamine ja väljasaatmine oli ENSV Siseasjade Rahvakomissariaadile (SARK) suure tähtsusega. Eestis koostatud dokumentidel esinevad nii ENSV riikliku julgeoleku rahvakomissari Boris Kummi kui Sergei Kingisseppa allkirjad. Ülekuulamise protokollid on enamuses venekeelsed, kokkuvõtlikud ja suvalise esitusega. Näiteks on neljatunnine ülekuulamine esitatud neljal käsitsi kirjutatud leheküljel. Protokolle lugedes ilmnevad ülekuulamiste jooksul varem esitatud ja protokollitud vastuoksused.
Näiteks esimestest ülekuulamisprotokollidest leidsin isa väited keeldumisest omavoliliselt maha lasta süüdistatuid, hilisematest protokollidest on see välja jäetud. Varasemas protokollis esinenud väide sõjavälikohtu tegevusest ja kahe võimaliku sõjavälikohtu liikme nimetamine on hilisemates protokollides maha vaikitud. Samuti ei märgitud hilisemates protokollides, et isa ei osalenud otseselt ei otsuste langetamisel ega otsuste täideviimisel.
Ülekuulamistel selgus, et soomusrong nr 2 meeskonnast oli raskusi leida sõdureid, kes olid nõus kohtuotsust – mahalaskmist täide viima. Ainult lubadusega, et mahalastavate isiklik vara jagatakse mahalaskjate vahel, saadi kokku meeskond, kes viis kohtuotsuse täide. Mahalaskmine toimus umbes pool kilomeetrit rongist eemal metsatuka varjus kahes astmes, esmalt 15, teine kord 11 inimest.
Üle rinde Nõukogude Venemaale saadetavaid isikuid saatis vahtkond rinde lähedusse ning sealt näidati neile tee üle piiri minekuks. Saatevahtkond lahkus ja asus tagasiteele soomusrongi suunas. Nagu nad ülekuulamistel tunnistasid, kuulsid nad hiljem üksikuid laske, kuid ei teadnud, mis üle piiri saadetutega juhtus. Hiljem kohtus kinnitati, et lahkuvaid ei tulistatud soomusrongilt. Kommunistlikus kirjanduses on jätkuvalt kasutatud väljendust, et saatemeeskond või soomusrongist tulistati saadetavaid isikuid.
Lähedase esituse Ametühingu Kongressi suhtes esitas Pekka Erelt Eesti Ekspressis 23. septembril 1999. a pealkirjaga “Kohtuotsuseta – 1919 hukkasid eestlased Irboskas 25 aluspesus kommunisti – salalasud Irboskas”. Kirjutises on märgitud, et tegemist oli Eesti sõjalist vaenlast Nõukogude Venemaad toetava üritusega. Siseminister Hellati käsuga arreteeriti kõige aktiivsemad kommunistid ning saadeti erarongiga kinnistes vagunites Irboskasse, kus nad anti soomusrong nr 2 valve alla.
Huvitav on vaheseik, et rongil oli olnud ka kaks isikut, kes ekslikult olid nimekaimudena arreteeritud. Peale isikutuvastamist vabastati nad Valgas.
Pekka Erelti kirjutises on alapealkiri “Mõrv saab teoks”, mis vihjab mõistele, et hukkamine toimus kohtuotsuseta ning seega soomusronglaste omaalgatusel. Kirjutises on nimetatud kindralstaabi ohvitseri Veemi, kes olevat salga üle piiri toimetamisel osalenud, kuid ei kuulunud soomusrongi koosseisu. Veemi nime ei esinenud ülekuulamisprotokollides. Ajalehekirjutisega kaasnes ka pilt väljasaadetutest Petrogradis septembris 1919, mis kinnitas, et kõik jõudsid eluga Nõukogude Venemaale.
Et arhiivimaterjalid 1919. a Irboska sündmuse suhtes on väga napid ning teatud mõttes üldsõnalised, julgen loota, et olen suutnud seda küsimust natuke valgustada. Kokkuvõttes leiab nii üle piiri saatmine kui mahalaskmine igas allikas ühtset käsitlust. Erinevaks on küsimus, kas mahalaskmine toimus kohtuotsuseta või kohtuotsusega.
Kohtuotsuse poolt räägivad nii ülekuulamise dokumendid kui kol Jaan Unt-i selgitus Laidoneri VR I järgu risti mitteannetamisest kol-lt Jaan Leppale, kes nõudis arreteeritute suhtes kohtuotsust. Kahtlemata on mahalaskmine tänapäeva mõistes väga karm lahendus, kuid peame silmas pidama, et sõjaväljakohtu otsus ja käsk anti sõjaolukorras.
Nagu eespool mainitud, oli kindral Laidoneri ärritanud “käsukuulmatusjuhtumeid” kokku kolm. Kirjeldatud Irboska sündmus oli neist esimene.
Teine ärritav sündmus oli samuti Petseri piirkonnas, kus umbes 20 põgenikku ületasid rindejoone. Tallinnas arvati neid olevat spioonid ning isa sai käsu nad maha lasta. Isa keeldus sellest ilma kohtuotsuseta ning hiljem selgus, et tegemist oli tõesti põgenikega.
Kolmas sündmus oli Riias, kus eestlastel paluti olla tagasihoidlikud. Lahingus sakslastega said surma kolm soomusrong nr 2 soomusronglast. Nende matuserongkäik läbi Riia linna koduteele toimus pidulikult Eesti lippudega ja orkestri saatel.
Jaan Leppa osalust Vabadussõjas tunnustati riiklikult kahe Vabadusristiga ja asundustaluga Peningil – “Sanglepa”. Isa demobiliseeriti vanaduse (25 aastat) tõttu juulis 1920.

1. detsembri mäss 1924 sünnitas Kalevi Kaitsemaleva

Seoses 1. detsembri ülestõusuga 1924. aastal koondus sama päeva hommikul spordiselts Kalevi majja 15-meheline salk kaptenite Jaan Leppa, Leopold Tõnsoni ja Bernhard Abramsi juhtimisel. Õhtuks oli uus Kalevi Kaitsemalev organiseeritud ja kaks relvastatud ning registreeritud salka asusid tegevusse. Kalevi Kaitseliidu malevkonna üldpealikuks oli kapten B. Abrams ning abiks kapten Jaan Lepp. Sellega sai Kalevi Kaitsemalev vanimaks Eesti Kaitseliidu üksuseks. Isa teenis alguses Kalevi Kaitsemaleva pealiku abina ning oli aastatel 1936–1938 selle pealik. Siis oli ta ka Tallinna noorkotkaste ülemaks. Ta oli Narva Kaitseliidu Maleva pealik 1926. aastal ja alates aastast 1928 Kaitseliidu Keskjuhatuse liige.
Aastal 1930 ülendati isa majoriks, 1938. aastal kolonelleitnandiks ja määrati 10. Üksik Jalaväepataljoni ülemaks. Järgmise aasta suvel oli isa ajutiselt Harju sõjaväeringkonna ülem. Isa liitus Korp! Ugalaga.
Nende tegevusaastate jooksul on isale annetatud mitmeid tunnustusi. Neist on minu hinnangul kõige väärtuslikumad Vabadusristid ning Kotkarist. Nende aurahade kandu kandis isa oma igapäevasel vormil – võtsin need kaasa, kui põgenesin Eestist.
Märkimisväärsed on ka Läti Karutapja Ordu märk, Valgeristi III klass, Punase Risti III klass ja Noorte Kotkaste Ustava Sõpruse märk. Sain kõrge austuse osaliseks, kui Toronto Läti Majas otsisin teavet, kas isal on Läti Karutapjate Ordu märk? Kui kolm vanahärrat seda kuulsid, siis tõusid nad aupaklikult püsti kui üks mees ning tänasid mind isa teenete eest.

Punaterrori küüsis

Perekondlikud rasked ajad saabusid koos kommunistliku võimuhaaramisega 1940. aastal. Ema teadis rääkida, et isale olevat antud võimalus allveelaevaga põgeneda Rootsi, kuid sõjamehe sõdurivanne ja au ei lubanud oma sõdureid ega peret maha jätta.
Isa arreteeriti esimeste hulgas 23. juulil 1940. Elavalt on meeles kahe punakoloneli külastus, isaga erakordne jumalagajätt ja aknast vaadates viimane silmside, enne kui ta istus autosse ja ära viidi. Hiljem, kui aru sain, et isa enam koju ei tule, nägin aastakümneid õudusunenägusid isa vahistamisest. Emale anti tagasi isa Vabadusristi Vendade Ühenduse sümbol – kuldsõrmus, millel keskel on Vabaduse Risti II järgu 1 liigi Vabaduse rist (punase vere südamikuga kuldne rist) mida ümbritsevad tähed V (vaba) E (Eestile) T (truu) S (surmani). Kannan seda sõrmust isa austuseks Eesti Vabariigi tähtpäevadel.
Eestis Tallinna keskvanglat (Patareid) külastades üteldi emale mõnitades, et küll ta lastakse maha. Sakslaste ajal tehtud väljakaevamistel ema ei leidnud isa laipa. Pärast arreteerimist jäi isa teadmata kadunuks. Küüditamisest pääses ema end sõbranna juures varjates. Meie õe Eeviga elasime sissekirjutamata vanaema juures Narvas ja pääsesime. Ka saime hoiatusi, kui tuldi kodust otsima. Meil õnnestus põgeneda, esmalt Saksamaale, siis Rootsi ning edasi Kanadasse. Rootsist lahkumine oli tingitud hirmust – olime Rootsis vene kodanike nimekirjas ja kartsime väljaandmist varasema küüditamiskäsu alusel.

Isa jälgedel

Kui Eesti taasiseseisvus, alustasin isa jälgede otsimisega. Üllatavalt sain juurdepääsu isa vahistuste ja ülekuulamiste dokumentide juurde. Mul võttis mitu kuud, enne kui suutsin neid lugeda. Ka siis oli see pingeline ja hingeliselt mattev.
Dokumentide hulgas oli ka foto, mis oli tehtud kohe peale arreteerimist. Nagu öeldud, oli üheks rõhutatud süüdistuseks Ametiühingute Kongressi liikmete hukkamine. Ülekuulamisel isa kinnitas nii välikohtu käiku kui seda, et 76 saadeti üle piiri. Seda ei arvestatud. Eesti Ekspressi 23. septembri 1999 lehes ilmus pilt nendest 76 liikmest, kes peale piiri ületamist jõudsid Petrogradi. Ekspressi kirjutis jätab mulje, et hukkamine toimus kohtuotsuseta ning võib arvata, et Jaan Leppa omaalgatusel.
Ülekuulamisdokumente oli mul vaevaline lugeda – ridade vahelt ilmnes ülekuulamise käigus kasutatud toorust ja jõhkrust. Arhiividokumentide alusel toimusid ülekuulamised peale keskööd. Ajaliselt mitu tundi korraga. Ülekuulamised protokolliti. Dokumentidest ilmnes, et isa viidi Tallinnast Kirovi vanglasse. Kohtuistung seitsme süüdistatu suhtes – Jaan Lepp, Hugo Lepp, Arnold Tols, Jaan Poska, Jaan Parkja, Ferdinand Rebane, Lembit Paap – toimus Kirovi Uurali sõjaväeringkonna sõjatribunali kinnisel istungil 6. septembril 1940. Kohus kestis 10 tundi ja otsustas Jaan Leppale, kes oli kontrrevolutsioonilise organisatsiooni liige, aitas kodanlikul valitsusel maha suruda Eesti revolutsioonilist liikumist ja võttis aktiivselt osa võitlusest Punaarmee vastu, määrata kõrgeima karistuse – surmanuhtluse.


Jaan Lepp peale arreteerimist.

 


Kol-lt Jaan Leppa suhtes viidi kohtuotsus täide 9. detsembril 1941, kell 18.55. Eesti Vabariik rehabiliteeris isa 22. veebruaril 1993. aastal.
Kodutalu õues toimunud tähtpäevadel on mul olnud võimalus rääkida isast kui Eesti sõjaväelasest ja kui inimesest – teavet, mille olin saanud nendelt, kes teda tundsid ja kellega ta oli koos olnud. Nende jutustuste varal olen loonud meeldiva mälupildi isast – mehest, keda mäletan ainult osaliselt üksikutest elamustest. Ja kuigi isa on maetud tundmatusse Siberi hauda, on ta hingel siiski koht Eestis – koht oma talu õues Sanglepal, esiisade vallas Harjumaal, Eestis.
Isa elas oma väärtuste järgi. Ta oli ja jäi eluaegseks sportlaseks ning vormikandjana võitlejaks Eesti vabaduse eest.


 


kirjuta meile! toimetus tellimine reklaam arhiiv