|
|
|
Kolonelleitntant Jaan Lepp autasustatud
Vabadusristi, Kotkaristi, Läti karutapja ja teiste
ordenitega. Allpool tema sõjamehe truuduse tõotus
aastast 1925.
|
Soomusronglasest Eesti pallikindral
tekst: Jaan Lepp
(juunior)
Anija meeste kangest
soost põlvnev Vabadusristi kavaler, Vabadussõja-aegse
soomusrong nr 2 sangarlik ülem, kolonelleitnant Jaan
Lepp (VR II/2,VR II/3) pani
eestlased jalgpalli mängima ja viis Eesti riigi FIFA-sse.
Selle eest hakati teda austavalt kutsuma Eesti pallikindraliks.
Oma isa meenutab poeg Jaan Lepp.
Isa, kolonelleitnant
Jaan Lepp ja ka minu vaarisad on pärit Anija piirkonnast.
Kui Anija mehed käisid Tallinnas omale õigust nõudmas
1858. aastal, siis minu vaarisa Jaan Lepp Veskihärma talust
oli üks nendest. Selle teo eest karistati teda Vene turul
(nüüdsel Viru platsil) kadalipus 150 kepihoobiga. Minu
isa sündis Harjumaal Anija vallas 19. juulil 1895, isa Jaan
ja ema Triinu.
Anija valla eestvedamisel püstitati Peningis asuva isa kodutalu
Sanglepa õue tema 100. sünniaastapäeval mälestussammas
1995. aastal. Ausamba idee, valmistus kui püstitus tuli kohaliku
Anija piirkonna rahvalt härrade Miidla ja Veenre eestvedamisel.
Isatalu omanikudokumendid saime kätte Sanglepa talusüdames,
kui isa auks toimus tema 110. sünniaastapäeva tähistamine
talle püstitatud mälestusmärgi juures.
Aastal 2004 ilmus trükis kol-lt Jaan Lepast 18-leheküljeline
ülevaade tema elust nii sõnas kui pildis. Kahtlemata
on isa tuntud kui üks Vabadussõja sangaritest –
omades Vabadusristi II liigi 2. ja 3. järgu ristid, oli ta
üks 29-st, kelle sangarlikkust Vabadussõjas tunnustati
Eesti kõrgeima vaprusristiga.
Eesti pallikindral
Isa 110. sünniaastapäeva
tähistamisel annetati talle Eesti Jalgpalli Liidu kuldteenete
märk. See tõi esile isa pikaajalise sportliku tegevuse,
mis enamuses on jäänud tema sõjaväelise
tegevuse ja tunnustuste varju. Eesti spordileksikonist aastast
1937 leidsin isa kohta andmeid: ta oli Eesti meister kõrgushüppes
aastal 1920 hoota ja hõbemedalist hooga kõrgushüppes.
Oli Kaitseliidu meister teivashüppes ning silmapaistev nii
kaugushüpetes kui keskmaajooksudes.
Isa osales jõuliselt Eesti jalgpallis, kus oli liidu esimees,
esindas Eesti rahvusmeeskonda Eesti-Leedu jalgpalli maavõistlusel
aastal 1925. Tema teeneks on Eesti ühinemine Rahvusvahelise
Jalgpalliliiduga (FIFA). Isa oli jalgpallikohtunik ning üheks
eestlaseks, kellel olid rahvusvahelise jalgpallikohtuniku õigused.
Eesti Jalgpalli Liit on tegutsenud 85 aastat. Nende aastate tegevuse
jooksul on silmapaistvaid juhte heatahtlikult nimetatud Eesti
pallikindraliteks. Sellise austusega on tunnustatud 10 isikut,
üheks nendeks on Jaan Lepp.
Isa oli aastaid otseselt tegev spordiseltsides: “Sport”
asutajaliige, “Võitleja” asutajaliige ja esimees,
“Kalev” juhatuse liige, “Ilmarine” spordiosakonna
esimees. Ta oli teeneid Tallinna Kalevi staadioni rajamisel ja
oli ligi 10 aastat Narva spordiväljaku komisjoni liige.
Isa sõjaväeline tegevus hõlmas põhiliselt
nii Eesti Kaitseliitu kui sõjaväge. Mais 1915 astus
ta vabatahtlikuna vene sõjaväkke, lõpetas Peterhofi
lipnike kooli, ülendati lipnikuks ja alamleitnandiks 1916.
Ta oli eesliinil sakslaste vastu Riia rindel ja Siberi Küttide
polgu koosseisus Düüna rindel. Rindevõitluse
eest annetati talle Püha Stanislause risti III järk
mõõkade ja lindiga – mõõgad tähistavad
mitmekordseid sõjalisi teeneid vaenlase vastu. Ristiga
kaasnes ka aadliseisus. 1917. aasta kevadel ülendati ta leitnandiks
ning sügisel alamkapteniks. Eesti polgu loomisel liitus isa
alguses 3. ja hiljem 1. Eesti Jalaväe polguga, kus ta oli
kompanii ülemaks alamkapteni auastmes.
I maailmasõja lõppemisel 1918. aasta 11. novembril
liitus isa Eesti Kaitseliiduga, olles seega üheks Kaitseliidu
loojaks kapteni auastmes ja Tallinna Kaitseliidu V jaoskonna ülemana.
Sangarlikud
soomusronglased
Vabadussõja puhkemisel
astus isa vabatahtlikult soomusrong nr 1 koosseisu, kus ta määrati
rongiülema abiks. Kui loodi soomusrong nr 2, siis määrati
ta selle ülemaks, kus ta teenis kuni Vabadussõja lõpuni.
Siin ehk mõningad tähelepanekud Eesti soomusrongidest
Vabadussõjas. Esiteks, soomusrongidele võeti ainult
vabatahtlikke. Arvestades rasket ja hädaohtlikku teenistust,
värvati sõdureid ainult kolmeks kuuks. Ohvitserkond
oli määratud alaliselt – kuni Vabadussõja
lõpuni. Hingetõmbeks saadi aega siis, kui lahingute
vaheajal rongi remonditi.
Eestlaste Vabadussõja üheks silmapaistvaks omapäraks
oli algatusvõime. Kui saksa ja vene soomusrongid olid liikuvad
kahurplatvormid, siis eestlased rakendasid oma ronge kui raudteel
liikuvaid rünnaküksuseid. Huvitav oli olukord, kus rongiülemaks
määratu ei olnud ülesande kõrgusel ning
koheselt peale esimest lahingut asendati - kuid too ohvitser oli
edukas teises lahingüksuses. Siit ka eestlaste suur lugupidamine
eesti soomusrongidele ja soomusronglastele. Pea igas otsustavas
lahingus osalesid soomusrongid, alates murdelahingutest Kehrast
Narva suunas.
Kuid soomusronglaste tegevus ei olnud hulljulgus lollusega pooleks.
Nii näiteks oli Landeswehriga vaherahu ajal Läti piiril
Amanti silla juures soomusrong nr 2 valvepostil valge lipu all,
kui ootamatult Landeswehri üksus ründas soomusrongi.
Rünnak löödi hävitavalt tagasi, sest soomusrong
oli lahinguvalmis. Seda lahingut jälgis USA vaatleja kol
W. Green, kes lahingu ajal tahtis pageda. Isa oli ta püksirihmast
kinni võtnud ja tõmmanud ta maha – soomusronglaste
hinnangul päästis ta USA koloneli elu.
Arvestades soomusrongide lahingutähtsust Vabadussõjas,
on ka soomusrongidest palju kirjutatud. Vabadussõjas kuulusid
Soomusrongide divisjoni koosseisu ka teised tuntud ja kuulsad
Eesti rünnaküksused: Kuperjanovi Partisanide Pataljon,
Scouts Pataljon, Kalevlaste Malev, soomusautod, jne.
Eesti Vabadusristi Kavaleride albumit sirvides oli mulle arusaamatu,
miks teiste soomusrongide ülematele annetati Vabadusristi
I liigi 3 järk, kuid mitte isale? Sellele küsimusele
sain osalise vastuse umbes kolmkümmend aastat tagasi kol-lt
Jaan Untilt, VRI/2 ja II/3, kes Vabadussõjas teenis Kuperjanovlaste
Partisanide Pataljonis roodu- ning hiljem pataljoniülemana,
ja kes teadis esile tuua kolme juhust, millised olid häirinud
kindral Laidoneri, kellel oli õigus piirata I liigi ristide
annetust.
|
Laiarööpmelise soomusrongi
NR 2 UKU kahuri meeskond koos rongiülema Jaan Leppaga
(ees vasakul).
|
Irboska kummitab
Esiteks oli keeldumise
põhjuseks “käsukuulmatus” Vabadussõja
ajal.
Tallinnas toimunud Ametiühingute Kongress püüdis
kukutada Eesti valitsust. Nende liikmetest arreteeriti 102 kommunisti
ja saadeti rindele, kus soomusrong nr 2 sai Laidonerilt käsu
nad maha lasta. Isa keeldus seda ilma kohtuotsuseta tegemast.
Välikohus mõistis surma 26, ülejäänud
76 saadeti üle piiri. Tollal kapten Jaan Lepp sõjaväekohtu
istungil, mahalastavate isikute valikul, mahalaskmisel ega üle
piiri toimetamisel ei osalenud.
Stockholmis ilmuvas 15. veebruari 2007. a Eesti Päevalehes
ilmus vestlus, kus ajakirjanik Jüri Estam küsitles kirjanik
Enn Nõu`d. Seal tõstis hr Nõu esile ametiühingute
liikmete mahalaskmist soomusronglaste poolt Irboskas septembris
1919. a. Olen ka selle küsimusega tutvunud ning sooviks esitada
omapoolseid teadmisi. Esitan neid kolmes osas, nagu neid ise avastasin.
Kol Unti info ametühingust oli mulle uudiseks. Ka on selle
kohta suhteliselt vähe informatsiooni meie ajaloolistes raamatutes.
Küll on rohkem informatsiooni leida kommunistlikus kirjanduses,
kaasa arvatud Eesti Entsüklopeedias. Ametühingute Kongressil
Tallinnas oli algselt 417 delegaati, nendest 379 kommunistide
poolehoidjat. Kongressi käigus kõrvaldati vähem
usaldatavad isikud. Seega võib siseminister Aleksander
Hellati käsuga vahistatud 102 isikut lugeda kongressi delegaatide
seast kõige jõulisemateks Eesti kommunistlikeks
usaldusmeesteks. Kongressil võeti vastu riigivastaseid
otsuseid, sihiga kukutada Eesti valitsus ja liituda Nõukogude
Venemaaga. Kongress algas 30. augustil 1919, kui sõjatandril
oli Punaarmee tõrjutud väljaspoole Eesti piire ning
eestlastel oli rindel kindel võit nii Punaarmee kui sakslaste
üle.
Kui isa Tallinnas 23. juulil 1940. aastal ENSV SARK korraldusel
arreteeriti, oligi peamiseks süüdistusteks ametühingute
liikmete omavoliline mahalaskmine ja üle piiri toimetamine
soomusrong nr 2 liikmeskonna poolt.
ENSV SARKi toimikus ülekuulamise protokolle lugedes ilmneb
huvitav omapära. Esiteks süüdistati, et kol-lt
Jaan Lepp oli omavoliliselt langetanud mahalaskmise otsused ilma
uurimiseta ja kohtuotsuseta. Lisandus veel kahe punaväelasest
vangi hukkamine. Viimane süüdistus tühistati kohtuistungil,
kui sai teatavaks, et hukkamine, millest isa polnud teadlik, toimus
ajal, kui ta oli rindelt ära haiglas.
Ülekuulamisel ilmnes järjekindel otsing ametiühingute
kongressi liikmetega seonduvate isikute ja nende tegevuste suhtes
– kes osalesid ja kuidas need isikud olid seotud kas siis
mahalaskmisega ehk üle piiri saatmisega. Kui alguses protokolliti
isa vastuväited, et tema pole omavoliliselt otsustanud mahalaskjate
suhtes, vaid täitis sõjavälikohtu otsuseid, siis
hilisemates protokollides on see mõiste järk-järgult
esitatud kui tema otsus – nii mahalaskmise kui väljasaatmise
osas. Ka on hilisemates protokollides esitatud, et see oli kapten
Jaan Leppa valik, kui paljusid ja keda maha lasta. Ülekuulamisprotokollid
olid isa eest salastatud.
Ametühingute Kongressi liikmete hukkamine ja väljasaatmine
oli ENSV Siseasjade Rahvakomissariaadile (SARK) suure tähtsusega.
Eestis koostatud dokumentidel esinevad nii ENSV riikliku julgeoleku
rahvakomissari Boris Kummi kui Sergei Kingisseppa allkirjad. Ülekuulamise
protokollid on enamuses venekeelsed, kokkuvõtlikud ja suvalise
esitusega. Näiteks on neljatunnine ülekuulamine esitatud
neljal käsitsi kirjutatud leheküljel. Protokolle lugedes
ilmnevad ülekuulamiste jooksul varem esitatud ja protokollitud
vastuoksused.
Näiteks esimestest ülekuulamisprotokollidest leidsin
isa väited keeldumisest omavoliliselt maha lasta süüdistatuid,
hilisematest protokollidest on see välja jäetud. Varasemas
protokollis esinenud väide sõjavälikohtu tegevusest
ja kahe võimaliku sõjavälikohtu liikme nimetamine
on hilisemates protokollides maha vaikitud. Samuti ei märgitud
hilisemates protokollides, et isa ei osalenud otseselt ei otsuste
langetamisel ega otsuste täideviimisel.
Ülekuulamistel selgus, et soomusrong nr 2 meeskonnast oli
raskusi leida sõdureid, kes olid nõus kohtuotsust
– mahalaskmist täide viima. Ainult lubadusega, et mahalastavate
isiklik vara jagatakse mahalaskjate vahel, saadi kokku meeskond,
kes viis kohtuotsuse täide. Mahalaskmine toimus umbes pool
kilomeetrit rongist eemal metsatuka varjus kahes astmes, esmalt
15, teine kord 11 inimest.
Üle rinde Nõukogude Venemaale saadetavaid isikuid
saatis vahtkond rinde lähedusse ning sealt näidati neile
tee üle piiri minekuks. Saatevahtkond lahkus ja asus tagasiteele
soomusrongi suunas. Nagu nad ülekuulamistel tunnistasid,
kuulsid nad hiljem üksikuid laske, kuid ei teadnud, mis üle
piiri saadetutega juhtus. Hiljem kohtus kinnitati, et lahkuvaid
ei tulistatud soomusrongilt. Kommunistlikus kirjanduses on jätkuvalt
kasutatud väljendust, et saatemeeskond või soomusrongist
tulistati saadetavaid isikuid.
Lähedase esituse Ametühingu Kongressi suhtes esitas
Pekka Erelt Eesti Ekspressis 23. septembril 1999. a pealkirjaga
“Kohtuotsuseta – 1919 hukkasid eestlased Irboskas 25
aluspesus kommunisti – salalasud Irboskas”. Kirjutises
on märgitud, et tegemist oli Eesti sõjalist vaenlast
Nõukogude Venemaad toetava üritusega. Siseminister
Hellati käsuga arreteeriti kõige aktiivsemad kommunistid
ning saadeti erarongiga kinnistes vagunites Irboskasse, kus nad
anti soomusrong nr 2 valve alla.
Huvitav on vaheseik, et rongil oli olnud ka kaks isikut, kes ekslikult
olid nimekaimudena arreteeritud. Peale isikutuvastamist vabastati
nad Valgas.
Pekka Erelti kirjutises on alapealkiri “Mõrv saab
teoks”, mis vihjab mõistele, et hukkamine toimus kohtuotsuseta
ning seega soomusronglaste omaalgatusel. Kirjutises on nimetatud
kindralstaabi ohvitseri Veemi, kes olevat salga üle piiri
toimetamisel osalenud, kuid ei kuulunud soomusrongi koosseisu.
Veemi nime ei esinenud ülekuulamisprotokollides. Ajalehekirjutisega
kaasnes ka pilt väljasaadetutest Petrogradis septembris 1919,
mis kinnitas, et kõik jõudsid eluga Nõukogude
Venemaale.
Et arhiivimaterjalid 1919. a Irboska sündmuse suhtes on väga
napid ning teatud mõttes üldsõnalised, julgen
loota, et olen suutnud seda küsimust natuke valgustada. Kokkuvõttes
leiab nii üle piiri saatmine kui mahalaskmine igas allikas
ühtset käsitlust. Erinevaks on küsimus, kas mahalaskmine
toimus kohtuotsuseta või kohtuotsusega.
Kohtuotsuse poolt räägivad nii ülekuulamise dokumendid
kui kol Jaan Unt-i selgitus Laidoneri VR I järgu risti mitteannetamisest
kol-lt Jaan Leppale, kes nõudis arreteeritute suhtes kohtuotsust.
Kahtlemata on mahalaskmine tänapäeva mõistes
väga karm lahendus, kuid peame silmas pidama, et sõjaväljakohtu
otsus ja käsk anti sõjaolukorras.
Nagu eespool mainitud, oli kindral Laidoneri ärritanud “käsukuulmatusjuhtumeid”
kokku kolm. Kirjeldatud Irboska sündmus oli neist esimene.
Teine ärritav sündmus oli samuti Petseri piirkonnas,
kus umbes 20 põgenikku ületasid rindejoone. Tallinnas
arvati neid olevat spioonid ning isa sai käsu nad maha lasta.
Isa keeldus sellest ilma kohtuotsuseta ning hiljem selgus, et
tegemist oli tõesti põgenikega.
Kolmas sündmus oli Riias, kus eestlastel paluti olla tagasihoidlikud.
Lahingus sakslastega said surma kolm soomusrong nr 2 soomusronglast.
Nende matuserongkäik läbi Riia linna koduteele toimus
pidulikult Eesti lippudega ja orkestri saatel.
Jaan Leppa osalust Vabadussõjas tunnustati riiklikult kahe
Vabadusristiga ja asundustaluga Peningil – “Sanglepa”.
Isa demobiliseeriti vanaduse (25 aastat) tõttu juulis 1920.
1. detsembri
mäss 1924 sünnitas Kalevi Kaitsemaleva
Seoses 1. detsembri
ülestõusuga 1924. aastal koondus sama päeva hommikul
spordiselts Kalevi majja 15-meheline salk kaptenite Jaan Leppa,
Leopold Tõnsoni ja Bernhard Abramsi juhtimisel. Õhtuks
oli uus Kalevi Kaitsemalev organiseeritud ja kaks relvastatud
ning registreeritud salka asusid tegevusse. Kalevi Kaitseliidu
malevkonna üldpealikuks oli kapten B. Abrams ning abiks kapten
Jaan Lepp. Sellega sai Kalevi Kaitsemalev vanimaks Eesti Kaitseliidu
üksuseks. Isa teenis alguses Kalevi Kaitsemaleva pealiku
abina ning oli aastatel 1936–1938 selle pealik. Siis oli
ta ka Tallinna noorkotkaste ülemaks. Ta oli Narva Kaitseliidu
Maleva pealik 1926. aastal ja alates aastast 1928 Kaitseliidu
Keskjuhatuse liige.
Aastal 1930 ülendati isa majoriks, 1938. aastal kolonelleitnandiks
ja määrati 10. Üksik Jalaväepataljoni ülemaks.
Järgmise aasta suvel oli isa ajutiselt Harju sõjaväeringkonna
ülem. Isa liitus Korp! Ugalaga.
Nende tegevusaastate jooksul on isale annetatud mitmeid tunnustusi.
Neist on minu hinnangul kõige väärtuslikumad
Vabadusristid ning Kotkarist. Nende aurahade kandu kandis isa
oma igapäevasel vormil – võtsin need kaasa, kui
põgenesin Eestist.
Märkimisväärsed on ka Läti Karutapja Ordu
märk, Valgeristi III klass, Punase Risti III klass ja Noorte
Kotkaste Ustava Sõpruse märk. Sain kõrge austuse
osaliseks, kui Toronto Läti Majas otsisin teavet, kas isal
on Läti Karutapjate Ordu märk? Kui kolm vanahärrat
seda kuulsid, siis tõusid nad aupaklikult püsti kui
üks mees ning tänasid mind isa teenete eest.
Punaterrori
küüsis
Perekondlikud rasked
ajad saabusid koos kommunistliku võimuhaaramisega 1940.
aastal. Ema teadis rääkida, et isale olevat antud võimalus
allveelaevaga põgeneda Rootsi, kuid sõjamehe sõdurivanne
ja au ei lubanud oma sõdureid ega peret maha jätta.
Isa arreteeriti esimeste hulgas 23. juulil 1940. Elavalt on meeles
kahe punakoloneli külastus, isaga erakordne jumalagajätt
ja aknast vaadates viimane silmside, enne kui ta istus autosse
ja ära viidi. Hiljem, kui aru sain, et isa enam koju ei tule,
nägin aastakümneid õudusunenägusid isa vahistamisest.
Emale anti tagasi isa Vabadusristi Vendade Ühenduse sümbol
– kuldsõrmus, millel keskel on Vabaduse Risti II järgu
1 liigi Vabaduse rist (punase vere südamikuga kuldne rist)
mida ümbritsevad tähed V (vaba) E (Eestile) T (truu)
S (surmani). Kannan seda sõrmust isa austuseks Eesti Vabariigi
tähtpäevadel.
Eestis Tallinna keskvanglat (Patareid) külastades üteldi
emale mõnitades, et küll ta lastakse maha. Sakslaste
ajal tehtud väljakaevamistel ema ei leidnud isa laipa. Pärast
arreteerimist jäi isa teadmata kadunuks. Küüditamisest
pääses ema end sõbranna juures varjates. Meie
õe Eeviga elasime sissekirjutamata vanaema juures Narvas
ja pääsesime. Ka saime hoiatusi, kui tuldi kodust otsima.
Meil õnnestus põgeneda, esmalt Saksamaale, siis
Rootsi ning edasi Kanadasse. Rootsist lahkumine oli tingitud hirmust
– olime Rootsis vene kodanike nimekirjas ja kartsime väljaandmist
varasema küüditamiskäsu alusel.
Isa jälgedel
Kui Eesti taasiseseisvus, alustasin isa
jälgede otsimisega. Üllatavalt sain juurdepääsu
isa vahistuste ja ülekuulamiste dokumentide juurde. Mul võttis
mitu kuud, enne kui suutsin neid lugeda. Ka siis oli see pingeline
ja hingeliselt mattev.
Dokumentide hulgas oli ka foto, mis oli tehtud kohe peale arreteerimist.
Nagu öeldud, oli üheks rõhutatud süüdistuseks
Ametiühingute Kongressi liikmete hukkamine. Ülekuulamisel
isa kinnitas nii välikohtu käiku kui seda, et 76 saadeti
üle piiri. Seda ei arvestatud. Eesti Ekspressi 23. septembri
1999 lehes ilmus pilt nendest 76 liikmest, kes peale piiri ületamist
jõudsid Petrogradi. Ekspressi kirjutis jätab mulje,
et hukkamine toimus kohtuotsuseta ning võib arvata, et
Jaan Leppa omaalgatusel.
Ülekuulamisdokumente oli mul vaevaline lugeda – ridade
vahelt ilmnes ülekuulamise käigus kasutatud toorust
ja jõhkrust. Arhiividokumentide alusel toimusid ülekuulamised
peale keskööd. Ajaliselt mitu tundi korraga. Ülekuulamised
protokolliti. Dokumentidest ilmnes, et isa viidi Tallinnast Kirovi
vanglasse. Kohtuistung seitsme süüdistatu suhtes –
Jaan Lepp, Hugo Lepp, Arnold Tols, Jaan Poska, Jaan Parkja, Ferdinand
Rebane, Lembit Paap – toimus Kirovi Uurali sõjaväeringkonna
sõjatribunali kinnisel istungil 6. septembril 1940. Kohus
kestis 10 tundi ja otsustas Jaan Leppale, kes oli kontrrevolutsioonilise
organisatsiooni liige, aitas kodanlikul valitsusel maha suruda
Eesti revolutsioonilist liikumist ja võttis aktiivselt
osa võitlusest Punaarmee vastu, määrata kõrgeima
karistuse – surmanuhtluse.
|
Jaan Lepp peale arreteerimist.
|
Kol-lt Jaan Leppa suhtes viidi kohtuotsus täide 9. detsembril
1941, kell 18.55. Eesti Vabariik rehabiliteeris isa 22. veebruaril
1993. aastal.
Kodutalu õues toimunud tähtpäevadel on mul olnud
võimalus rääkida isast kui Eesti sõjaväelasest
ja kui inimesest – teavet, mille olin saanud nendelt, kes
teda tundsid ja kellega ta oli koos olnud. Nende jutustuste varal
olen loonud meeldiva mälupildi isast – mehest, keda
mäletan ainult osaliselt üksikutest elamustest. Ja kuigi
isa on maetud tundmatusse Siberi hauda, on ta hingel siiski koht
Eestis – koht oma talu õues Sanglepal, esiisade vallas
Harjumaal, Eestis.
Isa elas oma väärtuste järgi. Ta oli ja jäi
eluaegseks sportlaseks ning vormikandjana võitlejaks Eesti
vabaduse eest.
|
|
|
