Kultuur ja Elu 2/2007

Kultuur ja Elu 1/2007

Rootsi salga mehed puhkehetkel. Vasakult pudeliga Jaan Vigel, ees Jaan Roots püstol pea peal, paremal Elmar Käis.

Metsavendade juht Jaan Roots

tekst: kalju aarop

Üks legendaarsemaid Võrumaa metsavendade hulgas oli Jaan Roots. Tema sünnist möödub tänavu aprillis 80 aastat. Võitlus- ja aatekaaslast meenutab saatusekaaslane Kalju Aarop.

Möödunud poole sajandi jooksul on Jaan Rootsist võrdlemisi palju kirjutatud.
Nõukogude okupatsiooni ajal tituleeriti Rootsi bandiitide pea­likuks, nooreks avantüristiks, poliitiliseks šarlataniks, hitlerlaste kasvandikuks jne. Oku­patsiooni ajal oli see muidugi loomulik, kuid ka vaba Eesti ajal on mõnede kirjutiste auto­rid püüdnud teda halvustada, süüdistades teda koostöös KGB-ga jne. Samuti esineb neis kir­jutistes sageli palju ebatäpsusi. Kes ta siis tegelikult oli ja mida tegi? Allpool on püü­tud an­da selle vapra metsavenna tõeline elulugu. Selle koostamisel on kasutatud nii arhiivi­ma­terjale kui ka tema võitluskaaslaste ja sugulaste ning paljude võrumaalaste mälestusi.

Jaan Roots sündis 17. aprillil 1927. aastal Võrumaal Lasva vallas Otsa asunduses Au­gust ja Ida-Elisabet (neiuna Parts) Rootsi viimase, viienda lapsena. Jaan Rootsi sünd on registreeritud Põlva koguduse sünniregistris. Hiljem, perekonna üleminekul Pindi kogudusse muudeti Jaani sünniaasta 1928-ks, et ilmselt vältida kutsumist okupantide sõjaväkke. Seetõttu esineb mitmetes dokumentides, ka ülekuulamisprotokollides, Jaan Rootsi sünni­aas­tana 1928. Vanaisa järgi pandi poisile nimeks Jaan. Enne teda oli Rootside perekonnas juba kolm poega: Anton (1914), Harri (1917) ja Martin (1920) ning tütar Aino (1914).
August Roots oli suure Maristu talu peremees. Maristu talu asus Otsa asundusest läänes, põhja pool Võru-Petseri raudteed. Isa August suri 1938. aastal, kui Jaan oli kümneaastane, kogu talu­pidamine jäi ema ja laste õlgadele. Alghariduse omandas Jaan Roots Pika­kan­nu kuue­­­klassilises algkoolis, mille lõpetas 1942. aastal. Kuna samal aastal ei õnnestunud suure kon­kursi tõttu Võru Gümnaasiumi pääseda, siis õppis ta ühe õppeaasta Petseri Gümnaasi­umis, aga alates 1943. aasta sügisest oli Võru Gümnaasiumi õpilane.
Kui 1944. aastal Punaarmee jälle Eestisse tungis, püüdis Jaan koos vend Harriga põge­ne­da venelaste eest ära välismaale. Nad jõudsid mere äärde siis, kui kõik laevad ja paa­did olid juba läinud, üle mere enam ei pääsenud ning venelased jõudsid neile järele. Tuli pöör­­­du­da tagasi koju ning jääda elama okupeeritud Eestisse.

Võitluse algus Võru koolinoorte vastupanugruppides

1944. aasta sügisel jätkas Jaan Roots õpinguid Võru Keskkoolis. Tolleaegsed eesti noo­red olid saanud Eesti iseseisvuse ajal kodus ja koolis isamaalise kasvatuse ega saanud lep­pida Eesti okupeerimisega venelaste poolt. Aktiivsemad noored hakkasid Võru Keskkoolis kohe organiseerima põrandaaluseid vastupanugruppe. Üks aktiivsemaid selles tegevuses oli Jaan Roots. Ta oli 1945. aasta kevadel moodustatud koolinoorte vastupanuorganisatsiooni “Skautlus” ning sama aasta septembris loodud “Põhjala Noored” üks organiseerijaid ja juhte. Nen­de vastupanugruppide eesmärgiks oli eestluse alalhoidmine noorte hulgas, sidemete loo­mine Eesti relvastatud jõududega (metsavennad) ja nende abistamine, samuti relvade ning varustuse muretsemine. Tuli teha ettevalmistusi ja olla valmis juhuks, kui lääneliitlased alusta­vad sõda N. Liidu vastu, et siis oleks võimalik koos metsavendadega kohe välja astuda ning võim Eestis üle võtta.
“Skaut­luse” liikmed lõidki juunis 1945 sidemed Nursi lähedal paikneva metsavendade staabiga. Seda metsavendade ühendust kandis nime 10. Roheline Partisanide Pataljon (10. RPP) ning selle juhtkonda kuulus ka kaks Haukka luuregrupi meest. Septemb­ris 1945 lõpetati “Skautluse” tegevus julgeolekukaalutlustel, asemele loodi kaks uut koolinoorte vastupanugruppi “Põhjala Noored” ja “Noored Partisanid”. Jaan Roots oli “Põhjala Noortes” poiste (skautide) grupi juht.
Võru koolinoorte vastupanugrupid aitasid 10. RPP-i staabil luua sidemeid teiste Võrumaal tegutsevate metsavendade gruppidega, kogusid luureandmeid Võrus ja Võ­­ru­­­maal paiknevate Punaarmee väeosade kohta, samuti Võrus paiknevate NKVD ja NKGB osakondade ja nende töötajate kohta. Metsavendade jaoks koostati Võru linna plaan, kuhu olid peale kantud kõigi tähtsamate asutuste (NKVD ja NKGB osakonnad, vangla, sõja­väe­osad jne) asukohad. Metsavendadele muretseti ka mitmesuguseid vajalikke asju ja materjale nagu kirjutus­masinad, suusad, paber, sidumismaterjalid jne. Noored levitasid ka metsaven­da­de punkris paljundatud lendlehti. Seega oli metsavendadel koolinoortest võrd­lemisi palju abi. Jaan Roots oli ka üks, kes pidas sidet koolinoorte vastupanu­grup­pide ja metsa­ven­dade staabi vahel. Detsembri algul 1945 korraldasid metsavennad vastupanugruppide liikmetele sõjalised õppused, mida viisid läbi Haukka luuregrupi mehed.

Nursi punkri häving

1945. aasta 28. detsembri varahommikul ründas NKVD eriväeosa 10. RPP punkrit ja hävitas selle. Langes üheksa metsavenda, nende hulgas ka Haukka luuregrupi mehed Harald Keem ja Viktor Lukk.
Päev pärast metsavendade punkri langemist asus julgeolek likvideerima Võru koolinoorte vastupanuorganisatsioone. 29. detsembri õhtul ja öösel arreteeriti suurem osa noorte vastupanuorganisatsioonide juhtkonnast. Ka Jaan Rootsi tuldi Võrus tema korterisse arretee­­­rima, kuid temal õnnestus põgeneda. Mõned päevad hiljem tuldi teda otsima kodutalust, kuid ka sealt ei saadud teda kätte. Jaan Roots liitus kohalike metsavendadega, kelle hulgas olid ka vennad Martin ja Harri, ning varjas end koos nendega kuni sügiseni. Martin ja Harri Roots hoidusid kõrvale mobilisatsioonist Punaarmeesse, kui mobilisatsioonist kõr­va­lehoidjaile kuulutati välja amnestia, siis nad legaliseerusid.
Septembris 1946 läks Jaan Roots Viljandimaale oma venna Antoni juurde, kes töötas seal Taevere vallas meierina. Seal õnnestus tal võltsitud tõendite alusel saada Viljandist aju­tine pass Mati (Matt) Mürgi nimele. Pärast seda asus ta õppima Viljandi tööstuskooli, kuid varsti sai julgeolek jälile ning tal tuli koolist kiiresti jalga lasta. Ta läks Tallinna, kus asus õppima kinomehaanikute kursustele. Kuid ka sealt leidis julgeolek ta üles ning 1947. aasta mais ta arreteeriti.
Algasid ülekuulamised ja sellega kaasnev julm füüsiline töötlemine Pagaris. 1946. aasta alguses arreteeritud Võru koolinoorte vastupanuorganisatsioonide liikmete uurimine oli selleks ajaks juba lõpetatud, KGB-l oli Jaan Rootsi tegevus nendes organisatsioonides hästi tea­da ja salata polnud midagi. Mõned praegused arvustajad on talle ette heitnud, et ta oli ülekuulamistel liiga jutukas ja mainis seal paljude vastupanuvõitlejate nimesid. Kuid suurem osa tema poolt nimetatutest oli selleks ajaks juba arreteeritud ja tribunalist läbi käinud, teised varjasid end metsas ning üks nimetatutest oli KGB informaator, seega ei saanud nende mainimine neid kuidagi kahjustada. Ainus, kellele nimetamine võis saatuslikuks saa­­da, oli “Põhjala Noorte” liige Ilse Küppas, kes varsti pärast seda arreteeriti.

Saladuslik spioon Bateck

KGB tundis ülekuulamistel eriti suurt huvi Inglise spiooni Batecki vastu. Ilmselt Roots tai­pas seda ning oskas selle “spiooni” loo eriti atraktiivseks teha. KGB värbas Jaan Rootsi oma marsruutagendiks agendinimega “Vello” ning tegi talle ülesandeks Bateck üles otsida. KGB materjalides on kirjas: “Eesmärgiga kontrollida Batecki kuulumist Inglise luuresse ja tema kaudu teiste diversiooni-luuregrupi liikmete väljaselgitamiseks, aga samuti endiste na­tsionalistlike organisatsioonide Põhjala Noored ja Skautlus likvideerimisel alles jäänud liik­mete töötlemiseks, värvati “Vello” meie poolt agendiks, jäeti illegaalsesse seisukorda tema poolt omandatud valenime all ja saadeti marsruudile otsima Bateckit.” (ERAF f.131,n.1,s.109, lk 239)

Kes oli Inglise spioon Bateck?

Rootside pool Maristu talus korteris oleva kooliõpetaja Marta Liivaku juures varjas end 1945. aastal mõnda aega keegi Erich-Peter Bateck (Pateck). See mees rääkis igal pool, et ta on Inglise luuraja, pärit Londoni lähistelt. Ta olevat toodud Inglismaalt üle Rootsi paadiga Läänemaa randa. Neid olevat olnud 32 meest, kellel olevat olnud Nõukogude passid jm dokumendid ning kes kõik läksid üle Eesti laiali. Tema olevat saa­detud Lõuna-Eestisse ülesandega organiseerida Võru- ja Petserimaal vastupanuliikumist. Ta tegi kõigile metsavendadele, keda ta kohtas, ettepaneku võidelda aktiivselt Nõukogude või­mu­ vastu, sooritada diversiooniakte, õhkida ronge ja raudteed. Oma relvad ja raadiojaama olevat ta jätnud Petserimaale Panikovitša lähedale, kus tal olevat ka oma grupp.
Jaan Roots viis selle mehe 1945. aasta suvel 10. RPP juhtide juurde. Seal jõuti järeldusele, et tegemist pole inglase, vaid sakslasega, sest tema inglise keel polnud puhas. Hiljem selguski, et tegemist oli Baierist pärit Saksa sõjaväelasega, kes oli Pu­na­armee tagalasse maha jäänud või sõjavangist põgenenud. Tema ema olevat olnud ing­lan­na, sellest võrdlemisi hea inglise keel. 10. RPP juhid kahtlustasid provokatsiooni, kuid lasksid ta sealt siiski minema. Pärast seda varjas Bateck ennast mitmes Las­va ja Pindi ümbruse talus. Muuseas varjas ta end mõnda aega ka Tamratele kuuluvas Tam­­miku talus ning õpetas seal poistele (Ako ja Kalle Tamra) muusikat ja klaverimängu. Hil­jem Bateck ühines kohalike metsavendadega ja õppis ära ka eesti keele. Erich-Peter Bateck (Pateck) langes 15. ok­toob­ril 1947. aastal kusagil Lasva kandis.
Pärast agendiks värbamist pöördus Jaan Roots kodukohta ja hakkas Bateckit “otsi­ma”. Ta käis taludes, kus Bateck oli end varjanud ja rääkis kõigile, et on nüüd julgeoleku­töö­taja, kes on saadetud Tallinnast Bateckit otsima. Bateck muidugi tema silma alla ei ilmu­nud. Mõninga aja möödudes kutsuti Jaan Roots aga Pagarisse oma tööst aru andma. Paarile esi­mesele kohtumistele ta läkski, lootes ilmselt tšekiste ninapidi vedada. See tal muidugi ei õn­nestunud ning teda süüdistati desinformeerivate materjalide esitamises. Nagu Jaani õde Aino rääkis, olevat Jaani selle eest väga julmalt koheldud. Ta saadeti kodukanti tagasi ning talle anti kaasa keegi mees, keda ta pidi kodukohas tutvustama kui tuttavat met­savenda. Ilmselt tahtis KGB sokutada seda meest oma agendina kohalike metsavendade hulka, ühtlasi pidi mees jälgima ka, kuidas agent Vello oma ülesandeid täidab.
Jaani õe Aino meenutuste järgi olid nad selle kaasa antud libametsavennaga suures hädas, sest Root­side pool käisid tihti ümbruskonna metsavennad. Et vältida libametsavenna kokku­puu­tumist teiste metsavendadega, paigutati ta elama laudalakka, kuhu teised metsavennad ei puutunud. Kuid kuidagi tuli sellest mehest siiski kiiresti lahti saada.
Tollal tehti okupatsioonivõimude poolt laialdaselt propagandat, et metsavennad tulgu met­­sast välja, nendele ei tehta midagi. Omavahelisel kokkuleppel läks Jaan Rootsi ema Las­va valla partorgi juurde ja andis oma poja üles. Partorg tuli kohale, noomis Jaani läbi ning las­kis talle välja anda viie aasta passi. Sellega taheti meelitada välja tulema ka teisi metsa­vendi. Kuna Jaan oli nüüd legaalselt elav aus nõukogude kodanik, siis pidi KGB poolt kaasa sokuta­tud libametsavend nende poolt ära minema. Edaspidi kutsuti Jaani küll KGB-sse kohtu­misele, kuid nüüd ta enam sinna ei läinud ning hakkas end jälle varjama. Kuna tal olid dokumendid korras, siis eriti ta ennast ei var­janud. Ta liikus Paidra, Tsolgo, Joosu ja Mõrgi kan­dis kaunis julgelt ringi ning käis pidu­del, väl­tides ainult kohtumist julgeolekuga. 1948. aas­ta algul liitus ta siiski Paul Randmaa metsa­vendade salgaga.

Võitlus jätkus metsas

Rootside perekond oli kantud 1949. aasta 25. märtsil väljasaatmisele kuuluvate perede nimekirja. Nad said sellest aga varem teada ning kõik pea­­le ema põgenesid metsa. Talust viidi ära ka kogu vallasvara, mida oli võimalik ära viia. Jaa­ni ema arvas, et kes teda vanainimest ikka ära viib ning läks oma õe Sofia Tigassoni poole. Selgus aga, et ka õe perekond kuulus küüditamisele ning nii saadi kätte ka Ida-Elisa­bet Roots (1887) ja saadeti Siberisse asumisele. Küüditati ära ka Martin Rootsi naine Vilma koos kahenädalase haige tütrega. Vilma ema oli küüditajaid palunud, et jätke laps siia. Talle oli aga vas­tatud: “Ei saa jätta, see on Rootsi veri!” Laps suri 26. märtsil küüditamisrongis, kui see sei­sis veel Võru raudteejaamas.
Kuna nüüd oli metsas kogu Rootside pere, siis tuli ka Jaan Roots Randmaa salgast ära ning Rootsid ehitasid omaette punkri. Punker asus Meenikunnu soo idaserval ja seal varjasid end vennad Harri, Martin ja Jaan Roots ning nende õde Aino koos kaheaastase pojaga. Veel olid punkris Valter Võhni, Arnold ja Olav Kakko (Kakkod olid Rootside sugulased) ning Saksa ajal Meremäe vallavanem olnud Paul Lepikov. Nende punkrist umbes paar kilo­meetrit ida pool, Valgejärve lähedal, asus Paul Randmaa salga punker. Elati küll eraldi punk­rites, kuid vajaduse korral tegutseti operatsioonidel ühiselt.

Raha võeti okupantidelt

On teada mitu suuremat metsavendade operatsiooni, mida on seostatud Jaan Rootsiga. Osa nendest operatsioonidest on läbi viidud koos Randmaa salgaga, osa Rootsi oma salga poolt.
2. detsembril 1948 ründasid kaheksa metsavenda Lasva lähedal autot, millega inkassaa­tor vedas valla täitevkomiteedest sinna maksudena kokkukorjatud raha. Metsavennad said saagiks 35 tu­hat rubla, lahingus sai surma kolm rahaautot turvanud Võru miilitsat.
23. augustil 1949 pidi Võru elektrijaamas olema palgapäev. Kell 13 sisenesid elektrijaa­ma kontorisse kaks meest ja küsisid, kas palka on võimalik kätte saada. Kassapidaja ütles, et palka hakatakse maksma alles pärast tööd. Seepeale võtsid mehed välja püstolid ja ütlesid, et kõik ruumisolijad on arreteeritud. Kassapidajalt võeti ära 24 tuhat rubla ja öeldi, et 15 minuti jooksul ei tohi keegi kontorist väljuda. Mehed väljusid majast, istusid neid ootavasse sõidu­au­tosse ja sõitsid minema. Operatsiooni valmistasid ette Võru koolinoorte vastupanu­organisatsiooni SKO liikmed ning selle läbiviija oli Jaan Roots koos ühe teise metsavennaga.
4. mail 1949 peeti metsavendade poolt Ruusa ja Veriora jaamade vahel raudteel kinni dresiin, mis vedas raudteelastele palgaraha, ning võeti ära 17 tuhat rubla. Mais 1949. aastal võeti ära ka Väimela metskonna palgarahad 12 tuhat rubla. Muuseas sooritati 1949. aastal Jaan Rootsi juhtimisel kaks pikka retke Pärnumaale, kus kahel korral võeti ära Sindi tekstiili­vabriku palgarahad. Esimene toimus 8. juunil ja teine 24. oktoobril 1949. Nen­dest operatsioonidest on KGB materjalides säilinud võrdlemisi detailne kirjeldus.
Jaan Rootsil elas Sindis tuttav ning ta teadis selle käest, millal umbes tuuakse Pär­nust Sindi tekstiilivabrikusse palgarahasid. Nii tekkis mõte teha retk nende rahade rekvireeri­miseks. Esimene kord sõideti Sinti väikese bussiga, mille koos juhiga muretses metsavenda­dele Jaan Rootsi sugulane Ako Tamra. Retkest võttis osa kuus meest: Jaan Roots, Paul Rand­maa, Valter Liiv, Nikolai Joot, Karl Helk ja Elmar Taimre. Bussiga sõideti Sindi lähistele, sealt pöördus buss Võrumaale tagasi. Metsavennad jäid peatuma Reiu jõe ja Paikuse vahel asu­vasse metsa. Sealt läks Jaan Roots Sinti luurele ning sai oma tuttavalt teada auto numbri, mil­lega pangast raha tuuakse. Tollal toodi raha tavaliselt lahtise veoautoga, kassapi­daja rahaga istus kabiinis autojuhi kõrval ning relvastatud saatjad ja reisijad istusid veokastis.
Metsavennad seadsid Pärnu-Sindi teele üles varitsuse ja tegid valmis palgi, millega auto pea­tada. Üks metsavend läks Pärnu poole ette ja andis sealt rätikuga märku, kui rahaauto tuli. Kaks meest võtsid maanteekraavist palgi ning asetasid selle teele. Kui auto palgi taga peatus, jooksid metsavennad selle juurde, auto­juht ja reisijad käsutati välja ning otsiti läbi, saatjalt võeti ära relv. Kassiirilt võeti ära 110 tuhat rubla tekstiilivabriku palgaraha. Seejärel kamandati inimesed tagasi autosse, K. Helk istus rooli taha ning sõideti mööda Pärnu-Sindi teelt Pustus­ki ja Kilingi-Nõmme suunas mine­vat teed umbes 10-12 km. Seal pan­di autos olnud inimesed maha ning metsavennad sõitsid autoga veel mõned kilomeetrid edasi. Sinna jäeti auto maha, kusjuures Helk rikkus ära mootori süüteregulatsiooni, et seda poleks võimalik kohe käivitada. Edasi läksid metsaven­nad jala läbi soode Suure-Jaani lähistele. Sealt leidis Roots autojuhi, kes 500 rubla eest me­hed Võrumaale Orava kanti viis. Edasi mindi juba jala oma punkrisse. Pärnu miilitsad olid imes­tanud, miks metsavennad ei pidanud kinni umbes 20 minutit enne rahaautot samast kohast möö­da sõitnud teist Sindi vabrikule kuulu­nud autot. Nad ei aimanud, et metsavenda­del oli tea­da rahaauto number.

Jaan Roots rekvireeritud raha lugemas.

Teine kord tehti retk Pärnumaale raha järele oktoobris 1949. Seekord võttis retkest osa kaheksa metsavenda: J. Roots, P. Randmaa, V. Võhni, V. Liiv, K. Helk, E. Taimre, N. Joot ja H. Roots.
Leevi-Veriora maanteel peeti kinni üks veoauto ning võeti selle juht ja reisija maha. Kaks metsavenda jäid neid metsa valvama. Edasi sõideti umbes 15 km kaugusele Sindist, kus auto metsa peideti. Sealt jätkati jala ja peatuti metsas umbes 5 km kaugusel Sindist. Roots läks jälle Sinti uurima, millal raha tuuakse. Esimesel päeval ei toodud, ka teisel päeval ei toodud (Roots käis iga päev Sindis), alles kolmandal päeval, 24. oktoobril tuli Roots tagasi teatega, et raha tuuakse ja teatas auto numbri.
Varitsus seati üles umbes samas kohas, kus eelminegi kord. Esimene rünnak raha­autole oli rahavedajad ettevaatlikuks teinud ning nüüd saatis rahaautot juba kaks relvastatud meest. See­pärast muudeti varitsuse korda. Tee sulgemise kohast umbes 300 m kaugusel oli mees, kes andis märku auto tulekust. Umbes 100 m kaugusel sulgemiskohast olid tee ääres varitsuses kaks metsavenda ja 50 m kaugusel veel kaks meest.
Kui märguanne tuli, asetasid kaks meest palgi üle tee. Autojuht, kes seda märkas, pidurdas ja hakkas umbes 100 m enne palki autot ümber keerama.
Metsavennad avasid tule. Tulevahetus kestis ainult paar minutit, kus­juures relvastatud rahasaatjad tuld ei avanud, vastutule avas ainult juhuslikult autol vii­bi­nud Sindi vabriku partorg. Pärast seda, kui partorg laskis oma püstoli magasini tühjaks, haa­ras ta ühe saatja püssi, kuid sai siis kätte haavata ja tulevahetus lõppes. Saatjatelt korjati ära rel­vad ja kassiirilt võeti ära 80 tuhat rubla tekstiilivabriku palgaraha. Raha oli seekord vähem, kuna pangal polnud lihtsalt raha kogu palgaraha väljamaksmiseks. Helk võttis auto­juhti­mise üle, sõideti jälle mööda sama Pustuski ja Kilingi-Nõmme suunas minevat teed um­bes 8–9 km ja jäeti autos olnud inimesed sinna maha. Joot viis haavatud partorgi met­sa ja laskis ta maha, see mees oli teinud rahvale palju halba ning selle ära teeninud. Siis sõideti edasi oma metsa peidetud auto juurde, istuti ümber ning sõideti Võrumaale Leevi metsa. Kilingi-Nõmmest läbi sõites püüdis mingi patrull nende autot pea­ta­da, kuid metsavennad ei peatunud, vaid jätkasid sõitu ning jõudsid õnnelikult Võru­maale.

Paul Randmaa salga lõpp

1949. aasta 27. oktoobri hommikul ründas julgeolekuväeosa ootamatult Meenikunnu soo servas asuvat Rootside punkrit. Punkri juurde juhtis neid kohalik metsaülem Mõtsar, kes selle eest hiljem elu kaotas.
Sel hommikul viibisid punkris Martin ja Harri Roots, nende õde Aino oma kaheaastase pojaga ning Paul Lepikov.
Martin Roots läks parajasti kraavist vett too­­ma, kui märkas lähenevat sõdurite ahelikku. Ta jooksis punkri juurde tagasi ja kõik jõudsid punkrist väljuda, kuid mingit relvastatud vastupanu ei jõutud osutada. Nende pihta avati äge tuli, Martin Roots lasti sõelapõhjaks ning Harri Roots sai raskelt haavata. Aino Roots viskus maha, kaitstes oma kehaga väikest poega. Lepikov tõstis käed üles ja hüüdis midagi vene keeles, mille peale tulistamine lõpetati. Ainol kästi püsti tõusta, üks sõdur tahtis ilmselt ka teda maha lasta, kuid kuna haaranguliste hulgas oli ka KGB ltn Panikovski, kes Ainot natuke tun­dis, siis see päästis ta. Panikovski käskis Ainol lapsele punkrist riided selga võtta, siis visati punk­risse granaadid ja see hävitati. Martin Rootsi surnukeha asetati vankrile. Raskelt haavatud Harri Roots, kellel eluvaim oli veel sees, seoti metsast väljaviimisel jalgupidi hobuse rangiroo­made külge ning lohises nii peaga mööda maad, kive ja kände kuni verest tühjaks jook­sis ning hinge heitis. Niiviisi suundus see haaranguliste kolonn Veriora poole.
Randmaa punkris viibisid sel päeval alalised elanikud Paul Randmaa, Olga Rand­maa, Nikolai Joot, Ilse Randloo, Karl Helk ja Elmar Taimre ning juhuslikult ka Paul Randmaa kallim Valiida Parts Mäessaarest. Hiljard Paas ja Valter Liiv olid hommikul punkrist lahkunud. Peale eelnimetatute olid punkris veel ka Rootside punkri mehed Jaan Roots ja Valter Võh­ni, kes pärast Pärnumaa retkelt saabumist olid jäänud ööbima Rand­maa punkrisse. Kui Rootside punkri poolt hakkas kostma lahingukära – tulistamist ja granaati­de plahvatusi, läksid Roots, Helk ja Taimre luurele. Nad nägid, kuidas Rootside punkri poolt tuli metsast välja haa­ran­guliste kolonn ning suundus mööda teed Veriora poole. Mehed järeldasid sellest, et haa­rangulised pole teisest punkrist teadlikud ning selleks korraks on hädaoht möödas. Nad pöör­dusid taga­si Randmaa punkrisse ning hakkasid rahulikult sööma.
Olga Randmaa oli punkri juures valves ja hüüdis järsku, et venelased on soo peal. Sealt läheneski punkrile Vene sõdurite ahelik. Nimelt oli kinnivõetud Lepikov tee peal julgeole­ku­meestele rääkinud, et mõne kilomeetri kaugusel on veel ka teine punker, haarangu­li­sed pöördusid tagasi ja Lepikov juhtis nad Randmaa punkri juurde. Nähes lähene­vat ahe­likku, haarasid Roots, Võhni, Helk ja Taimre kiiresti relvad ning jooksid soo vastassuunas olevasse metsa. Ülejäänud punkrisolijad, kes olid aeglasemad, enam välja ei pääsenud, sest ahelikust avati punkri pihta tihe tuli. Nad võtsid lahingu vastu ning langesid kõik viimseni. Ka punkri taga metsas, kuhu neli meest jooksid, oli hõre sõdurite ahelik, kuid selle tegutsemine oli piiratud. Kuna soo poolt avati punkri suunas tihe tuli, siis pidi ahelik maadligi lamama, et neid ei tabaks oma meeste kuulid. See­tõttu pääsesid neli met­sa­venda ahelikust kergelt läbi. Punkris langesid Paul Randmaa (1909), Olga Randmaa (1913), Nikolai Joot (1923), Ilse Randloo ja Valiida Parts (1918).
Pärast lahingut viidi langenud metsavendade surnukehad Veriora valla täitevkomitee õue­le. Randmaa punkrist sattus haaranguliste kätte Sindi retkelt toodud raha. Selle eest ost­sid haarangulised poest viina ja jõid end purju. Nüüd hakati langenute surnukehi mõnitama – naised kisti alasti ja meeste surnukehi seati nende peale jne. Telefoni teel pakuti langenute surnukehi isegi Ruusa sovhoosi rebasefarmi rebastele toiduks, kuid kui seal saadi teada, mil­lise “toiduga” on tegemist, siis keelduti sellest. Edasi viidi metsavendade surnukehad Võrru, kus osa olevat söödetud verekoertele, osa olevat kuhugi maha maetud.
Aino Rootsi hoiti paar nädalat julgeolekus kinni ning vabastati siis ühel ööl. Tal­le anti kaa­sa suletud ümbrikus kiri Jaan Rootsile ning kästi tuua sellele vastus. Ilmselt tahtis KGB oma endist agenti tagasi saada. Aino Rootsi sõnul jäi tal see kiri Jaanile üle andmata. Kuna Aino Rootsil dokumente ei olnud, hakkas ta end jälle varjama, sattus uuesti KGB kätte 1950. aasta septembris ja sai 25+5 aastat.

Rootsi metsavendade salk

Pärast Paul Randmaa langemist koondusid allesjäänud mehed Jaan Rootsi ümber. Roots moodustas neist uue metsavendade salga ja jätkas võitlust okupantide vastu. Nagu Rand­maa metsavendade salga hümnis oli öeldud:

Kui peaksin langema su eest, mu isamaa,
kas ausas võitluses või relvata.
Siis teadke sõbrad kõik, mu hinge viimne hõik,
te kätte tasuge mu elu eest.

Sellest salgast kujunes üks Kagu-Eesti edukamaid ja paremini organiseeritud metsa­ven­dade salku. Jaan Rootsist sai aga üks nooremaid ja aatelisemaid metsavendade juhte, kel olid oma kindlad põhimõtted vastupanuliikumise ja selle võitluse eesmärkide kohta. Tema aru­­saamade järgi moodustasid metsavennad Eesti Vabariigi sõjaväe, kes võitles Vene oku­pan­tide ning okupante abistavate eestlastest riigireeturite vastu. Tema põhieesmärk oli igati kahjustada Eestit okupeeriva riigi majandust. Selleks rünnati kauplusi, kaubaautosid, raha­saadetisi, või- ja koorevoore jne, mis tollal kuulusid kõik Eestit okupeerivale Nõukogude Liidu­le. Sellega kahjustati okupantide majandust ning saadi samal ajal endale võitluse jätkamiseks vajalikud toidu­varud ja raha. Seda ei käsitletud röövimisena, nagu seda sageli on nimetatud, vaid rekvireeri­misena – sõjavägi rekvireerib sõja ajal vajaduse korral ikka vaenlasele kuulu­vaid varandusi ning seda tegid ka metsavennad Eesti Vabariigi sõjaväelastena okupantide­vas­tases partisani­sõjas. Era­isikutele kuuluvat vara metsavennad üldjuhul ei rekvireerinud, küll tegid seda sageli 1941. ja 1944. aastal Ees­tis tegutsenud Punaarmee väeosad. Siin olid siiski ka mõned erandid, sest okupantide käsi­lastele kuuluvaid majapidamisi metsavennad siis­ki vahel karistuseks puistasid. Tihti olid need tegelased omastanud kulakuteks tembel­datute, küüditatute jt vara.
Rünnati ja likvideeriti ka okupantidega aktiivsele koostööle läinud eestlastest reetureid, kes terroriseerisid rahulikke elanikke. Igasugused NKVD-KGB kaastöölised ja informaatorid, miilitsad, hävituspataljonlased, küüditajad, pealekaebajad jt aktiivsed okupantide käsilased pidid arvestama, et kui nad lähevad liiga aktiivseks ning hakkavad taga kiusama metsavenda­de perekondi ja teisi ausaid kodanikke, võib neid tabada metsavendade karistav käsi. Niiviisi püüti kaitsta elanikkonda punategelaste omavoli ja terrori eest. Kõiki okupatsioonivõimudega aktiivsele koostööle läinud Eesti Vabariigi kodanikke käsitleti riigireeturitena ja reeturitega käituti vastavalt sõjaolukorrale – nad said tavaliselt kuuli.
Jaan Rootsi metsavendade salk koosnes tema ümber koondunud põhigrupist ning mõ­nest väiksemast metsavendade grupist, millised varjasid end eraldi, kuid vajaduse korral tegid põhigrupiga ühiseid operatsioone. Põhigruppi kuulus kümmekond metsavenda ja sinna võeti ainult põhjalikult kontrollitud ja tuttavaid mehi, võõrad sinna ei pääsenud. KGB püüdis kordu­valt sokutada Rootsi salka libametsavendadena oma agente. Kuid Jaan Roots oli väga ette­vaatlik ja läbinägelik juht ning KGB-l ei õnnestunud tema põhigruppi oma agente sokutada. Kuid tema­ga koostööd tegevatesse gruppidesse õnnestus KGB-l siiski mõned agendid so­kuta­da. Samuti oli agente inimeste hulgas, kellega metsavennad suhtlesid.
Operatsioonidel käimist nimetati Rootsi salgas retkedel käimiseks. Kõik retkeleminekud arutati osavõtjate vahel eelnevalt põhjalikult läbi. Salgas valitses võrdlemisi demokraatlik kord, kusjuures ka retkedel osalemine oli vaba­tahtlik. Tavaliselt käisid retkedel nooremad mehed, kuna vanemad tegelesid majapidamise, valve ja muude töödega.
Rootsi salk oli võrdlemisi liikuv, tegutsedes peamiselt tollaste Põlva, Räpina ja Võru ra­joo­­­nide piirides. Alati õnnestus tal pärast operatsiooni kiiresti kaduda ja jälitajad maha rapu­tada. Ringiliikumiseks kasutati võimudelt “kasutamiseks” võetud sõidu- ja veoautosid ning kaup­lustest ja ametimeestelt (kolhoosiesimehed, varumisvolinikud jne) rekvi­reeritud mootorrattaid. Sõiduriista rekvireerimise kohta anti sageli isegi tõend. (Juulis 1950 rekviree­risid metsavennad Joosu metsa vahel maakorraldajate salgaülemalt Ruttolt moo­tor­ratta ja andsid selle kohta tõendi. Kui Rutto seda tõendit Võru miilitsas näitas, öeldi, et sarna­seid on meil siin juba terve pakk.)
Jaan Rootsi salka on mitmetes väljaannetes nimetatud Orioni salgaks. See nimetus on võetud ilm­selt ühest KGB ettekandest. Kuid mitte ükski Rootsi salga meestest, kellega nende ridade autoril õnnestus rääkida, ei teadnud, et Rootsi varjunimi oleks kunagi olnud Orion. Küll oli üks Jaan Rootsi hüüdnimesid Orjol (vene keeles kotkas). Pole teada, kust võttis KGB Ori­oni nimetuse.
Jaan Rootsi salk oli üks viimaseid aktiivselt tegutsevaid metsavendade salku ajaloolisel Võrumaal. Energiliselt tegutsev salk häiris kohalikke komparteitegelasi ja teisi Nõukogude võimumehi. Nii nõudis EKP Põlva rajoonikomitee oma kirjas ENSV Riiklikult Julgeoleku­minis­teeriumilt metsavendluse vastase võitluse aktiviseerimist rajoonis ja kohaliku julgeoleku rajoo­niosakonna abistamist selles. Seoses sellega saadeti KGB poolt Rootsi salga tegu­tsemise piirkonda mit­meid tšekistide eribrigaade. Kohalikele julgeolekuosakondadele saadeti pidevalt abiks koge­nud ja kõrge kvalifikatsiooniga tšekiste Tallinnast ja isegi Mosk­vast. KGB värbas kümneid agente ja informaatoreid Rootsi salga avastamiseks, kuid esialgu see kõik tulemusi ei andnud. Aastatepikkune partisanisõda oli Rootsi teinud äärmiselt ettevaatli­kuks ja kõiki kahtlustavaks.

Üks julmemaid tšekistide eribrigaade tegutses kapten Pissarevi juhtimisel 1950. aasta sü­gisel Leevil. Kümned metsavendade sugulased ja inimesed, keda kahtlustati metsaven­da­de abistamises, vangistati ja viidi Leevil asuvasse tšekistide komandopunkti, kus neid üle­kuulamistel julmalt peksti ja piinati. Ülekuulamised algasid tavaliselt õhtul ja kestsid terve öö. Üks talumees viidi selleni, et ta tahtis endalt elu võtta. Kõige julmem piinaja oli KGB ltn Soop. Üks süütult kannatanu esitas hiljem selle kohta kaebuse ja seda asja isegi uuriti mõnin­gal määral (ERAF f.134, s-ü.52). Piinamistest pääsemiseks olid paljud nõus hakkama KGB informaatoriteks, kuid kuna nad peale vabaks saamist ei andnud KGB poolt nõutud infor­ma­tsiooni, siis arreteeriti nad hiljem uuesti. Selle eribrigaadi liige ltn Vassmann ja üks soldat said 28. oktoobril 1950 surma võitluses Rootsi salga liikme Olav Kakkoga, kusjuures ka Olav Kakko langes.
Korra oleks julgeolekul peaaegu õnnestunud Jaan Roots likvideerida. 9. augustil 1951 läks Jaan Roots koos Elmar Käisi ja Rein Palosaarega Ludvig Juksi grupi juurde, kes varjas end tollal Loosi lähedal soos. Rootsil oli kavatsus likvideerida Loosi külanõukogu esimees Erich Lett, kes oli endine banditismi vastu võitlemise osakonna operatiivvolinik ja hävitus­patal­joni (rahvakaitse) rühmakomandör.
Koos Juksi grupiga varjas ennast ka Harald Treial, kes oli tege­likult metsavendade hulka sokutatud KGB agent “Elmar”. Õhtul käis Treial külast leiba too­­mas ja teatas metsavendade kava­tse­tavast rünnakust oma leivaisadele. Kui 10. augusti hommikul metsavennad lähenesid Tura­­­ku külas asuvale E. Letti elukohale, sattusid nad ülessea­tud varitsusele. Tule­vahetuses sai surma metsavend Rein Palosaar, teistel õnnestus pääseda. Julge­­olekutöötajad pidasid langenud Palosaart esialgu Jaan Rootsiks ning kandsid tema langemi­sest ette EKP Keskkomiteele, ENSV Ministrite Nõukogule ja oma ülemustele Moskvas. Nii ongi Jaan Roots KGB andmeil langenud kaks korda.
Rein Palosaar (1933–1951) oli üks aktiivsemaid Jaan Rootsi salgaga koostööd tegevaid metsavendi. Tema perekond küüditati 1949. aasta märtsis Siberisse, kuid Reinul õnnestus põ­­ge­­neda. Ta ühines metsavendadega ning hakkas okupantidele ja nende käsilastele selle eest kätte tasuma ja neid sportliku hasardiga maha nottima. Kahe aasta jooksul oli ta väide­tavalt jõud­nud likvideerida juba 19 okupanti ja nende käsilast ning läks Loosi lähedal kahe­kümnenda, teistel andmetel aga juba veerandsajanda trofee järele.
Mõni päev pärast Rein Palosaare langemist tuli Roots koos Partsi ja Võhniga jälle Juksi grupi laagrisse, mis nüüd asus Kääpa lähedal, ja hakkas Harald Treialit üle kuulama. Teda süü­dis­tati ära­­andmises ning ta lasti maha.
Sügisel 1951 ehitas Rootsi salk endale punkri Taevaskoja lähedale, Suure-Taevaskoja kaljust umbes 400 m lõuna poole. Punker koosnes kahest ruumist. Eesruumis hoiti toiduai­neid, joogivett ja küttepuid ning tagumine ruum oli eluruum. Vesi oli raudvaa­ti­des, liha ja hakkliha hoiti puupüttides ning võid kastides ja püttides. Varutud oli ka kartulit ja jahu, sest punkris küpsetati leiba. Kõik talveks vajalik muretseti juba sügisel val­mis. Tagumises ruumis oli ahi ja kahekordsed narid kümnele mehele. Korsten torgati välja ainult ahju kütmise ajal, mis toimus tavaliselt öösel. Punkri sissepääsu kattis luuk, millel kas­vas väike kuusk, luugi alt viis redel punkrisse. Talv veedeti punkris ning retkedel ei käidud, et mitte jätta lumele reetlikke jälgi. Väljas käidi vajaduse korral ainult lumesaju ja tuisu ajal.

Kedagi ei tapetud põhjuseta

Ühes okupatsiooni ajal ilmunud artiklis (Hans Salm, “Orioni jõugu lõpp”, “Aja Pulss” nr 22, 1986) süüdistatakse Rootsi salga metsavendi süütute inimeste tapmises. Õiged metsavennad ei tapnud põhjuseta üldjuhul kedagi. Kuuli said ikka need, kes oma tegevusega olid selle ära teeninud: äraandjad, pealekaebajad, NKVD-KGB informaatorid, metsavendade ja nende pe­re­de tagakiusajad jt aktiivsed okupantide abistajad. Ka Salmi artiklis kirjeldatud juhtudel pol­nud tegemist süütute inimestega, vaid KGB informaatoritega. Metsavendade luure töötas hästi. Nõukogude asutustes töötas ka palju eestimeelseid inimesi, kes metsavendi igati abis­tasid ja toetasid. Nii olid metsavendadel silmad ja kõrvad paljudes asutustes (valla täitevkomiteedes, telefonikeskjaamades jne), kes andsid neile vajalikku informatsiooni (kes käis vallamajas kaebamas, kes kellele ja kuhu helistas jne). Tagantjärele on raske hinnata, millist informatsiooni metsavennad igal konkreetsel juhul omasid ning võib jääda mulje, et nad ründasid süütuid inimesi. Kui hakata asja lähemalt uurima, selgub, et rünnatute puhul oli ikka tegemist mõne aktiivse okupantide käsilasega – pealekaebaja, küüditaja, partorgi või mõne muu tege­lasega. (Muuseas ei pruukinud isegi rünnatavate perekonna­liikmed teada, et nende peres on näiteks pealekaebaja või KGB informaator ning arvasid, et metsavennad ründasid süütut inimest. Ega pealekaebaja tavaliselt kodus ei rääkinud, et ta käis val­lamajas kellegi peale kaebamas. NKVD-KGB agentidel ja informaatoritel oli enda avalikustamine karmilt keelatud.) Nii oli see ka Salmi artiklis mainitud juhtudel.
Paidra külas 6. juulil 1950. aastal maha lastud Meeta Jaarmann oli KGB informaa­tor. Nimelt nägi üks Leevile julgeolekusse ülekuulamisele viidud inimene ülekuulaja lauale unusta­tud Jaarmanni kaebust metsavendade Kakkode peale.
Ka samas artiklis mainitud kolhoosi esimehe Jansoni puhul oli tegemist äraandjaga. Kol­hoosi esimehe naine avastas metsas metsavendade laagripaiga ja rääkis sellest oma mehele. Janson teatas sellest muidugi kohe Võrru julgeolekule. Julgeolekutöötajad paigutasid laagrikoha juurde varitsuse ning 2. juulil 1950 esimesena sellele laagriplatsile jõudnud metsa­vend Arnold Kakko sai surma, teised metsavennad siiski pääsesid. Karistuseks ründasid metsa­­vennad 6. juuli õhtul Pille külas asuvat kolhoosi esimehe maja. Maja pandi põlema, et reeturit sealt välja suitsetada. Kahjuks ei olnud Jansonit ennast kodus ning surma said tema naine ja komnoorest poeg. Igas sõjas saab lahingutegevuse käigus paratamatult surma ka kõrvalisi tsiviilisikuid, sealhulgas ka naisi ja lapsi. Kui palju metsavendade omakseid ja ka päris kõrvalisi isikuid langes süütult KGB-NKVD poolt läbiviidud operatsioonide käigus!
Metsavennad ei jätnud äraandjaid karistamata ja sõjaolukorras on äraandjaid ikka surmaga karistatud.
Nii lasti 2. detsembril 1951 äraandjatena maha ka Ootsipalu mets­a­vaht ja tema naine. Metsavennad sisenesid metsavahi majja, kus loeti ette sõjakohtu otsus nende surmamõistmise kohta ning metsavaht Arnold Sakna ja ta naine lasti maha. Oma eluga mak­sis ka metsaülem Mõtsar, kes 27. oktoobril 1949 haarangulised Rootside punkri juurde juhatas.

Lõks langes kinni

Pärast aastatepikkusi pingutusi kroonis julgeolekumeeste tööd 1952. aasta kevadel lõ­puks edu – nende kogenud agendil Mänd õnnestus võita metsavendade usaldus ja sööta neile ette andmed, mis viisid Rootsi salga hävingule.
Kes oli agent Mänd? KGB agent Mänd Eduard Kasesalu (1913) oli pärit Veriora kandist, tema isa oli Eesti ajal Kikkaharja metsavaht. Kasesalu oli õppinud Voltveti metsa­koolis, kuid seda mitte lõpetanud. Oli töötanud metsavahi ja metsnikuna Veriora ja Alatskivi metskonnas. Saksa ajal oli ta Alatskivil Omakaitse rühma- ja kompaniiülem. 1944. aastal läks ilmselt arreteerimise kartusel Läänemaale, kus töötas Eduard Lahti nime all Haapsalu ja Piir­salu metskonnas. Sattus siis KGB kätte ning 1948. aastal värvati ta agendiks varjunimega Mänd. Teda kasutati võitluses metsavendade vastu, Relvastatud Võitluse Liidu likvideerimisel jne. Kasesalu toodi Ilumetsa metskonda metsnikuks 1949. aasta oktoobris. Elas Leevi lähedal Viinakoja järve ääres asuvas majas. Leevi ümbrusest olid pärit mitmed Rootsi salga mehed ja seal elas palju nende sugulasi. Kasesalu hakkas otsima kohe tutvusi ja sõprust ümbruskonnas elavate met­sa­vendade sugulastega. Nende usalduse võitmiseks oli tal oma ülemustelt luba teha nende kasuks spekulatiivseid tehinguid metsamaterjalidega jne. Aegamööda ta saavutaski usalduse, sai kontakti metsavendadega ning püüdis muidugi võita ka nende usaldust. Oma usaldusväärsuse tõstmiseks metsavendade silmis ei põlanud ta mingeid vahendeid. Kui temale alluvad metsavahid kutsuti Võrru KGB-sse ülekuulamisele, andis ta neile korralduse, et pärast Võrust naasmist tuleksid nad tema juurest läbi ja räägiksid, mida neilt seal küsiti ja mida nad rääkisid. Osa metsavahte käiski tema juurest läbi. Teises toas kuulas aga salaja neid jutte pealt metsavendade esin­daja, kelle Kasesalu oli sinna kutsunud. Mõni aeg hiljem lasti metsavendade poolt maha Ootsipalu metsavaht Arnold Sakna, kes oli ka käinud Kasesalu pool. Ilmselt oli ta KGB-s rää­kinud midagi metsavendadele ohtlikku.

Jaan Rootsi salk (vasakult nr 5 Martin Parts, nr 1 Jaan Vigel, nr 3 August Sabbe), f. 129, s. 18452, kd. 2.

Pärast paariaastast pugemist õnnestuski Kasesalul võita metsavendade usaldus. Pea­legi oli metsavendadele kättesaadava informatsiooni järgi tegemist usaldusväärse taustaga mehega (Saksa ajal Omakaitse kompanii- ja rühmapealik jne). Kasesalu rääkis metsavenda­dele, et Veriora metsamajandist on võimalik palgapäeval kerge vaevaga kätte saada 100 tuhat rubla palgaraha. Kassapidaja pidi tooma pangast raha pärastlõunal ning palka haka­takse tavaliselt maksma alles järgmisel päeval. Kui raha toomisel võib vahest olla kaasas ka relvastatud saatja, siis metsamajandi kontoris pole sellel enam mingit valvet. Kasesalu rääkis met­sa­vendadele, et ka tema oleks huvitatud mõningase summa teenimisest ning pakkus nei­le oma abi objektil luure ja ettevalmistuste tegemisel. Metsavennad läksidki selle ettepaneku õnge.
Pangast raha toomine pidi toimuma 6. juunil 1952. Veriora metsamajandi (hiljem kandis nimetust Räpina metsamajand) kontor asus Räpinast paari kilomeetri kaugusel Ristipalos metsatuka ääres. Sinna sõitmiseks võtsid Roots ja Võhni Võru taksopeatusest takso Pobeda. Sellega sõideti Võrust mööda Räpina teed välja. Konnametsa vahel peeti takso kinni, takso­juht viidi metsa ning jäeti sinna August Sabbe valve alla. Edasi sõitsid tak­so­ga viis metsa­ven­da: Roots, Võhni, Käis, Treial ja Parts. Väidetavalt sõideti läbi ka Leevilt Kasesalu juurest, kes kinnitas, et raha tuuakse ning summa pidi olema võrdlemisi suur, sest paljudele makstaks välja ka puhkuserahad. Et mitte sõita läbi Räpina alevi, sõitsid metsa­ven­nad metsamajandi juurde ringiga Võõpsu kaudu.
Metsamajandi juures ootas metsavendi aga juba tšekistide poolt ülesseatud varitsus. Um­­bes kell 15 oli metsamajandi kontori ette sõitnud furgoonauto, kust väljusid sõdurid, kes paigutati ümbruskonda põõsastesse, mõned ka metsamajandi hoonesse. Metsamajandi töö­tajatel kästi minna tagaruumidesse ja tulistamise korral põrandale pikali heita. Kedagi hoonest enam välja ei lubatud ja kontori välisuks suleti. Metsamajandi hoone oli ka kaugemalt sisse piiratud ning kõigile metsamajandi kontori juurde viivatele teedele oli tšekistide poolt paiguta­tud varitsused. Metsavendade auto jõudis metsamajandi kontori ette umbes kell 18. Kolm metsavenda väljusid autost ja Jaan Roots läks kontori välisukse juurde, kuid uks oli kinni. Tei­sel korrusel avatud aknast küsinud sõjaväemundris mees, mida teil vaja on. Roots avanud püstolist tule, kuid kohe kõlanud ka tšekistide lasud. Jaan Roots ja üks metsavend kukkunud kohe ukse ette maha, kolmas mees jõudis joosta kontori taha ja saanud seal surma. Kaks auto juures olnud metsavenda jooksid Lämmijärve suunas, et seal kõrkjatesse varjuda. Neid jälitati koertega ja nad said mõlemad tulevahetuses surma.
Jaan Rootsil olnud veel eluvaim sees. Kuna tšekistidel oli korraldus Roots elusalt kätte saada, siis saadeti kiiresti auto Räpinasse arsti järele. Ka üks tšekist oli haavatud. Ent kui arst kohale jõudis, oli Jaan Roots juba surnud. Langenud metsavendade surnukehad pan­di autole ja viidi Võru julgeolekuosakonna maja õues olevasse kuuri. Sinna kuuri viidi veel ini­mesi nende isikuid tuvastama. Pole teada, kuhu nad sealt edasi viidi.
Agent Mänd oli Leevil oma ülesande täitnud ja ta viidi ära kuhugi Põltsamaa kanti. Hil­jem kasutas KGB teda libametsavendade salga juhina Viljandimaal ja raadiomängudes.

Epiloog

Nii lakkas Räpina lähedal Ristipalos olemast üks Võrumaa kuulsamaid metsavendade salku. Räpinas hävis Rootsi salga aktiivne tuumik. Mõni päev pärast Ristipalos toimunut tuli August Sabbe, kes oli jäänud Konnametsa taksojuhti valvama, teiste juurde Taevaskoja punkrisse ja teatas, et kõik Räpinasse läinud mehed on hukkunud. Salga järele­­jäänud liikmed August Sabbe (Sabe), Jaan Vigel, Ludvig Juks ja Elmar Kurvits, jäädes ilma juhita, aktiivselt enam ei tegutsenud. Kuna Räpinas KGB kedagi elusalt kätte ei saanud, jäid allesjäänud mehed Tae­vas­koja punkrisse edasi ning kasutasid seda talviti kuni 1954. aasta veebruarini. Detsembris 1953 sattus sellele punkrile Himmaste metsavaht Evald Tamm, kes märkas väikest kuivanud kuusekest, kergitas seda ning avastas selle alt sissepääsu punk­risse. Metsavend Elmar Kur­vits tundis seda metsavahti hästi ning usaldas teda ja metsavennad jäid punkrisse edasi. Kuid 3.veebruaril 1954 sattus punkrile endine laskurkorpuse mees Elmar Klopats, ta vajus jalgupidi auku, kust kütmise ajal korsten välja torgati. Ta põge­nes kohe, aga metsavend Kurvits tundis ta ära ega lubanud teistel teda maha lasta. Seda meest metsavennad ei usaldanud ning lahkusid kohe punkrist, võttes kaasa nii palju toiduaineid kui kanda jõudsid ning läksid igaüks ise suunas. Klopats ei läinud küll kohe julge­olekusse, kuid ta rääkis juhtunust oma vennale, kes oli hävituspataljonlane. See teatas muidu­gi kuhu vaja, aga mõni päev hiljem korraldatud haarang leidis eest ainult tühja punkri. Punker lasti õhku.
Pärast Taevaskojast lahkumist varjas iga mees ennast omaette. Omavaheliseks side­pida­miseks olid neil postkastid, maasse kaevatud piimanõud, kuhu jäeti aeg-ajalt üksteisele kirju. 1954. aasta lõpul tulid Juks ja Vigel metsast välja ja legaliseerusid. Järgmisel aastal nad aga arreteeriti ja mõlemad läksid tribunali alla. Kurvits legaliseerus 1956. aastal, kuid teda ei õnnestunud KGB-l kinni panna, sest talle ei leitud mingit süüd peale enda varjamise. Ka polit­seis töötades oli ta olnud ainult kirjutaja, kes ise mingeid otsuseid vastu ei võtnud. Ainsana jäi metsa August Sabbe (Sabe), kes ei alistunud okupantidele, vaid suri vaba mehena. Ta hukkus Võhandu jõel 28. septembril 1978.

Lõpetuseks olgu ära toodud Jaan Rootsi salka kuulunud metsavendade nimed. Rootsi salga põhigrupi moodustasid järgmised metsavennad:

• Jaan Roots (1927), varjunimed Orjol, Ivo, Skaut. Langes 6.06.1952 Ristipalos.
• Elmar Käis (1924), varjunimi Stenka. Langes 6.06.1952 Ristipalos.
• Erich Treial (1916), varjunimi Karu. Langes 6.06.1952 Ristipalos.
• Valter Võhni (1920), varjunimi Hunt. Langes 6.06.1952 Ristipalos.
• Martin Parts (1920), varjunimi Kuri. Langes 6.06.1952 Ristipalos.
• Arnold Kakko (1906), langes 2.07.1950 Peraküla lähedal.
• Olav Kakko (1932), langes 28.10.1950 Koolma küla lähedal.
• Jakob Kakko (1934), legaliseerus 1950 ja arreteeriti samal aastal.
• August Sabbe (Sabe) (1909), varjunimi Kuhte (Kuste). Hukkus 28.09.1978 (27.09.1978) Võhandu jõel.
• Jaan Vigel (1906), varjunimi Majandusülem. Legaliseerus augustis 1954, arreteeriti 1955 ja sai 25+5 aastat.
• Ludvig Juks (1911), varjunimi Ado. Legaliseerus septembris 1954, arreteeriti 1955 ja sai 10+5 aas­tat. Autasustati 1998. aastal IV klassi Kotkaristiga.
• Elmar Kurvits (1909), varjunimed Juku, Kure Juhan. Legaliseerus 1956. Autasustati 1998. aastal V klassi Kotkaristiga.

Jaan Rootsi salgaga koostööd teinud metsavennad (see nimekiri ei ole ilmselt täielik):

• Heino Sabe, langes 29.05.1950 Vana-Koiolas.
• Karl Speek (1926), varjunimi Marssal, langes 3.07.1950 Tartus.
• Erich Sepp (1924), suri tuberkuloosi mais 1951 Sänna lähistel.
• Rein Palosaar (1933), langes 10.08.1951 Loosi lähedal.
• Bernhard Kibena (1904), langes 19.08.1952 Kuruski külas.
• Valter Liiv (1918), varjunimed Hakk ja Joonas. Langes 27.02.1953 Madala külas.
• Hiljard Paas (1923), varjunimed Kilu ja Palvevend. Langes 27.02.1953 Madala külas.
• Heinrich Speek (1929), suri 1954. aastal kusagil Elva kandis tuberkuloosi.
  KGB ettekannetes on korduvalt mainitud, et Rootsi salgaga tegi koostööd ka Hugo Kõivu metsavendade grupp, mis ei vasta ilmselt tõele, kuigi mingi side nende vahel oli siiski olemas.
  

Rootside perekond kaotas selles vabadusvõitluses kolm poega. Ka Rootside kodutalu Maristu jagas oma poegade saatust – suur ja õitsev Eesti talu pühiti maapinnalt. Praeguseks pole talust midagi säilinud, Nõukogude ajal lükati maaparandustööde käigus isegi hoonete vundamendikivid metsa äärde hunnikusse. Kolm selle talu perepoega puhkavad aga kusagil tundmatus hauas. See on hind, mida üks eesti pere pidi maksma Eesti vabaduse eest. Seda tänu Vene okupantidele ja neid abistanud eestlastest reeturitele.
Jaan Rootsi puhul oli tegemist tõelise Eesti Vabariigi patrioodiga, kes võitles okupantide vastu puhtalt aatelistel kaalutlustel ja jäi Eestile surmani truuks.