|
|
Majad täis õudusi
tekst: MARE KASK,
JAAN TAMM
Eesti Muinsuskaitse Selts
Koostöös
Eesti Muinsuskaitse Seltsiga hakkab ajakirjas Kultuur ja Elu ilmuma
artiklite sari õuduste majadest Tallinna linnas, mille
seinad hoiavad kiivalt süngeid saladusi.
Käesoleva aasta
lõpus 20. aastaseks saav Eesti Muinsuskaitse Selts oli
üks esimesi demokraatlikel alustel tekkinud organisatsioone,
kes hakkas kustutama pea 50 aasta jooksul tekkinud valgeid laike
meie ajaloos. Suures osas tuli selles tegevuses algaegadel tugineda
siiski vaid inimeste poolt kirjapandud mälestustele. Olid
ju arhiivid selle valdkonna uurijatele veel enamuses suletud.
Ometi oli 1990. aastaks EMS-i arhiivi kogunenud juba üle
200 000 lehekülje materjale, millest osa jõuti siin-seal
ka avaldada. Üsna pea liitusid mälestuste kirjutajatega
kodumaal ka väliseestlased, kes senini olid oma mälestusi
põhiliselt vaid endas kandnud.
1991. aasta Kultuuri
ja Elu veebruarinumbris ilmus Tallinna Linnamuuseumi töötaja
ja Eesti Muinsuskaitse Seltsi Tallinna Ühenduse volikogu
liikme Mare Kase artikkel „Majad täis mälestusi”.
See oli lugu Tallinna majadest, mis peitsid tollel hetkel ja peidavad
senini koledaid mälestusi. Ning nii, nagu oli 1991. aastal
neid, kes arvasid, et milleks sellest kõigest 40 aastat
hiljem rääkida, on neid tõenäoliselt ka
praegu.
Ometi peidavad paljud hooned, millest me iga päev kesklinnas
mööda sõidame või kõnnime, selliseid
süngeid saladusi, mida peaksid teadma ka uued põlvkonnad.
Eelkõige peaksid sellest teadma need, kes Pronkssõduri
juures Tõnismäel ja Tallinna Linnavolikogu ümarlauas
jutlustavad Nõukogude Punaarmee rollist fašistliku
Saksamaa purustamisel. Samas täielikult maha vaikides need
kuriteod, mida pandi toime enne suure sõja puhkemist rahulike
elanike kallal. Eestimaa elanike kallal, kelle ainsaks süüks
oli see, et nad olid Eesti Vabariigi kodanikud ja seda maad palavalt
armastasid.
Teatavasti okupeeris
Nõukogude Liit Eesti Vabariigi 17. juunil 1940. aastal.
Juba samal päeval nõuti Eesti Vabariigi sõjaministri
abilt kindralmajor August Traksmaalt terve rea Tallinna hoonete
üleandmist Punaarmeele ja NKVD-le (Siseasjade Rahvakomissariaat,
SARK). Sellest üleandmisest teavitas rahvast ka tollane „Riigi
Teataja”. Oma kahekümneaastasele Venemaal toiminud repressiivvõimu
kogemusele tuginedes oli nimetatud ametkondadel seda eelkõige
vaja uute okupeeritud alade, mille hulka ka Eesti nüüd
kuulus, elanikkonna represseerimiseks, sealhulgas ka teatud osa
füüsiliseks hävitamiseks. Senini teadaolevail andmeil
hõlmas see võrgustik 21 eri osakonda, kelle paiknemiskohad
Tallinnas ja tegevus olid rangelt salajased.
Kuid kus tegijaid, seal ka nägijaid. Pisut on aidanud katet
kergitada ka need inimesed, kellel mingil imekombel õnnestus
sellest võrgust välja rabeleda, aga samuti Nõukogude
okupatsioonile 1941 järgnenud saksaaegne ZEV-i (Zentralstelle
zur Erfassung der Verschleppten – Äraviidute Otsimise
ja Tagaotsimise Keskus) poolne vene okupantide kuritegusid paljastanud
uurimistegevus, kes saadud informatsiooni osaliselt ka tolleaegses
ajakirjanduses avaldas.
Pea aasta kestnud nõukogude repressiivtegevust koordineeriti
senini kurva kuulsusega endise Eesti Vabariigi Sõjaministeeriumi
hoonest Pagari tänavalt. Samas olid mitmed kuriteopaikadeks
valitud hooned juba ka EV ajal kasutusel tollaste jõustruktuuride
poolt.
|
|
“Ma Kawe keldris all, kus trellid akendel…”
Nii näiteks oli laulusalmi kaudu rahva
teadvusesse kinnistunud šokolaadivabriku „Kawe”
laohoone Pärnu mnt 22 juba 1939. a antud EV politsei käsutusse
arestimajana ning vastavalt uuele funktsioonile ka ümber
ehitatud. Senini on aga teadmata Kawe keldris kinnipeetute ja
mõrvatute täpne arv. Ühena esimestest arreteeritud
ja sinna sattunud konstaabli E. K. jutustuse põhjal “KAWE”
KELDRIS inimesi esialgu ei registreeritudki ega kuulatud ka üle.
E. K.-l õnnestus sealt valvuri lohakuse tõttu põgeneda.
Alles Saksa ajal sai ta teada, et kõik tema 25 kongikaaslast
lasti kohe pärast tema põgenemist maha. Midagi rohkem
nendest teada ei ole.
Roosikrantsi 8 maja sünged saladused
Oleme jõudnud oma lühikesel jalutuskäigul
mööda Pärnu mnt Roosikrantsi tänava nurgale,
kust pöördume paremale, kunagisse vaiksesse Tallinna
eliittänavasse. Peale Tõnismäe poole suunduva
Roosikrantsi põiktänava ületamist jõuame
pika halli majani, mille dolokivist fassaadi ülaosa akende
ümbrusi veel praegugi „kaunistavad” karmi sõja
jäljed. Need on täkete read automaadivalangutest, mis
lasti akende pihta, mille kardinate tagant keegi majaelanikest
julges tänaval toimuvat jälgida. Asus ju hoones SARK-i
tribunal, kuhu inimesi öövarjus pidevalt toodi. Richard
S. tütar meenutab, et tema isa koheldi siin majas niivõrd
julmalt, et ta ei olnud võimeline kinnipidamiskohta omal
jalal tagasi minema. Oleks huvitav teada, kas Roosikrantsi 8 1980-ndate
lõpul/ 90-ndate algul elanud partei ja valitsusjuhid VainoVäljas,
Edgar Savisaar ja Tiit Vähi ning teised siin korterit omanud
kõrged riigiametnikud kordagi ka huvi tundsid, millises
majas nad elavad?
Pärnu mnt 27 maja verine punaminevik
Kawe keldri vastas, otse üle Pärnu
mnt, asub maja nr 27. Eesti Vabariigi ajal kuulus see hoone ärimees
Itskovitsile. 1941. aastal äri ja elumajana kasutatud hoone
natsionaliseeriti ning siia rajas oma peatuspaiga piirivalve SARK.
1990. aastal oli selle hoone keldrites alles veel esialgsed ruumid
ja rauduksed, samuti õue viiva ukse kohal raudtala, millega
lasti alla raudvõre, et takistada autolt mahalaaditavate
vangide põgenemist. Ei ole teada, milliseid vägivallatsemisi
ja milliste inimeste kallal selles hoones 1940.–41. aastal
korda saadeti. Ajakirjanik E. Pirk oli selles hoones kinni 1946.
a suvel, sealt edasi jätkus tema tee Pagari tänavale
ja sealt omakorda edasi Venemaale. Pr L. Vellerind sattus sinna
1949. aastal. Ta pidi istuma kambris koos varaste ja huligaanidega,
taluma lõputuid öiseid ülekuulamisi. Ka tema
tee läks siit edasi Siberisse, kuhu ta juba kord oli 1941.
aastal 14-aastasena saadetud.
Masendavaid mälestusi on sellest majast säilinud veel
hilisematestki aastatest. Näiteks proua E. E. sattus tõeliseks
vanglaks nimetatud hoonesse ühel 1950. aasta kurval päeval,
mil ta viibis Tallinna lähedal vanavanaema matustel: „Õhtul
sõitis õuele sõjaväeauto dokumentide
kontrollimise ettekäändel, asjade pakkimiseks anti pool
tundi. Vanaema lamas sealsamas kirstus ja jäigi meist matmata.
Meid viidi autoga just selle maja keldrisse (Pärnu mnt 27).
Sealt viidi meid edasi Lasnamäe vanglasse ja edasi juba Kirovi
oblastisse.”
|
|
Roosikrantsi 4 b varjab punatimukate mõrvaohvrite
hauda?
Kaks maja edasi on avar, kolmeosaline kangialune,
läbi mille jõuame kunagisse idüllilisse ja avarasse
siseõue. Nüüd on tõkkepuuga suletud õu
pilgeni täis parkivaid autosid. Hoovi keskosa vasakus servas
paikneb praegune Linnavalitsuse residents, kus toimub nii mitmeidki
avalikke kui ka kinniseid üritusi. Aadressi järgi on
tegemist Roosikrantsi 4b-ga.
Eesti Vabariigi ajal oli see van Jungi villa, mille 1932. aastal
ehitas O. Siinmaa projekti järgi juudist tekstiilitööstur
van Jung. 1989.–1990. a jõudsid Mare Kase kätte
esmakordselt andmed, et selles majas piinati või koguni
mõrvati 1941. aastal nõukogulaste poolt inimesi.
Kuna arhiivid olid veel suletud ja paljusid asju kontrollis endiselt
KGB, siis mingeid muid konkreetseid andmeid tollal teada saada
ei õnnestunud.
1997. aasta 31. jaanuaril kuulis Mare Kase kohtumisel ajakirjaniku
ja tõlkija Johannes Huikiga järgmist:
„Hr Huik läks 1966. aastal tööle just äsja
asutatud ENSV Ministrite Nõukogu Välisturismi Valitsusse.
Kuna mingeid muid vabu ruume linnas ei olnud, siis anti neile
töökohaks hoone Roosikrantsi 8b, millest oli just välja
viidud Tekstiilitööliste Ametiühing. Juba samal
aastal alustati tekstiilitöösturilt nõukogude
a/ü-le üleläinud hoones remonti, millega jõuti
ka järgmisel aastal lõpule. Remonditööde
käigus hakati hoonesse läbi Pärnu mnt poole jäävate
hoovide soojatrassi tooma. Kunagi A. Soansi poolt kujundatud iluaias
tuli aga seoses kaevetöödega välja ühishaud.
Viimasest teatati ka miilitsasse, mille peale Tallinna Siseasjade
Valitsusest tuli kohale kolm miilitsat ja üks erariides isik
(kõik olid eestlased), kes käisid kohal kahel päeval,
seejärel kaevetööd peatati. Haua vanuseks ütlesid
nad hinnanguliselt olevat 25 aastat. Seejärel teatasid miilitsad,
et nad rohkem haua vastu huvi ei tunne, mistõttu see täideti
ning soojatrass toodi kõrvalt sisse. Seoses trassi kaevamisega
avastati aga remonditava villa vundamendimüüris ka kinnimüüritud
keldriaken, mis oli suunaga praeguse Prantsuse Lütseumi poole.
Ruumi ennast hoone sisemusest aimata ei olnud, kuna kõik
sissepääsud sellesse olid kinni müüritud.
Remondimeestele anti siiski korraldus suletud ukseva avamiseks.
Selle taga avanenud ca 10-ruutmeetrine ruum oli poole kõrguseni
täidetud mullaga. Remonti teinud ja ukse lahtimüürinud
remondimehed pugesid ruumi ning leidsid selle tagaseina täkituna
kuulijälgedest. Seejärel müüriti ukseava uuesti
kinni. Suletud aknaava jäi aga üldse puutumata.”
Teadaolevalt oli alates 1941. aasta augustist ka selles hoones
Balti Laevastiku Sõjatribunal, venelaste põgenemise
järel 1941. a oktoobrist alates aga Saksa Erikohus, mis reeglina
tegi vaid surmaotsuseid. 1944.–45. aastal aga jällegi
Balti Laevastiku tribunal.
Hoone remonttööde käigus tegi sellele sisekujundust
tuntud kujunduskunstnik-arhitekt Väino Tamm, kellele Mare
Kase andmetel „püüti rääkida, et tegemist
olevat kunagise Barbara kalmistu luudega. Asja vastu huvi tundma
hakanud Väino Tamm võttis seejärel välja
kogu kunagise ehitusaegse järelevalve dokumentatsiooni. Viimases
ei olnud aga luustikest, mis hoone vundamendisüvendit kaevates
oleks võinud välja tulla, mitte sõnagi. Arvestades
Eesti Vabariigi ranget seadustikku, oleks luude leidmine ehitustöödel
kindlasti olnud fikseeritud ning samuti toimunud nende seadusest
tulenenud ümbermatmine. Nii kaua kui hoones oli Välisturismi
Valitsus (s.o 1993. a) jäid ka edasised ruumi avamised toimumata”.
Mis seejärel linnavalitsuse residentsiks saanud hoones toimus,
pole teada. Ehk teab seda praegune linnavalitsus? Samas võib
seoses Barbara kalmistu arheoloogiliste kaevamistega öelda,
et ka nende läbiviimise ajal 1990. aastatel pöördusid
mitmed ümberkaudsete majade põliselanikud allakirjutanu
kui arheoloogi poole ja rääkisid üksikutest haudadest,
mis mitmesuguste ehitus- ja mullatööde käigus olid
välja tulnud ka muudelt Roosikrantsi tänava kruntidelt.
Ehk on tegemist Roosikrantsi 8b hoones hukatutega?
* * *
Jõudsime jalutada
Tallinna linnasüdames vaid paarsada meetrit ja rääkida
kahest hoonest Pärnu mnt-l ning kahest hoonest Roosikrantsi
tänaval. Majadest, mis kiivalt hoiavad oma õudseid
saladusi.
Kas on veel inimesi, kes nendest ja ka teistest analoogsetest
paikadest midagi teavad? Andke endast ja oma saladustest teada
Eesti Muinsuskaitse Seltsi. Kui 1990. aastate algul ei julgenud
paljud veel nendest asjadest rääkida ja oma nimegi avaldada,
siis nüüd peaks kartuste aeg jäädavalt möödas
olema. Ärge viige oma saladusi hauda kaasa! Seda on vaja
meie tulevikuks!
|
|
|
