|
|
Süümest ja õiguslikust
nihilismist
tekst: holger kaljulaid
Holger Kaljulaid
käsitles käesoleva aasta Langenud Vabadusvõitleja
Päeval 24.03.2007 teadlase ja vabadusvõitleja Jüri
Kuke XI mälestuskonverentsil Tartu Ülikooli aulas süüme
tähendust Eesti poliitikas ja õiguslikus praktikas.
Tänasel päeval süümeteemat
käsitleda on ühtaegu keeruline ja lihtne... Lihtne,
sest meil on käepärast süüme etalon –
Jüri Kukk (Pärnu 1. V 1940 – 27. III 1981 Vologda)
kelle nimel me siinsamas ülikooli aulas 27. märtsi aegu
ikka kokku saame… Ja keeruline, sest südametunnistust
piiritleda on pea võimatu.
Kõik inimesed sünnivad vabade ja võrdsetena
oma väärikuselt ja õigustelt. Neile on antud
mõistus ja südametunnistus ja nende suhtumist üksteisesse
peab kandma vendluse vaim. – Nii deklareerib Inimõiguste
Ülddeklaratsiooni I artikkel.
Mis on süüme?
Eesti keeles on üle saja südamesse
puutuva sõna, neist veerandi ringis on seotud südametunnistuse
ehk süümega. Johannes Aaviku neologism süüme
avardas südametunnistuse tähendust kõlaliselt
ja sidus selle minu arust õnnestunult süü-mõistega.
Südametunnistus ja süüme kuuluvad Andrus Saareste
eesti keele mõistelises sõnastikus tundeelu valda.
Inglise keeles rääkijale–mõtlejale seostub
süüme (conscience) pigem teadvusega (conscious/ness)
tähendades eeskätt arusaama heast ja kurjast, samuti
kohusetunnet õigesti toimida või olla hea.
Eesti Entsüklopeedia (1936) definitsioon alustab nentimisest,
et tegemist on mõistega, millel ei olegi objektiivset määratlust:
„Südametunnistus ehk sisetunne, ka süüme,
subjektiivne ebamäärane tunne või selge teadmus
sellest, mis on õige või ebaõige, pahe või
hüve, kuidas peab toimima või mida vältima...“
Kellele tunne, kellele teadmine, aga olemas ta on. Sõjajärgsed
entsüklopeediad loevad üksteise kannul selle hoopis
iseloomujooneks, mis võib inimesel niihästi olemas
olla kui puududa: Südametunnistus on isiksuse omadus, millest
sõltub kõlbeline enesehinnang ja enesekontroll.
See sovetiajal koostatud määratlus ei talu tõsist
kriitikat. Vastuolu Inimõiguste Ülddeklaratsiooniga
on ilmne samavõrra kui loomulik. Mis siis süümevandest
rääkida, kui süümetki ei pruugi olla?
Kristlik eetika käsitleb südametunnistust kui Jumala
tahte sissetungi inimesse. Filosoofid on leidnud südametunnistuses
ka sotsiaalse mõõtme. Ja massimeedia lisab muidki
mõõtmeid. Vaadake, kes meile ajalehes kõige
sagedamini väidavad, et neil on südametunnistus puhas?
Esimesel kohal on poliitikud. Teisel sportlased. Kinnitused puhta
südametunnistuse kohta on varmad tulema just vääritute
skandaalide järel. Ehk on süümel ka poliitiline
ja sportlik mõõt?
Süüme kui sotsiaalne tunne avaldub üksikinimeses,
tõstes isiksuse eneseväärtust ja sidudes isiksust
vaimse maailmaga, kuid viies tihti vastuollu kaasaajal kehtivate
ühiskonnaoludega, nagu seda tegi Sokratese (469–399eKr)
või Jeesuse südametunnistus. Skolastikutele oli südametunnistus
Jumala poolt inimesele antud otsustus õigest või
ebaõigest. Saksa filosoofidest on Immanuel Kanti (1724–1802)
öelnud, et südametunnistus on kõlbla tahte väljendumine
kohusetundes. Ja antropoloog Max Scheler (1874–1928) nägi
süümes üldkehtivat arusaama hüvest.
Keda süüme
vaevab?
Nende inimeste kõrval, kelle südametunnistus
on puhas, on kummati mõni sellinegi, keda vaevavad süümepiinad.
„Selle eest, mida ma olen teinud N Liidu heaks ja tema teaduse
edasiminekuks, väärin ma tõesti Kõigekõrgema
hukkamõistu ja karistust. Minu elu on olnud pidev töö
ja kahjuks on suure osa selle töö viljadest saanud maailma
inimvihkajalikum riik oma käsutusse. Kuid ma loodan halastusele,
sest olen oma tööd tehes mõelnud inimkonna heaolule.“
Nii kirjutas oma vangistuse kolmandal aastal tehnikateaduste dr
Johannes Hint (1914–1985). Vahest oligi parem, et kompartei
talle varem omistatud autasud ära võttis ja kui mitte
südametunnistust, siis vahes tema nime võõrvõimu
tiitlitilinast puhastas.
Kuidas on lood Jüri Kuke, Johannes Hindi ja teiste süümevangina
surmasaadetute represseerijate südametunnistusega? Neid see
vist ei vaeva. Nii mõnigi jätkab õigusemõistjana
vabas Eestis. Juhib isegi kohtupidamist, nagu Tallinna ringkonnakohtu
tsiviilkolleegiumi eesotsas olev Malle Seppik, kes osales võõrvõimu
teenrina justiitsroimas, lõi kaasa kurikuulsas uurimisgrupis,
mis 1981–1983 klopsis kokku kriminaalasja tehnikadoktor Johannes
Hindi vastu. Vähe veel, nad võtavad silma pilgutamata
vastu Eesti Vabariigi aumärke…
Vaid korra on süümega inimestel õnnestunud tõkestada
seda aumärkide jagamist, nii et president Toomas Hendrik
Ilves arvas Valgetähe IV klassi teenetemärgi saajate
hulgast välja ühe neist. See oli nn rahvakohtunik Jüri
Paap. Loodetavasti juurdub pretsedent arusaamaks ja kujuneb põhimõtteks,
et kõigil niisuguste isikutel, kes sovetiajal Eestit ja
ta kodanikke anastanud võõrvõimu huvides
ja ENSV nukuvabariigi nimel etendasid õigusemõistmist
ning tegelikku õiglust teotasid, pole õigust pälvida
au ja kiitust vabalt Eestilt. Et seda juhtub, tuleb mitte ainult
poliitilisest kanapimedusest, vaid ka lähiajaloo uurimise
kehvade tulemuste tõttu.
Tuuleiil
viis sõklad lendu – Rüütli juhtum
Endiste süümevangide represseerimise
päevavalgele tulek tõi värsket õhku Eesti
poliitilisele maastikule, mille kohal on moraalne madalrõhkkond
püsinud liiga pikalt. Nüüd on tipp-poliitik, kes
isiklikult osales Johannes Hindi vaenamisel, ühes teda soosinud
ringkondadega mõneks ajaks riigivõimu juurest tõrjutud.
Aga Hindi lugu oli ühtlasi endiste kompartei funktsionääride
süümetuse test. Presidendi valimiste ajal eristas lõviosa
rahvast terad sõkaldest. Ühele on-line-küsitlusele
vastates leidis 69 % vastanuist (2300), et endine kompartei tippametnik
ja nukuvalitsuse liige Arnold Rüütel on süümevannet
andes valetanud. Ainult 11 % oli kindel, et ta pole presidendiks
püüeldes vandunud valet.
Kuigi üldsus on pidanud süümevande õiguslikku
tähendust tühiseks, on selle taga vaid postsovetlik
müüt, justkui takistaks vande vaidlustamist asjakohaste
arhiivide puudumine või kättesaamatus. Ent tegelikkuses
Eesti lähiajaloo arhiivid lihtsalt tolmuvad.
Me ei saa kunagi päris kindlat teadmist, kui palju on neid
inimesi, kes on süümevande kohustust kartes oma võimuiha
tagasi hoidnud või ajastanud. Rüütlit nende seas
polnud, seda teame küll. Lepime siis oletusega, et neil,
kes ootasid sajandivahetuse ära, on süüme vähemasti
olemas. Must südametunnistus on ka parem kui südametus.
Eks või nemadki vandekohustuse lõppemise tõttu
õigusalal või võimuredelil tippu pürgida
ja meie poliitilise süsteemi puhul ei saa enam kindel olla,
et igapäevane õigusmõistmine ja kontroll seaduslikkuse
üle Eestis ei sõltu mõnest musta süümega
inimesest. Sest süümevande kohustus on kahjuks tõesti
lõppenud. Kuidas on lugu süüme endaga XXI sajandi
alguse Eestis?
Südametunnistust või süümet on mainitud
Eesti Vabariigi paarikümnes kehtivas seadusaktis, kõige
enam seaduses Süümevande andmise korra kohta ja Eestit
okupeerinud riikide julgeolekuorganite või relvajõudude
luure- või vastuluureorganite teenistuses olnud või
nendega koostööd teinud isikute arvelevõtmise
ja avalikustamise korra seaduses. Kahjuks pole seadused andnud
süüme definitsiooni.
Süümevande
toime
Süümevande andmise korra seaduse alusel
on üht juhtumit tulemuslikult käsitletud õiguspraktikas.
See puudutas Narva linnavolinikuks kandideerinud Valdek Lansi,
kes varjas oma KGB-minevikku ja seetõttu visati oma ajal
välja erakonnast ja jäi ajutiselt ilma rahvasaadiku
mandaadist, kuid pääses pärast süümevande
nõude lõppu 2002 uuesti parteisse (Keskerakond)
ja kandideeris taas valimistel.
Süümevanne oli sisuliselt tsensus, s.t võimupärre
nende vastu, kes end oma ajal määrisid koostööga
Eestit anastanud repressiivsete instantsidega. Igasugune vanne
toimib ainult vande kontrollitavuse ja selleks võimaluse
loomise puhul. Vanne omandab mõtte, kui sellega kaasneb
karistuse ähvardus vande rikkumise või selle valeks
osutumise korral. Põhiseaduse assamblee kaalus ka võimalust
kompartei kogu nomenklatura võimulepääsu tõkestamiseks.
Aga kuna sovetiaja võimurid nagunii tegutsesid käsikäes
KGB ja NKVD-ga ning tippametnikud jagasid neile ka käske,
kandus see piirang viimastele ikkagi, ka nuditud süümevande-seadused
olid olulised saavutused.
Kuidas toimib vanne? Et vande tõesust ümberlükkavad
asjaolud on kõigepealt ainult vanduja teada (kel süümet
võib, aga võib ka mitte olla) ning teistele võivad
need selguda alles aastaid hiljem, siis peab vanne püsima
vähemalt sama kaua, kui see ametikoht, mille saavutamiseks
vanne anti.
Seda kinnitab süümevande andmise korda sätestava
seaduse § 9 lg 4, kus on määratletud sanktsioonid,
mis järgnevad süümevande vaide rahuldanud kohtuotsusele
(asja arutab kohus haldusmenetluse raames). Nendeks olid võimalused
kõrvaldada kandidaat valimisnimekirjast või tühistada
tolle mandaat, mis sanktsioonidena tänaseks ei omaks enam
sisulist, küll aga moraalset ja ajaloolist tähendust;
samuti ametist vabastamine, mis on valevandumise juhtude ilmnedes
teostatav tänaseni.
Süümevande pidid peale võimukandjaiks valitavate
– vabariigi presidendi, riigikokku ja kohaliku omavalitsuse
volikokku pürgijate – andma nimelt ka need isikud, kes
taotlesid kõrgeid avalikke ametikohti: peaminister, minister,
riigikohtu esimees, riigikohtunikud, kohtunikud, õiguskantsler,
riigikontrolör, Eesti Panga president, kaitseväe juhataja
või ülemjuhataja jm määratavad juhtivad
ametnikud riigi- ja kohaliku omavalitsuse organis; ka prokurörid
pidid andma süümevande. Mõnigi neist jääb
veel aastaiks süümevande kaudu saadud kohale…
Kaua kestab
süümevanne? Üle sajandivahetuse piiri...
Riigiprokuratuuri poolt artikli autori avaldusele
vastuseks saadetud kirjast (18.10.06 nr RP –2-10/06/669)
selgub, et juristide seas on neid, kes tahaks näha süümevande
kestust vaid hetkeni, kui lõpeb süümevande andmise
kohustus, seega 2000. aasta 31. detsembrini. Nii oleks XX sajandi
viimsel tunnil antud süümevanne selle loogika järgi
kaotanud oma tähenduse enne, kui allkirjatint süümevandel
kuivab.
Niisiis, valevandumine muutuks täiesti karistamatuks. Tegemist
on muidugi mõtteveaga, kus süümevanne on segi
aetud süümevande andmise kohustusega. Võrdse
kohtlemise nõue eeldab, et neid, kes hiljem süümelisust
vandusid, ei saa kohelda leebemalt kui varem vandunuid. Vähe
sellest: kas või üht valevandujat paljastamata jättes
tekib ebaõiglus igaühe vastu, kes varem loobus valet
vandumast ja oma võimuiha teostamise jaoks ootas ära
sajandivahetuse.
Süümevande kestust ei ole õige siduda vastava
kohustuse tärminiga, pigemini vannet eeldava ametiga. Veel
enam, inimõiguste mõttest lähtudes kestab süümevanne
sama kaua kui süüme ise, s.t vande andnud inimene. Teisisõnu
kestab süümevanne süümevande andja surmani.
(Kui keegi seadust vahepeal muidugi ei tühista.).
Tõenäoliselt puudub Eestis süümevande register,
kus peetaks arvestust kõigi üle, kes kõnealuse
vande kunagi andsid ja kus võetaks arvele ka vaideid ühe
või teise vande tõeväärtuse vastu. Asi
olnuks lihtsam, kui seaduses oleks olnud eraldi tärmin, näiteks
viiskümmend aastat, misjärel süümevande registri
täiendamine oleks lõppenud. Seda tärminit seaduses
pole, parimal juhul tuleks seega lähtuda süümevande
igikestvusest.
Süümevande andmise korra seaduses on puudusi, kuid suurim
puudus on õiguslik nihilism, mis varjutab suhtumist sellesse
ja paljudesse teistesse seadustesse, Põhiseadus kaasa arvatud.
Küsimuseks on, kas seadusi täidetakse? On alust arvata,
et seda seadust enam mitte.
Õiguslik nihilism
… ei ole lihtlabane seadusekuulmatus,
vaid normide mittetunnustamine õiguslikus praktikas ja
teoorias. See nihilism saab tekkida seaduseandjate, justiitsametnike
ja korravalvurite pärusmaal, mitte õigusloomest ja
-praktikast eemal seisvate reakodanike keskel. Reakodanik võib
olla seadusekuulekas või mitte, kuid isegi viimasel juhul
ei ole häda väga suur, sest tegu on ikkagi üksikjuhuga,
millele enamasti järgneb mingi sanktsioon. Õiguslik
nihilism on reeglina massiroim, millele karistust ei järgne.
Siinolev näide õiguslikust nihilismist on seotud just
süümevande vaidlustamise juhtumiga. Sellised asjad kuuluvad
teatavasti Riigiprokuratuuri pädevusse. Ja mis nad siis arvavad
Rüütli juhtumist?
Rüütli süümevande vaidlustamise võimalus
Riigiprokuratuuril puuduvat. Ja mispärast? Vaat seepärast,
et süümevande andmise kohustus kestis kuni 31. detsembrini
2000, sedastab oma kirjas riigiprokurör Jaan Naaber, kes
samas lisab: “Järelikult muutus (...) seadus süümevande
andmise korra kohta alates 1. jaanuarist 2001 sisuliselt kehtetuks
ning Riigiprokuratuuril puudub käesoleval ajal igasugune
seaduslik alus kontrollida või anda hinnanguid ükskõik
kelle võimaliku süümevande andmise korra rikkumise
kohta.“
See pole mõtteavaldus, vaid karjuv rumalus. Vahest koguni
laiskus pluss rumalus. Kas süümevandeseadus ei kehti
enam? Kehtib. Kuni keegi seda tühistanud pole. Kui riigiprokuratuur
viimast soovib, esitagu Justiitsministeeriumi kaudu taotlus. Siis
oleks asi ausam ega lehkaks õigusliku nihilismi pärast.
Sestap jätku laiskus ja lugegu esiteks tsiteeritud seaduse
§ 11, mis paneb riigiprokuratuuri kohuseks arvestuse pidamise
isikute kohta, kes süümevannet andes on valet vandunud.
See eeldab registrit, mille koostaja, hoidja ning kasutaja on
riigiprokuratuur.
Juristi eriline kohustus on teenida õigust. Ta peab muutma
asjade seise tegelikkuseks vastavalt õiguskorras kehastatud
ideedele. See pole lihtne. Õiguslike probleemide lahendamiseks
ja õiguse rakendamise tagamiseks peab juristil olema silmapaistvaid
intellektuaalseid omadusi.
„Selleks, et juriidilisi probleeme õigesti lahendada
ning tagada õigete lahenduste tunnustus kohtus või
nende teostumine õiguse rakendamisel mingil muul viisil,
peab juristil olema silmapaistvaid intellektuaalseid omadusi.
Et saada õiguse alal kompetentseks, peab pikkade ja täpsust
nõudvate õpingutega tingimata kaasnema visa vaimutreening,
mis annab mõistusele tohutult informatsiooni ja oskuse
seda praktiliselt kasutada.“
Need mõtted pärinevad Ilmar Tammelolt, kuulsaimalt
eesti õigusteadlaselt maailmas. Mainitud intellektuaalsete
omaduste poolest on meie prokuratuuris küll kitsas käes.
|
|
|
