|
|
|
Ajaloolane Vello Helk.
|
Eestlased on okupandid?
tekst: VELLO HELK
(Vaba Eesti Sõna)
Venekeelses
meedias tooni andvast ajalootõlgitsusest õhkub rahvuslikku
vaenu. Miks Kapo ei võta midagi ette, küsib Taanis
elav eesti ajaloolane Vello
Helk, kellele Eesti ajakirjandus
eriti sõna ei anna.
Üha
tugevnev mõjuagentide ja teiste moskvameelsete kommentaaride
laine, esialgu võrgus, aga vilksamisi juba ka paberlehtedes,
on loomas uut Eesti ajaloo versiooni, mis läheb kaugemale
okupatsiooniaegsest. Siis rõhutati vähemalt eestlaste
ja venelaste kestvat sõbralikku koostööd, mille
vastaseid peeti reeturiteks, keda tuli elimineerida.
Aga nüüd kujuneva versiooni järgi tendentsiga,
et praegune Eesti on venelaste põlisala, kus juba muinasajal
tunnustati Venemaa ülemvõimu. Polnud ju ka Eesti ega
eestlaste mõistet, see on hilisem leiutis. Olid ainult
mingid venelastest sõltuvad alaarenenud suguharud. Vene
kirsasaapa eelkäijad olid juba selle maa pinnale jätnud
sügavad jäljed, vene kaupmeeste kapital mängis
Kolõvanis tähtsat osa.
XIII sajandil tulid aga saksa fašistide eelkäijad ristirüütlid
ja vallutasid selle ala, viisid ka Moskva õige usu asemel
sisse oma vale usu. Kuna Venemaal oli tollal palju tegemist oma
idavaenlastega, ei saadud kahjuks seda takistada, kuid Aleksander
Nevski tõkestas 1242 Peipsi jäälahingus tollaste
fašistide edasitungi. Vabastamine pidi jääma ootama
paremaid aegu, aga venelased pole unustanud varem ega unusta ka
täna oma põlisvaldusi.
Nende taasvallutamine võttis aega. Vahepeal orjastasid
tookordsed vallutajad kohaliku rahva, kelle tööjõudu
kasutati nende võimu konsolideerimiseks. Eralduse markeeringuks
leiutati neile koguni oma keel, kindluse mõttes selline,
mida kultuursetel inimestel, eriti venelastel, on peaaegu võimatu
õppida.
Taasvallutamise katsetel
oli tähtis tappes ja küüditades elimineerida seda
rahvast, kes orjatöö kollaboratsiooniga hoidis üleval
oma võõraid isandaid. Sellist vastase nõrgendamist
viidi näiteks läbi Liivi sõja ajal, eriti edukalt
Põhjasõjas, mille tulemusena see ala tuli tagasi
Venemaa rüppe ja sai nautida paarisaja-aastast rahuaega.
Kahjuks lubas heatahtlik tsaar kohalikel võõrvallutajate
esindajatel säilitada osa privileege (Balti erikord), millega
nad jätkasid nende poolt orjastatud alamrahva ekspluateerimist.
Seda püüdis tõkestada vene tsaarivalitsus, valgustatud
monarh Alexander I vabastas talurahva pärisorjusest.
Kartes kontrolli kaotamist leiutasid sakslastest eelfašistid,
nn estofiilid, eesti rahva ja panid aluse nn ärkamisajale.
Selle eesmärgiks oli kohaliku rahva ülesässitamine
suure sõbraliku vene rahva vastu, kelle alal see ju elas
ja tegutses. Need, kes nimetavad end eestlasteks, on ju tegelikult
saksa mõisnike esimese öö õiguse produktid
ja igalt poolt sisse rännanud kahtlased elemendid, keda seob
nende ühine, teiste jaoks raskesti mõistetav keel.
Kahjuks on suur vene rahvas talunud neid liiga kaua oma põlisalal.
Neil õnnestus lääne imperialistide abiga Venemaa
kaotust I maailmasõjas kuritarvitades nn Vabadussõjas,
mis tegelikult oli kodusõda, luua midagi, mida nad nimetasid
Eesti Vabariigiks. Seda soodustas Venemaa suure geeniuse Lenini
järeleandmine, kes oma põhjatus tarkuses nägi
ette, et see moodustis nagunii pole elujõuline, vaid peagi
leiab tee tagasi suure Venemaa rüppe. See läks ka täide,
sest kui selle juhtkonnas lõid läbi saksa võõrvallutajate
pärilikud geenid ja viidi sisse fašistlik diktatuur,
likvideeriti see 1940. aastal N Liidu abiga, mida toetas suurem
osa rahvast, kellel polnud veel kadunud arusaam loomulikust kuulumisest
suure vene rahva külge.
Alustati ka rahvuskeha puhastamist fašistlikest elementidest,
mida katkestas kahjuks saksa okupatsioon, mille ajal võimutsesid
jälle fašistid ja hävitasid palju suure vene rahva
sõpru. Hoolimata nii saksa fašistide kui ka nende
kohalike mõttekaaslaste ägedast vastupanust vabastas
võidukas Punaarmee 1944. aastal selle ala ja taastas normaalse
olukorra. Fašismi pisikud olid aga tugevalt juurdunud. Nende
väljarookimine kestis üsna kaua ja pole täiesti
õnnestunud, nagu näitab Eesti nn taasvabanemine aastal
1991.
Nüüd tuleks teha hoopis puhtam töö, nii et
kaoks see fašistlik rahvaliik, kes on liiga kaua okupeerinud
Venemaa põlisala ja jääks ainult puhas venekeelne
ja -meelne, kes võiks end asukoha nime säilitades
nimetada tõelisteks eestimaalasteks.
See pole kahjuks mingi aprillinali, vaid on lapitekilised nopped
võrgukommentaaridest, mõningate omapoolsete samalaadiliste
ebaloogiliste täiendustega.
Lõpuks üks ilmekas tsitaat
vene Delfist:
”Sõltumatust ei ole ja ei saa ka kunagi olema niisugusel
räpasel lamelõustalisel rahvusel nagu tšuhnaa...
Ronisid metsast välja ja arutavad kosmilistes mastaapides
ja samasuguse kosmilise tobedusega, lihtsalt vastik.”
Kas Kapo arvates pole ka see vaenu õhutamine, vaid ainult
normaalne kommenteerimiskeel?
|
|
|
