Kultuur ja Elu 2/2007

Kultuur ja Elu 1/2007

Teine maailmasõda Euroopa probleem…

tekst: LEMBO TANNING, PhD, majandusteadlane

Kas 1945. aasta maikuu oli sõja lõpp kõigile? Eestis jätkasid metsavennad veel aastaid võitlust okupantide vastu. Nõudmised tõmmata ajaloole joon alla ja need aru­telud lõpetada on siiani ebaõnnestunud, sest vaieldavad küsimused on selleks liiga olulised, leiab Lembo Tanning.

Lisaks Eestile jätkus Punaarmee okupatsioon paljudes Euroopa maades. Nõukogude armee viidi Eestist ära alles 1994. aastal. Kuid võiduka Punaarmee ja tema tolleaegsete liitlaste poolt vägivaldselt anastatud maad, mis liideti sõja lõpus võitjariikide territooriumitega… Neid pole ju tagastatud, see on peaaegu tabuteema. Mõtleme kas või Petserimaale – ja ometi ei ole see suurim vägivaldselt hõivatud ala.

Õiglase hinnangu andmise aktuaalsusest

9. mail 1950 tegi Prantsuse välisminister Robert Schuman Euroopa rahvastele rahumeelse koostöö, ühinenud Euroopa ettepaneku. Seda päeva, viis aastat peale ametlikku relvarahu Euroopas, nimetame täna Euroopa päevaks. Tema ja paljude teiste tolleaegsete humanistide mõte oli luua sõdadeta Euroopa, kus eurooplased saaksid nautida jõukust, mida nad on põlvkondade jooksul oma targa ja tubli tööga loonud.
Sellega peaks olema juba ammu tõmmatud kriips alla sõjakoledustele Euroopas. Eesmärgiks oleks, et nendest ajaloolistest vigadest õpiksid tulevased põlvkonnad, et nad oleksid targemad, et vältida neid tohutuid purustusi ja inimohvreid, mida sõjad on Euroopas ning kogu maailmas toonud. Kuid kahjuks on tänapäeval vähe õppust võetud kibedast ajalookogemusest, ikkagi toimuvad inimsusevastased kuriteod ja ei taheta või ei julgeta anda neile õiglast hinnangut.
Pärast Teise maailmasõja ametlikku lõppu on maailmas relvakonfliktides tapetud üle 76 miljoni inimese, praegugi kestab kuus sõda. Jälle kõlavad preventiivse sõja doktriini seisukohad, mille põhjal võib suurriik sõjaliselt sekkuda väiksema riigi siseasjadesse või soovi korral okupeerida selle, kui seal miski talle ei meeldi. Ka tänapäeval püüab tugevam süüdistada nõrgemat, nägemata oma tegusid. Olgugi, et ametlikult on juba ammu lõppenud ka külm sõda, kostavad mõne suurriigi ähvardused väikeriikide aadressil, sh ka Eesti aadressil. Seega peaks olema õiglase hinnangu andmine möödunud sajandi keskpaiga kurbadele sündmustele aktuaalne ka tänapäeval.
Ühelt poolt oleks nagu kõik juba ammu selge: sõja lõpus ütlesid võitjad, et kaotajad olid kõigis süüdi – häda võidetuile! Väga palju oli peale sõda lausvalet kaotajate kohta ja võitjate enesekiitust. Kuid aeg toob selgust, sest üha enam avanevad arhiivid ja dokumendid räägivad tihti risti vastupidist.
Öeldakse, et ajaloo, eriti lähiajaloo suhtes on igal oma tõde. Seega on ka täna aktuaalne küsimus, kes olid selle suure sõja puhkemises süüdlased, kes olid okupandid, kes vabastajad? Veelgi aktuaalsem teema on sõjakuriteod, mis rahvusvahelise õiguse põhjal ei aegu. Meile, Eestimaa elanikele, aga ka küsimus, kas need ligi 70 000 inimest, kes sõdisid bolševistliku N Liidu vastu kas saksa või soome mundris ja relvadega, olid sõjakurjategijad ning bandiidid, nagu meid vene ajal tihti nimetati, või hoopis vabadusvõitlejad Eesti ja bolševismivaba Euroopa eest?

Võitjate dokumendid kummutavad stalinistlikud väärhinnangud

600-leheküljelises raamatus “Euroopa probleem… Teine maailmasõda” (artikli autori sulest - toim.) on ligi kahe tuhande viitega toodud peamiselt võitjate dokumente, eriti Vene allikate põhjal.
Selle raamatu eesmärgiks on tutvustada eestikeelsetele lugejatele põhjalikumalt üht Euroopa valusamat probleemi – Teise maailmasõjaga seonduvaid küsimusi.
Tervikliku pildi saamiseks olen analüüsinud erinevaid probleeme, kuid omavahel tihedalt seotuid teemasid. Selle ajajärgu analüüsis on kasutatud erinevatest riikidest ja autoritelt pärit algallikaid.
Kogu raamatut läbivaks teemaks on inimsusevastased kuriteod. Olen analüüsinud Teise maailmasõja põhjuseid ning bolševike ja stalinistide, aga samuti lääneliitlaste ning natside inimsusevastaseid kuritegusid. Nende hulka kuuluvad sõjasüüdlased ning -õhutajad, rahu tagasilükkajad ja nende soosijad. Eriti taunitavad on aga rahvusvahelise õiguse vastased tsiviilisikute massimõrvad ja teised kaitsetute inimeste vastu sooritatud kuriteod. Alustasin Saksamaa, Venemaa, Eesti ja teiste Euroopa riikide lühiajaloost. Käsitlesin siin nii saksa rahvuse ühinemispüüdu kui ka venelaste vallutussoove, mille nimel on nad aastasadu tegutsenud. Sajandeid on kestnud suurriikide vahel võitlus ülemvõimu eest Euroopas, kusjuures möödunud sajandi keskel oli see muutunud eriti jõhkraks ja kompromissituks. Objektiivselt võttes on viimaste sajandite nii tugev Prantsusmaa kui ka ühinenud Saksamaa tekitanud teiste Euroopa suurriikide vastuseisu ja põhjustanud konflikte.

Sõjaplaan “Äike” – Stalini Euroopa vallutamise kava

Hinnangud Euroopa 1930-ndate ja 1940-ndate ajaloole on uusimate arhiiviandmete ning ajaloo-uurimiste põhjal palju muutunud. Need näitavad, et sakslasi ei saa üheselt süüdistada agressioonis. Inglane Churchill lükkas korduvalt tagasi rahupakkumisi ja on sellega kaassüüdlane paljude inimeste hukkumises. Lääneliitlastel oli juba enne suure sõja puhkemist kavas igati pidurdada Saksamaa võimsuse kasvu ja selle kärpimiseks oli nende jaoks parim variant, kui kaks totalitaarriiki, Saksamaa ja N Liit, sõdiksid omavahel ning nõrgestaksid teineteist. Stalinil oli konkreetne Euroopa vallutamise kava, mille ta esitas ka Poliitbüroole 19. augustil 1939 ja mille Hitler oma preventiivse sõjakäiguga osaliselt ära rikkus. N Liit valmistus läbi Saksamaa Lääne-Euroopasse tungima ja selleks oli tal olemas sõjaplaan “Äike”. Arvestades, et käesoleval ajal Saksamaa hoiab oma armeed mobiliseerituna, hajutatud tagalatega, on tal võimalik meid ennetada vägede laialipaigutamises ning anda ootamatu löök…. Selle vältimiseks, pean vajalikuks mitte anda initsiatiivi saksa väejuhatusele, ennetada vastast vägede hargnemisel ja rünnata saksa armeed sel momendil, kui ta on hargnemise staadiumis ja ei jõua veel organiseerida rinnet ning vägede koostööd.
Punaarmee esimeseks strateegiliseks ülesandeks on Brestist-Demblist lõunas asuvate saksa peajõudude purustamine ja 30. päevaks jõuda… Järgnevaks strateegiliseks ülesandeks on hävitada ülejäänud saksa väeosad… ja hõivata endise Poola ja Ida-Preisimaa territoorium…Seega Punaarmee alustab pealetungi Tðiþevi, Ljudovleno rindel 152 diviisiga saksa 100 diviisi vastu. Teistel riigipiiri osadel oli ette nähtud aktiivne kaitse ja soodsate tingimuste korral olla valmis löögi andmiseks Rumeeniale.

Võitlus ülemvõimu pärast Euroopas

Eitamata natslikke kuritegusid, näeme, et sõja puhkemise süü oli ka teistel suurriikidel, eelkõige N Liidul ja Suur­britannial, samuti nende toetajatel. Sõja ajal ja eriti sõja lõpus võitjate poolt toime pandud massilisi kuritegusid kaotajariikide rahvaste kallal võib nimetada genotsiidiks. Ilma sõjalise vajaduseta hävitati nende materiaalseid väärtusi: linnu, tehaseid jm. Näeme ka seda, et kaotajate üle on kohut mõistetud, kuid seda võib osaliselt nimetada ka justiitsmõrvadeks. Teiselt poolt on võitjate genotsiid siiani karistamata, kes samuti rikkusid massiliselt rahvusvahelise sõjapidamise õigusi ja tavasid. Eelkõige puudutab see stalinistide kuritegusid nii sakslaste kui ka oma rahvaste vastu. Võimatu on kõiki Teise maailmasõja kaotusi ja kuriteoohvreid kvantitatiivselt hinnata, sellepärast on ka erinevates allikates erinevad andmed.
Analüüsides maailmasõja alustamise põhjuseid näeme, et tegelikuks põhjuseks oli igivana võitlus ülemvõimu pärast Euroopas. Jutte demokraatlikest põhimõtetest on küll ilus kuulda, kuid kahjuks lähtuti oma riigi pragmaatilistest huvidest ja müüdi maha palju Kesk- ja Ida-Euroopa riike, sealhulgas ka Eesti.

Miks meile ei meeldinud elada Stalini päikese all?

Aga mis oli siis selles halba, kui bolševikud tahtsid vabastada maailma töörahva kapitalistide orjusest? Kas siis meile siin Eestimaal või ka Lääne-Euroopas ei meeldinud elada stalinliku päikese all?
Ei meeldinud jah! Miks siis?
Sellele vastuse andmiseks tõin palju tõendmaterjale nende inimsusevastaste kuritegude kohta. Lenini ajal tapetute või kommunismiohvrite hulgaks hinnatakse 1917.–1922. aastatel 21,36 miljonit. Stalini ajal nõudis kolhooside tegemine vähemalt 10 miljonit, 1932.–1933. aasta kunstlik nälg 5–6 miljonit, 1937.–1938. aasta puhastus 4 miljonit inimelu jne. Seda üldjoontes teati ka läänemaailmas ja sellepärast võitlesid mitte ainult sakslased, vaid pea kõik Euroopa rahvad, sh ka venelased (Vlassovi armee) stalinliku Punaarmee vastu, Euroopa vägivaldse bolševiseerimise vastu; juba okupeeritud rahvad nagu eestlased jt aga oma kodumaa vabastamise nimel ja ka omaste mõrvamise kättemaksuks.
Aastad 1939–1949 nõudsid N. Liidus veel 22,61 miljonit ja 1950–1953 3,17 miljonit inimelu. Kokku tapeti Lenini ja Stalini ajal 72 770 000 inimest! Kas seda on vähe? Seda võime nimetada ka genotsiidiks vene, ukraina ja teiste N Liidu rahvaste vastu. Võime siia lisada Eestis läbiviidud repressioonid, mis tähendab seda, et umbes 2/3 meie peredest on otse või kaudselt kannatanud stalinlikku vägivalda.
Ka pronkssõduri kaitsjatel tasuks mõelda, et punaarmeelase mundris sõjaväelased on tapnud kümneid miljoneid venelasi, rääkimata teistest rahvastest. Teises maailmasõjas kaotas N Liit Moskva andmetel 43,3 miljonit inimest, neist 26,4 miljonit sõjaväelast. Miks nii palju, esitavad tänapäeval küsimuse paljud venelased? Vastuseks on: sest see oli meeletu ja mõttetu oma inimeste surma ajamine.
Muidugi olid suured ka Saksa poolel sõdinute kaotused idarindel: kuni 1944. aasta lõpuni, kui jätkus veel relvastust ja kütust – 2,7 miljonit. 1945. aastal hukkunute surmapõhjused olid lisaks rinnetel hukkunutele tihti juba teised: märtrisurm, mõrvad või lihtne, kuid inimlik põhimõte – parem surm siin kui Siberis.
Ei saa üle ega ümber tsiviilelanike vastu sooritatud stalinistide inimsusevastastest kuritegudest. Nimetame massilisi küüditamisi ja mitte ainult meil Eestis; Saksamaa 12 miljoni sõjapõgeniku probleemi; 4 miljoni lapse ja naise vägistamist punaarmeelaste poolt vallutatud Euroopas. Kokku suri Nõukogude vangilaagrites üle kahe miljoni ja mõrvati üle 100 tuhande saksa sõjavangi. Ning jälle massimõrvad: Katõnis Poola ohvitseride tapmine, rääkimata Siberis mõrvatud ohvitseridest ja intelligentsist.

Punaarmee relv oli ka vägistamine

1945. aastal vägistasid punaarmeelased Saksamaal kaks miljonit naist ja tüdrukut, kelledest 300 000 tapeti või lõpetasid elu enesetapuga.
Üksnes Berliinis vägistati vähemalt 10000 naist ja tüdrukut, mille tulemusel iga kümnes suri. Punaarmeele oli vägistamine vaenlase alandamise vahend.
Suur osa venelasi usub, et saksa naised olid natside julmuse tõttu vägistamise ära teeninud. Venemaa ajaloolaste vana põlvkond usub siiani, et Punaarmee oli püha.
Üks noor vene naisajaloolane ütles, et muidugi vene sõdurid vägistasid, nad vägistasid isegi loomi.
Sellest siiani mahavaikitud ajaloost, sh Punaarmee massilistest naiste ja laste vägistamistest hakati rääkima viimasel aastakümnel ja nimetama fakte selle kohta. Punaarmee metsikused vallutatud maadel on Venemaal niivõrd maha vaikitud, et veel praegugi keelduvad sõjaveteranid tunnistamast seda, mis 1945. aastal tegelikult toimus. Vägistati grupiviisiliselt 12-aastaseid lapsi ja ka 80-aastaseid vanureid… Osa nendest sandistati või tapeti.

Kes olid sõja algatajad?

Selle raamatuga tutvumine aitab leida vastuseid küsimustele, mille ajaloolised aspektid on tihedalt seotud ka Eestiga. Sõdisid ju eestlased selles suures sõjas kõrvuti sakslaste ja paljude teiste rahvastega ülemaailmse bolševismi vastu, need ühised probleemid puudutavad eelkõige küsimust: miks sõditi ja kes oli selles süüdi? Kuum teema on ka inimõigused sõja ajal ja peale sõda. Omaette probleemiks on Nürnbergi Sõjatribunali kohtupidamise ja -otsuste õiguslikud aspektid, kus eitati MRP olemasolu, N Liidu poolt sooritatud Katõni massimõrvu ning palju muud.
Siin esitatud faktide analüüs ei ole ammendav. Nende aktuaalsete teemade senistes ajalookäsitlustes on ka tänapäeval veel palju võitjatepoolseid subjektiivseid, stalinistlikke väärhinnanguid. Raamatu eesmärgiks on anda lugejale enam teavet avanenud arhiivimaterjalide põhjal Teise maailmasõjaga seonduvate probleemide kohta; pakkuda faktilist materjali selleks, et igaüks saaks ise kujundada nendes küsimustes oma seisukohta, lähtudes tema senistest arusaamadest ja informeerituse tasemest. Materjal peaks jätma lugejale küllaltki suuri võimalusi analüüsi jätkamiseks.
Faktid kinnitavad, et sõja alustamise peamine süüdlane oli stalinlik N Liit ja sõjatule lõkkelepuhujaks inglased. Sõja algatajate probleemi paremaks mõistmiseks on hea vaadata tagasi Venemaa agressiivsele ajaloole alates Ivan IV-st (Julmast).
Tõendmaterjalideks on Stalini kõne 19. augustil 1939, vahetult enne MRP sõlmimist, kus ta kirjeldab Euroopa sõtta lükkamise ja vallutamise plaani. Nimetame märksõna maailmarevolutsioon ehk maailma bolševiseerimise ehk lihtsamalt öeldes, maailma vallutamise kava. Alates 1939. aastast toimus N Liidus varjatud mobilisatsioon ning forsseeritud sõjatööstuse (rasketööstuse) arendamine. MRP, Saksa-Vene ühine Poola vallutamine ja Soome sõda olid ainult nende kavandatud sündmuste eelmänguks.
Vastavate majandusnäitajate ja sõjatehnika olemasolu analüüs kinnitas, et N Liit oli sõjaks paremini ette valmistatud kui Saksamaa.
Konkreetselt tuli juba 15. mail 1941 Saksamaale kallaletungi üksikasjaline plaan, mis on tänaseks avalikustatud, ning sellele plaanile järgnevad sõjaväeringkondade kavad, samuti kindralstaabi dokumendid. Sellele eelnes vahetult Stalini kõne 5. mail sõjaakadeemia lõpetajatele, kus ta tõi välja tulevase sõja eesmärgid.
Saksamaale kallaletung oli ette nähtud 1941. aasta juuli alguseks. Saksamaal ei jäänudki muud üle kui ennetav kallaletung N Liidule. Nimetame kas või tankide arvu: sakslased tulid 3 350 tankiga Stalini 22 600 tanki vastu. Selle kohta olen toonud palju fakte ja jälle peamiselt Vene algallikate põhjal.

Antifašismi kommunistlik projekt. Milleks?

Õppetund tänastele maailma rahvastele oleks, et ükski sõjakuritegu ei tohi jääda karistamata või vähemalt hukka mõistmata. Kuidas neid staliniste aga leida? Kus on tõendid konkreetse isiku konkreetse kuritöö kohta? Raske ja vist tänapäeval ka mõttetu on seda otsida. Jääb ainult moraalne hukkamõist.
Miks Lääs on tahtnud silmi kinni pigistada võitjate kuritegude ees, eriti peale sõja lõppu? Ometi räägiti sellest osaliselt juba külma sõja perioodil. Nimetame Eestis populaarseid raadiojaamu “Ameerika Hääl” ja “Vaba Euroopa”. Positiivse poole pealt tuleks nimetada USA presidendi G. Bushi seisukohta 2005. aasta mais Riias toimunud kohtumisel.
Natsismi kuritegudele on omistatud erakordset tähelepanu, mis on ka igati põhjendatud sooviga toimunut mõista, tugevdada inimkonna eetilisi ning demokraatlikke väärtusi. Kuid me peame selle hukkamõistmisel lähtuma põhimõttest “sina ka”, mis tähendab, et samal eesmärgil põhjalikult analüüsima samuti võitjate, eriti stalinismi kuri­tegusid. Just antifašismi sildi all on stalinistidel õnnestunud oma oponendid vaikima sundida. See müüt laotus vaimse pingena ka Saksamaa üle, mis seisnes süütundes, jõuetuses ja soovis vabaneda süüst. See mõjutas tugevalt tegelikkuse tajumist. Kommunismi kuritegude kriitikuil tuleb ületada antifašismi siduv jõud. Antifašismi kommunistlik projekt kujutas endast üksnes valikulist programmi üksikutest ajalooseikadest ja oli võimu saavutamise vahendiks, selle põhjal oli ju kerge vastast tembeldada faðistiks. Ideoloogiline antifaðism pidi igati õigustama kommunistliku diktatuuri terrorit. Tegelik antifaðism oleks pidanud aga tagama riigis demokraatlikud põhimõtted, näitama iga totalitaarreþiimi kuritegelikku iseloomu, kuid seda N Liidus ja Venemaal ei tahetud.
Nõudmised tõmmata ajaloole joon alla ja need arutelud lõpetada on siiani ebaõnnestunud, sest vaieldavad küsimused on selleks liiga olulised. Ühiskonna haavad on selleks liiga suured, et see teema maha vaikida.
Selle Euroopale valusa teema käsitlemine on kohustus meie südametunnistuse ja ajaloolise mälu ees. Siin tekib küll vastasseis rahvusliku lepituse vajadusega, kuid teiselt poolt on 21. sajandi alguseks karistamise jaoks need kuriteod juba praktiliselt aegunud, v.a inimsusevastased kuriteod.
Lääne-eurooplased ja nüüd ka juba ida-eurooplased on oma kibedast minevikust õppust võtnud ja teevad nüüd sõbralikku ning kasulikku koostööd Euroopa Liidus. Nende omavahelist suhtlemist võib kogu maailmale eeskujuks seada.
Suurem õppetund sellest eurooplastele kurvast perioodist oleks see, et ainult koos­töös on võimalik tagada rahvaste julgeolek ja nende kõrge elustandard. Sõjad toovad ainult surma ja purustusi, millega keegi ei võida, eriti kaasaegsete sõdade puhul, kus tuumarelvade purustusjõud on võrratult suurem kui seda oli maailmasõja ajal kasutatud relvadel. Euroopa Liidu suurim saavutus ongi selles, et on õnnestunud kaotada aasta­sadade pikkune vihavaen Euroopa rahvaste vahel ja sõbralikus koostöös nautida rahvaste kõrge elustandardi vilju.
Kogu seda teemade kompleksi on käsitletud täppisteaduslike meetoditega, vabana poliitilistest sümpaatiatest ja antipaatiatest, tuginedes faktidele ning nendevaheliste seoste analüüsile, kusjuures siinesitatud uuemad seisu­kohad tuginevad väga erinevatele, nii mõnigi kord vastandlikele allikatele. Hinnangutes nii natsismi kui ka bolševismi kuri­tegude kohta on lähtutud kõigepealt lugupidamisest inimelu ja -väärikuse vastu.
Raamat on adresseeritud kõigile neile, kes on tänases üha enam majanduslikult läbipõimuvas maailmas kas otse või kaudselt seotud mitte ainult Euroopa Liidu, vaid ka muude regioonide poliitika, diplomaatia ning majandusega. See on adresseeritud ka ajaloo, sõjanduse- ja rahvusvahelise õiguse huvilistele. See on loomulikult mõeldud ka kõigile neile, kes olid nende kurbade sündmustes osalejad ja pealtnägijad. Euroopa sõjaaegne ja -järgne ajalugu on väga tihedalt seotud Eesti ajalooga ning paljude Euroopa rahvaste saatus eestlaste saatusega. Meie ühine saatus peaks meid ühendama ja avanenud arhiivid aitama paremini neid sündmusi põhjendada ning mõista.
Selle teema käsitlemisel, sõja põhjuste ja tagajärgede analüüsil on igati ajakohane väljendada leina kõigi sõjaohvrite pärast. Nende probleemide käsitlemisel olen lähtunud kristliku eetika kui lääneliku kultuuri aluse tõekspidamistest: armastus, andestus, halastus, austus isiksuse ja tõe vastu, mitte vihkamine ning kättemaks.
20. sajandi esimese poole Euroopa ajalugu on toiminud nende põhimõtete vastaselt, mis tõi kaasa tohutuid inimohvreid ja purustusi.

* * *

Autor pidas samal teemal ettekande 17. 02. 2007 Eesti Akadeemilise Sõjaajaloo Seltsi ja klubi “Wiking-Narva” poolt korraldatud sõjaajaloo konverentsil “Eesti sõdur Teises Maailmasõjas”.