|
|
Soome-ugri rahvastest ja nende
kirjandusest
tekst: arvo valton
|
|
|
Arvo Valtoni koostatud soome-ugri
rahvaste tänapäeva luulekogumik.
Tulevik mis toob…ei tea.
Keegi head ei usu enam.
Arvo, teine asi seal –
Elate, kuis endal kena.
Siin võib lausa igamees
Kurnata me Komi kanti,
Röövel uus ei häbene:
Maa meil jalge alt kui kanti.
Oma põlisel ju maal
Põlisrahvas nulliks saanud,
Lastelt võetud jõgi, laas,
Säilita ei miskit saatus.
Sellest valutabki pea,
Käega lööks mistahes tehes.
Kodukandis siis on hea,
Kui sa ise peremeheks.
Komi kirjanik
Vladimir Timin
* * *
Emakeelne sõna
Emakeelne sõna,
sinu kõla magus,
hinge põletama,
sõnajõud on ladus.
Sõnas kõike näen:
koduküla põllud,
ojad, järved, mäed,
kus veel sellist leiad?!
Elus tuntud väge
Loodusega sidus.
Emakeelne kõne oli selle idu.
Praegu sõna armas
Kustub, sureb, sumbub,
justkui pahas jutus…
Sain sest aru ammu.
Kes küll annab abi
minu rahvale,
tõstab kes, ja kannab
elu pardale?
Vepsa kirjanik
Niina Zaitseva (1946)
|
“Tähele
pannes teisi rahvaid ja kultuure, saame ka ise suuremaks, toetades
neid, kes on meist halvemas olukorras, muutume ise paremaks ja
tugevamaks,” on artikli autor
Arvo Valton veendunud.
Eestlasi on maailmas
miljoni ringis, soome-ugri rahvaid kokku ligi 25 miljonit, neist
üle poole ungarlased. Seda on kokku märksa vähem
kui rahvast Poolas või Hispaanias, kuid siiski rohkem kui
enamikes Euroopa riikides eraldi võttes.
Oleme põlised eurooplased, meie kunagise sisserände
Uurali kandist on teised suuroletajad meie jaoks välja mõelnud.
Aga needki oletajad tunnistavad, et see juhtus aastatuhandeid
varem, kui siia mandrile ilmusid esimesed indoeurooplased, kellest
see maailmajagu nüüd valdavalt täidetud on.
Sellesse tõsiasja võib täna mitmeti suhtuda.
Ka nii, et miks me siis lasime ennast äärealadele tõrjuda.
Ukraina päritolu ajaloolane Kostomarov on 19. sajandi keskpaiku
kirjutanud, et soomeugrilased olnud vähe ettevõtlikud
(see tähendab, et ei viitsinud oma naabreid vallutada ja
röövida, ajasid omaette läbi), sellepärast
hõivanud slaavlased nende alad ja assimileerinud neid.
Ainult ungarlased olid paari sajandi jooksul Euroopa hirm, aga
nemad olid tõepoolest pika maa maha rännanud, enne
kui end Kesk-Euroopas maksma panid.
Praeguseks on niisiis vaid kolm rahvast end Venemaa paine alt
vabaks võidelnud, soomlased mõni aeg varem, eestlased
äsja. Ülejäänud hõimurahvad on endiselt
surve all, suruja nimeks olnud Tsaari-Venemaa ja Nõukogude
Liit, praegu Vene Föderatsioon.
Selle surve alla langesid need rahvad pärast visa vastupanu,
üks varem, teine hiljem. Vaid vadjalased ja karjalased said
vene võimu ja seaduslikuks kuulutatud röövimist
tunda enne mongolite vallutusi, mõned soome-ugri keeled
aga olid selleks ajaks juba hävinud. Põhiliseks allutamise
ajaks oli 15.-16. sajandid, seega mitte nii ammu. Eestile ja Soomele
tuli see õnnetus kaela alles 18. sajandil.
Praegu on meie idapoolseteks hõimurahvasteks komid, udmurdid,
marid, ersad ja mokšad ning ka handid ja mansid, kes neil
vallutuse aegadel suruti mandrilt välja, Uuralite taha. Oma
tänaseks üsnagi mitmekesistunud hõimuliikumises
oleme oma seltskonda võtnud ka samojeedi rahvad, kellest
suurim on põhiliselt tundraaladel toimetav neenetsi rahvas.
Siinkohal räägiksin põhiliselt viiest eespool
nimetatud suuremast soome-ugri rahvast, nende olukorrast, eneseteadvusest
ja rahvuskultuuri säilitamise võimalustest.
Enne Vene
vallutusi
Enne vene vallutusi
olid kõigil neil rahvastel oma riiklikud moodustised, küll
Kesk-Euroopaga võrreldes suhteliselt lõdvad ja igatahes
vabad despootiast.
Vene ajalugu ja kulturoloogia vaikib selle fakti sisuliselt maha.
Nõukogulikus demagoogias nimetati peaaegu kõiki
imperiaalseid vallutusi vabatahtlikuks ühinemiseks. Tsaarid
olid pahad, aga nende vallutused head. Oma rahvas põgenes
tagakiusu eest äärealadele, aga kõlbas keskvõimu
jaoks võõraste valduste koloniseerimiseks küll.
Selles osas pole Venemaa ideoloogias sisuliselt midagi muutunud.
Vähemusrahvaste jaoks aga on muutunud siiski niipalju, et
pärast tsensuuri kaotamist kirjutatakse oma sangaritest,
kes vallutajatele vastuhakku korraldasid (vt näiteks komi
kirjaniku Timini hiljuti eesti keeles ilmunud romaani „Vana-Permi
poisi Tikö seiklused“).
Tsaaririigis neid rahvaid nii-öelda kultuurisubjektideks
praktiliselt üldse ei tunnistatud. Andekad inimesed, kes
suutsid end läbi pressida ülemistesse sotsiaalsetesse
kihtidesse, pidid tingimusteta venestuma. Me teame väga tükati,
kui paljud vene ajaloo ning kultuuri suurnimed on tatari või
soome-ugri tõugu rahvastest pärit.
Nende rahvaste sajandipikkuse räsimise põhilisteks
teguriteks olid esiteks sõjalis-administratiivne surve,
mis seadis kõikjal sisse oma korra ning sundis allutatuid
elama ning töötama vaid nii, nagu keskvõim seda
ette kirjutas.
Teiseks oli majanduslik surve, mis algas röövretketest
ja kaupmeeste sätestatud röövkaubandusest ning
lõppes sõjatehaste orjatööga alles äsja
ning see kestab jätkuvasti.
Kolmandaks kultuuride jõhkra hävitamise teguriks oli
vene õigeusk, mis võttis peale kõige muu
muulastelt ära ka nende põlised nimed ning muutis
kõik ühtviisi Ivan Ivanovitšideks. Seda rida
jätkas kommunistlik ideoloogia, mis – peab tõde
tunnistama – oli oma juurutamise aastatel märksa leebem
kui varasemad ideoloogiad.
20. sajandi
20. aastad
Kõigi nende rahvaste
kultuuri õitseaeg oli 20. sajandi kahekümnendad aastad.
Rahvuskultuuri vohav areng peatati kolmekümnendatel, mil
praktiliselt kogu tärkav haritlaskond hävitati füüsiliselt.
Jah, sama tehti ka vene enda haritlaskonnaga, kuid mingi osa sellest
pääses, väikerahvastele aga tähendasid kolmekümnendate
aastate repressioonid täielikku katastroofi, millest ka järgneva
20 aasta jooksul üle ei saadud.
Teine hingamisaeg nendele rahvuslikele kultuuridele oli 90. aastate
algus, paraku kestis see veel lühemat aega kui 20-ndate oma.
Kruvide kinnikeeramine algas üsna kohe ning jätkub tänaseni
täie hooga.
Kuid mängud fraasi “sisult sotsialistlik, vormilt rahvuslik“
ümber andsid siiski mingi võimaluse nende rahvaste
kultuuri arendamiseks, ehkki maailma lubati neil näha vaid
läbi vene kitsukese akna.
Kui handi ja mansi keeled on kuulutatud ohustatuiks, siis nimetatud
viie keele puhul kasutatakse vormelit “osaliselt ohustatud“.
Põhja-Ameerika indiaanlastega võrreldes elavad need
rahvad ehk paremini, vähemalt reservaatidesse pole neid aetud.
Võimalik, et nood reservaadid aitavad ka mingil määral
säilitada oma keelt ja tavasid, aga eluvormina neid küll
vaevalt keegi heaks söandab kiita.
Kõik nimetatud viis rahvast elavad külades, mitte
hajutatuna nagu maarahvas Eestis. Nad on head põlluharijad,
töökad, väga puhtad, rahuarmastajad ning ausameelsed.
Nad toidavad oma töösaadustega sõjardlikku tööstust
(ka Gulagi vangilaagrid olid varemalt sageli rajatud mitte vene,
vaid allutatud rahvaste maadele), mis on paigutatud räpasevõitu
linnadesse nende põlisaladel. Muide, linnastumine on veel
üheks nende rahvaste omanäolise kultuuri hävitamise
ning ümberrahvastamise teguriks. Seepärast läbib
nende kirjandusi suur armastus oma looduse ja küla vastu.
Küla on see koht, kus räägitakse julgelt oma keelt
ning säilitatakse oma tavasid.
See, et nende rahvaste kirjandused on suhteliselt alalhoidlikud,
tuleneb ju sellest, et enamik muutusi ja uuendusi on okupeeritud
rahvaste jaoks tähendanud võõra kultuuri sissetungi
ja nende oma kultuuri hägustamist.
Kui puudub
emakeelne haridus
Ent suurimaks probleemiks
nende rahvaste puhul on see, et neilt on võetud omakeelne
haridus. Veel mõnikümmend aastat tagasi, nõukogulikus
tegelikkuses, oli neil olemas omakeelse alghariduse võimalus,
nüüd algab õpe juba esimesest klassist vene keeles.
Ja enesepettusena nimetatakse rahvuskoolideks neid koole põhiliselt
põliskeelsetes külades, kus üks või kaks
tundi nädalas õpetatakse oma keelt, kirjandust ja
kodulugu. Needki tunnid on sageli fakultatiivsed ning lastevanematele
antakse valida, kas laps hakkab õppima emakeelt või
võõrkeelena inglise keelt. Ning sageli valitakse
viimane, oletades, et oma keelt oskab laps ju nagunii. Jah, olmekeele
tasemel oskab ta seda, kuid keele püsimiseks ja arenguks
on sellest vähe. Siiski on kõigi nende rahvaste ülikoolides
võimalik õppida ka oma keeleteadust ja mõnda
teist rahvuslikku humanitaarteadust.
Tänu sellele on kõigis neis neljas vabariigis (Komi,
Udmurdi, Mari, Mordva) välja kujunenud arvestatav haritlaskond,
neil on väljapaistvaid teadlasi, sealhulgas oma keele filolooge
ja ajaloolasi. Võõrkultuuri survest hoolimata on
olemas huvitav kujutav kunst, väga paljudes külakohtades
toredaid laulu- ja tantsuansambleid ja muidugi hea omakeelne ilukirjandus.
Kui varem domineeris selles vene eeskujude mõju ning kirjanikku
võidi süüdistada natsionalismis ainuüksi
selle eest, kui ta oma teoses kasutas jõe või mäe
põlist nimetust ja mitte venepärast moonutist, siis
tänaseks ollakse sellest siiski vabanemas, osalt selle tõttu,
et varasemat järelvalvesüsteemi kogu oma ranguses ja
idiootsuses pole veel taastatud, osalt aga ka vabamate maailmas
ringi vaatamise võimaluste avanemisega ning kindlasti ka
moodsa infotehnoloogia kasutusele võtu tõttu. Maailm
on tänu mitmetele teguritele siiski niipalju muutunud, et
pole enam võimalik neid rahvaid täielikku isolatsiooni
suruda.
Nii tulevad ka nende rahvaste ilukirjandusse moodsamad hoovused
ja julgemad teemakäsitused.
Siinkohal tulekski rõhutada ilukirjanduse erilist olulisust
nende rahvaste jaoks, kellelt on ära võetud omakeelne
haridus ning kus valdav osa teadustööst, sealhulgas
isegi kirjandusteaduslikud käsitlused on venekeelsed. Ilukirjandus
on praegu neil põhilisi oma keele säilitamise ja arendamise
vahendeid. Seda tajutakse ning on isegi hämmastav, kuidas
paljud, peamiselt noored filoloogid, tulevad kirjandusse ning
loovad – erksalt maailma poole kiigates – huvitavat
omakeelset luulet ja proosat.
Üsna palju sellest luulest on nüüd ka eesti keelde
tõlgitud ning sisaldub kogudes „Suvepäev“,
„Kuum öö“, udmurdi luuleantoloogias „Hõbepaat“,
neljas naisluule kogumikus ning sarja „Väikeste rahvaste
suur kirjandus“ (seni on neid kaheksa) raamatutes, mida on
välja andnud Kirjastuskeskus Eesti fondide toetusel. Muide
Eesti fondid toetavad ka hõimurahvaste keeltes peamiselt
tänu uutele võimalustele tekkinud erakirjastustes
välja antavat eesti kirjandusklassika teoseid (kusjuures
osa tiraažist jagatakse tasuta raamatukogudele ja koolidele).
Tõlkekirjanduse laiem ilmumine sealse lugeja kätte
on üks olulisi keele säilitamise, aga ka selle prestiiži
tõstmise vahendeid.
Märgates
ja toetades
Lõpetaksin oma
loo väikese loosungiga: tähele pannes teisi rahvaid
ja kultuure saame ka ise suuremaks, toetades neid, kes on meist
halvemas olukorras, muutume ise paremaks ja tugevamaks. Suhtutagu
keelesugulusse kuidas tahes, koostöö soome-ugri rahvastega
tugevdab ka meie eneste identiteeti, selgitab meile meie eneste
olemust ning juuri.
Vaid üks näide: kummalisel kombel on just eesti muistsest
usundist teada vähem kui isegi liivlaste omast, kuid tutvumine
näiteks maride loodususuga (ka selle kohta on olemas eestikeelne
raamat) selgitab meile paljutki. Muide maride ning pisut vähesemal
määral udmurtide ja ersade usundite taaskasutuselevõtt
pole mitte pelgalt protest pealesunnitud ortodoksia vastu, vaid
ka oma kultuurilise näo säilitamise võimalusi.
Läänelike ja Idamaade usundite kauaaegse vastandamise
alternatiivina on laialdast käsitlemist leidnud šamanism,
kuid maride loodususust hakkab maailm varsti veel täiel häälel
rääkima. Seda eriti maailma keskkonnaprobleemide ja
äärmiselt vajaliku loodushoiu taustal.
|
|
|
