|
|
Kas sõjaveteranid tohivad
“väärtushinnata” parteipoliitikuid?
tekst: UNO RAUDKIVI
Pärast
poole aastasaja pikkust elu eksiilis jõudis artikli autor
Uno Raudkivi
2000. aastal tagasi Eesti Wabariigi õigusjärgsesse
Eesti Vabariiki. Üsna varsti pidi ta tõdema, et viimane
oletus osutus valeks.
Eestis
on isepärased reeglid rindesõdurite “väärtushindamiseks”
Mind, nagu suurt osa teise ilmasõja aegseid noormehi terves
maailmas, värvati sõjaväeteenistusse, anti munder
selga ja relv kätte ning saadeti tegema seda, mis sõdurite
kohustus ajaloo algusest peale on olnud teha. Riigi kodanikuna
olen aastaid küsinud riigilt seadusbaasilisi põhjuseid,
miks Eesti riik on lähiaastatel üha enam hakanud sõnades
ja tegudes toetama 1944. aastal punaarmee vastu relva tõstnud
eesti rahvusest sõjaveteranide vastu suunatud põlastusavaldusi.
Üritades leida minu poolt esitatud küsimustele ja argumentidele
vastuseid, alustasin kirjavahetust õigus- ja teiste riigivõimu
esindavate asutuste ja isikutega. Olen need kirjad salvestanud
selgesti jälgitavatesse kogumikesse ja saatsin koopiad neist
kõigile, kes minu arvates peaks olema informeeritud nende
kirjade sisulistest üksikasjadest. Alustasin oma selgusnõudmiste
seeriat kirjaga “Esimene kiri õiguskantslerile, 15.
oktoober 2005”, mis avaldati, nagu paljud teised, SI Kongress
portaalis Riiklus. Selle kirja alltoodud alapeatükk esitab
ratsionaalselt sõnastatud küsimusi ja argumente, milledele
ma lootsin oma kirjavahetuse vahendusel saada ratsionaalseid selgitusi
ja vastuseid.
Natsitegevuses
süütust tunnistavad tõendmaterjalid
Olen Eesti Vabariigi
kodanik ja 20. Eesti Diviisis teeninud sõjaveteran.
1944. aastal tuli mul vajadus sõtta minna oluliselt järgmise
sõnastusega sõdurivande alusel:
1) “Mina vannun Jumala nimel seda püha tõotust,
et ma võitluses bolševimi vastu
2) Saksa armee ülemjuhatusele kuulekust tõotan (gehorsam
leiste) ja
3) kui vapper sõdur selle vande eest igal ajal olen valmis
oma elu ohverdama”.
1) ja 3) on aegumatud
osad selles vandes.
2) oli vajalik sellepärast, et 20. Eesti Diviis ei tegutsenud
sõja ajal Saksa armeest sõltumatu üksusena.
See osa vandest loomulikult kaotas maksvuse Saksa Riigi kapituleerimusega.
Oluline on tähele panna, et selles vandes ei ole sõnagi
truudusetõotusest Saksa Riigile. Kõigilt Saksa riigikodanikest
sõduritelt (Wehrmacht, Waffen-SS jne) oli see kindlasti
nõutud.
Rindesõduril ei ole kohustust ega luba ületada tema
poolt antud sõdurivandes määratletud piire. Sellest
tõsiasjast tulenevalt on 1944. aastal Eesti pinnal aset
leidnud punaarmee vastases sõjategevuses osalenud sõdurid
jaotatavad kahte võitluseesmärgilt selgelt eristatavasse
rühmitusse: Eesti- ja Saksa sõdur.
Eesti sõdur ja
Saksa sõdur kandsid sarnast mundrit, kuna nad sõdisid
samal vaenupoolel.
Saksa väejuhatuse otsus Eesti sõjatandrilt välja
tõmmata, tegi Eesti sõdurile tema sõja eesmärgi,
iseseisva Eesti riigi taastamise võimatuks. Järelikult
on iga ratsionaalse õigusmõiste vastane nimetada
Eesti sõdurit nii Saksa kui Teise maailmasõja sõduriks.
Kuna praegune EV riigikorraldus on poliitilises segaduses nende
faktidega tegelemisel, siis pean asjakohaseks juhtida tähelepanu
riigivõimu organitele, kes on selle probleemiga juba edukalt
tegelenud.
|
|
1. USA valitsus kuulutas
minusugused (Eesti Waffen-SS üksustes teeninud) sõjaveteranid
vabaks natsiseotusest juba 1950. aastal.
2. 1. jaanuaril 2004 jõustus Eesti riigis “Okupatsioonirežiimide
poolt represseeritud isiku seadus”. Selle seaduse §
4.1.1 alusel väljastati mulle 06.07.2004 Sotsiaalkindlustusameti
poolt Represseeritu Tunnistus (nr 06469), mille alusel olen nimetatud
“Eesti riikliku iseseisvuse taastamise eest peetud relvastatud
võitluses” osalenud isikuks, ja sama seaduse §
5.2 kohustab Vabariigi Valitsust selliste isikute mälestuse
jäädvustamise eest hoolitsema.
Neile küsimustele ja argumentidele, ühe kodaniku ja
riigi vahelise suhtlemise algatusele, ma ratsionaalseid selgitusi
ega vastuseid seni ei ole saanud, ei riiki esindavatelt ega teistelt
ühiskondlikku arvamist kujundavatelt asutustelt ega isikutelt.
Järelikult on riik jäänud mulle võlgu selgituse
riigi poolt sõjaveteranide väärkohtlemise põhjuste
kohta.
Uuemal ajal alluvad tsiviliseeritumad riigid sõjapidamise
konventsioonidele, mis kaitsevad kõiki sõjaveterane
sõjajärgse mõnitamise ja väärkohtlemise
eest. Tänapäeva Eestis “hetkel kehtivate”
seaduste alusel on need reeglid nähtavasti kuulutatud kehtetuks
nende eesti soost sõdurite kohta, kes 1944. aastal, seega
rohkem kui pool sajandit tagasi, osalesid Eesti aladele sissetungiva
punaarmee vastases sõjategevuses.
Eriliselt olen märganud aga otse needusliku viha väljavalamist
nende veteranide suhtes, kes olid Jumala nimel sõdurivande
andnud ainult bolševike (stalinlike punajõudude) vastu
võidelda.
Näiteks, Eesti
Päevalehe Online-intervjuus (23.01.2007) esitasin kaitseminister
Jürgen Ligi-le küsimuse:
UnoRaudkivi (22. jaanuar 2007 20:12:15): Kas teate mõnd
Eestis maksvat seadust või rahvusvahelist sõjaveteranide
kohta kehtestatud seadust või reeglit, mis õigustab
Eesti parteipoliitikuid, nagu Teie isegi, või mõnd
meie riigikogulast, negatiivseid väärtushinnanguid tegema
20. Eesti Relvagrenaderide Diviisis teeninud sõjaveteranide
kohta?
Sellele küsimusele ma Jürgen Ligilt vastust ei saanud.
Kuni Eesti riik, selle õigus- ja täitevvõimu
organid ning neid esindavad ametnikud ei ole riigis toimuva kohta
välja mõelnud usutavaid selgitusi, jääb
tõestatuks, et nad jagasid oma räpaseid väärtushinnanguid
rindesõdurite tegevuse kohta vaid sellepärast, et
nende hetkelised parteipoliitilised vaated olid konfliktis sõdurivandes
nimetatud “Jumala nimel ainult Stalini punaarmee vastu”
võitlemisega..
Kui uskuda, et igal räpasel asjal on ka siledam külg,
siis ehk vahest see, et kõigi nende süüdistajate
kultuslikud vaimusähvatused said ametlikult stenografeeritult
säilitatud. Need andmebaasid võivad hõlbustada
tulevastel generatsioonidel mõista stagnaajal N Liidu poolt
Eesti ühiskonnale pealesurutud staliniusu praktikantide hingeelu
saladusi. Eriti, et aru saada motiividest, mis hoidis neid taganemast
selle saatanliku eluviiside haardest pärast Eesti NATO ja
Euroopa Liiduga liitumist, seega pärast seda, kui selleks
polnud enam ratsionaalseid takistusi.
Riigis kehtivate seaduste laekas ringi tuhnides, nii palju kui
tavakodanikul selleks võimalust on, avastasin, et riikliku
õigusjärgsuse tulevikkusuunatus on seni Eestis jäetud
määratlemata. Panin selle vastavastatud “tarkuse”
sõnadesse, kirjutades artikli, mis avaldati SI Kongress
/ Riiklus portaalis nime all: “Eesti püüab deklareerida
end ENSV õigusjärglaseks”. Toon siin ära
olulise osa artikli sisust.
USA veendunud kommunismivastaste
senaatorite Jesse Helmsi ja John McCaini eestvedamisel otsustas
USA Senat survet avaldada Baltimaade vastuvõtmiseks liikmeteks
Euroopa Liitu ja NATOsse. Eestis aga olid selleks ajaks võimu
haaranud jõud, kelle poliitiline tahe ei olnud seda turvalisuse
momenti ära kasutada..
Selle asemel, et Eesti riiki seaduslikult deklareerida esimese,
1918. aasta Eesti Vabariigi õigusjärglaseks, nagu
USA on seda teinud juba sellest ajast saadik, kui Stalin selle
okupeeris 1940. aastal, tegi Eestit valitsev riigivõim
toimuvast aga ennastõnnitleva järelduse: vaadake,
kui tublid me oleme! Ja kehtestas hoopis “välispoliitika
eraldatuse sisepoliitikast” doktriini, mille varjus riigisiseselt
jõustati Eestile 2004. aastal uus põhiseadus, mis
pidi meie riigi seaduslikult tegema 1918. aasta Eesti Vabariigi
õigusjärglaseks.
Kuna see muudetud põhiseadus jättis Nõukogude
Liidu poolt toime pandud (rahvusvaheliste seaduste vastase) vene
muulaste migratsiooni ENSV aladele seadusliku immigratsioonina
Eesti Vabariiki jõusse, siis see seadusloome on selgelt
vastuolus sõjaeelse Eesti Vabariigi põhiseadusega.
Nii seda kui ka 2005. aastal jõustunud Eesti-Vene riigipiiri
lepingut ei saa seepärast ratsionaalselt teisiti tõlgendada
kui ENSV tunnustamist 1918. aasta Eesti Vabariigi õigusjärglaseks.
Selline olukord omakorda jätab meie riigi vaid üks väike
seaduslik samm vajaka ENSV õigusjärglaseks deklareerimisest.
Eesti valitsejad
müüvad joogiks süütevedelikku
Maakeelde ümbertõlgituna:
see seaduslik pettemanööver näib üritavat
müüa süütevedelikku “Viru Valge”
sildi all.
Ükski välisriik, kes on tunnustanud meie lahkulöömist
Vene impeeriumist 1991.. aasta taasiseseisvusmisdeklaratsiooni
alusel, pole meie välisesinduselt loomulikult sellist solki
veel ostnud. On küllaldaselt tõendeid sellest, et
seda on innukalt, aga seni tulemusteta, pakutud.
Paar tsitaati DELFI uudistes (18.11.2006) ilmunud ariklist “Vene
esindaja ÜROs ässitab natsikütte” tabavalt
illustreerivad, kuidas meie riigi õigusjärgsuse deklareerimisest
hoidumine on seotud meie riigi võimetusega kaitsta oma
kodanikke (sel juhul sõjaveterane) riigiväliste võimude
teotamise eest.
/.../ Venemaa alaline esindaja ÜROs Vitali Tšurkin avaldas
lootust, et Euroopa Liit ja USA märkavad, kuidas Eestis ja
Lätis Relva SS-i võitlejate auks mälestusriitusi
korraldatakse.
/.../ Natsismi ülistamist tauniva resolutsiooni algatas Venemaa.
Selle poolt hääletas 107 riiki. USA oli resolutsiooni
vastu ning ELi liikmed jäid erapooletuks. /.../
Kas EL riikide ja USA hääletamine ei kajasta põhjuseid,
millest ma ülal juttu tegin?
Samuti on nimetatud puudused Eesti seadusandluses riigi nimel
õigustamas meie parteipoliitikuid (riigikogulasi) tegema
sõjapidamise konventsioonide vastaseid negatiivseid “väärtushinnanguid”
oma kohuseid täitnud rindesõdurite kohta. Tulenevalt
sellest:
Kas Eestis
tohivad sõjaveteranid “väärtushinnata”
parteipoliitikuid?
Kirjeldus Eesti poliitikas
toimuva kohta meenutab mulle lugu ühe kurikuulsa ameerika
pangaröövli (Willi Sutton oli vist ta nimi) eluloost.
Kui tema pangaröövidest, vangisistumistest, sealt väljamurdmistest,
põgenemistest ja varjamistest koosnev pikk elutee oli lõpule
jõudmas, küsiti temalt, miks ta panku röövis.
Ta andis väga lühikese, aga ausa vastuse: “Sellepärast,
et need olid kohad, kus oli raha.”
Kui Arnold Rüütli, Villu Reiljani, Edgar Savisaare ja
teiste staliniusku Eesti poliitikute käest karjääri
lõpul keegi juhtuks küsima, miks nad oma elu poliitikale
pühendasid, siis – kui nad oleksid sama avameelsed kui
Sutton – võiks neilt oodata vastust: “Sellepärast,
et seal olid võim ja raha.”
Arnold Rüütel on välja teeninud eestluse jätkusuutlikkuse
kahjustajate nimekirjas esinumbri aupaiste, tutvustades maailmale
Eestit kui “väikest natsiriiki” ammu enne seda,
kui Putini Venemaa või mõni teine riik sellele mõttele
tuli. Eesti on selle laimu tagajärgi kannatades sipelnud
sellest ajast saadik, kui Arnold Rüütel sundis 23. novembril
2003 Pärnus oma alluvatel Eesti riigi ja rahva au ja väärikust
teotavat eeskuju järgima, keelates sel kuupäeval oma
alluvatel (Kaitseliit, Noorkotkad jt) Pärnus, praeguse EELK
peapiiskopi poolt õnnistatud, Eestis “hetkel kehtiva”
seaduse alusel “Eesti riikliku iseseisvuse taastamise eest
võidelnud” isikute mälestuseks püstitatud
ausamba avatalituses osaleda.
Kodusõda
Eestis – täna või toona?
Tulenevalt meie juba
nimetatud riiklikust hoiakust on Eestis levitatud kuulujutte 1941.
ja 1944. aastal peetud “eestlussisesest” kodusõjast.
Mina kui seda ajaperioodi üleelanud punaarmee vastu võidelnud
sõjaveteran olen oma mälestustele tuginedes veendunud,
et toona võideldud sõda oli samasugune maale sissetungijate
ja maa kaitsjate vahel võideldud relvavõitlus, nagu
seda oli Eesti Vabadussõda.
Nõukogude Venemaa ja EW vaheline konflikt lõppes
Tartu rahuleppega. Nende riikide järeltulijariikide, Venemaa
(VF) ja EV vaheline konflikt lõppes aga teisiti.
Venemaa sõjalisel survel eraldus EV 1991. aastal VF-st
ainult tingimustel, mis andis Venemaale õiguse osale EV
territooriumist ja nõuda EV-lt tõotust mitte deklareerida
end EW õigusjärglaseks.
Kui meie praeguses riigikogus ei saa kokku 51 liiget, kes toetaksid
selle sõjalise surve all tehtud, Eestis veel kehtiva nn
taasiseseisvumiskokkuleppe asendamist välisriikide (eriti
Euroopa Liidu Lääne-Euroopa liikmesriikide) tunnustust
vääriva deklaratsiooniga, mis seaduspäraselt kuulutaks
EV õigusjärglaseks EW-le, siis jääb Eesti
ainsaks seaduslikuks võimaluseks staliniusuliste needuse
alt pääsemiseks loota, et märtsis saaksid riigikogusse
valitud liikmed, kes tõotavad, et algatavad riigikogus
eelmainitud deklaratsiooni seaduseelnõu.
Kui selliseid riigikokku pürgijaid pole piisaval arvul leida,
siis tuleb panna lootus hääletuse õigustühiseks
kuulutamisele valijate vähesuse (alla 50%) tõttu.
Ingvar Reinsalule artiklis “Harald Nugiseks: enne ei ole
rahu, kui viimane meist maetakse” (Postimees, 18.01.2007)
ütles viimane elusolev Rüütliristi kandja: “Praegu
käib jälle suur tants sõjaaegade ümber.
Ega enne vist ole rahu, kui viimanegi meist maha maetakse.“
Tuginedes oma elukogemustele, ei ole ma sugugi veendunud, et manalateelekonnale
asujate järjekorda oleks alati nii lihtne ennustada. Praeguse
Eesti elu kohta ütles H. Nugiseks: “Aga õiget
Eesti valitsust ei ole olnud ja ei ole ka praegu.” Lisaksin,
et selline valitsus võiks ju veel tulla, kui rahvas valiks
riigikokku inimesed, kes deklareeriks Eesti õigusjärgseks
sõjaeelsele Eesti Vabariigile. Selline otsus aga ei saa
Riigikogus enne vastu võetud, kui enamus riigikogulasi
nõustub Eesti peaministri Andrus Ansipi sõnadega
väljendatud Aivar Pau artiklis ajalehes Postimees (18.01.2007):
“Mitte mingisugust fašismi heroiseerimist Eestis ei
ole ega ole ka minevikus olnud!” ja on veendunud, et need
sõnad on maksvad ka 20. Eesti Relvagrenaderide Diviisis
teeninud sõjaveteranide kohta.
* * *
|
Uno Raudkivi (vasakul keskel)
ja teised 20. Eesti Diviisi veteranid USA sõjaväe
abiteenistuses “Berliini õhusilla” ajastul
Lääne-Saksamaal.
|
Uno Raudkivi USA Armee abiteenistuses (1946–1951)
Nagu tänapäevane Eestis, nii ka tolleaegses Euroopas
ja mujalgi maailmas leidub ja leidus küllaldaselt inimesi,
kelle mõistus lakkab ratsionaalselt funktsioneerimast,
kui nad juhtuvad SS sümbolit nägema või kuulevad
mainitavat. Nii ka laagrites hakkas levima kuulujutte, et sellise
märgiga “rüvetatud” sõdureid olevat
laagrites ja need tuleks sõjapõgenike laagritest
välja saata. Novembris 1946 lahkusidki paljud eestlastest
sõdalased, kes olid punaarmee vastu relva kandnud, omal
algatusel laagrist ja siirdusid Heilbronni USA sõjavangilaagrisse
sõjaväest vabastamise tunnistust saama.
USA Armee aga tõestas, et see organisatsioon ei tegutse
kuulujuttude alusel, vaid rangelt ratsionaalsetel põhimõtetel.
Kohe pärast sõjavangist vabastamist hakkas USA armee
esmajärgus kogenud sõdalastest ja seejärel teistest
Eesti, Läti, Leedu ja Poola rahvusest sõjapõgenikest
moodustama asendusüksusi Euroopa mandril rakendatud USA sõduritele,
kes ootasid koju saatmist. Esimesena formeeriti sõjaväekogemusega
eestlastest Vahikompanii 4221, kes pandi Nürnbergi kohtuhoonesse
sõjakurjategijaid valvama. Seejärele hakati sõjapõgenikke
värbama nn “Engineering Construction” kompaniidesse.
Mind värvati Eng.-Constr. Co 8090 koosseisu (hiljem viidi
üle Eng.-Constr. Co 8745 koosseisu). Sissekirjutamisel oli
kaks sõjaväelast laua taga, vasakul USA Armee vastuluure
ohvitser kpt Mocksley ja paremal endise Eesti allveelaeva “Lembit”
komandör kpt Verner Puurand. Vangilaagrist tulnud sõjaveteranidelt
ei küsitud tavaliselt midagi, tsiviilelust tulnutelt taheti
teada, mis nad sõja ajal olid teinud ja kas nad kunagi
komparteisse olid kuulunud.
Neis kompaniides teenisin kuni emigreerumiseni USA-sse oktoobris
1951. Eestluse jätkusuutlikkus Eesti Vabariigis on oluliselt
sõltuv sellest, kas ja kui ruttu Eesti valitsev riigivõim
taastab ratsionaalse aluse eestlastest sõdalaste kohtlemisse,
kes osalesid 1944. aastal sõdurivande alusel ainult bolševike
(Stalini punaarmee) vastases sõjategevuses. Selle ohtliku
meelelaadi leviku tõkestamisele tähelepanu pööramata
langeb Eesti ühiskond varem või hiljem stagnatsiooni
ajal sunniviisil staliniusku pöördunute ja selle kultusega
seotud eluviiside ohvriks. Samuti kaotab meie riik võimaluse
välisriikide poolt tunnustatuna end tulevikus deklareerida
õigusjärglaseks esimesele Eesti Vabariigile.
* * *
Varem ilmunud artiklid samal teemal:
“SS-sümbol stalinistide teenistuses”, Uno Raudkivi,
K&E 2/2005, lk. 20 - 22
“Nüüd üles, keda mundrineedus rõhub”,
Uno Raudkivi, K&E 3/2005, lk. 14 - 17
|
|
|
