|
|
|
Venemaa saatkonna juures 23.02.2007.
Eestlased olevat kasutanud fasistlikku sümboolikat…
|
Eesti Vabariigi kullakallis
punaarmee
tekst ja fotod:
jüri liim
Endiselt on meie riigis suure
au sees Nõukogude Liidu Punaarmee, okupantide väe
prohvetid ja igat masti ning vanuses jüngrid. Selline järeldus
tekib 23. veebruaril Tõnismäel saadud kogemuste põhjal
See kuupäev meie maal
oli ja on endiselt punaarmee aastapäev, meid poole sajandi
pikkuselt anastanud röövväe sünnipäev.
Ka nüüd lausa peab märgi maha saama, sest võimude
poolt lubatakse seda tähistada kui suurt püha. Nii ka
tänavu.
Punase pronksmooloki juurde kogunes tema kummardajate kogukond.
Kohale tassiti sületäite viisi punaseid nelke, sussitati
kohale “igavene tuli” ja asi läks käima. Loomulikult
ei unustatud kiruda ka neid neetuid “kuurateid”, kes
kõik pidid olema “nedobitõje fašistõ”
– mahalöömata fašistid.
Suurt tähelepanu otsustasid
mainitud päeval Punaarmeele osutada ka noored inimesed Eesti
Rahvuslikust Liikumisest. Noh, kaua sa ikka vaikides pealt vaatad
ja “pronkssolbanile” omapoolset kummardust ei tee. Oli
kätte jõudnud aeg viia talle kaunis pärg ja punalilled.
Pärg aga oli tõesti väärikas ja igati väljateenitud,
ikka nende punajõudude eetikast, moraalist ja tegudest
lähtuvalt. Okastraadist punutud pärg oli kaunistatud
punaste lintide ja kahe kettahelast leinalindiga. Eks just see
armee aidanud toimetada eestlasi vanglatesse, okastraadi taha,
küüditanud…
|
Tõnismägi 23.02.2007.
EESTI RAHVA MÕRTSUKALE —Punaarmeele valmistatakse
viima väärilist pärga.
|
Üritus algas Kaarli
kiriku juurest keskpäeval, kui kolonn lippude ja plakatitega
suundus pronksaeda. Puusliku kummardajad vaatasid teatud aeg seda
manifesti ammuli sui vaikides pealt… ja siis läks lahti.
Pärga kandnud Martin Helmele ja Jüri Böhmile karati
koheselt turja. Ka teistele kohalesaabunud eestlastele tungiti
kallale. Loomulikult mitte vaikides, vaid metsikus repertuaaris
sõimates. Kõige rohkem sai kannatada Jüri,
teda togiti ja sakiti igati, muidugi vastava slaavi loitsu saatel.
Palju ei puudunud, et politsei oleks kannatanu ära vedinud
kogunisti kui huligaani. Igal juhul politsei teda ei kaitsnud,
nagu ka teisi pärjatoojaid. Usun, et kui kohalolevad eestlased
oleks ründajatele vastu löönud, siis oleks nad
soolaputkasse tiritud.
Okastraatpärga ja samast
materjalist punanelke ei õnnestunud pronkssoldati juurde
panna, seda ei lubanud ka käsi laiali ajav politsei: “Teil
ei ole siin õigust olla, viige see pärg minema, leinake
ja mälestage oma ohvreid mujal, tulge mõnel teisel
päeval…” Nii kõlas korravalvuri suust. Eestlaste
ohvrite mälestuspärjale leidsid noored hiljem koha Tõnismäe
paeaia ühes sektoris. Politsei aktiivsuse kohta pajatati
uudistes: “Politsei lahendas suurepärase kergusega konflikti.”
Tuletame meelde, et mullu 9. mail “konflikti lahendades”
toimetati minema rüvetatud Eesti lipp ja selle kandja. Nüüd
siis politseilikult lahendati olukord eestlaste kõrvaletõrjumisega.
Vähe sellest, Jüri Böhmi vastu algatati väärteomenetlus
rahvustevahelise vaenu õhutamises. Ülekuulamine aga
oli niivõrd kiire, et kaebealune käsutati politseisse
Eesti Vabariigi tähtpäeval 24. veebruaril. Seega siis
igati väärikas meie riigi aastapäeva tähistamine.
See on ääretult tähenduslik!
Kui rääkida meile
esitatud tiblade “laulusõnadest”, siis sõna
fašist oli tavapärane. Kummastav oli kuulata, kui rohkem
kui kolmveerand sajandi vanusele prouale karjutakse: “Sa
oled madrats, sa oled skinhead!” Kalju Mätikule: “Sa
oled hariduseta, sa ei tea mitte midagi ajaloost!” Kõigele
lisaks olime veel kõik narkomaanid jne.
Märkimisväärne oli, et kohal olid jälle Venemaa
TV-kanalid. Sinna andsid venelased intervjuusid (ka meie infokanalitele):
“Kohaletulnud natsid karjusid fašistlikke loosungeid,
kandsid fašistlikku sümboolikat.” Avaldati ka,
et skinheadid said peksa!
Mitte midagi sellist siiski
ei olnud, skinheade kohal ei viibinud. Küll aga oli nii Tõnismäel
kui ka Venemaa saatkonna juures noortel kaasas kaks suurt punast
viisnurka, mille sisse oli joonistatud haakrist. Mida selline
kooslus tähendab, peaks eestlastele niigi selge olema. Ka
seda sümboolikat üritas saatkonna juures kõrvaldada
üks politseinikest: Sest on keelatud! Ja see ei ole ilus!
Ja lõpetuseks. Nii mõnigi end vabadusvõitlejaks
nimetav inimene, nähes Tõnismäel olevaid venelasi,
ei julenud ligi tulla või jooksis minema. Teine üks
väga tuntud, suurt juttu tegev, kuid mitte kohalolnud vabadusvõitleja
aga ütles hiljem: “Venelasi ei tohi niiviisi ärritada
– meist juba niigi kirjutatakse halvasti.”
Seega siis tahetakse või õigemini juletakse võidelda
oma au ja väärikuse, rääkimata vabadusest,
eest ainult siis, kui teised tibladest platsi puhtaks teevad.
Ja eestlane, ära sina tee mitte piuksugi, ära näita
oma meelsust, ära avalda oma pahameelt, sest muidu saavad
venelased pahaseks ja maailm vaatab meie peale seetõttu
viltu. EESTLANE, OLE VAIT JA ISTU OMA URUS.
|
|
|
