|
Harald Nugiseks:
Olen nii vana mees, et ma ei jaksa enam vihastada
intervjuu: K&E
|
Harald Nugiseks/ Foto: Jüri
Liim
|
Härra Nugiseks,
Lihula skandaali ajal keeldusite intervjuust sõnadega,
et selle valitsuse ajal Te intervjuusid ei anna. Millest selline
hoiak?
Harald Nugiseks: “Vabadusvõitlejate mõnitamine
hakkas vastu ja seetõttu oli mul tõesti vahepeal
kurss, et intervjuusid ei anna. Nüüd lasen selle mööda
külgi alla. Olen nii vana mees, et ei jaksa enam vihastada.”
Kuidas suhtute
sellesse, et Teid on mitu korda Eesti Vabariigi teenetemärgi
saamiseks esitatud, kuid siiani pole tahetud või juletud
Teile seda anda?
Mind ei huvita see aumärk. Tõejutt. Ma ei ole kollektsionäär.
Olen nii vana mees, mis ma nende ristidega teen? Mul on neid märke
kodus küll ja küll, üle kahekümne. Presidendi
käest ei ole saanud. Tean, et kuus või seitse korda
on ettepanek tehtud, aga see ei jõua kaugemale. Iga kord
on nimi jalgu jäänud ja maha tõmmatud.
Viimane kord (2006. a) oli ju väga häbematu olukord.
Nimi kadus ära. President ütles, et tema ei tõmba
ühtegi nime maha. Komisjon ütles, et nemad ka ei tõmba
ühtegi nime maha. Aga ära see nimi kadus. Vaat see oli
imelik.
Ju ma ikka ei ole õige mees.
Milline aumärkidest
on Teile kõige kallim?
Kõige rohkem hindan Eesti Reservohvitseride Kogu kuldristi,
mis anti mulle, kui sain 80.
Mida tähendab
Teie jaoks isamaaline kasvatus ja rahvuslus?
Olen sellest juba mitu kord rääkinud nendele meestele,
kes tahavad kangesti Eesti sõjaväge ära kaotada
ja taotlevad, et oleks palgaarmee. Olen iga kord nende meeste
käest küsinud, et raha eest saate soldati küll,
aga kas isamaa-armastust ka saate osta? Siiamaale ei ole keegi
osanud selle peale vastata.
Kas vabadusvõitlus
on lõppenud?
Ei ole lõppenud. See käib edasi niikaua, kuni viimane
sõdur veel ringi liigub. See ongi võib olla kõige
suurem pähkel, et olen veel elus.
Kuskohast kulgeb
vabadusvõitluse rindejoon?
Vabadusvõitluse rindejoon on Eesti piir.
Kes on Teile elus
eeskujuks olnud?
Oma kodu ja vanemad on olnud eeskujuks. Mina olen seal talus üheteistkümnes
põlv. Isa ja ema olid väga kõvad tööinimesed.
Sain õppust selles suhtes, et tööd tuleb teha
ja mis teha, seda tuleb hästi teha. Seda suhtumist näen
ka oma pojas. Kui ühe asja kätte võtab, selle
viib ta alati lõpule ja kindlasti hästi.
Mis ajendas Teid
sõtta minema, oli see patriotism, kambavaim, seiklushimu…?
Koolis tuupis riigikaitseõpetaja nii palju seda Eesti vaimu
sisse, et ma ei saanud muud teha, kui pidin püss käes
sõtta minema. Vene värk ajas vere keema küll.
Närv oli igatahes must. Mu tädipoeg ja tädimees
tapeti venelaste poolt ära. Löödi tääkidega
läbi ja visati Kolu jõkke. Sellepärast tapeti,
et tädimehel oli tuletõrje vormimüts peas. Tädi
sai lahingute ajal killust surma. Sünnikodu hävitati.
Poistel oli selline vaim sees, et kui muud ei suuda teha, siis
kätte maksame ikka. See oli üks suuremaid põhjusi.
Mina läksin sõtta isamaa-armastusest.
Vastase ülekaal
oli mitmekordne, ees ootas Taaveti võitlus Koljatiga. Millised
mõtted Teil lahingu eel peas jooksid?
Mina ei ole oma nahka hoidnud. Kui on käsk, tuleb minna ja
ära täita. Meil oli niisugune püha kohus, sest
läksime kõik Eesti Vabariigi eest. Meie meeste põhimõte
oli, et kui ikka kolm meest jääb järele, paneme
seljad vastamisi ja kes läheneb, saab kuuli.
Nüüd
tagantjärele vaadates, kas see kõik vääris
riski? Saite ju sellepärast kogeda ebainimlikku kurjust,
terrorit ja halastamatut vägivalda?
See vääris riski, kindlapeale. Need kannatused olid
pisiasjad.
Kuidas Te ise suhtute
Rüütliristi?
Ega ma sellepärast ei läinud sõtta, et saada
Rüütliristi. See oli ikka kohusetunne.
Uhke olen selle üle, et suutsime venelasi nii kaua kinni
hoida. Sinimägede lahingutest ma ise osa ei võtnud,
olin siis Itaalias puhkusel. Selles mõttes olen looder.
Oleksin parema meelega tahtnud Sinimägedes olla.
Kuidas kommenteerite
etteheidet, et sõdisite SS-mundris?
Aga venelased viisid ju Eesti sõjaväevormid kõik
minema! Oleksime kindlasti pannud Eesti sõjaväevormid
selga. See on venelaste süü, et pidime saksa vormis
sõdima.
Mida tuleks teha
pronkssõduriga?
Tuleb ära viia.
Kuidas suhtute
juttudesse Eesti “vabastamisest”?
Nemad ei saanud tulla meid “vabastama”, sest Eesti oli
juba vabastatud.
Kas Teie arvates
tuleks täiendada kehtivat karistusseadustikku ning fašistiks
ja natsiks sõimamine kriminaliseerida?
Kindla peale.
Kuidas kommenteerite
D. Klenski väidet, et küüditamisele saab anda positiivse
hinnangu?
See on kommunistide jutt. Peab ikka teisi ka kuulama. Kas see
siis on normaalne, kui emad ja rinnalapsed viidi ära? Kui
palju inimesi tee peal ära suri!
Meie sõitsime 69 päeva. Kui meid Vorkutale viidi,
laaditi peale umbes 1000 meest. 300 jõudis kohale, kes
olid töövõimelised. Kas see oli inimlik?
Kas kommunistid
peaksid Teie meelest oma kuritegusid kahetsema ja vabandama?
Kindlasti. Tehtud sigaduste eest peaks ikka iga mees vastutama.
Kas Teie hinnangul
annab ajaloo üle vaielda?
Ajaloo üle ei saa vaielda, aga ajalugu saab vassida.
Kas praegune riik
on Eesti riik?
Nime poolest on küll, aga kas ta tegude poolest seda päris
on? Vist on väga palju asju veel puudu, mis peaks teistmoodi
olema.
Mis on praeguses
Eesti riigis vajaka?
Mina nüüd riigipööraja küll ei ole. Iga
mees olgu ikka oma koha peal. Seda ütlen võib-olla
mõttega meie praeguse kaitseministri hr Jürgen Ligi
kohta.
Millise hinnangu
annate presidendivalimistele?
Eestlane peaks seda teadma, keda ta valib. Meil on väga selged
näited nagu presidendivalimine, kus tuli niimoodi välja,
et üks president pidi olema ainult kahe erakonna president.
Jumal tänatud, et asi niimoodi ei läinud. Nüüd
on Eesti rahva president.
Mis on aidanud
iseendaks jääda ja olla tugevam jõust, mis soovis
Teid hävitada ja “unustada”?
Teadmine, et olen eestlane ja olen Eestimaa eest väljas olnud.
Mis on Eesti riigi ja rahva tuleviku
tagatis?
Et Eesti rahvas hoiab kokku ja on töökas.
|
