Kultuur ja Elu 1/2007


Kultuur ja Elu 4/2006

 

 

 

 


Harald Nugiseks:
Olen nii vana mees, et ma ei jaksa enam vihastada

intervjuu: K&E


Harald Nugiseks/ Foto: Jüri Liim

Härra Nugiseks, Lihula skandaali ajal keeldusite intervjuust sõnadega, et selle valitsuse ajal Te intervjuusid ei anna. Millest selline hoiak?
Harald Nugiseks: “Vabadusvõitlejate mõnitamine hakkas vastu ja seetõttu oli mul tõesti vahepeal kurss, et intervjuusid ei anna. Nüüd lasen selle mööda külgi alla. Olen nii vana mees, et ei jaksa enam vihastada.”

Kuidas suhtute sellesse, et Teid on mitu korda Eesti Vabariigi teenetemärgi saamiseks esitatud, kuid siiani pole tahetud või juletud Teile seda anda?
Mind ei huvita see aumärk. Tõejutt. Ma ei ole kollektsionäär. Olen nii vana mees, mis ma nende ristidega teen? Mul on neid märke kodus küll ja küll, üle kahekümne. Presidendi käest ei ole saanud. Tean, et kuus või seitse korda on ettepanek tehtud, aga see ei jõua kaugemale. Iga kord on nimi jalgu jäänud ja maha tõmmatud.
Viimane kord (2006. a) oli ju väga häbematu olukord. Nimi kadus ära. President ütles, et tema ei tõmba ühtegi nime maha. Komisjon ütles, et nemad ka ei tõmba ühtegi nime maha. Aga ära see nimi kadus. Vaat see oli imelik.
Ju ma ikka ei ole õige mees.

Milline aumärkidest on Teile kõige kallim?
Kõige rohkem hindan Eesti Reservohvitseride Kogu kuldristi, mis anti mulle, kui sain 80.

Mida tähendab Teie jaoks isamaaline kasvatus ja rahvuslus?
Olen sellest juba mitu kord rääkinud nendele meestele, kes tahavad kangesti Eesti sõjaväge ära kaotada ja taotlevad, et oleks palgaarmee. Olen iga kord nende meeste käest küsinud, et raha eest saate soldati küll, aga kas isamaa-armastust ka saate osta? Siiamaale ei ole keegi osanud selle peale vastata.

Kas vabadusvõitlus on lõppenud?
Ei ole lõppenud. See käib edasi niikaua, kuni viimane sõdur veel ringi liigub. See ongi võib olla kõige suurem pähkel, et olen veel elus.

Kuskohast kulgeb vabadusvõitluse rindejoon?
Vabadusvõitluse rindejoon on Eesti piir.

Kes on Teile elus eeskujuks olnud?
Oma kodu ja vanemad on olnud eeskujuks. Mina olen seal talus üheteistkümnes põlv. Isa ja ema olid väga kõvad tööinimesed. Sain õppust selles suhtes, et tööd tuleb teha ja mis teha, seda tuleb hästi teha. Seda suhtumist näen ka oma pojas. Kui ühe asja kätte võtab, selle viib ta alati lõpule ja kindlasti hästi.

Mis ajendas Teid sõtta minema, oli see patriotism, kambavaim, seiklushimu…?
Koolis tuupis riigikaitseõpetaja nii palju seda Eesti vaimu sisse, et ma ei saanud muud teha, kui pidin püss käes sõtta minema. Vene värk ajas vere keema küll. Närv oli igatahes must. Mu tädipoeg ja tädimees tapeti venelaste poolt ära. Löödi tääkidega läbi ja visati Kolu jõkke. Sellepärast tapeti, et tädimehel oli tuletõrje vormimüts peas. Tädi sai lahingute ajal killust surma. Sünnikodu hävitati.
Poistel oli selline vaim sees, et kui muud ei suuda teha, siis kätte maksame ikka. See oli üks suuremaid põhjusi. Mina läksin sõtta isamaa-armastusest.

Vastase ülekaal oli mitmekordne, ees ootas Taaveti võitlus Koljatiga. Millised mõtted Teil lahingu eel peas jooksid?
Mina ei ole oma nahka hoidnud. Kui on käsk, tuleb minna ja ära täita. Meil oli niisugune püha kohus, sest läksime kõik Eesti Vabariigi eest. Meie meeste põhimõte oli, et kui ikka kolm meest jääb järele, paneme seljad vastamisi ja kes läheneb, saab kuuli.

Nüüd tagantjärele vaadates, kas see kõik vääris riski? Saite ju sellepärast kogeda ebainimlikku kurjust, terrorit ja halastamatut vägivalda?
See vääris riski, kindlapeale. Need kannatused olid pisiasjad.

Kuidas Te ise suhtute Rüütliristi?
Ega ma sellepärast ei läinud sõtta, et saada Rüütliristi. See oli ikka kohusetunne.
Uhke olen selle üle, et suutsime venelasi nii kaua kinni hoida. Sinimägede lahingutest ma ise osa ei võtnud, olin siis Itaalias puhkusel. Selles mõttes olen looder. Oleksin parema meelega tahtnud Sinimägedes olla.

Kuidas kommenteerite etteheidet, et sõdisite SS-mundris?
Aga venelased viisid ju Eesti sõjaväevormid kõik minema! Oleksime kindlasti pannud Eesti sõjaväevormid selga. See on venelaste süü, et pidime saksa vormis sõdima.

Mida tuleks teha pronkssõduriga?
Tuleb ära viia.

Kuidas suhtute juttudesse Eesti “vabastamisest”?
Nemad ei saanud tulla meid “vabastama”, sest Eesti oli juba vabastatud.

Kas Teie arvates tuleks täiendada kehtivat karistusseadustikku ning fašistiks ja natsiks sõimamine kriminaliseerida?
Kindla peale.

Kuidas kommenteerite D. Klenski väidet, et küüditamisele saab anda positiivse hinnangu?
See on kommunistide jutt. Peab ikka teisi ka kuulama. Kas see siis on normaalne, kui emad ja rinnalapsed viidi ära? Kui palju inimesi tee peal ära suri!
Meie sõitsime 69 päeva. Kui meid Vorkutale viidi, laaditi peale umbes 1000 meest. 300 jõudis kohale, kes olid töövõimelised. Kas see oli inimlik?

Kas kommunistid peaksid Teie meelest oma kuritegusid kahetsema ja vabandama?
Kindlasti. Tehtud sigaduste eest peaks ikka iga mees vastutama.

Kas Teie hinnangul annab ajaloo üle vaielda?
Ajaloo üle ei saa vaielda, aga ajalugu saab vassida.

Kas praegune riik on Eesti riik?
Nime poolest on küll, aga kas ta tegude poolest seda päris on? Vist on väga palju asju veel puudu, mis peaks teistmoodi olema.

Mis on praeguses Eesti riigis vajaka?
Mina nüüd riigipööraja küll ei ole. Iga mees olgu ikka oma koha peal. Seda ütlen võib-olla mõttega meie praeguse kaitseministri hr Jürgen Ligi kohta.

Millise hinnangu annate presidendivalimistele?
Eestlane peaks seda teadma, keda ta valib. Meil on väga selged näited nagu presidendivalimine, kus tuli niimoodi välja, et üks president pidi olema ainult kahe erakonna president. Jumal tänatud, et asi niimoodi ei läinud. Nüüd on Eesti rahva president.

Mis on aidanud iseendaks jääda ja olla tugevam jõust, mis soovis Teid hävitada ja “unustada”?
Teadmine, et olen eestlane ja olen Eestimaa eest väljas olnud.

Mis on Eesti riigi ja rahva tuleviku tagatis?
Et Eesti rahvas hoiab kokku ja on töökas.


 


kirjuta meile! toimetus tellimine reklaam arhiiv