|
|
|
Nii nägid välja Börsihoone
ja raekoda, u 1930ndatel. Päevapiltinik Joh. Triefeldti
ülesvõte. Foto Kuuskemaa kogust.
|
Tartu Ülikool Narva linna
vastu
tekst: Jüri Kuuskemaa
Tundub
uskumatu, ent viimaste aastate kõige kahetsusväärsem
muinsuskaitseline pahandus on põhjustatud Tartu Ülikooli
poolt, mis ju ise valmistab ette tulevasi arhitektuuriajaloolasi
ja muinsuskaitsjaid!, leiab Jüri
Kuuskemaa.
Muinsuskaitse
on plahvatusohtlik valdkond. Alles see oli, mil UNESCO eksperdid
käisid Tallinnas kaemas, kas „Viru poeg” ja muud
kinnisvaralised uuendused vanalinnale ja selle vaadetele liiga
ei tee. Kultuuriüldsust jahmatas ka Vana-Vigala nooruke naispastor,
kes võttis isetegevuslikus korras käsile XVII sajandi
altari ja kantsli kitšlikult lihavõttemunaliseks värvimise,
olemata õpiajal kuulnudki, et ajalooliste kunstiväärtuste
hooldamisel tuleb erialainimeste poole pöörduda.
Kui kinnisvaraarendajatest ja nende kasuliku pinna ruutmeetrite
lisandumise arvestustest võib pragmaatiliselt mõeldes
arugi saada, siis raskem on mõista juhtumeid, mil meie
hariduse lipulaevadeks olema pidavad institutsioonid ja asutused
muinsuskaitsest ei taha aru saada ja oma firma huvides avalikkuse
avaramaid huve tikuvad jalge alla tallama.
Esimesel
hetkel võib tunduda lausa uskumatu, ent viimaste aastate
kõige kahetsusväärsem muinsuskaitseline pahandus
on põhjustatud Tartu Ülikooli poolt, mis ju ise oma
ajalooteaduskonnas valmistab ette tulevasi arhitektuuriajaloolasi
ja muinsuskaitsjaid! Meie ajalehis – Eesti Ekspressis, Eesti
Päevalehes ja piirkondlikus Põhjarannikus on alates
sügisest korduvalt juttu olnud Tartu Ülikooli Narva
Kolledži modernistlikest ehitusplaanidest.
Vastuseks ehitusloa taotlusele hääletas Narva linnavolikogu
eitavalt ning linna vastuses Tartu Ülikoolile loetleti kokku
14(!) punkti, millega olemasolev projekt ja selle esitamise viis
lähevad vastuollu detailplaneeringu ja muinsuskaitseliste
eritingimustega. Tõsi, sealhulgas on formaalsusi, mis on
asjajamise käigus leevendatavad projekti ennast sisuliselt
muutmata.
Tartu Ülikool teatas omakorda Narva linnale, et annab asja
kohtusse ja nõuab ehitusloast keeldumise korral kahjutasu
niihästi projekteerimistööde kui ka tunamullu toimunud
arheoloogiliste kaevamiste läbiviimise eest lähikonnas.
Tegemist on 100-miljonilise suurusjärguga.
Professor Mart Kalm, kes osales praeguse projekti heakskiitmiseni
viinud konkursi žüriis, sõnas Eesti Päevalehele,
et projekti vastu on „rahvuslik-konservatiivne diskursus,
kes takistab Narva integreerumist Eesti ja Euroopaga”. Ränk
süüdistus, kas pole?
Äsja teatas Narva linnavolikogu esimees Mihhail Stalnuhhin
Eesti Muinsuskaitse Seltsile, et Tartu Ülikooli hagi Narva
KolledŸi ehitusasjus on nüüdseks Narva jõudnud.
Koos lisadega on toimiku paksus viis sentimeetrit. Selle läbinärimine
saab juristidel kenakesti aega võtma. Millal kohtuprotsess
ise algab, pole veel teada.
Selsamal
ajal on tähelepanuta ja vastuseta jäänud Narva
Raekoja platsiga seotud asjus meie kultuuriministrile ja Eesti
Muinsuskaitseametile läkitatud rahvusvahelise muinsuskaitseorganisatsiooni
EUROPA NOSTRA presidendi Andrea Schuleri kiri. Teatavasti käis
mullu novembris Europa Nostra Norra osakonna president Thomas
Willoch ise Narvas ning pakkus võimalust leida finantsabi
armetus seisundis oleva raekoja taastamiseks Norra riiklikest
vahenditest. Isegi sellele pakkumusele pole reageeritud! Ei tasu
vist lisada, et „tuulestviidud” katusega uusehitise
püstitamise idee ei meeldinud Norra eksperdile rohkem kui
Itaalia eksperdile „Viru poja” idee Tallinnas. Kahju
küll, kui meie riiklikud struktuurid, mis peavad lahendama
kõige põhimõttelisemaid muinsuskaitselisi
küsimusi, on suu vett täis võtnud, ei reageeri
isegi mitte abi pakkumisele ning jätavad Narva linna Tartu
Ülikooliga omapead kemplema.
Mul oli mullu juhus Vana Narva Seltsi palvel läbi vaadata
Narva Kolledži ehitusambitsioone puudutav dokumentatsioon,
mille alusel kirjutasin vastulause.
Põhjuseks
näib olevat... institutsionaalne edevus
Refereeriksin siin intriigi,
mis paljudele kõrvalseisjatele võib kommenteerimatult
jääda täiesti arusaamatuks.
Teatavasti on Tartu Ülikooli Narva Kolledž iseenesest
üks tore ja kiiduväärne õppeasutus. Praegu
paikneb see raudteejaama lähedal, endise kutsekooli hoonete
kompleksis. Siin on 6700 ruutmeetrit kasulikku pinda, samal ajal
kui uude õppehoonesse tuleks ainult 5700 ruutmeetrit. Praeguses
asukohas on olemas üliõpilaste ühiselamu ja ja
staadion, samuti soodsad parkimistingimused, mida vanalinnas Raekoja
platsil pole ega saa ka tulla. Olemasolevate hoonete senisele
korrastamisele on juba kulutatud kenake summa ning nende täielik
kohandamine või laiendamine kolledŸi vajadusteks tuleks
igal juhul odavam kui uusehitis. Miks siis Narva kolledž
eesotsas oma noore tarmuka direktrissi Katre Raigiga koos ülikooli
äsjase rektori Aaviksooga nii innukalt nõuab ümberkolimist
funktsionaalselt märksa ebasoodsamasse paika? Põhjuseks
näib olevat... institutsionaalne edevus.
Narva vanalinn, eriti Raekoja plats, on prestiižne isegi
praegusel kujul. Siit oma kabineti aknast välja vaadata oleks
mõistagi nooblim kui kuskil raudtee kandis. Kolledž
otse vana raekoja kõrval saaks visuaalselt Tuhkatriinust
printsessiks – kõige tähtsamaks institutsiooniks
Narva linnas! Ilmselt viitab sellele ka professor Mart Kalmu utreeritud
sõnastusega tsitaat: nurgatagusest kolkakoolist saaks uuel
asukohal strateegilise tähtsusega objekt! Narva raekoda on
ju osake Euroopast ja naaber saaks selleks samuti!
Asjaolude kokkusattumise läbi on Tartu Ülikoolil õnnestunud
Euroopa fondidest välja kaubelda raha uue õppehoone
püstitamiseks oma kolledžile Narvas. Kui nüüd
ja kohe ei hakata ehitama olemasoleva projekti järgi, minevat
hulk tasuta saamaraha raisku. Oh häda!
Minul kui Tartu Ülikooli vilistlasel pole kerge hakata oma
alma mater´i rahamasinale kaikaid kodaraisse loopima, nõnda
et euromiljonid tuulde läheksid.
Ent millised
on põhilised vastuväited muinsuskaitseliselt?
Kuigi Narva vanalinn
lauspurustati 6. märtsil 1944 nõukogude pommirünnakuga
ning varemed (peale raekoja ning kahe XVII sajandi elamu) lammutati
hiljem, on praeguse murukamara ja tänavate asfaldi all valdavalt
säilinud vanalinna nullkorrus – keldrid, mis jäid
maa sisse. Juba nõukogude aja lõpul levis ja kinnistus
idee, et vähemasti Raekoja platsi hoonestus ja Peetri maja
tuleb uuesti vanal kujul üles ehitada. Seda hoiakut asusid
pooldama mitte üksnes vähesed ellujäänud sõjaeelsed
narvakad, vaid ka venekeelsed uusasukad. Esimese sammuna selles
suunas kaevati lahti Börsihoone ja Peetri maja alusmüürid.
Paraku tuli siis peale režiimivahetus ning taasiseseisvunud
Eesti riigil oli Narvas kõige põhilisemaks probleemiks
ära hoida eriautonoomia ja liitumine Venemaaga. Arheoloogide
poolt lahtikaevatud Peetri maja ning Börsihoone keldrite
müürid jäid unarusse ning hakkasid murenema, kuni
need lõplikust hävingust päästmiseks liiva
täis aeti.
Linna volikogu esimees Stalnuhhin on väitnud, et nüüd,
mil Eesti ja Narva majanduslik olukord on tõusujoonel,
on paras aeg Narva Raekoja platsi ja Peetri maja vanal kujul ülesehitamine
käsile võtta. Selleks on muide abiks üksikasjalik
projekt sõjajärgsetest aastatest Peetri maja kohta.
Börsihoone eksterjöörist on piisavalt fotosid,
mille alusel oleks võimalik kavandada täpselt vanadele
alusmüüridele sobiv hoonekarp koos torniga. Interjöörid
olid siin tarbeliselt lihtsad ja neid oleks hõlbus ümber
planeerida uutest vajadustest lähtuvalt, kahjustamata hoone
väliselt originaalikohast, sajanditetagust üldmuljet.
Börsihoone ülesehitamise järel tuleks järg
Raekoja platsi teise külje kätte, kus asusid elegantse
barokkpaviljoni vormiga vaekoda ning piklik kodanikuelamu, mille
ühes otsas paiknes sõjani Vana apteek. Sellel hoonel
oli kunstipärane raidkivist portaal päikesekellaga selle
kohal. Enne vanade ehitiste taastamist tuleks sellelt küljelt
maha lammutada kaks silikaltsiittellistest „hruštšovkat”
ja leida nende elanikele uued korterid. Midagi põhimõtteliselt
võimatut selles poleks. Lihtsam on Raekoja platsi idaküljega,
kus pole ühtki sõjajärgset uusehitist.
Paraku on sellel taastamisplaanil jumet üksnes kompleksse
lahenduse korral. Kui ei ehitata Börsihoonet vanal kujul
vanadele alusmüüridele, vaid püstitatakse kolledži
tarbeks moodne uusehitis Börsihoone asukohast tahapoole,
nagu taotletav lahendus ette näeb, siis saab Raekoja platsi
ajalooline ansamblilisus purustatud. Uudse kujundusega kaasaegse
hooneploki paigutamine suvalisele asukohale võtab ära
võimaluse edasiseks ehitustegevuseks ajaloolist tänavate
ja kvartalite struktuuri järgides. Kaotab mõtte ka
teiste ehitiste taastamine vanal kujul. Kõik uus, mis seejärel
sigineb, ütleb end lahti ajaloolisest taustast, ignoreerides
seda niisamuti nagu nõukogudeaegsed „hruštšovkad”
1950.-60. aastatest. Seni oleme võinud olla tänulikud
1970.-80. aastate Narva linnaarhitektidele, kes on hoidunud ehitustegevusest
vanalinna alal, säästes võimalust millegi taastamiseks.
Maketeerimine
– ebaloominguline ja ebaeetiline ajaloo võltsimine?
Lood Narvaga on muutunud
võrreldes 1980. aastatega tunduvalt keerulisemaks muinsuskaitseliste
hoiakute muutumise tõttu Tallinnas. Siin on Muinsuskaitseametis
saanud valdavaks meie arhitektide poolt propageeritud seisukoht,
mille järgi on mõttetu hävinud ajalooliste hoonete
ülesehitamine vanal kujul. Nad nimetavad seda põlglikult
„maketeerimiseks”, mis olevat ebaloominguline ja ebaeetiline
ajaloo võltsimine. Võitlusse „uue vana”
vastu on astunud ka osa muinsuskaitsjaid, kes väidavad, et
eetiline on vaid konserveerida ajaloolist ehitussubstantsi, mitte
aga lisada midagi uut vana vormi kohaselt.
Mina ei leia, et erandjuhtudel oleks „maketeerimine”
kurjast. Kümnetes sõjas purustatud Saksamaa linnades
on seda soliidselt tehtud, samuti Varssavis ja Gdanskis. Lätlaste
uuesti ülesehitatud Mustpeade maja Riias on esialgu värvikriiskav,
kuid oodakem, kuni see veidi tahmub. Sestap leian, et Tallinnas
oleks põhjendatud Harju tänava läänekülje
ning Vaekoja ülesehitamine sõjaeelsel kujul mõistlik.
Niisamuti samalaadne tegevus Narva Raekoja platsil. Küllap
leevendub „maketeerimise” vastane hoiak peatselt ka
Eestis.
Ent praeguste muinsusteoreetiliste hoiakute võitlust kajastasid
ka Narva KolledŸi õppehoone konkursi eel koostatud
kaks erinevat alusdokumenti. Vanema põlve arhitektuuriajaloolane
Jevgeni Kaljundi kirjutas konservatiivsed muinsuskaitselised eritingimused,
mis selgesõnaliselt nõudsid Börsihoone ülesehitamist
vanal vundamendil ja väliselt vanal kujul, sealhulgas torn;
muudatusi oli lubatud teha vaid ruumide plaanilahenduslikus jaotuses.
Teised eritingimused konkursist osavõtjatele olid modernistlikumalt
laialivalguvad ja lahkemad – taastatagu vaid kunagine hoone
maht ligilähedase meenutusega ajaloost.
Konkursi tulemus ongi „ligilähedane meenutus”,
ei liha ega kala, pealegi ekstravagantse, poolenisti „ärapuhutud”
katusega, mis vististi peab meenutama „ajalootorme”,
vastandudes Börsihoone kunagisele tasakaalukale hollandlikule
barokile. Too armastas sümmeetriat. Konkursi tingimuste vastu,
leebemaidki eritingimusi arvestades, on eksitud ka muus –
uusehitise katusejoon ei järgi raekoja oma jne.
Kui me ka jätame projekti arhitektuurse lahenduse arvustamata,
siis on põhiline vastuolu ajaloolise Narvaga ometi karjuv.
Koguni kahes punktis:
1) Uusehitis ei paikne vanadel alusmüüridel ega järgi
linna ajaloolist plaanistruktuuri.
2) Uusehitise maht ei ole kooskõlas Bõrsihoone mahuga.
Me ei tohi olla ühepäevaperemehed.
Tänase euroraha pärast ei tohi ära solkida võimalust
edaspidi asuda Narva Raekoja platsi üles ehitama terviklikult
ajaloolise plaanilahenduse alusel. Me ei tohi võtta ära
võimalust ehitada vana Narva üks tähtsamaid ehitisi
– Börsihoone – üles ajaloolisel kujul. Kui
see takistab Tartu Ülikooli Narva KolledŸi soove, siis
peab loobuma kolledž ja seadma en sisse kuskil mujal või
jääma senisesse asukohta..
Narva kolledž pole Narva vanalinna „A” ega „O”
ega pea selleks saama. Narva linna „A” ja „O”
on Narva raekoda koos Raekoja platsiga, moodustades ansambli,
millest osa on hetkel küll maa all, kuid siiski olemas, ooodates
oma taassünni tundi. Narva KolledŸ võib olla
Raekoja platsil teretulnud vaid sel juhul, kui ta selle ajaloolisust
purustama ei tiku. Hetkel näib, et kolledž on veel liiga
noor ja selleks liiga napi kultuurikihiga, et osata valutult sulanduda
keskkonda. Eks jäägu siis mujale. Euroraha tulemata
jäämine osutub koolirahaks kultuurikihi nappuse eest.
Börsihoone võiks autentse ülesehitamise korral
saada algse idee kohaselt pigem kaubanduse vahendajaks Venemaa,
Rootsi ja Soomega. Iga hoone on parim oma algses funktsioonis.
Küllap ka Narva raekoda oleks parim raekojana, mitte laguneva
mälestusena pioneeride paleest, nagu praegu.
|
|
|
