Kultuur ja Elu 1/2007

Kultuur ja Elu 4/2006

Koolipoisist kuperjanovlaseks

tekst: Avo Kimmel, Karl Kimmer päeviku põhjal
fotod: perekonna-arhiiv

Karl Kimmel / VR II/3 (17. 3 1901 – 4. 3 1982) Sündis Tartumaal Ropka vallas Kristjani ja Liisa esimese pojana. Enne Vabadussõja puhkemist asus perekond elama Tartusse, kus vanemad rajasid toiduainete kaupluse Võru tänaval. Lõpetas Tartu reaalkooli 6. klassi. Võttis osa vabatahtlikuna Vabadussõjast, osaledes kaitselahingutes ja pealetungides Paju, Valga, Petseri ja Pihkva ruumis ning Lätis Landeswehri vastu, samuti Narva ja Irboska lõikudes. Ta abiellus jõululaupäeval 1924 Elvast pärit Adeline Lauriga. Nende abielu on õnnistatud kahe lapsega, poeg Aavo ja tütar Katrin Sale, ning kolme lapselapsega, Karl, Juhan ja Arvo. Ta lõpetas Tapa Ühisgümnaasiumi eksternina, millele järgnesid õpingud Tartu Ülikoolis, teenides samal ajal 4. suurtükiväegrupis ja hiljem 2. diviisi staabis. Eesti okupeerimisega N Liidu poolt oli ta sunnitud katkestama õpingud ülikoolis ja arvati reservi sama aasta suvel. 1941. aastal jätkab ta võitlust punase ilmakorra vastu metsavendade ridades Ulila ja Tartu lahingutes. Alates sügisest oli ta Idapataljon 658 (tuntud kui Rebase pataljon) koosseisus idarindel, kuni ta määrati 20. diviisi reservi. Sõja lõppedes ühines ta oma perega Zappendorfi külas Saksamaal Baieris. Aastal 1950 emigreerus ta koos perega Kanadasse, elukohaks Belleville’i linn. Aasta hiljem edasi Torontosse, kus töötas aastaid puusepana. Sõprade keskel oli tema hoiak Eesti tuleviku suhtes vankumatu. Olles heatahtlik ja väga abivalmis, läks kogu vaba aeg eestlaskonnale. Kuulus Toronto Eesti Võitlejate Ühingu ridadesse. Ta näitas oma käteosavust kunsti alal. Algust tegeles maalimisega, hiljem asutas koos venna Aleksandriga käsitööfirma. Kanadas hakkas ta valmistama filigraanehteid. Inimesed tema kvaliteediga ja isamaa-armastuse vitaalsusega on kõige paremini jäädvustatud laulu “Eestimaa, mu isamaa” viimase salmi sõnadega: “Truuks jääme isamaale viimse veretilgani.” Karl Kimmelil jäi nägemata Eesti Vabariigi taastamine 21. augustil 1991. Ta suri Torontos 4. märtsil 1982 ja on maetud Yorgi kalmistul mitte kaugel Kanada sõjaveteranidele pühendatud ausambast, kes võitlesid ja langesid vabaduselahingutes. Nii nagu tema.

Mälestusridade autor Vabadusristi kavaler vanemallohvitser Karl Kimmel (1901–1982) oli üks neist nimedest marmortahvlil, vabatahtlikest koolipoistest, kes Eesti riigi loomise eest Vabadussõjas võitles. Kakskümmend aastat hiljem, ajaloo kordudes, algas Karl Kimmeli teine vabadusvõitlus kommunismi vastu. Edasine elutee viis ta Kanadasse.

11. novembril 1918 alistus Saksamaa lääneliitlastele. 13. novembril tühistas Vladimir Lenini poolt juhitud Nõukogude Venemaa valitsus Saksamaaga sõlmitud rahu. 16. novembril andis Punaarmee ülemjuhataja Jukums Vacietis käsu alustada pealetungi laialdasel rindel Soome lahest kuni Ukrainani. 28. novembril tungis Punaarmee kahe diviisi jõududega (kokku 12 000 meest) Narva all üle Eesti piiri.
Eesti sõjaväe organiseerimine oli alles alanud. Rindele suudeti saata vähem kui 2000 meest ilma ainsagi suurtükita. Esimese sõjakuu jooksul Eesti väed taganesid. Punaarmee vallutas Kirde- ja Kagu-Eesti. Tartu langes nende kätte 1919. aasta jaanuari algul ja vaenlane tungis Tallinna külje alla. Pealinnani jäi vaid 40 kilomeetrit.

Kooliõpilastest saavad sõdurid

28. november 1918 – Rakvere gümnasistid lähevad esimeste koolipoistena Vabadussõtta.
16. detsember 1918 – Tallinnas luuakse Vabadussõjast osavõtmiseks koolipoiste rood.
14. jaanuar 1919 – Tallinnas moodustatud õpetajate rood läheb Vabadussõtta.
23. jaanuar 1919 – Tallinnas luuakse täiendav kooliõpilaste pataljon.
15. mai 1919 – Tartus luuakse kooliõpilaste reservpataljon.

Tartus luuakse kooliõpilaste lendsalgad

Juba 1919. aasta jaanuari lõpust alates hakati Tartus koondama kooliõpilasi väiksemateks põrandaalusteks salkadeks, et tarviduse korral oleks kedagi välja panna. Tartus olid energilisemateks organiseerijateks ülemleitnant Julius Kuperjanov, leitnant Gnadenteich ja Kaarel Einbund, eestistatud nimega Eenpalu. Korraldamine sündis täiesti vaikselt, et mitte sakslaste tähelepanu sellele tõmmata. Kuperjanovi ja Gnadenteichi poolt moodustati kolme- kuni neljamehelisi salku, mida tunti omavahel kooliõpilaste lendsalkade nime all.
Kui selgus, et vene reaalkoolil on lõpp ja on loodud uus Dorpater Realschule, siis eestlaste poolt otsustati seda blokeerida. Aga sügisel, kui kool oli juba alanud, saime leitnant Gnadenteichilt korralduse, et osal õpilastel tuleb siiski sinna astuda. Nimelt oli kooli usuõpetajaks määratud Professor M. Eisen ja nagu hiljem selgus, oli tema üks energilisematest kaitsekorraldamise pooldajatest. Tema tunnid kujunesid alati olukorraga tutvumiseks ja teadete vahetamiseks.
Oktoobri teisel poolel tuli minu ja minu klassikaaslase Johannes Lüüde juurde meie kaasõpilane Leonid von Kossart ja küsis, kas meie oleme huvitatud relvade hankimisest. Tema arvates meie vajame neid varsti, sest on peaaegu kindel, et sakslased varsti Eesti maha jätavad. Kossart teatas meile, et sakslased sokutavad meile Eesti Noorsoo Kasvatuse Seltsi koolimajast, mis nende poolt kokku korjatud relvade ja laskemoona laoks oli muudetud, relvi välja, kui nemad vastutasuks võid või pekki saavad, mida Saksamaale kaasa saaks võtta. Algul tekkis kahtlus, kas see osutub õigeks või on mõni nõks eestlaste lõksumeelitamiseks.
Vennad Kossartid lubasid ise esimese katse teha. Meie mureks pidi jääma või ja liha muretsemine. Pärast selguski, et sakslased lihtsalt kasutasid juhust, kuna neil midagi õieti karta ei olnud, sest selle lao kohta puudus raamatupidamine. Viga seisis ainult selles, et meil omal mingisugust valikut ei olnud, vaid pidime leppima sellega, mis nad meile välja tõid. Vintpüsse oli kolme liiki, kaks jaapani ja vene omad, mida me kõige enam lootsime saada, sest vene laskemoona leidus nii mõneski kohas sakslaste eest peidetuna.
Nii kestis sarnane olukord kuni 18. novembrini, millal uus Vabariigi Valitsus ametisse astus. Samal päeval kutsuti välja nii kooliõpilaste lendsalgad kui ka K. Einbundi poolt organiseeritud kaitseliitlased. Oli karta, et sakslased hakkavad tühjendama jaama piirkonnas asuvaid linna toiduladusid. Nii peajaama vastas kui ka uues kaubajaamas asuvad laod võeti üle kooliõpilaste lendsalkade poolt. 18. november 1918 oli tegelikult viimane koolipäev, sest siitpeale algas tegelik sõjameheelu. Kogu aeg kulus linnas korra hoidmiseks, sest sakslaste ajal põranda all olnud punane element hakkas end organiseerima ja segadusi sünnitama.

Esimesed tuleristsed

Umbes nädal enne jõule olid punaväed jõudnud juba Ülenurme mõisani. Kuna ülemjuhataja käsul tuli Tartut iga hinna eest kaitsta, siis leitnant Kuperjanovi poolt moodustati koolinoorte lendsalkadest ja teistest kaitseliitlastest üksus, mis pidi abistama Ülenurme juures olevaid vägesid vaenlase edasitungi takistamisel.
See oli ka koolipoistele esimesteks tuleristseteks rindel. See operatsioon Tartu kaitsmiseks ei õnnestunud peamiselt Balahovitschi üksuse omavolilise rindelt lahkumise ja Tartus teises polgus aset leidnud rahutuste tõttu. Nimelt punavägede Tartule lähenedes hakati linnast evakueerima sõjaväe ladudes olevat varustust. Seda hakkasid takistama punaste agentide poolt üleskihutatud salgad, kes tahtsid ladusid rüüstama hakata. Ladude kaitsel olevad koolipoisid avasid rüüstajate pihta tule ja haavasid neist paari-kolme isikut. Seda kasutasid punased agitaatorid teise polgu osades rahutuste tekitamisel. Nad tõid põhjuseks, et ladusid kaitsevad pursuide sabarakud valgekaartlased, kes laos olevat kraami tahavad omale välja vedada. See propaganda leidiski uskumist. Peale polgu relvalao lahtimurdmist valgusidki relvastatud salgad linna, et asuda ladude ülevõtmisele ja rüüstamisele. Vähesed koolipoiste ja kaitseliitlaste salgad ei suutnud enam rüüstajaid takistada ja olid sunnitud taanduma. Nende sündmuste tagajärjel antigi käsk Tartu mahajätmiseks.
Ülenurmest Tartusse tagasi jõudnud, nägime linnas juba palju punaste käesidemetega liikuvaid isikuid, osaliselt relvastatud, osaliselt mitte, käes mitmesugused pakid, mis ladudest rüüstatud. Meie salgal lubati kodudesse minna, et vajalikke riideid ja muud tarvilikku kaasa võtta. Olin saanud vaevalt tunni kodus olla, kui tuli minu kaasõpilane Johannes Lüüde ja ütles, et linna on väga kardetav tagasi minna. On hakatud otsima kaitseliitlasi ja koolipoisse, et neid arreteerida. Iseäranis süüdistatavat koolipoisse seltsimeestele tule avamises, kui need ladudesse tungima hakkasid. Tema lubas minna Ilmatsallu, kus ta sugulaste abiga lootis edasi saada. Ka minul polnud enam kuigi tervislik kodu jääda, sest paar meie läheduses elavat perekonda olid marupunased ja need teadsid väga hästi minu lendsalgas olemist. Eemaldanud oma koolimütsilt ja vormipalitult tunnused ja vahetanud nööbid, paningi mõned asjakesed kokku ja asusin koos emaga teele. Ema arvates võis üksiku poisikese liikumine niisuguse sügava lumega kahtlasena paista, kuna temaga koos liikudes see reis palju loomulikum näis.
Peagi jõudsime Viljandi maantee ääres asuvasse ristiisa tallu. Temalt kuulsin, et siit on juba läbi läinud Balahovitschi salk sihiga Viljandisse ja ka neid jälitav punaste ratsasalk. Ristiisalt küsisin ka omale säärikud, kuid tema omad olid minule liiga suured. Ta rakendas hobuse ette ja tõi mulle oma venna säärikud, mis kahe paari villaste sokkidega päris parajaks osutusid. Tulime ühisele otsusele, et siia jääda ei ole tervisele kasulik ja tuleb katsuda Pikasilla kaudu Viljandisse pääseda.
Esimene peatus oli koolivend Lõhmuse talus, kus lootsin teda kohata. Ta oli juba edasi läinud sama sihiga jõuda Viljandisse, mis meie teada oli veel Eesti vägede käes. Järgmine peatus oli minu kaugete sugulaste talus mõned kilomeetrid Elvast. Seal imetleti, kuidas meie ilma kimbutamata läbi oleme tulnud, sest teedel olevat igal pool kõva kontroll ja kõigilt nõutavat liikumisluba. Arutasime tükk aega olukorda ja otsustasime, et esialgu tuleb jälgida ja andmeid koguda, kuidas edasi pääseda.
Kuuldused ei olnud kuigi rõõmustavad. Elvast Tartu suunas vooris juurde koondatud punavägede üksusi ja saadud teadete järele pidid punaväed olema juba Tallinna külje all. Iseäranis halvad teated saime venelaste kohta, kui tallu ilmus koos peremehe vennaga Tartu kaupmees Reinhold, keda Tartus tunti Pleki-Karla nime all. Tema teada iseäranis agaralt otsiti taga kooliõpilasi ja kaitseliitlasi. Tekkis mure venna ja ema pärast, kes Tartu jäid. Ka puudusid teated Võrtsjärve tagant, sest teedel oli liiklus ajutiste patrullide liikvel olles täielikult seismas. Nii tuli esiotsa jääda ootama, kuni avaneb võimalus Võrtsjärve taha liikuda.

Sõja pöördepunkt

Aga ühel ööl hakkas Tartu poolt kostma kauget kahurite mürinat, mis hommikupoole kaunis tugevaks muutus. Õhtuks külla tulnud punaste ratsasalk oli rahutu. Kuna sel ajal täielikult valdasin vene keelt, siis kuulsin, et pealetungijatel olevat mingisugused seljaskantavad torud, millest nad tulistavad. Nagu pärast selgus, kasutasid eestlased juba pealetungil Tartule Lewis kergekuulipildujaid, kuna punased tundsid ainult järelveetavat rasket vene Maxim kuulipildujat. Hakkas juba kostma ka kuulipildujate müra. Peagi kostis Elva suunast tugev plahvatus, sest venelased lasid jõel oleva silla õhku, et Eesti vägede edasitungi takistada. Külast pani minema ka siin peatunud ratsasalk ja hommikul tuli Elvast peremehe vend, kes teatas, et eestlaste luuresalk on Elvas sees ja venelased on Puka poole jalga lasknud.
Nüüd oli Elvasse pääsemisega kiire. Perepoeg rakendas kohe hobuse ree ette ja varsti olimegi Elvas. Soomusronglastelt küsides, mis on saanud nendest koolipoiste lendsalkadest, mis osaliselt leitnant Kuperjanoviga Tartust välja pääsesid, teatasid nad, et Kuperjanov on Põltsamaal formeerinud Tartumaa Kaitsepataljoni, kus Kuperjanov on praegu garnisoni ülemaks. Kuid nende teada pidi pataljon peagi rindele tulema.
Ühtlasi kuulsime, et järgmisel hommikul läheb nende toidumoonavagun Tartusse ja meie võime katsuda sellega Tartusse pääseda. Luba anti ja nii olimegi järgmisel hommikul Tartus.
Esimene käik oli koju, kus leidsin ema ja venna eest. Ühtlasi kuulsin, et kodus on olnud ka läbiotsimine ja minu lätlasest koolivend Lepin, kes oli juhtinud paljusid läbiotsimisi, oli kaasa viinud ka minu kaunis korraliku margikogu. Järgmine käik oli minu koolivenna Johannes Lüüde korterisse, kus aga teda eest ei leidnud. Sain ainult teada, et endiste kooliõpilaste salkade liikmed on käsutatud uuesti kokku tulla ja algavat uuesti üksuste formeerimine.
Minul olid aga teised plaanid ja sellepärast otsisin üles oma sõbra Aleksandri Gümnaasiumist Max Kurre, kes oli määratud ohvitseri asetäitjaks leitnant Kuperjanovi Tartumaa Kaitsepataljoni. Temalt kuulsin, et ajutiselt on keelatud kooliõpilasi rindeväeosadesse võtta. Nimelt oli Tallinnas valitsusele esitatud kõva protest kooliõpilaste rindele mahatapmiseks saatmise kohta. Tekkis sügav pettumustunne. Olid ju esimesed organiseerimise tööd tehtud koolipoiste ja üliõpilaste kaitse abil ja nüüd, kus juba vähegi edu oli saavutatud, lükati koolipoisid kõrvale. Öeldi küll, et asi lahendatakse peagi, kuid see palju ei lohutanud.
Õpilased koguti Tartu kooliõpilaste reservroodu ja siitpeale algas kibe vahiteenistuse ajajärk. Ajaliselt õppuseks kujunes ainult riviõppus. Need, kes enne Tartu langemist punaste kätte lühikest aega rindel olid olnud, teadsid, et rindel on peale rivi tarvis veel midagi muud. Nüüd kokkukutsutud poistest paljud ei olnud püssist lasknud ainustki pauku. Hädapärast oleks tulnud korraldada laskeharjutusi, aga öeldi, et praegu rohkem vahiteenistuseks välja antud 15 padruni laskemoona ei ole ja harjutused korraldatakse siis, kui läheb korda laskemoona juurde hankida.
Kevadel enne Asutava Kogu valimisi ja kokkukutsumist alustasid venelased rindel tugevat pealetungi ja katsusid meie rindest mitmes kohas läbi murda. Samuti tõstis pead sisemine vaenlane, kes alustas sõjaväelaste hulgas tugevat propagandat, seletades et on tühine suure Venemaa vastu sõdida, sest peagi on nad uuesti siin. Koolipoiste juures nende propagandal edu ei olnud. Küll aga andis nende kihutustöö tulemusi Tartu tagavarapataljonis, kus väejooksikute arv tublisti suurenes. Vaenlase pealetung rindel pani meie alalises võitluses olevad väeosad raskesse seisukorda, sest mitmekordses ülekaalus olev vaenlane püüdis iga hinna eest meie rinnet purustada.
Aprilli lõpupoolel, kui vaenlane oli meie rindel olevad väeosad pannud kriitilisse olukorda, tuli lõpuks ka osale koolipoistele käsk rindele sõiduks.

Rindel

Nüüd korraga tekkis mõte, et meie märtsikuu lõpu ja aprilli alguse üritused siiski tulemusi on andnud. Nimelt kui rindelt hakkas tulema andmeid, et vaenlane on alustanud üldist tugevat survet meie rindele, et seda purustada ja sellega nurja ajada meie väljakuulutatud Asutava Kogu valimisi ja ühtlasi katsuda meie rinnet täielikult purustada.
Aprilli alguses kohtasin Tartus kapten Oskar Kuigat, kellega Elvas oma noorema venna kaudu olin saanud tuttavaks. Selgitasin temale meie koolipoiste seas valitsevat meeleolu langemist ja ühtlasi meie ebaõnnestunud katsetest ülemuste juures mingit selgitust saada. Palusin teda katsuda kuidagi diviisiülemat mõjutada, et meid lubataks rindele minna. Ühtlasi tegin talle teatavaks, et praeguse olukorra juures just neil õpilastel, kes sügisel rindel takistuslahingutest osa olid võtnud, on nüüd tekkinud alaväärtusetunne, mis ikka enam maad võtab, kui asi lähemal ajal ei parane. Kapten Luiga lubas teha mis vähegi võimalik ja pidas isegi hädaohtlikuks praeguse olukorra kestmist. Mina pidasin meeleolu langemise põhjuseks peamiselt seda, et novembris ja detsembris viidi sõjaväe organiseerimine vastuhakuks läbi peamiselt õppiva nooruse kaitse all. Nüüd on nende tegevus piiratud ainult vahiteenistusega tudikeste-kaitseliitlastega ühel alusel. Just niisugune olukord tekitab alaväärtusetunde ja tahtmata kisub moraalse tasapinna alla.
Kui nüüd tuli käsk rindele sõiduks osale koolipoistest, kes enne rindel olnud, siis jäi ebaselgeks, kas see tuli rindeolukorra ohtlikkusest või oli tõesti kapten Luiga suutnud midagi läbi viia. Võru alla rindele jõudnud, paisati koolipoiste rood koos soomusrongide dessandiga Võrule kõige lähemale jõudnud vaenlase läbimurdnud üksuste riivistamisele. Kuna meie vastane oli punaste eliitväeosa, siis esimesel päeval vaatamata mitmele katsele ei õnnestunud vaenlasi tagasi tõrjuda. Alles siis, kui meie ahelik oli jõudnud käsigranaatidega nad segadusse viia, sundisime nad lõpuks siiski taanduma. Siitpeale haarasid meie väeosad initsiatiivi enese kätte ja lõpuks arenes neist võitlustest suur vastupealetung maikuus, kus vaenlane tõrjuti Velikaja jõe taha ja Pihkva linn langes meie vägede kätte. Vaenlase läbimurre likvideeritud, tõmmati koolipoisid jälle Tartusse tagasi. Et koolipoisse pidevalt juurde tuli, siis peagi tekkis olukord, kus leiti vajalik olevat koolipoiste üksus laiendada pataljoniks.

Koolipoiste pataljoni formeerimine

Nii asutati 15. mail 1919. aastal neljarooduline koolipoiste pataljon, mis paigutati Toomemäel olevasse endisesse üliõpilasmajja. Koolipoiste panust rindel arvesse võttes kuulutas teise diviisi ülem Tartumaal välja koolipoiste mobilisatsiooni kuni 16 aasta vanuseni. Peagi laiendas sõjavägede ülemjuhataja seda terve riigi ulatuses. Organiseerimise tööd veel pooleli, tuli juba käsk üksus uuesti rindele saata. Ei saadetud aga tervet pataljoni, vaid ainult 1. ja 2. rood, millesse koondati enne rindel olnud õppurid ja täiendati mõne mobiliseerituga, kes varem Kaitseliidu tegevusest osa võtnud. Seekord aga koolipoisid tegelikult eesliinile ei saanud, vaid neid hoiti Petseri jaamas rinde reserviks.

Võru all

Juba Võru all alanud vastupealetung, mis rindele toodud punaste eliitvägede vastu alguses väga visalt edenes, hakkas nüüd tulemusi andma. Alaliste sissemurrete ja külg- ning seljataguste haarangutega viidi punaväe üksused suurde segadusse, et juhid kaotasid ülevaate oma üksuste asukohast. See halvas üksuste juhtimist ja selle tõttu moraal punaväes langes väga madalale. Iseäranis suur meeleolu langus oli just punaste Eesti Diviisis. Diviisiülem Ritt salajasel kokkusaamisel meie väejuhatusega avaldas soovi terve diviisiga üle tulla. Läbirääkimistel oligi jõutud kokkuleppele, et diviis tuleb üle terves koosseisus kõige oma varudega. Tegelikult sündis ületulek aga ainult osaliselt, sest kuidagi oli vene kõrgem väejuhatus kavatsetavast ületulekust haisu ninna saanud ja ületulek suudeti osaliselt nurja ajada. Selle tagajärjel punane Eesti Diviis likvideeriti. Alles juulikuu lõpus, kui diviisi järelejäänud osadest moodustati Eesti Punane Brigaad, oli see jälle rindel tegevuses. Eesti Diviisi ületulek tekitas punaväe juhatuses segadust ja seda kasutades paiskasid Eesti väed julgete operatsioonidega punaväe üksused Velikaja jõe taha ja Pihkva linn langes eestlaste kätte. Nüüd paistis ka meie ülesanne siin lõppenud olevat. Juba 28. mail algas tagasisõit Tartusse. Pataljonis võeti ette täielik ümberformeerimine ning esimesse ja teise roodu kuulunud mehed jaotati ära kõikide roodude vahel.

Kriitilised päevad Tartus

Kui Landeswehri hädaoht meie vägede poolt likvideeriti, siis toodi kuperjanovlased Tartusse puhkusele. 1919. aasta kevadest alates olid punaste agitaatorid katsunud igasuguste vahenditega tekitada rahutusi ja ässitada meeskonda vastuhakule. Ka tehti katset koolipoiste pataljonis rahutusi tekitada, aga see siin tagajärgi ei andnud. Tõsi, pataljonis valitses küll teatud rahulolematus, aga mitte punaste propaganda tagajärjel, vaid just ühetooniliste õppuste ja mõne isiku ebasündsa käitumise tõttu.
Tagavarapataljonis oli juba peale formeerimist Pärnus märgata punaste agitaatorite mõju, iseäranis ühenduses Saaremaa mässuga.
10. juulil leidis pataljonis aset sündmus, mis kutsus välja relvastatud vastuhaku pataljonis. Kui Kuperjanovi partisanid Tartusse puhkusele tulid, siis anti neile kaunis suur vabadus linnas liikumiseks ja ka lühikesi puhkusi omaste külastamiseks. Seda kasutasid ära punaste agitaatorid, kes toonitasid, et vaadake, kuidas teistes väeosades sõduritega ümber käiakse, aga siin kitsendatakse teie õigusi igati. Rõhutati, et on aeg hakata nõudma paremaid tingimusi. Ühtlasi teatati, et kuperjanovlased on nõus toetama nende nõudmisi. Pataljoni ilmus paar Kuperjanovi pataljoni mundris isikut, kes ütlesid endid olevat kuperjanovlaste esindajad ja lubasid igati toetada neid nende õiguste nõudmisel. Tegelikult ei olnudki need isikud partisanid, vaid põrandaalused agitaatorid, kes saadeti rahutusi tekitama. Peamiselt olid sellised agitaatorid juhuseotsijad või vene päritoluga meeste esindajad.
10. juulil leiti tallide juures salk õppuselt kõrvale hiilinud sõdureid raha peale kaarte mängimas. Neil kästi viivitamata mäng lõpetada ja otsekohe õppusele minna. Salk valguski laiali, aga vaevalt poole tunni pärast leiti salk samas kohas uuesti mängu jätkamas. Kui endist käsku korrati, ei leidnud see täitmist ja käsuandjale tungiti kallale. Kohale kutsutud pataljoniülemale esitati rida kaebusi korrapidajate ohvitseride peale. Järgmisel päeval rahutused pataljonis kasvasid veelgi ja agitaatorid teatasid meestele, et kuperjanovlased on nõus neid toetama. 11. juulil murdis grupp sõdureid maha uksed ja tõi välja mõned kuulipildujad. Nad tõotasid oma õigusi relvaga maksma panna. Korra jaluleseadmiseks toodi kohale Tartu koolipoiste pataljon. Aga ülemate loiduse tõttu ei suudetud midagi ette võtta. Alles Kuperjanovi partisanide energilise väljaastumise tulemusel suudeti kord uuesti maksma panna ja kättesaadud agitaatorid anti kohapeal moodustatud sõjaväekohtu kätte ja mõisteti surma. Vabadussõja ajaloos on millegipärast toodud, et nad mõisteti surma mahalaskmise läbi, aga tegelikult poodi nad üles, sest kohus leidis nad kuuli mitte väärt olevat. Koolipoiste meeleolu selle vastuhaku likvideerimise järel oli langenud väga madalale. Pataljoni saamatus väljaastumise likvideerimisel laskis kaugelt paista, nagu oleksid koolipoisid tagavarapataljonis aset leidnud sündmusi toetanud, tegelikult oli see aga juhtide saamatus. Niisuguses meeleolus valmis ka viimati otsus iga hinna eest tagasi rindele pääseda.

Koolipoistest saavad kuperjanovlased

Ühel päeval, kui oma koju Veeriku alevisse kavatsesin minna, kohtasin raudteejaamas Max Kurret, kapten Kuslapit ja leitnant Riivest, kes oli Kuperjanovi partisanide adjutandiks. Tõin neile ette meie praeguse meeleoluseisu ja küsisin otseselt, kas nad meid vastu võtavad, kui meie leiame soodsa juhuse ületulekuks. Sellele vastas kõigepealt leitnant Riives, et võtab meid vastu suure heameelega, sest Landeswehri vastu tegutsedes on nende read praegu kaunis hõredad ja oodatud täiendust praegu tagavarapataljonist ei saa enne, kui nad uuesti rindele sõidavad. See pidi paari päeva pärast sündima. Ütlesin talle ka, et meid ähvardati lugeda väejooksikuteks, kui meie katset teeme ilma loata kuhugi väeossa minna. Selle peale vastas Kuslap, et tema ei ole senini kuulnud, et väejooksikud rindele oleksid kippunud, harilikult on see ikka vastupidi.
Niisiis jõudiski kätte päev, mil kuperjanovlased rindelesõitu pidid algama. Juba varakult päeval esitas keegi paberi linnaloa saamiseks, et õhtul välja pääseda, aga staabis selgus, et keegi sellel päeval linnaluba ei saa.
Peale lõunat arutasime kuuekesi tekkinud olukorda ja pidasime nõu, kuidas neist takistustest üle saada. Võru poiss Himma leidiski lahenduse. Nimelt teisel korral ühe ruumi akna läheduses, kus harilikult hoiti puhastusvahendeid, oli vaevalt ühe meetri kaugusel elektripost. Selle posti küljest tulid juhtmed hoonesse ja posti otsa ronimiseks oli taotud tugevad raudpulgad. Himma tõi toidulao juurest tüki tugevat köit, mille viskasime üle posti küljes olevate ristraudade. Kepi otsas oleva raudkonksuga tõime köieotsa ruumi tagasi ja sidusime selle siis tugevasti ruumis oleva riiuli posti külge. Nüüd aknalaual seistes ja kätega köiest kinni hoides ulatas just jalg posti küljes oleva raudpulga peale ja kätega edasi tõmmates oli lihtne postini jõuda ja seda mööda alla ronida.
Kuperjanovlased pidid välja sõitma hommikupoole ööd ja sellepärast ootasime põnevusega videviku saabumist. Juba päeval olime kokku leppinud, et meie mingit varustust kaasa ei võta. Pataljoni kasarmu kõrval oli väike majakene, kus omal ajal oli elanud kirjanik Juhan Liiv. Selle majakese plankaeda oli juba mitu nädalat tagasi meisterdatud ava, mida peale läbiminekut jälle sulgeda sai. Kella üheteistkümne aegu hakkasime oma ettevõtet ellu viima. See osutus võrdlemisi lihtsaks, sest märkamatult jõudsime tänavale ja jaama. Jaamas otsisin kõige pealt üles kapten Kuslapi ja teatasin temale, et oleme kõik kuuekesi õnnelikult kohale jõudnud.
Umbes tunni aja pärast tuli kupeesse leitnant E. Rätsep ja teatas, et jaama on tulnud koolipoiste pataljoni ülem kapten Saal komandoga ja nõuab oma mehi, kes omavoliliselt pataljonist lahkunud on, tagasi. Tema andmetel pidi neid jooksikuid olema viiekümne ümber. Olime üllatunud, sest meie teada keegi meie kavatsustest üle tulla kellelegi rääkinud ei olnud. Kapten Kuslap käskis mul oma kupeesse jääda, sest siis patrull niikuinii tulla ei saa. Pärast kuulsime, et kapten Saalil oli korda läinud ainult teiste jooksikuid kinni püüda, kuna 33 meest rindelesõitu said alustada.
Hommikupoole ööd hakkaski rong liikuma. Peagi valgenedes läks sõit Valga poole. Leidsime, et meid unustatud ei ole, sest meile jagati välja katlakesest suppi koos tüki leivaga ja kästi järgmisel peatusel köögi juurde toitu minna otsima. On selgesti meeles, et seekord oli toiduks hernesupp, milles küllaltki sealihatükke ujus. Järgmisel õhtupoolikul jõudsime Pihkvasse. Adjutant leitnant Riives laskis seal kõik koolipoisid kokku koguda ja käskis neil valida, kuhu nad tahavad jääda, ja et mehed tuleks roodudes kohe toidule ja varustusele arvata. Pihkvast uuesti liikuma hakates peatus rong varsti ühes väikses jaamas, kus hakkas kiire mahalaadimine ja ühtlasi teatati, et meie ees seisab otsene rindeleminek.

Kuperjanovlasena Vabadussõjas

Pihkva taasvallutamise sihiga olid kommunistid koondanud tugevad punaväe löögiüksused Pihkva alla ja sundisid taganema siin võidelnud Balahovitschi Loodearmee osad. Mitmes kohas murdsid nad läbi Loodearmee positsioonidest ja sellega ohustasid meie positsioone. Oli otsustatud alata üldist vastupealetungi, et vaenlast uuesti Pihkvast eemale tõrjuda. Kuperjanovlased suunati kohe rinde kõige hädaohtlikumasse kohta, kus suures ülekaalus olevad punaste eliitüksused luureandmete järele pidid algama üldist pealetungi. See oli Kebi jõel Suure-Pomkina küla juures. Rindele jõudnud, kästi kolmas rood esialgu reservi jätta, kuna teised roodud vahetasid välja siin rindel olnud väsinud üksused.
Üldine pealetung algas hommikuhämaruses, aga leidis väga tugevat vastupanu. Kohati ka vankad isegi asusid vastupealetungile. Peagi paisati ka kolmas rood uuesti esijoonele ja algas tugev surve vankade väljatõrjumiseks. Tõhusa töö tegid meie Lewis kuulipildujad, mida saime oma kerguse tõttu kiiresti ümber paigutada tulejõu ühte punkti koondamisega. Tegelikult ei tea, kui kaua see tulevahetus kestis, kui kostis nooremleitnant Rätsepa hääl: vankad lippavad. Anti käsk üldiseks rünnakuks. Üles tõustes tundsin järsku lööki külje pihta, nagu oleks keegi teibaga löönud. Esiotsa ei saanud arugi, et haavatud olin. Alles siis, kui tundsin, et külg imelikult soojaks läks, jõudsin selgusele, mis oli juhtunud.
Mind saadeti sidumispunkti. Seal selgus, et haav ei ole nii kerge, sest verejooksu oli raske sulgeda. Vahepeal kogunes sidumispunkti haavatuid rohkem ja peagi algas sõit tagalasse. Autojuhti hoiatati ja kästi ettevaatlik olla, sest vankad olid hakanud pommitama tagalasse viivat teed. Kui välja sõitsime, paistis pommitamisel vaheaeg olevat. Vaevalt pool kilomeetrit sõidetud, algas pommitamine uuesti. Juba esimestest valangutest tabas üks mürsk teed just auto ees. Lühida maa tõttu autojuht ei suutnud pidurdada, auto jooksis maanteekraavi ja paiskus kummuli. Katsusin ennast liigutada, kuid ei suutnud, sest külg läks uuesti soojaks. See oli ka viimane mida sealt mäletan. Ärkasin alles sanitaarrongis, kui see juba Valgast läbi Tartu poole oli sõitmas. Tartus paigutati mind teise sõjaväe laatsaretti Aia tänaval. Siin kuulsin, et lahing oli kuperjanovlastele väga kalliks maksma läinud. Sel ööl sai surma leitnant Piip ning langenute ja haavatute arv tõusis üle viiekümne. Tulemuseks oli see, et vankade pealetung oli siiski seisma pandud ja nad taganema sunnitud. Hiljem selgus, et kolmekümnest koolipoisist, kes Kuperjanovi Pataljoni üle olid läinud, üks surma ja kuus haavata olid saanud.

Rindel tagasi

Kuna rinne Karamõshovast umbes 20 kilomeetri kaugusel oli, siis anti meile küüdimees. Aukliku tee tõttu sellest palju kasu ei olnud ja nii tuli peaaegu kogu tee jala käia. Lõpuks jõudsime siiski külla, kus asus pataljoni staap ja ka raskepatarei. Oma dokumendid ära andnud, küsisin juhatust oma üksuse juurde pääsemiseks. Pataljoni adjutant leitnant Riives ütles, et pataljoni ülem kapten Unt meid kahte koolipoissi enne näha tahab. Kõigepealt ütles kapten Unt meile, et tema on saanud kurja kirja, kus meid kui väejooksikuid nõutakse tagasi. Küsis, kas meie tahame minna. Vastasin, et kui mul oleks olnud tahtmine seda teha, siis oleksin ju seda võinud Tartus teha, ja et siia pääseda, jätsin isegi oma terviseparandamise puhkuse kasutamata. Selle peale vastas kapten Unt, et kui niisugused väejooksikuid palju tulemas oleks, siis tema võtaks nad kõik hää meelega vastu.
Peagi jõudsin roodu juurde, kus kohe kapten Kuslapi üles otsisin. Tema ütles, et elu siin ei olnudki nagu rinde moodi, sest peale Pomkino alt kablutamist ei ole vanka mingit aktiivsust siin rindel näidanud. Aga nemad ei ole saanud midagi aktiivset ette võtta, sest pataljoni rinne oli siin peaaegu 20 kilomeetri laiuseks veninud. Tegelikult püsivat rinnet ei olnudki, vaid üksikud tugipunktid ja nende vahel liikuvad patrullid. Kapten Kuslap oli saanud teate, et meid siin varsti tagasi tõmmatakse, sest seitsmes polk oli jälle oma rinnet vaenlasele avatuks jätnud. Nüüd on vankad suurte koondistega alustanud pealetungi Irboska suunas ja ähvardavat siinseid väeosi kotti sulgeda.
Kuperjanovlased lahkusid 26. augustil viimastena Pihkvast. Eestlaste poolt purustati ka kevadel korda seatud raudteesild, et takistada vene soomusrongidel üle Velikaja tungimast.
Hommikul vara hakati Mogline jaamast liikuma Irboska alevi poole, sest kuperjanovlastele oli ülesandeks tehtud riivistada venelaste läbimurre Irboska suunas. Ilm sellel hommikul oli väga udune ja nähtavus piiratud. Umbes tunnise liikumise järel hakkas udu lahkuma. Avastasime, et meiega paralleelselt liigub küladevahelisel teel mingisugune voor ja ratsa maakuulajatele tehti ülesandeks kindlaks teha, missugune üksuse voor see on.
Kui maakuulajad junkur Max Kurre juhtimisel voorile lähenesid, märkasime, et seal tekkis segadus ja edasi-tagasi jooksmine. Ohvitseri asetäitja Ivand, kes voori binokliga uurinud, hõikas varsti: Kurat, need on vankad! Mehed maanteel paiskusid kohe ahelasse, et vankasid väärikalt vastu võtta. Aga vahepeal võtsid sündmused imeliku pöörde, sest Max Kurre käsutas mehed ilma püssideta voori juurest eemale, jättes iga koorma juurde ainult ühe mehe. Kolonn junkur Kurrega eesotsas hakkas uuesti liikuma endist suunda jätkates. Peagi selgus, et voor on vangi võetud ja neil on olnud suund Irboska alevikku, kus pidi nende suurtükigrupp olema.
Sellest nähtus, et venelased olid suures segaduses oma vägede tegevuse kohta, mis muidugi meie kasuks oli. Nii saime kergemini seda läbimurret likvideerima hakata. Järgmisel peatusel selgus, et vooris on hulgaliselt suurtükirakendeid, millest iseäranis suurt rõõmu tundsid meie patareid, sest nende hobuste rakmed olid väga viletsas olukorras. Vooris leidsime veel hulgaliselt väga head tubakat. Mitte mahorkat, nagu see harilikult vene sõdurite varustuseks oli, vaid päris korralikku paberossitubakat, mida meie juba ammu enam näinud ei olnud. Meeste meeleolu kohe tõusis, kui said piibu jälle korralikult tossama panna. Suurem üllatus tuli aga siis, kui ühest koormast leidsime neli tapetud ja teisest kaks elavat siga.

Lahing Novaja küla all

Peagi saabus pataljoni staabist käskjalg käsuga kohe rindele asuda Novaja küla ette ja küla vallutada, sellega pidurdada vankade edasitungi. Pataljoni ahelikku hargnenud kolmanda rooduga paremal tiival alustada edasitungi. Imelikuna paistis, et vastupanu osutus väga nõrgaks, ainult nagu kohav tuli võttis meid vastu. Vallutanud Novaja küla, oli järgmiseks sihiks vallutada suvel ettevalmistatud kindluste liin. Ahelik külast paarsada meetrit edasi jõudnud, sattus järsku vaenlase marutule alla eest. Ühtlasi avati tuli ka küljel asuvast tihedast võsast, kus meie andmetel pidid olema veel seitsmenda polgu osad. Nähtavasti olid need aga positsioonid maha jätnud. Mina ja reamees Kallaspoolik saime käsu luua side teise rooduga, mis asus meist vasakul, ja teatada, et tõmbame tagasi küla joonele ja jääme sinna kaitsele.
Madala võsa varjul jõudnud künkale, kust alles vähe aja eest kuulipilduja oli tulistanud vankade ahelikku, nägime, et mõlemad kuulipildurid olid langenud, tabatuna vaenlase miini kildudest. Maxim oli paisatud külili, kuid esimesel silmapilgul ei paistnud ta pihta saanud olevat. Umbes kümme sammu eemal lamas raskesti haavatuna meelemärkuseta noorem allohvitseri mundris sõdur, kes veel kuulipildujast kramplikult kinni hoidis. Pidime juba edasi minema ja ettevaatuse mõttes liikusime võsa kõrval, et olukorrast selgemat pilti saada. Siit nägime, et meile lähenes vankade ahelik, tungides peale külale, kuhu teine rood oli taganenud. Pealetungiv ahelik oli juba jõudnud meiega peaaegu ühele joonele. Samal ajal algas ka kõva tuli meie seljataguses. Nähtavasti olid vankade ahelikud juba jõudnud ka kolmanda rooduga tulevahetusse astuda.
Olime lõksus, sest tee mõlemale poole oli ära lõigatud. Mõte töötas imekiirelt, kuid paistis täiesti võimatu olevat külasse tagasi roodu juurde pääseda. Otsustasime mõlemad Kallaspoolikuga vastu hakata ja mitte alla anda. Upitasime Maximi üles ja kuna lindist oli ainult paarkümmend lasku tehtud, siis oli see täiesti laskevalmis. Ka paistis ta muidu vigastamata olevat. Vahepeal oli ahelik meiega täiesti ühele joonele jõudnud, aheliku vasak tiib meist vaevalt 150 meetrit eemal. Avasime tule korraga, Kallaspoolik Lewisest ja mina Maximist.
Näis, et tulevalang tuli vankadele täiesti ootamatult, sest ahelik viskus küll pikali, kuid meile vastu tulistama ei hakanud. Kallaspoolik tegi oma Lewisega tõhusa töö, kuid minu Maxim ei tahtnud nii libedasti minna. Nimelt lindikastist välja jooksev lint kippus keerdu minema ja takistas padrunite ettesöötmist ja pani kuulipilduja ajutiselt vaikima. Seda nähes pani Kallaspoolik Lewisi kõrvale ja asus Maximi taha. Nüüd saime hoida meile nähtava vankade aheliku oma pideva tule all. Kui ka külast avati ahelikule marutuli, siis näis, et vankade edasitung siin on vähemalt ajutiselt seisma pandud. Oma roodust kavatseti isegi vastupealetungile asuda, kuid sunniti suures ülekaalus oleva aheliku tulega sellest loobuma ja uuesti kaitsele minema.
Hiljem selgus, et rood oli taganema sunnitud laskemoona puuduse pärast. Padruneid oli veel järel vaid mõne püssi kohta ja kuulipildujate laskemoon puudus täielikult. Laskemoona juurdevedu oli millegipärast takistatud. Külla taganenud, jõudis samal ajal kohale ka voor laskemoonaga. Nüüd uuesti varustatud, asuti kaitsele. Nii kestis tulevahetus umbes paar tundi, ilma et kumbki pool edu oleks saavutanud.
Järsku aga hakkas kostma tugevat lahingumüra vankade selja tagant, kus isegi kahurid tegevuses olid. Meie ei osanud esiteks sellest olukorrast selget pilti saada. Peagi ilmus meie küla ees oleva vankade aheliku paremale tiivale eestlaste ahelik, mis vankade ahelikku küljelt rullima hakkas. Kui vankade ahelikuni tagalast jõudis lisatoetus, jäi loodetud edu neil saavutamata. Peagi lõpetasid nad tulistamise ja andsid alla.
Alles pärast selgus, et need lahingud sulgesid tee taganemiseks nendele vankade üksustele, kes meie vägede seljatagusesse olid tunginud. Lõpuks saavutasid meie väed edu neid kotti sulgedes. Siit alates kuni vaherahuni enam suuremat tegevust ei olnud. Kuid vaenlane hoiti ootamatute rünnakutega alalises valvelolekus, nii et ta siit vägesid ei saaks viia Narva rindele, kuhu ta oli kogunenud massiliselt vägesid, et eestlaste vastupanu murda ja nad alistuma sundida.
Kui 1900. aastal sündinud mehed 1920. aasta juunis demobilisatsiooni tõttu sõjaväest vabastati, siis kutsus kapten Kuslap mind Kallaspoolikuga oma juurde ja ütles, et meie katsugu jälgida sõjaministri käskkirju, sest et tema ja kolonel Undi poolt on meid Vabadusristi saamiseks ette pandud just Novaja külade juures üles näidatud vahvuse eest.
Paari päeva pärast tõmmati kuperjanovlased rindelt välja ja sõidutati Võrru puhkusele. Viibimine Võrus kujunes ka tõesti tegelikuks puhkuseks, sest peale laskeharjutuste muid õppusi ei olnud. Päevane tegevus koosnes harilikult sellest, et meeskond viidi linnast välja mõnda varjulisse kohta, kus siis omavahel arutati rindel aset leidnud sündmusi. Õhtud aga kujunesid tegevusrohkeks, sest kuperjanovlased olid alati teretulnud. Hommikuti kogunes endise võõrastemaja ette, kus kuperjanovlased nüüd ulualust olid leidnud, suur hulk kohalikke elanikke, koos suurel hulgal koormaid piimanõude ja küpsetatud saia ja võipütikestega, mis siis kohe välja jagati.
Aga niisugune mõnulemine lõppes korraga otsa, kui järsku käsk anti pataljon Võru jaamast rongile laadida. Sõidu sihti keegi ei teadnud ja paistis, et isegi ohvitseridel see teadmata oli. Mehed ja varustus rongil, algas peagi sõit Valga jaama poole. Tekkis isegi illusioon, kui rong Valgast Tartu poole liikuma hakkas, et ehk lastakse meil vähe aega Tartu elust osa võtta. Aga see jäi ainult unistuseks, sest Tartus ei peatutud kauem kui kulus aega vee ja kütte võtmiseks.
Sõit läks edasi Tapa poole. Ka meeskonnale köögist toidu andmiseks peatuti väiksemates jaamades ja Tapalt edasi võttis rong suuna Narva peale.

Dessant Peipija sadama juures

Narva jõudnud, laaditi rong tühjaks ja kõik varustus ja meeskond viidi sadamasse, kus need ühele veolaevale laaditi. Peagi algas sõit Narva-Jõesuu poole. Narva lahte välja jõudnud, leidsime end korraga ümbritsetud olevat Inglise kui ka meie oma sõjalaevadest. Nüüd algas sõit ida poole, kuni jõuti Kaporje lahte, kus pidi dessant maale minema. Aga selgus, et meie väeosade survel oli vaenlane siit kaugele tagasi tõmmanud ja lahingud käisid nüüd Karmova sadama juures.
Et Kuperjanovi dessandi maaleviimine võimatu oli, siis valis Pitka dessandi maalesaatmiseks Peipija sadama, mis asus meie vägede selja taga ja seetõttu täitsa segamatult sündis. Dessant maale saadetud, suunati see nüüd Sista-Palkino peale ründama vaenlase seisukohti. Ehk vaenlase jõud küll suures ülekaalus olid võrreldes meie dessandi jõududega, ei suutnud nad siiski meie ägedale rünnakule vastu panna ja hakkasid kiiresti taganema. Kohati sündis see taganemine suures paanikas ja korratult, nii et meie eelväel, mis neid jälgima olid saadetud, oli väga raske nendega kontakti luua.
Kui meie eelsalgad Dolgova juures vankadele järele jõudsid, siis löödi nad siit küll taganema, kuid nii Kasishi klaasivabriku kui ka Uus- ja Vana-Kalahsi külast ei suudetud vaenlast välja lüüa. Nüüd koondas laevastik oma tule meie dessandi toetuseks. Tõhusa tule toetusel suudeti lõpuks vallutada Kalashi klaasivabrik, Uus- ja Vana-Kalashi külad kui ka sadam. Sadamas maandus kohe Skautpataljon, mis suurendas tunduvalt meie dessandi jõude. Kõigepealt katsuti kindlaks teha Halli Hobuse kindluse ees olev kindluste joon. Skautide asukoha piirkonnas oli see teada, sest osaliselt paistis nende positsioon, selle traattõkked ja mõnes kohas tsemendist valatud punkrid. Kuperjanovlaste vastas olev positsioon asus metsa sees ja selle täpne asukoht oli nüüd vaja kindlaks teha. Selleks moodustati umbes sajameheline luureüksus, mis öösel liikuma hakkas vaenlase kindluse suunas, et nendega kontakti luua. Liikudes seal mingisugust takistust ei tehtud. Läbinud umbes seitsmekümne kuni kaheksakümne meetri laiuse pika rohuga kaetud riba, jõudsime uuesti metsa alla. Vaevalt sinna jõudnud, avati meie pihta tuli, kuid õnneks see meile kahju ei teinud, sest kuulid jooksid enamikus kõrgelt üle meie peade. Edasi liikunud luurajad olid mitmes kohas juba traattõketeni jõudnud ja peatusid. Sellega oligi meie ülesanne täidetud. Meeskond hakkas väikeste gruppidena ennast vaenlasest lahti kiskuma ja tagasi meie positsioonidele liikuma. Vaatamata vaenlase tulele meil sellel luurel kaotusi ei olnud ja kõik jõudsid tagasi oma positsioonidele. Soist riba läbides olid paljud küll märjad, kuid muidu korras.
Järgmisel ja ülejärgmisel päeval tekkisid luurest osa võtnud meeste jalgadele suured rakud, mis lõhkedes sügavad haavad järele jätsid. Alguses keegi ei osanud arvata, mis neid põhjustas. Skautpataljoni arst hakkas isegi süüdistama mehi, et need ise endile need vigastused on tekitanud. Vähe imelik oli aga asjaolu, et haavad tekkisid ainult luurest osa võtnud meestel. Alles siis, kui meie palve peale Inglise kommendeerivalt laevalt arstimeid ja sidematerjali saadi, tuli selle saadetisega kaasa ka laeva arst, kes Eesti vägede seisukorrast maal suuresti huvitatud oli. Kui talle meestele tekkinud haavu näidati, ütles ta kõhklematult, et neid haavu sõjagaas ipriidist tekitatud on ja nende parandamiseks palju aega kulub. Ainukeseks raviks neile on nende puhas hoidmine ja korralik sidumine. See oli ka ainukeseks korraks, kus Vabadussõjas sõjagaasi tarvitati.
Vastase eesrinne kindlaks tehtud, hakati korraldama rünnakuid, et neid vallutada. Vaenlase kahuritule suure ülekaalu tõttu ei osutunud see võimalikuks, sest maal peale kuperjanovlaste kahe raskekahuri meil midagi vastu panna polnud. Inglased tellisid välja monitorlaeva Erebuse, mis oma 15-tolliste kahuritega tõhusa töö tegi. Peagi sundis ta oma tulega Saraja Loshandi kindluse kahurid täiesti vaikima ja osaliselt ka Krasnaja Gorka kindluse kahurid. Erebusel lõppesid aga peagi mürsud otsa ja tagasi teda enam ei kutsutud.
Kuna Loodearmee üksused Leningradile juba ohtlikus läheduses olid, igal hetkel Leningradi langemist oli oodata, siis tehti ka oktoobri viimaste päevade jooksul uuesti katset vaenlase positsioone rünnata ja need vallutada. Kõik need katsed nurjusid vaenlase kaugelt suurema tulejõu läbi ja meie väed kandsid suuri kaotusi. See päev kujunes ka kuperjanovlastele raskeks kaotusepäevaks. Nimelt ühe Krasnaja Gorkast lastud 12-tollise mürsu läbi sai kuperjanovlastest surma kuus meest ja haavata ning põrutada üle kümne. Raskelt põrutatute hulgas olin ka mina.
See rünnak jäi ka viimaseks, mis dessandi poolt ette võeti. Juba järgmisel päeval selgus, et Leningradi vallutamine korda ei ole läinud Loodearmee poolt tehtud suurte vigade tõttu ja et Loodearmee suures korralageduses taganemas on. Kui operatsiooni alguses teatati Leningradi kaitsel ainult väikesi väegruppe olevat, siis Trotski, kes isiklikult Leningradi kaitse organiseerimise üle võttis, suutis lühikese ajaga töölistest luua löögiüksusi, mis ka kohe rindele saatis ja kes nüüd ründajatele väga tugevat vastupanu avaldasid. Nüüd tõmbas Judenitsh külgpositsioonidelt, mis dessanti Luuga sihist kaitsesid, hulga paremaid väeosasid välja, ja saatis need Leningradi all ründavaile üksustele lisaks. Ka need ei suutnud nüüd enam midagi korda saata. Trotski, avastades Loodearmee nõrkuse Luuga sihis, lootis kiiruga juurde tõmmatud üksuste abil läbi murda Loodearmee rinde Volossova suunas ning ähvardas nüüd Leningradi all olevaid loodearmeelasi kotti tõmmata. Niisuguses olukorras kaotasid loodearmeelased Leningradi all pea ja algas paaniline põgenemine Narva suunas. Ei Judenitsh ega Kodsjanko suutnud paanikasse sattunud üksusi enam korrale kutsuda või ei tahtnudki nad enam seda, sest juba taganemise alguses lahkusid nad ise ka rindelt. Nüüd ei olnud ka enam dessandil mingit mõtet kohale jääda. Peagi anti käsk rindest lahti rebida ja liikuda Narva poole. Dessant püüdis liikudes kasutada nii palju kui vähegi võimalik rannalähedasi teid, mis olid laevastiku tugeva kaitse all. Sellest tingituna jõuti siis ilma kaotusteta Narva. Taganemisel sai suuremate kaotuste osaliseks Ingeri polk. Jälitavad punased suutsid selle polgu peakolonnist eraldada. Ülekaalukate üksustega polku rünnates tekitasid nad sellele raskeid kaotusi. Selle tagajärjel valgus suurem osa polgust laiali ja ainult väiksed osad suutsid endid piiramisrõngast läbi murda ja taanduva peakolonniga ühineda. Ilma suuremate viperusteta jõuti lõpuks Narva.
Siin kuulsin kapten Kuslapilt, et kuperjanovlased viiakse Tartu puhkusele. Sellepärast on ta ka muretsenud, et kaasa võtta ka kõik sanitaarrongis olevad haavatud ja haiged kuperjanovlased, kes veel omal jalgel püsivad. Aga ka see puhkus lõppes peagi. Kui siis jaamas rongile laaditud, vedur meid jälle Tapa poole hakkas tõmbama, siis arvasime, et oleme Narva rindele määratud. Tapalt Narva poole edasi liikudes peatus rong lõpuks Auvere jaamas ja varustus laaditi maha. Alul me ei osanud arvatagi, mis ülesanne meil siin täita on, aga see peagi selgus.

Loodearmee likvideerimine

Taganeva Loodearmee osad koguti Auvere ja Vaivere jaamade piirkonda ja varustati neid vajalike tööriistadega. Neil kästi hakata ehitama barakke, et suure külma ajal varju leida. Seda korraldust aga ei täidetud. Loodearmeelased valgusid laiali ümberkaudsetesse küladesse, kus panid toime röövimisi ja omavolilisi rekvireerimisi. Nüüd meie valitsus esines liitlaste esinduse ees kindla nõudmisega, et Loodearmee tuleb likvideerida. Liitlaste esindajad, välja arvatud Prantsuse esindaja, nähes, et nendest väeosadest enam lahinguvõimelisi üksusi võimatu on koondada, nõustusidki likvideerimisega. Väiksemate üksuste likvideerimine läks võrdlemisi libedalt, kuna suuremad üksused osaliselt vastu hakkasid, lubades peagi kartulivabariigi ohvitserid ja väeosad võimult pühkida.
Paljud loodearmeelased avaldasid soovi minna tagasi Venemaale, kust enamik neist pärit oli. Neile võimaldatigi üleminek Narva juures, kus nad läbi rinde saadeti. Kui siidiste kinnastega neid seal vastu võeti, ei ole minul teada
Auveres formeeriti ka Kuperjanovi Partisanide Pataljon ümber Kuperjanovi Partisanide Polguks ja kapten Unt ülendati kolonelleitnandiks. Samal ajal alustasid vankad kogu Narva rindel rünnakuid meist mitmekordselt üle olevate jõududega. Meie väed ei liikunud oma positsioonidelt ja kõik vankade rünnakud nurjusid. Ainult Krivasoo rajoonis läks neil korda sooritada väikseid läbimurdeid, kuid need kõik likvideeriti ja rinne jäigi püsima kuni vaherahu sõlmimiseni.

Tagasi Lõunarindele

Nüüd viidi kuperjanovlased tagasi Pihkva rindele. Nendele kaitsmiseks anti maa-ala raudteest kuni Pihkva järveni ja ka mõni küla paremal pool raudteed. Narva rinde toetuseks katsus punavägi ka Pihkva rindel tegevust arendada, aga see ei õnnestunud. Peale mõne häiriva rünnaku midagi korda saata ei suudetud. Peagi aga haarasid meie siinsed väeosad initsiatiivi enese kätte ja mõne eduka rünnakuga paiskasid nad mitu korda isegi Velikaja taha. Kuid nad tulid iga kord oma positsioonidele tagasi. Need rünnakud olid ette võetud peamiselt segamiseks, et vankade vägesid siit ei saaks saata Narva rindele tõmmata.

Vaherahu

Kui venelased nägid, et neil võimatu on meie rinnet purustada, nõustus Nõukogude Liit lõpuks vaherahuga ja see hakkas maksma 3. jaanuaril 1920 aastal kell 11:00. Ainult paar minutit enne vaherahu maksmahakkamist tühjendas üks vankade patarei oma mürsud meie positsioonidele, kus asus meie kümnes rood, ja surmas seal kaks meest.
Esimesel vaherahu päeval ei osatud nagu midagi ette võtta. Peagi, kui aega rohkem käes, saadi hakkama mitmesuguste vempudega nii kaaslaste kui ka elanike arvel.
Ühel päeval tuli minu juurde meie voorist reamees Teder. Kuna ta teadis, et minul seljakotis üks voodilina on, mida õlgedel magades hea oli näo katteks alla panna, siis küsis ta nüüd seda endale laenuks, lubades, et sellega midagi ei juhtu. Kui küsisin, mis ta sellega tahab teha, vastas, et ma peagi näen, saab ainult natukene nalja.
Peagi selgus kogu see nali. Videvikus, kui peretütar läks lauta loomi talitama, tormas ta sealt peagi suure kisaga välja ja tuppa. Meie küsimuse peale, mis juhtus, suutis ta kuidagi meile mõista anda, et vaimud on laudas. Kui meie uskumatust avaldasime, siis seletas ta, et oma silmaga on näinud valget kogu üleval tala peal istuvat ja jalgu kõlgutavat. Kogu perekonnaga juhtunut arutanud, toodi järgmisel päeval kohale papp, kes pika palve järel lauta õnnistas ja ütles, et kõik olevat jälle korras, ja saadeti kenakese moonakotiga minema. Tekkis küsimus, kas tõesti ka papp, kellel vähemalt seminariharidus, oli ise ka veel nii sügavas ebausu kammitsas või kasutas ta elanike pimedust lihtsalt enda kasuks. Jäime viimase arvamuse juurde.

Ahned lätlased

Järsku tõmmati meid siinsetelt positsioonidelt välja ja paigutati ümber Läti maa-aladele Stakelni linnakesse ja jaama. Milleks see paigutus hea oli, meie esialgu ei teadnud. Alles hiljem selgus, et see lätlaste suure ahnuse pidurdamiseks vajalik oli. Terve meie polk paisati piki Koiva jõge kahele poole raudteed.
Nimelt nõudsid lätlased liitlaste esindajate kaudu Valga raudtee sõlmpunkti nendele üleandmiseks. Eesti muidugi sellega leppida ei saanud. Nüüd Läti suuremad mehed olid isegi arvamist avaldanud, et kui Eesti ei taha heaga sellega leppida, siis nad suudavad ka teisel teel oma nõudmisi maksma panna.
Kuna Valgas seisis meie soomusrongide diviis, kokku kuus soomusrongi, siis osutuks see paigutus küllaldaseks takistuseks, kui lätlased tõesti midagi katsuksid ette võtta. Mingi kokkupõrkeni asi siiski ei läinud. Lõpuks otsustati ainult osa Valgast, kus enamuses lätlased elasid, üle anda, kuna suurem osa Valgast siiski jäi eestlastele. Piir enam-vähem kindlaks määratud, langes ära ka meie siinviibimise põhjus. Meie üksus tõmmati Koiva äärest tagasi ja paigutati Valga linna ja selle ümbruses olevatesse asulatesse.
Peagi hakkasid liikuma kuulujutud demobilisatsioonist, kus osa mehi teenistusest vabastatakse.

Lõppvaatus

Pika ootamise peale saabus lõpuks juuni keskpaigas päev, kus osa mehi, nende hulgas ka 1901. aastal sündinud, teenistusest vabastamisele kuulusid. Enne seda, juba maikuus, tuli Sõjaministeeriumi teade, et Tallinnas avatakse Sõjaväe Tehnika Kool, kuhu olid eesõigustatud sisse astuma rindeteenistusest osa võtnud sõdurid. Andsin ka ennast sinna üles ja peagi sain teada, et 15. juulil pean olema Tondil, kus kool sellel ajal asetses.
Nii lõppes minu Vabadussõja-aegne sõjaväeline periood, olles kuulsa KUPERJANOVI PARTISANIDE PATALJONI üks vabadusvõitlejaist ja autasustatud Eesti Vabariigi valitsuse otsusega Vabadusrist II/3.

Samal teemal: vt K&E 1/2004 lk 25–27 “Vabadusristi päeval läks lendu omaloominguline uudis Julius Kuperjanovist”.

* * *

Karl Kimmel 1948 Heidelbergis.

Karl Kimmel II Vabadussõjas kommunismi vastu

Sügisel 1939, järeldusena Molotov-Ribbentropi paktist, mille juurde kuulunud salaprotokoll piiritles Saksa ja Nõukogude Liidu mõjusfäärid Ida-Euroopas, algas Nõukogude Liidu surve Eestile, mis päädis maa okupeerimisega suvel 1940. Stalin esitas 23. augustil Ribbentropile küsimuse: Kas Saksamaa on nõus loovutama Balti riigid Nõukogude Liidu huvipiirkonda? Hitler ilma pikema jututa nõustus sellega. Peamine takistus oli sellega kõrvaldatud ja 24. augusti varastel hommikutundidel kirjutati Molotov-Ribbentropi lepingule alla. Ametlikuks kuupäevaks on 23. august.

Esimene Nõukogude okupatsioon liitis Eesti Moskva relvajõu abil de facto Nõukogude Liiduga, kuulutades ta üheks liiduvabariigiks.
Alates 21. juunist kuni 25. augustini 1940 likvideeriti Eesti Vabariigi riigiasutused, politsei, sõjavägi, rahandus- ja majandussüsteem, alustati haridusasutuste reorganiseerimist vastavalt NSVL mudelile ning saadeti laiali kodanikuühendused. Aastal 1940–1941 arreteeriti, küüditati ja mõrvati peaaegu kõik Eesti Vabariigi valitsuse liikmed. Enesekaitseks terrori vastu sündis metsavendlus ehk roheline sõda Nõukogude okupatsiooni vastu. Vaid üks aasta okupatsiooni tähendas meile 41 000 hukatut või mõrvatut ehk 4% elanikkonnast.
Kokkusattumusena selliste poliitiliste sündmuste keerises arvati Karl Kimmel reservi sama aasta maikuus. Tollel ajal kolisime varsti Rõngu emapoolse sugulase Aado Türki juurde elama. Neil oli väike talu, aga olles juba eakad inimesed, tegid nad meile ettepaneku tulla Rõngu ja abistada neid talutöös. Aado Türk oli üks neist eestlastest, keda kutsutakse maa soolaks. Põhjus oli, et mitte jääda sarnasel kardetaval perioodil juba räuskavatele Eesti kommunistidele Vabadusristi kavalerina silma. Nende sündmuste tagapõhjal kujunes ka poja, Aavo Kimmeli elu teistsuguses suunas, kui see oleks normaalne olnud. Vanemad arvasid, et ettevaatuse mõttes asuks ta elama Elva perekond Janside juurde. Juhan (Juku) Jans töötas Tartu kindlustusselts OMA juures.
13. juuni ööl vastu 14. juunit toimus massiküüditamine Eestist. Sama päeva õhtupoolikul leidis aset ka eesti ohvitseride mahalaskmine Petseris. Seal oli ka onu Aleksander, aga tema oli eelmisel päeval Värskasse komandeeritud. Sinna teda otsima ei tuldud. Seal anti korraldus, et seal olevatest meestest moodustatakse kaks kahurväepatareid ja tuli olla valmis minema Pihkvasse kohe peale formeerimist.

Olles Rõngu alevist kahe kilomeetri kaugusel, ei märganud meie seal mingit ebatavalist aktiivsust ümberkaudu asuvates üksiktaludes. Ja nagu varsti kuulsime, ei “külastanud” küüditajad ühtegi meie ümbruskonnas asuvat talu. Minul ei ole teada, kas oli koostatud nimekiri nendest, keda kavatseti küüditada või mitte. Minu mälestuste järele Rõngu vallast kedagi ära ei küüditatud.
Sõjakuulutamise päev, 21. juuni, oli ilus päikesepaisteline päev Rõngu ümbruses. Õhk sillerdas ja puhus kerge lõunatuul. Liikumas ei näinud sellel päeval ühtegi kohalikku inimest. Ainult Tartu–Valga maanteelt läksid mõned punaarmeelased maantee ligidal asuvaisse taludesse. Kui oli tegemist ühe või kahe tiblaga, siis lasti neil tulla rahulikult. Enamikul juhtudel küsisid nad ainult süüa ja asusid siis jälle minema Tartu poole. See oli kindlasti nende kõige parem kõhutäis, mis nad kunagi olid saanud, sest soldatitele anti tavaliselt tatraputru ja hapukapsasuppi. Tundus, nagu midagi erakorralist oli juhtunud, ja juhtuski.
Kuulsime raadiost, et Saksamaa oli alustanud sellel ööl sõjalist tegevust Nõukogude Liidu vastu. 2. juuli õhtuks olid Saksa väed juba jõudnud Eesti piirile. Kuna puudusid andmed Saksa vägede liikumisest Balti piirkonnas, ei riskinud hävituspataljonlased tulla väiksemate üksustega metsavendi haarama. Suuremad lahingud metsavendade ja hävituspataljonlaste vahel toimusid Võrtsjärve–Jõesuu rajoonis, kus tegutsesid Puhja, Rannu, Konguta, Elva, Rõngu ja Valgjärve metsavendade salgad.

Sündmused 1941. aastal Lõuna-Tartumaal

Enne veel kui Saksa sõjajõud jõudsid Lõuna-Eestisse, tegutsesid nn metsavendade grupid. Nende eesmärgiks oli takistada inimeste mõrvamist ja varanduse hävitamist hävituspataljonide poolt. 8. juulil toimus lahing Ulila ümbruses metsavendade ja Ulila jõujaama tulnud hävituspataljoniga. Appi tulid Puhja, Rannu, Rõngu ja Elva metsavennad. Lahingu ajal taandusid hävituspataljonlased hoone keldrisse, kuhu oli ka paigutatud 1000 kilo lõhkeainet. Järgmisel hommikul saabus kolmel veoautol Ulilasse neile abiväge. Paar tundi peale lahingu algust olid nende kaotused 24 surnut lisaks haavatuile ja lõpuks nad põgenesid Tartusse. Nüüd oli metsavendadel sihiks Tartu vallutamine. Enne Tartusse jõudmist tuli veel maha pidada kaks lahingut, üks Nõo kalmistu juures ja teine Tähtvere maantee silla juures.
12. juulil, kui Tartusse jõudsid esimesed Saksa relvaüksused, oli Emajõe lõunakallas eestlaste oma jõududega punavõimust vabastatud. Metsavendade hulgas kaotusi ei olnud. Nende lahingutega algas Karl Kimmeli teine vabadusvõitlus kommunismi vastu.

Idarindel

Kohe peale saksa relvajõudude saabumist, algas Eestis eesti rahvusväeosade moodustamine. Algselt loodi mitmesuguste nimedega üksused. Tuntumad neist olid Julgeolekugrupid. Julgeolekugrupi 181 ülemaks oli major Vask (VR 2/2). Sellest moodustati veelgi suurem üksus, mis kandis nime Eesti Pataljon 658 Rüütliristi kavaler kolonel Alfons Rebase juhtimisel. Formeerimine algas Tartus 1941. aasta septembris. Karl Kimmel ühines pataljoniga veltveebli aukraadis. Pataljoni tähtsamad lahingud: Volhovi lahingud, Kolpino lahing, Surkovo lahing, Vaskovo lahing.

20. Eesti Diviis kaitselahingutes Eestis ja Saksamaal

1944. aasta 14. jaanuaril alustas Punaarmee Leningradi all suurpealetungi Eesti suunas. 26. juulist kuni 5. augustini peeti raskeid kaitselahinguid Sinimägedes. 24. septembril lahkusid viimased võitlusvõimelised diviisi üksused Lemsalu suunas ja 25. septembril jäeti selja taha Eesti piir.
Peale Eestist lahkumist septembris 1944 koondati Eesti väeosad Saksamaal Neuhammeri väljaõppelaagrisse. Aga juba 22. jaanuaril 1945 paisati diviis võitlusgruppidena Oppelni–Breslau–Briege rindelõiku Punaarmee läbimurde likvideerimiseks. Ägedate lahingute keerises kuni märtsi alguseni ei suutnud Punaarmee edasi jõuda eesti väeosade rindelõigus. Alustasid rünnakuid mõlemalt poolt 20. diviisi lõigus ja märtsi algul oli diviis topelt kotis. Vaenlase poole ootamatu tulelöögi andmisega segaduse tekitamise eesmärgil anti 18. märtsil diviisile luba alata lahingutegevust kotist väljamurdmiseks. Kogu kotist väljamurdmise operatsiooni juhatas kolonel Rebane. Kuna ei olnud mingit lootust suurtükkide päästmiseks, siis hoiti pidevalt vaenlane turmtule all. Ainuke võimalus sellest kotist pääsemiseks oli, et sealt tuli lihtsalt väikeste gruppidena välja hiilida. Oppelni kotist murdis välja 80% diviisi tulejõust ja viidi puhkusele Turnau–Hirschbergi piirkonnas.
Teine Maailmasõda lõppes Eesti vabadusvõitlejatele kodumaal 1944. aasta sügisel ja võõrsil 1945. aasta kevadel Tšehhi põrgus. Kui Saksamaa 8. mail lääneliitlastele ja venelastele tingimusteta kapituleerus, oli diviis Prahast kirdes ja liikumas Praha suunas, et kapituleeruda ameeriklastele. Sellel teekonnal langes Punaarmee kätte vangi ligemale 3500 eestlast. Nende hulgas ka Karl Kimmel. Tšehhi partisanide käe läbi mõrvati ligikaudu 1300 eesti sõdurit. Kuid Karl Kimmelil õnnestus põgeneda Tšehhist. Ta jõudis oma perekonna juurde, kes elas ühes väikses Baieri külas nimega Zappendorff 24. juunil 1945. aastal.
Need noored mehed, kes kunagises Eesti Vabariigis olid osa võtnud Vabadussõjast või kasvanud Vaba dussõja vaimus, elasid teadmises, et kodumaa kaitsmine on iga mehe aukohus ja kes vastuseks Eesti seaduslike riigivõimuorganite üleskutsele läksid siis, kui nende arvates kodumaa seda vajas, teda punase hädaohu vastu kaitsma.

* * *

Ottawa eestlased 15. Balti Õhtul. Vasakult Aavo Kimmel, Tormi Heinmaa, Arnold Puhja, Peeter Tikovt.

Märkmeid poja Aavo Kimmeli elust

Elu esimene päev siin maailmas oli 23. oktoobril 1925. aastal Tartus, aga minu esimeseks kodulinnaks oli tüüpiline väikesepalgaliste inimeste linn nimega Tapa. Peale Vabadussõda isa ühines soomusrongide diviisiga, mis asus Tapal. Esimene põnev päev minu elus oli see, kui tuli alustada pikka kooliteed. Isa töökoha muudatus viis meid Tartusse, kus ta asus juhatama 2. diviisi raamatukogu. Mind pandi Tartu linna XVI algkooli, mis asus Näituse tänaval (endise nimega Savi tänav). Lõpetanud algkooli, jätkasin oma õpinguid Tartu Poeglaste Gümnaasiumis (Poikas) 1940. aastal, siis juba ENSV ajastul. Kool asus Riia tänaval Pauluse kiriku kõrval.
On meelde jäänud kaks sündmust tollest ajast. Esiteks keelati ära koolivormi juurde kuuluva mütsi kandmine avalikkudes kohtades. Teiseks tehti ka ääretult labast propagandat selleks, et kellelegi ei tuleks meelde pühitseda Eesti Vabariigi aastapäeva 24. veebruaril. Aga 24. veebruaril 1941 oli märkimisväärne, et keegi ei kandnud tavalisi tööriideid. Koolinoored, üliõpilased, ametnikud, töölised ja ettevõtjad olid pühapäevariietuses.

Saksa okupatsiooni ajastu

Sõjaolukorrast tingituna oli Tartu Poeglaste Gümnaasium üle võetud Saksa armee poolt ja seal oli kogu Saksa okupatsiooni aja välilaatsaret. Hakkasime koolis käima Tartu Tütarlaste Gümnaasiumi koolimajas asukohaga Karlova 1. Muudatusi oli nii õpetajate koosseisus kui ka õppekavade osas. Okupatsioonivõimu muutusega oli nüüd ainsaks võõrkeeleks saksa keel. Samuti ei tulnud tagasi väike osa minu klassivendadest. Tean, et kaks nendest tapeti hävituspataljonlaste poolt Võrumaal, kolm olid langenud küüditamise ohvriks.
23. oktoobril 1943 kuulutati välja 1925. aastal sündinud poiste mobilisatsioon. Tervislikel põhjusel mobilisatsioonikomisjon ei arvestanud mind lahingutegevuseks kõlblikuks ja selle tõttu mind väljaõppelaagrisse Saksamaale ei saadetud, vaid määrati kohaliku Elva Omakaitse koosseisu.
Minu lahinguline sõjategevus algas 1944. aasta juulis, kui tuli käsk minna Eesti Diviisi tagavararügemendi juurde asukohaga Põhja-Eestis. 18. septembril tuli käsk valmis olla Saksamaale minekuks. Maandudes Danzigi sadamas, laaditi meid rongile ja saadeti Neuhammerisse. See oli määratud Eesti Diviisi uueks väljaõppelaagriks asukohaga Sileesia piirkonnas. Seal siis määrati diviisi suurtükiväe rügemendi patarei nr 2 juurde. Ema ja õde said loa minna elama Baieri osariiki Zappendorffi külla, kus mõlemad leidsid tööd kohalikus raudteejaamas. Kuna post liikus juba ebakorrapäraselt, siis polnud ka võimalik nendega pidada regulaarset ühendust. Ühinesin nendega maikuu lõpul. Minu sõduriajastu lõppes 8. mail 1945, kui peale Oppelni lahingut komandeeriti mind ühe välilaatsareti käskjalaks.

Pagulasena Saksamaal

Peale sõja lõppu sai meie uueks koduks vana, rahulik ja õhurünnakutest purustamata jäänud väikelinn Bamberg, Linn asus keset Ülem-Frankimaad Baieris. Saksamaal tuli olla viis aastat, enne kui 1950. aastal avanes võimalus emigreeruda Kanadasse. Selle aja sees lõpetasin keskkooli ja töötasin kolm aastat Ameerika armee poolt formeeritud 8745. Töökompaniis Heidelbergis.

Uuel kodumaal – Kanadas

7. juulil 1950 registreeriti meid kui landed emigrant Halifaxi sadamas. Lõpetasin York University 4-aastase majandusteaduse kursuse 1958. aastal ja kaitsesin oma magistrikraadi väitekirja University of Waterloo majandusteaduse fakulteedi juures, saades M(aster) of A(rts) teadusliku kraadi. Minu uueks elukohaks sai Ottawa linn, asudes majandusteadlasena tööle Kanada Energy, Mines and Resources ministeeriumis.

Balti Õhtud Parlamendi Mäel

Nõukogude Liidu tugeva terrori tõttu oli peale Teist Maailmasõda okupeeritud maade rahvastel raske oma tõelist arvamust avaldada. Kuid juba 1953. aasta juuni ülestõus Ida-Saksamaal näitas selgesti, et NL olukorda ei saa kuidagi pidada stabiliseerunuks. Peatselt olime uute tõsiste rahutuste tunnistajaks Poolas ja Ungaris. Mõjutatud sündmustest, mis leidsid aset Tšehhoslovakkias 1968. aastal, otsustasin liituda Progressiivsete Konservatiivide Parteiga, et Kanada poliitikas aktiivselt kaasa lüüa. Enne Ottawasse minekut avanes võimalus koos töötada oma valimisringkonna konservatiividega. Ottawa pakkus selles suhtes haruldase võimaluse nii parlamendi liikmetega kui ka Kanada valitsuse kabineti ministritega kokkupuutumiseks, sidemete loomiseks ja nende juures ka tulemuste saavutamiseks, st Kanada mõjukatele ringkondadele faktide tutvustamiseks, kuidas Nõukogude Liit lavastas 1940. aastal Eestis riigipöörde. Üheks selliseks võimaluseks kujunesid Balti Õhtud Parlamendi Mäel.
Nii jõudsime aastasse 1972, mil Torontos toimus esimene ESTO ’72. Trükist ilmus Arved Viirlaidi “Ristideta hauad” ingliskeelne väljaanne “Graves without Crosses”. Kogu üritus laienes Balti Liidu ühisettevõtteks ja nii sai esimene Balti Õhtu Parlamendi Mäel teoks 21. veebruaril 1973. Nii oligi pandud alus Balti riikide iseseisvust propageerivatele Balti Õhtutele.
Esimese Balti Õhtu esinduslauas oli Kanada kabinetist seitse ministrit eesotsas tolleaegse välisminister M. Sharpiga, parlamendi käendajana ukraina päritolu senaator Paul Yuzyk. Baltlaste poolt olid Eesti aupeakonsul paguluses I. Heinsoo. Kanada eestlaskonna tegevus vabadusvõitluse vallas keskendus alates 1973. aastast Balti Õhtutele. Avalikele aktsioonidele pühendusid eestlased nõnda oma esindajate kaudu, keda oli kogu Kanadast. Silmas peeti ka võimalusi, et teiste provintsidega kontakte luua. Päevakorrale kerkinud rahvusvaheliste poliitiliste probleemide taustal tutvustati eestlaste toonast olukorda okupeeritud kodumaal. Kõrvuti sellega püüti ka faktiliste andmete toel näidata kommunistliku Venemaa taotlusi teiste maade ja rahvaste vallutamiseks. Tegeliku elu-olu hindamiseks kasutati kõiki võimalikke viise ja ka avalikkusele esitatud kirjalikku informatsiooni, avaldusi ja trükiseid.
Balti Õhtud on kujunenud ainulaadseks sündmuseks maailmas, kus üks riik – antud juhul Kanada – annab oma parlamendihoone ruume kasutada vabaduse manifestatsiooniks allaheidetuile ja seda koos parlamendi liikmete aktiivse toetusega. See on üks kõige mõjukam episood Kanadas elavate eestlaste poliitilisest tegevusest iseseisvuse taastamiseks ning selle alalhoidmiseks ja reformimiseks ka praegusel ajal. On aga veel palju neid eestlasi, kes mäletavad aastakümneid kestnud poliitilist välisvõitlust, kaitstes Eesti rahva huvisid siin uuel kodumaal. Balti Õhtud koos ülemaailmsete ESTO pidustustega olid need tugisambad, mis väärivad märkimist Eesti ajaloos. Olen olnud selle liikumisega seotud esimesest päevast.
23. märtsil 2003 vääristati Kanada valitsuse ettepanekul minu panust demokraatia taastamiseks Eestis Inglise Kuningakoja poolt The Queen’s Golden Jubilee commemoration medaliga.
Nüüd erus olles, tagasitõmbununa aktiivsest poliitilisest tegevusest ja elukutselisest tööst, kirjutan oma seiklusrikkast elust memuaare Eesti õppetoolile asukohaga Toronto ülikooli filosoofiafakulteedi juures.