|
|
|
Kagebiit: Aleksei Natalitš
(1945)
/.../ Korterisse nr 7 koliski nüüd KGB nooremleitnant
Natalitš. Nõnda oli ta realiseerunud oma programmi
esimese osa – saanud hiigelsuure korteri. Selles oli
7 tuba + muud ruumid, kokku 180 m². |
Kagebiidid ja ohvrid
tekst: KALJO - OLEV VESKIMÄGI
Okupatsioonivägede
sissemarss tähendas venelaste nõudmisi, mis pidevalt
suurenesid. Muuhulgas taheti Tallinnas omada terveid linnaosi.
Kirjeldab Kaljo-Olev
Veskimägi.
Kevadel 1940, kui Pihkvas ootas Eestisse saatmist NSVL NKVD Riikliku
Julgeoleku Peavalitsuse (edaspidi lihtsamalt – kagebee või
KGB) operatiivgrupp, rääkis üks selle liige Aleksei
Natalitš kaaslasele nõnda: “Kohe, kui õige
aeg saabub, sõidab meie operatiivgrupp Eestisse. Eesti
on Balti riikidest kõige rikkam. Kui sinna jõuame,
siis need, kes oskavad ennast sisse sättida, hakkavad elama
paruni elu. Elamiseks tuleb võtta omaette maja, hankida
hea mööbel, võtta enesele kõikvõimalikke
riideid, kellasid ja aasta möödudes tagasi Ukrainasse
sõita. (Natalitš oli tulemas sealt. Aga lubatagu küsida
– miks aasta pärast tagasi? K. V.) Selleks avanevad
meil head võimalused, sest kohe Eestisse jõudes
hakkame seal inimesi hulgi (vene k.: patškami) arreteerima
ja välja saatma. Vabanevaid kortereid kõige sisustusega
ei tohi lasta kaotsi minna, vaid tuleb enesele võtta.”
Kes arvab, et need jõhkralt avameelsed sõnad panin
kagebiidi suhu mina, vaadaku järgi endises EKP KK arhiivis
Tõnismäel (ERAF, f 1, n 114, s 88, l 34-39; sama põhjalikumalt:
A. Natalitši toimik – ERAF, 1 SM, n2, s 8367 2 köidet.).
Jätame viivuks Natalitši ja vaatame, mis toimus Tallinnas
enam-vähem täna 67 aastat tagasi, suvel 1940.
Trumm (riik)
oli läinud, pulgad (majad ja inimesed) läksid nõnda
Okupatsioonivägede
sissemarssi juhatanud kindral Meretskov andis kindral Laidonerile
17. juunil Narvas teada venelaste tahtmisi, need suurenesid üha;
muuhulgas tahtsid ära võtta Tallinnas terveid linnaosi.
Nii läkski: sõja- ja merevägi ees, kohe nende
kannul kortereid nilpsamas kõik teised tulnukad, kagebiidid
esirinnas. Vabariigi valitsusel jäi vaid üle oma otsustega
17. juunist ja 21. juunist Vene nõudmisi kinnitada (Vabariigi
valitsuse otsus 17. juuni 1940 – ERA, f. 31, n. 2, s 938;
otsus 21. juuni 1940 – samas, s. 942.) Ja edasi sissetungijate
järel käies nimekirju teha, kes millal kuhu sisse kolis:
17. juunil lennuvägi “Dvigateli” tehase territooriumile,
“Volta Tehased” mereväele ja Hipodroom tankibrigaadile.
Aga hotelli “Palace” akendest võisid lenduriülemused
vaadata, kuidas platsil selle ees riiki kukutati, sest nemad kolisid
sinna just 21. juunil. Kuid kõige suurema noosi Tallinnas
sai punane laevastik – tema staabi- ja tagalateenistuste
pealikutele korteriteks majad Raua, Kreutzwaldi, Kunderi, Roosikrantsi
tänavas jm. Koos laohoonete ja kõige muuga, mida ühel
laevastikul kuival maal tarvis läks, võttis omale
92 maja. Arvatavasti punalaevastiku luure tegi aegsasti –
alates 1939 sügise baasideajast – kindlaks, mida võtta
ja kellele anda, sest kuidagi liiga sujuvalt läks see protsess
suvel 1940.
Sest ega nad iga maja
tahtnudki. Muidugi pidid need olema uued, kivist, ehitatud 30.
aastate keskpaigast, tolle aja arusaama kohaselt kõigi
mugavustega: keskküte, soe vesi, vannituba. Vanalinn neile
huvi ei pakkunud. Kuid oli spetsiifilisi nõudmisi: maja
ei tohtinud asuda elava liiklusega magistraaltänaval, sest
sellist oli raskem valvata; selles ei tohtinud olla kauplusi,
kohvikuid vm (jälle raskusi valvajatel): pidi olema võimalikult
suur – nii tundsid uued peremehed ennast kindlamalt ja julgeolekul
oli jällegi hõlpsam uusi peremehi jälitada ja
pealt kuulata. Nõmme, Pirita ja Merivälja veel huvi
ei paku, sest seal majad väiksemad ja asukate transportimine
keerukam. Kõige paremini sobisid vaiksed tänavad kesklinna
naabruses – hea ligi tööl käia (vrd Raua tänava
või Kadrioru kaugust Uuest sadamast).
Lihtsalt
ja revolutsiooniliselt
Aga kuidas oli lugu
ülevõtmise seaduslikkuse või vähemasti
selle riismetega? Suuremad majad (Tallinnas pinnaga üle 220
m², mujal 170 m²) natsionaliseeriti alles 31. oktoobril,
sinnamaani ei oleks tohtinud nendega midagi teha (ENSV Ajutise
Ülemnõukogu presiidiumi seadlus 31. okt. 1940, ENSV
Teataja, 1940, 37, 743.). Tõsi küll, 11. septembril
tegi kohalik Rahvakomissaride Nõukogu (RKN) otsuse võtta
järelevalve alla suuremad majad (Tallinnas brutotuluga aastas
3600 krooni, mujal väiksem (RKN otsus 11. sept. 1940 –
ERA, f. R-2, n 1, s 4, lk. 7), selle põhjal andnuks majaperemeest
punases suunas pitsitada, ent kõige magusamal korterite
tühjendamise ajal juulis-augustis polnud sedagi otsust kattevarjuks
ees hoida.
Tegelikult käis inimeste väljatõstmine lihtsalt
ja revolutsiooniliselt. Ametkonna esindaja (kas EKP KK, NKVD vm),
kes väljavalitud maja omale pidi saama, otsis üles majaperemehe
(või selle esindaja) ja soovitas pungitavat rahataskut
demonstreerides üürnike üürilepingud päevapealt
üles ütelda. Kui üürnik jonnima hakkab, maksku
peremees leppetrahvi, kuid korter olgu tühjaks tehtud inimestest
ja majakraamist 24 tunni jooksul. Edasi pidi majaperemees korteri
remontida laskma ja võtmed viima linna korteritoimkonda
(uusmoodustis, asus Uus t. 14) (Kirjavahetus korterite vabastamise
küsimuses 1940, ERA f. R-2, n 1, s 398, lk 9). Kui meie ei
usu majaperemehe tegude priitahtlikkust, miks peaksime arvama,
et president riigi äravõtmisel oli teistmoodi seisus?
|
Kagebiitide ohver: pangandustegelane
August Kuben.
“Sakala korterist väljatõstmise järel
sõitis August Kuben Viljandisse. 14. juunil 1941 küüditati
ta koos abikaasa Maria ja juristist poja Juhaniga. Teisel
päeval pärast küüditamist suri rongis.”
|
Kes võttis
ja kes said?
Tulnukate korterisoove
katsus omavahel kooskõlastada RKN alles 28. augustil (RKN
otsus 28. aug. 1940, ERA f R-2, n 1, s 4, lk 3). Tänapäeval
pakub määrus huvi selle poolest, et paberil näitab,
kes olid peremehed – esimeheks küll Kommunaalmajanduse
rahvakomissar Orest Kärm, kuid liikmed niisugused: EKP Keskkomiteest
F. Okk ja P. Baumann; NSVL RKN voliniku esindaja Issakov, NSVL
NKVD esindaja Mirotshmitsenko, Baltimere laevastikust Moskalenko,
punaarmee poolt Belotelov. Siit näeb ilusasti, kes võttis
ja kes said.
EKP pani oma Leningradist tulnud abilised – kes sõjamundris
piki maanteid marssinud või lennukiga toodud alates 17.
juunist – kõigepealt Sakala 37. (Sakala tänava
algus põles märtsipommitamises, praegu elab see maja
nr 7 all.) Siia kolis N. Karotamm, partei Tallinna linnakomitee
sekretär F. Okk ja palju keskkomiteelist prügikala nagu
August Sipsakas, Hans Piilman, Arnold Raud jt. Natuke hiljem leidis
Karotamm peenema seltskonna Tui tn 16 (nüüd tänavanurgal
silt: Tuvi) ühes majas Karl Säre ja Johannes Lauristini
perekonnaga. Neid kolis Tina 17, Tehnika 15, Pärnu mnt 40
jm.
KGB-lastele läinud
elumaju nii lihtsalt kindlaks ei tee, sest ankeedid jätavad
elukoha üksmeelselt märkimata. Saab nimetada vaid üht,
kuid see maja viib meid selle loo algustegelase Natalitši
juurde. See asus Sakala 30 (praegu Sakala 4), projekteeritud arhitekt
E. Kuusiku arhitektuuribüroos, valmis sai 1936, omanik Maapank;
neli korrust, igal korrusel vaid 2 suurkorterit. Selles majas
elasid ja töötasid 1939/40 aadressraamatu järgi
vandeadvokaadid Ed. ja V. Mühlberg, sise-, südame-ja
kopsuarst J. Bartels, kurgu-, nina- ja kõrvaarst G. Lepasoon
koos hambaarstist abikaasaga. Korteris 8 elas Riigivolikogu liige
ja EW viimane siseminister August Jürima, korteris nr 7 Eesti
Maakrediidi Seltsi direktor August Kuben.
Korterisse nr 7 koliski nüüd KGB nooremleitnant Natalitš.
Nõnda oli ta realiseerunud oma programmi esimese osa –
saanud hiigelsuure korteri. Selles oli 7 tuba (loe ja imesta –
seitse tuba!) + muud ruumid, mis selle juurde kuulusid, kokku
180 m².
Ohvrid KGB
pikal lindil
Ametisse sai ta 1. juulist
ENSV NKVD Riikliku Julgeolekuvalitsuse (kui see jaanuaris 1941
sai iseseisvaks, siis ENSV NKGB) “teise, poliit-salajase
osakonna 1. jaoskonna ülemaks”, ütleb EKP KK protokolli
eestikeelne variant teda 6. juunil 1941 oma nomenklatuuri võttes,
“Eesti rahva kannatuste aasta” (1943) tõlgib
sellesama segase osakonnanime “salaluure poliitiline osakond”,
kolmas autor kolmat moodi. Kuid tühja nimest. Igatahes tegi
see osakond seda, mida arvame julgeolekule igiomaseks. (KGB 1.
osakond luuras välismaal, aga ENSV omal oli 1940/41 tööd
vähe, tema eest tegi töö ära NL oma.) 2. osakonna
ülem on alguses vanglakommunist Andrei Murro, tema märtsis
1941 siseasjade rahvakomissariks saades saab uueks ülemaks
Sergei Roštšin, varem vormiliselt asetäitja, sisuliselt
luuretöö juht. Teine osakond võitles “nõukogudevastaste
parteide ja organisatsioonidega”; tegeles natsionalistliku
elemendi registreerimisega, imbumist sellesse agentide ja informaatorite
abil, kirjavahetuse kontrollimisega, lendlehtede autorite ja levitajate
selgitamisega, direktiivorganite informeerimisega rahva meeleoludest
jpm. See osakond ei arreteerinud, tema ainult urgitses; kogutud
andmed andis üle 3. eriosakonnale, kes inimese kinni võttis,
läbiotsimise tegi ja arreteeritu vanglasse viis ülekuulajate
kätte. Nõnda liikusid ohvrid KGB pikal lindil. 1940.
juunis arreteeriti 28 inimest, juulis 121, 1940/41 kokku 8000
ja 1941. juunis oli küüditatuid 10 861 (Valge raamat,
Tln., 2005, lk 24). Natalitš oli ahela tähtis lüli.
Sisevastuluuret tegi
Natalitš juba alates 1937 (enne seda oli väike “seksot”
= salakaastööline), 1940. alguses tõusis Orjoli
oblasti Julgeolekuvalitsuse 2. osakonna jaoskonnaülemaks,
oli püüdlik ja juunis komandeeris ÜK(b)P Leningradi
oblastikomitee ta Eestisse. Koos temaga kolis Sakala 30 veel 2.
osakonna jaoskonnaülemaid, auastmeilt nooremleitnandist vanemleitnandini.
Arvatavasti siia sai korteri ka Aleksei Škurin (vanemleitnant,
sai siseasjade rahvakomissari B. Kummi esimeseks asetäitjaks)
ja Sergei Kingisepp, Viktori poeg, jällegi leitnant, kes
erinevalt isast oma nime ka “saksa” tähtedega kirjutas
ühe “essuga”).
Võimalikule lugejale, kes peaks imestama, et Moskva saatis
siia nii väikesi kagebiidi-kilusid, kes naljalt üle
leitnandi ei käinud, tuleb teha üks selgitus: kagebeelane
oli hunt lambanahas – petuks kandis üks-kaks numbrit
väiksemat aukraadi kui temaga võrdne punaarmeelane.
KGB-seersant võrdus punaarmee nooremleitnandiga, nooremleitnant
vanemleitnandiga, vanemleitnant majoriga jne.
Sakala endiste ja uute
elanike elusaatusest
Sakala 30 endiste ja
uute elanike tee läks risti vastupidi. August Jürima
kolis pärast Sakalast väljaajamist Vaestepatuste tänavale,
aga tal oli veel suvila Meriväljal. Seal ta 5. oktoobril
arreteeriti ja toimetati Keskvangimajja (Patareisse). Vahistamise
ja läbiotsimise orderi on vigases eesti keeles täitnud
3. eriosakonna ülem Sergei Kingisepp. Jürima esimeseks
ülekuulajaks oli Škurin. Saadet i Kirovi oblastisse,
kus sealne oblasti julgeolekuvalitsuse erinõupidamine mõistis
ta surma 10. jaanuaril 1942.
August Kuben oli pärit Viljandimaalt, 1902–1919 oli
Venes pangandustegelane, 1919 asutas Põhja Panga ja oli
selle direktor panga liitumiseni Krediitpangaga; mitme ettevõtte
asutaja (ms ka OÜ ALKO), 1928 asutas eksportfirma “Kuben
ja KO”, 1931 määras majandusminister ta Eesti Maakrediidi
Seltsi direktoriks – see oli 1802 asutatud Eestimaa ja Liivimaa
Maakrediidiseltsi 1919 peremeheta jäänud järeltulija
(Eesti riigi-, avaliku-ja kultuurielu tegelased 1918 – 1938,
Tln, 1939). Sakalast väljatõstmise järel sõitis
Viljandisse. 14. juunil 1941 küüditati ta koos abikaasa
Maria ja juristist poja Juhaniga. Teisel päeval pärast
küüditamist suri rongis. Ta oli küllalt eakas (68-a)
ja teadis, mis teda ees ootas. Üks allikas arvab, et ta tappis
enese. Tema surnukeha tõsteti maha Puka raudteejaamas.
Kui venelased välja aetud ja sõda üle läinud,
maeti ta ümber Viljandi maakoguduse surnuaeda. Matusetalituse
viis läbi õpetaja Jaan Lattik (“Sakala”,
17. nov. 1941). Niisugune on meie elude lugu.
Aga Sakala uuselanikel läks hästi, töö mõttes
ehk liigagi hästi. Škurin oli nõukoguliku terrorisüsteemi
peaehitajaid Eestis, Kaitseliidu hävitaja, juuniküüditamise
peakorraldaja. Nii agar, et oskas enese vastu häälestada
EKP Keskkomitee, nii et Karotamm 1942 enam ei taha teda oma õukonda
(s.t aparaati) tagasi võtta. Sama nimega Aleksei Škurin
esineb A. Solženitsõni “GULAGi arhipelaagis”
sõja ajal ja järel julma laagriülemana kusagil
Siberis. Ehk oli sama? Sergei Kingiseppa arvatakse üldiselt
laevaga põhjaläinuks 1941. a augustis. Ometigi olen
EKP KK paberites kohanud 1945 Sergei Kingiseppa endiselt julgeolekukomissari
asetäitjana.
Natalitši 1. jaoskonna
ülesanne oli luure- ja jälitustegevus. Tema ülemus,
2. osakonna pealik S. Roštšin loeb üles tema tegusid
4. juunil 1941: “Natalitš on loonud korraliku agentuuriaparaadi,
mille abil likvideerinud terve rea kontrrevolutsioonilisi formeeringuid
endiste vapside ja kaitseliitlaste, aga ka noorsoo seas. Likvideeris
grupi “Sinimustvalge” (12 liiget), paljastas 11 lendlehtede
levitajat. Töötab isiklikult agendiga (varjunimi “Utoopia”)
vapside illegaalsesse organisatsiooni imbumiseks.”(ERAF,
1 SM, n 2, s 8367, lk 22). Saab teada, et 1. jaoskond peab vähemalt
kahte konspiratiivkorterit kokkusaamiseks agentidega, üks
kusagil Narva maanteel, teine Tõnismägi 5-17. Teisalt
saame teada veel ühe agendi varjunime, see on halvustav “Švabrin”,
kuid edasi tuleb ilmsiks üks resident koos varju- ja õige
nimega. See on “Rindemees” (“Frontovik”),
seda kannab Aron Taub, Abrami poeg, kohalik suurkaupmehe pärija.
Tema oli Eesti ajal nõukogude luure resident, alates 1940
suvest agent.
Nüüd tuleb teha põige KGB terminitesse (Kontrrazvedõvatelnõi
slovar, M. 1972). Linn ja maa kihas nuhkidest (peenemalt informaatoritest,
vene k “seksot”), nemad jälitasid meid eemalt,
ennast sõbraks ei teinud, käisid pinnimas naabreid
jm. Kui midagi teada said, jooksid teadust viima residendile.
Aga see tähendas KGB-keeli kahte asja: 1) “organite”
mittekoosseisuline salajane kaastöötaja, kelle ülesandeks
on informaatorite grupi juhtimine. Resident värvati NLKP
liikmete hulgast, kuid ei tohtinud olla juhtival kohal; 2) luure
kaadritöötaja või luureagent, kes juhtis agentuuri
vastavas riigis või selle osas. Aron Taub oligi see.
|
Kagebiit: Aron Taub, 1934, foto
välispassist.
“Agent varjunimega “Rindemees” (“Frontovik”),
seda kannab Aron Taub, Abrami poeg, kohalik suurkaupmehe pärija.
Tema oli Eesti ajal nõukogude luure resident, alates
1940 suvest agent.” |
Informaatoriga võrreldes
oli KGB agent peenema töö peal. “Agent peab omama
töödeldava isiku usaldust” – s.t tegi end
sõbraks, oli teil alati nina all keerlemas, jutustas kahtlasi
anekdoote (näiteks) ja muudkui vahtis, kuidas reageerite.
Agent ei tohtinud olla valitavas parteiametis. Nii informaatorite
kui agentide puhul räägitakse nende vabatahtlikkusest,
kuid antakse teada, et neid võib värvata ka sunnitult.
Annavad vande hoida saladuses koostöö fakti ja täidetavate
ülesannete iseloomu. Mõlemaid “kinnistatakse”
mitmel viisil; loetletakse, et selleks sobib allkiri raha vastuvõtmise
kohta, fotografeerimine informatsiooni üleandmisest. Agent
ei ajanud asja residendi, vaid KGB operatiivtöötajaga
salakorteris.
KGB ajalugu, jah, oli olemas niisugune õpik KGB kõrgema
kooli kursantidele (Istorija sovetskih organov gosudarstvennoi
bezopasnosti, M. 1977, lk 307), ütleb, et 1939 ÜK(b)P
KK käsul alustati tšekistide õpetamist Balti
riikide kodanikest ja 1939/40 loodi 40 uut välismaist residentuuri
242 residendiga. Aron Taub (s. 1910 Tallinnas), hakkas NL luure
residendiks (= juhtis luure agentuuri “vastavas riigis või
selle osas”) ajavahemikus 1934, kui oli käinud N Liidus,
kuni 1938 lõpukuudeni, kui oli tagasi jõudnud Hispaania
kodusõjast. (Märkus: Kohalikud venelased ja juudid
olid 1940 ehk mõnevõrrra keerulisemas seisus kui
eestlased. Venelaste hulgas oli üksjagu valgekaartlasi Judenitši
armeest, aga ka kaupmehi ja majaomanikke; juutide hulgas samuti
ärimehi, paljud põgenenud punaselt Venemaalt. On märgatav
jõukamate juutide soov istuda kahel toolil, eriti alates
1934. või 1936. aastast, lastes poegadel aegsasti punaseks
minna, et säästa vanemaid. Okupandid võtsid neid
kõhklevalt, aga väliselt meelsasti vastu – oskasid
eesti keelt, tundsid kohalikke olusid. Neid kasutati RO-s, miilitsas,
julgeolekus, parteitööl. Kõige edukama karjääri
tegi Pika Hermanni tornist 21. juunil Eesti riigilipu maha tõmmanud
Leo Aisenstadt, saades rahanduse rahvakomissari asetäitjaks,
tema isale kuulunud majad jäid natsionaliseerimata.
Ei natsionaliseeritud
ka Aron Taubi isale kuulunud maja Viru tn 7.) Oleks liiast nõukogude
arhiivipaberitest loota leida jälgi sellest, mida Taub tegi
residendi või agendina. Igatahes tegi seda vabatahtlikult,
sest sõdis Hispaanias hästi, tõusis ruttu reamehest
leitnandiks ja sealt kapteniks; õppis selgeks diversanditöö,
astus Hispaania kommunistlikku parteisse ja sedakaudu oli 1940
siin juba samuti parteilane. 1940. suvel peab petutöökohta
Tervishoiu rahvakomissariaadis 1. eriosakonna juhataja asetäitjana
ja mobilisatsiooniosakona inspektorina. Muuseas, see ministeerium
asus mõni maja eemal Natalitši elukohast (Sakala 36),
samasse osakonda pani Natalitši oma Venemaalt järgi
jõudnud õe. Ent nüüd, suvest 1940 kuni
sõjani 1941, on endine resident – ikkagi peen amet
– täielikult oma suguvenna Natalitši tõmmata-lükata.
Veel enam, ta aitas Natalitši programmi hiilgavalt täita.
Natalitš – tšekistist
mustervaras
Oma hiigelkorteri täitmiseks võttis
Natalitš Taubilt igasuguse raha ja allkirjata 8 pehmet tooli,
3 lauda ja kirjutuslaua, puhveti, peegelkapi, trümoopeegli,
tugitooli, kusheti, kaks lühtrit ja lõpetuseks kaks
suurt õlimaali. Narva maantee konspiratiivkorteri sisustamiseks
loovutas Taub oma Wilmsi tänava korterist diivani, 2 tugitooli,
4 pehmet tooli, lühtri ja laua. (Märkus: Aron Taubi
lõpp on mõistatuslik. Saksa okupatsiooni aegse Eesti
Julgeolekupolitsei ja SD Tallinna B IV osakonna Era-sse jõudnud
hajapaberites (ERA, R-64, n 1, s 126) on säiliku erinevatesse
osadesse sattunud nimekiri 4 lehel pealkirjaga “Soomes langevarjuga
alla hüpanud eestlaste nimestik!” Selles on 46 nime
ja kõige esimesena hüppasid 30. juunil 1941 (NB! Jätkusõja
4. päeval; Saksa-Vene sõja 9. päeval) Aron Taub
ja keegi H. Karu. Soomlased andsid kinnipüütud diversandid
sõjakohtu alla, enamik lasti maha; Taub 26. juulil 1941.
“Eesti rahva kannatuste aastas” (Tln, 1943, 1. Kd, lk
98) on seda lugu mainitud seoses langevarjumehe Viktor Feigini
tabamisega Soomes; kättesaadavates Soome jätkusõda
käsitlevates raamatutes seda episoodi ei mainita. Taubi isikut
kõrvale jättes tuleb imestusega küsida, kuis
nii ruttu täiesti tavalisi tsiviliste diversantideks koolitati?
Isegi langevarju selgeks õppimiseks kulus rohkem aega.
Või oli tegu mingi varasema plaaniga ja õigus Viktor
Suvorovil (“Jäälõhkuja: kes alustas Teist
maailmasõda”; Tln, 2000)? Või on ERA-sse maandunud
paber üks võlts asi? Kuid kuhu jäi siis Aron
Taub, sest Saksa okupatsiooni ajal mõrvatute nimestikus
teda pole. Igatahes pidi tema kommunistlikku entusiasmi vähendama
kokkupuutumine tegelikkuse ja Natalitši-taolise tegelasega,
seepärast otsustaski alata uut lehekülge?) Ent Sakala
7 korter tundus ikka tühjavõitu. Nüüd toob
endisest EW Siseministeeriumist Toompea lossist 2 nahktugitooli,
6 tooli, laua, voodi, kaks serviisi.
Tuleb eristada mitut nõukoguliku
varguse liiki. Esmalt niisugust, kus kagebiidid vedasid arreteeritute
liikuva varanduse oma ladudesse, seal võeti see arvele.
Jaotati uutele peremeestele RKN Asjadevalitsuse äranägemisel,
kuid mitte päriseks, vaid “vastutavale hoiule”.
Nii võttis EKP KK propagandasekretär Algus Raadik
vastutavale hoiule 16 paari siidisukki, 20 triiksärki, lisaks
tammise kabineti, söögi- ja elutoa- ning valge magamistoamööbli.
Sellest saab lugeda 2006 ilmunud raamatust “Kuidas valitseti
Eesti NSV-d”.
Teine varguse liik oli lihtlabane varastatu äravarastamine.
Seda tegi Natalitš ja seda pani partei pahaks. Natalitši
varastatud esemete loetelu jätkub: 3 käekella, 1 kuldtaskukell,
kuldsõrmus, 2 sulg- ja 2 villast tekki, 3 meeste ülikonda,
2 naiste kostüümi, 5 meestepalitut, 3 naistepalitut,
palju mitmesuguseid kangaid, vaipu, gobelääne, raadioaparaat,
õmblusmasin, jalgratas, edasi loetakse üles saapa-
ja kingapaarid, naisele ja sugulastele määratud esemed.
Niisiis, paruni elu jooksiski kätte? Ei veel. Mees peab teenijat
(80 rbl kuus), palkab naisele ja pojale saksa keele õpetaja
(200 rbl kuus). Teenija ütleb, et on näinud igasuguseid
saksu, aga niisuguseid õgardeid mitte. Teised sama maja
kagebiidid arvavad, et Natalitš on kuskilt suurema rahasumma
läbiotsimisel kõrvaldanud, sest nad kõik said
alguses 360 kr kuus, septembrist novembri lõpuni 1450 kr,
detsembris juba rublasid 5707 kuus, aga Natalitš lööb
nad kõik üle. Rida kaebusest: “Joob harva, aga
hästi, ütles: eile jõime kodus jälle prantsuse
šampanjat, oli päris maitsev.” Nainegi levitab
halba juttu, pihtides naabrinaisele: “Meie ostsime veel kaks
puuda riisi, tuleb varuda veel teisi produkte, sest ka Eestis
kaovad varsti toiduained ära nagu Nõukogude Liidus.”
(ENSV NKGB kaastööline Sahharov – NSVL NKGB eriinspektsioonile
5. mai 1941, ERAF, 1 Sm, n 2). Kogu kokkukuhjatud kraami jõudis
sõja puhkedes Ukrainasse saata, nagu tõotanud oligi.
Sõja ajal oli punalaevastiku vastuluures
(Smerš), kus torkas silma sellega, et hankis kahed toidukaardid.
1944 alguses KGB-keeles “teenindas ENSV valitsusasutusi Jegorjevskis,
Moskvas ja Leningradis”, s.t nuhkis nende järel; septembris
tõuseb kohaliku KGB 2. osakonna ülemaks ja kolib koos
perega jällegi Sakala 30-7. Jälle mingid segased lood
ja 1946 leiab koha sõjavangilaagris nr 286 (asus Endla
tn) jaoskonnaülemana, varastab kambriagentidele määratud
toiduraha ja teeb muid sigadusi. Vangilaagrite sulgemise järel
1949 maandub Patareisse ülema asetäitjaks operatiivalal
ja jälle varastama: müüb vangla küttepuid,
laseb rätsepatööd tundvatel vangidel omale ja perele
tasuta riided õmmelda. Aga sedasama lasevad teha ka teised
Patarei vangla pealikud.
EKP KK administratiivosakond, see pidi
valvama ka KGB üle, tahab 1951 Natalitši parteist välja
heita, selleks puhuks kirjutatud õiendis ongi tema tumedad
teod ette võetud, aga asi mängitakse partei ja KGB
vahel viiki: Natalitš lastakse ametist erru, kuid parteisse
jääb alles. Saab 42-aastase majorina pensionile ja elab
kuni surmani (1977) ikka Sakala 4-7.
Kas nii avalik varas-tšekist oli üks erandkuju? Ei usu,
sest vargus oli ENSV tipus levinud. Sest kus on Raadiku allkiri
selle kohta, et ta 16 paari siidisukki parteile tagasi andis?
Kui juba EKP KK esimene sekretär Nikolai Karotamm ajas Kadrioru
lossist oma koju president Konstantin Pätsi kirjutuslaua,
mis teistest tahta?
|
|
|
