|
|
|
Ild Ratase viimane foto oma 18.
sünnipäeval enne arreteerimist 1949 ja esimene
foto pärast laagrit 1952. a. |
Ei ole kommunist –
järelikult oled fašist?
tekst: ild ratas
"Kuhu
kulged, Eesti vabariik ja kas meil üldse ongi vaba riik,
kui kes tahes võib keda tahes avalikus pressis fašistiks
tituleerida?"küsib artikli autor Ild
Ratas.
Fašist-kommunist, must-valge, kes
pole meie poolt, on meie vastu - pole kommunist, järelikult
oled fašist? No tule taevas appi! Nende kahe maailmavaate
vahele mahub ometi sadu võimalusi.
Mina ei saa end kuidagi kommunistiks
nimetada, paraku ei ole ma seepärast ometi fašist ega
muu -ist, olen lihtsalt mina ise, poliitikast väga kauge
inimene, aga praegune olukord meie riigis paneb küll igaühe
mõtlema ja muret tundma tuleviku pärast.
Kas soov elada iseseisvalt ilma "vanema
venna" keeldude-käskudeta asetab kogu vaese eesti rahva
fašistide leeri?
Tean kindlalt, et fašismi sallime sama vähe kui tema
kaksikvenda kommunismi. Mõlemad režiimid on ühtviisi
inimvaenulikud, julmad, rahvaid hävitavad. Nii Saksamaal
kui ka N Liidus oli hästiarenenud koonduslaagrite võrgustik,
kaldun arvama, et Venemaal oli neid laagreid rohkemgi kui Saksamaal,
kuigi Venemaal ei olnud asi nii rafineeritud ja kõrgtehnoloogiline
kui Saksamaal - puudusid gaasikambrid ja krematooriumiahjud, sest
suurtel maa-aladel puudus nendeks vajadus - vangid surid massiliselt
ilma gaasitamata ränga töö ja viletsa toidu tagajärjel,
matmiseks oli aga maad küllalt. Rääkimata nendest,
kes lihtsalt maha lasti, kusjuures enne hukkamist pidid nad ise
endile ühishaua kaevama. Laagris surnud seda ise teha ei
saanud, selle töö tegid ära nende veel elusolevad
kaasvangid.
Esimesed koonduslaagrid loodi nimelt
Vene-, mitte Saksamaal, juba 20-ndate aastate alguses Solovetsi
saartel, kui vanad karistusasutused ei suutnud enam pärast
suurt revolutsiooni tekkinud "rahvavaenlasi" mahutada.
Oli ju Suur Oktoobrirevolutsioon "kõige inimlikum
kõigist revolutsioonidest" (Lenini sõnad).
Vaenlasi tuli muudkui juurde, aga maha lasta ka kõiki ei
saanud, sest keegi pidi suured kommunismiehitused rajama. Tol
ajal polnud Saksamaal fašismist veel kuuldudki! Eks eeskuju
andis Venemaa. Olen ise sellest kadalipust läbi käinud
juba üsna varasest noorusest saadik: asumine, vangilaager,
taas asumine. Vangilaagreid ei nimetatud muidugi õige nimega,
vaid need olid "Parandusliku töö laagrid"
(või kolooniad). Kahtlane on küll, kui suur protsent
seal viibinuist ja ellujäänuist end "parandasid".
Kogu see saatanlik mehhanism on mulle vägagi tuttav, seda
unustada pole võimalik, see kummitab mind tänini küll
unetutel öödel, küll painajalikes unenägudes.
Kas on veel vajadust arutleda teemal:
on kommunism inimvaenulik või mitte, kas seda tunnistada
kuritegelikuks või mitte? Siin ei saa olla kaksipidi mõtlemist,
see režiim on inimvaenulik ja kuritegelik!
Muidugi oli see režiim äärmiselt "humaanne",
näiteks raviti minu isa, EW ohvitseri tuberkuloosi laagrihaiglas
enne mahalaskmist. Kas ta tuberkuloosist paranes, on kahtlane.
Ja juute armastasid kommunistid palavalt, luues neile Juudi Autonoomse
oblasti pealinnaga Birobidžan, Kaug-Ida viimases sopis Hiina
piiri ääres. Huvitav oleks teada, mitu juuti seal elas/elab
ja kas nad läksid sinna vabatahtlikult? Miks ei loodud taolisi
autonoomseid oblasteid ka eestlastele-lätlastele-leedulastele,
võib-olla oli asi plaanis, aga jäi mingil põhjustel
teostamata?
Lääne-Euroopa riikidel
on kõike seda raske uskuda, neile on Vene väed ju
fašismist vabastajad - vabastasite, aitäh, nüüd
saame ise hakkama. Ja vabastajad läksid koju. Kui aga vabastajad
oleks end mõnes Lääne-Euroopa fašismist
vabastatud riigis mõnusalt sisse seadnud ja toonud asemele
kommunistliku režiimi koos terrori ja kõige muuga,
kuidas oleks neid siis nimetatud?
Lõpetuseks pajatan ühe elust
võetud loo, mis näitab, kui lihtne on kommunistiks
fašistiks muutuda.
See juhtus aastal 1988, kui Tallinna Kaubamaja Naiskoor sõitis
sõbralikku Tšehhoslovakkia Vabariiki külalisesinemisele.
(Laulsin nimetatud kooris kuni selle likvideerimiseni mõne
aasta eest). Tšehhide maal ei tahetud meiega üldse suhelda,
eestlasi tembeldati kommunistideks, kontserte ignoreeriti, giidid
keeldusid meile ekskursioone korraldamast, tänavatel kuulsime
mõnitamist, meie suunas lausa sülitati. Püüdsime
seletada, et oleme hullemini orjastatud ja rõhutud kui
nemad, neil oli ikkagi mingi näilik iseseisvus, aga need
argumendid ei mõjunud. Vene keelt ei tunnistatud üldse,
kuigi seda ometi kui mitte just kõik, siis valdav enamus
tšehhidest valdas. Õnneks oli meie kooris laulja Saima
Vinter, kes valdas saksa keelt. Tänu tema läbirääkimistele
giidid siiski soostusid meiega tegelema.
Toona reisiti põhiliselt raudteed
mööda läbi Moskva. Tšehhoslovakkia turnee
õnnelikult seljataga, saabusime kodusesse Moskvasse ja
oi üllatust - ühe rongisõidu vältel olime
kommunistidest fašistideks muutunud! Nimelt ründasid
meid vaksalis kohe nõukogude pakikandjad, saabusime ju
välismaalt! Meie kahjuks nende teeneid ei vajanud, sest esiteks
oli raha otsas ja teiseks ei olnud meist kellelgi pagasit, mida
ise poleks suutnud kanda. Nüüd kuulsime juba otse vastupidist
sõimu, mõnitamist, ka nüüd sülitati
meie suunas: neetud fašistid, ignoreerite nõukogude
pakikandjate teeneid! Nii kiire ja põhjalik oli tookord
see värvivahetus, paugupealt kommunistidest fašistideks!
Kas pole tore?
|
|
|
