Kultuur ja Elu 1/2007


Kultuur ja Elu 4/2006

 

 

 

 



Ild Ratase viimane foto oma 18. sünnipäeval enne ­arreteerimist 1949 ja esimene foto pärast laagrit 1952. a.

Ei ole kommunist –
järelikult oled fašist?

tekst: ild ratas

"Kuhu kulged, Eesti vabariik ja kas meil üldse ongi vaba riik, kui kes tahes võib keda tahes avalikus pressis fašistiks tituleerida?"küsib artikli autor Ild Ratas.

Fašist-kommunist, must-valge, kes pole meie poolt, on meie vastu - pole kommunist, järelikult oled fašist? No tule taevas appi! Nende kahe maailmavaate vahele mahub ometi sadu võimalusi.
Mina ei saa end kuidagi kommunistiks nimetada, paraku ei ole ma seepärast ometi fašist ega muu -ist, olen lihtsalt mina ise, poliitikast väga kauge inimene, aga praegune olukord meie riigis paneb küll igaühe mõtlema ja muret tundma tuleviku pärast.

Kas soov elada iseseisvalt ilma "vanema venna" keeldude-käskudeta asetab kogu vaese eesti rahva fašistide leeri?
Tean kindlalt, et fašismi sallime sama vähe kui tema kaksikvenda kommunismi. Mõlemad režiimid on ühtviisi inimvaenulikud, julmad, rahvaid hävitavad. Nii Saksamaal kui ka N Liidus oli hästiarenenud koonduslaagrite võrgustik, kaldun arvama, et Venemaal oli neid laagreid rohkemgi kui Saksamaal, kuigi Venemaal ei olnud asi nii rafineeritud ja kõrgtehnoloogiline kui Saksamaal - puudusid gaasikambrid ja krematooriumiahjud, sest suurtel maa-aladel puudus nendeks vajadus - vangid surid massiliselt ilma gaasitamata ränga töö ja viletsa toidu tagajärjel, matmiseks oli aga maad küllalt. Rääkimata nendest, kes lihtsalt maha lasti, kusjuures enne hukkamist pidid nad ise endile ühishaua kaevama. Laagris surnud seda ise teha ei saanud, selle töö tegid ära nende veel elusolevad kaasvangid.

Esimesed koonduslaagrid loodi nimelt Vene-, mitte Saksamaal, juba 20-ndate aastate alguses Solovetsi saartel, kui vanad karistusasutused ei suutnud enam pärast suurt revolutsiooni tekkinud "rahvavaenlasi" mahutada. Oli ju Suur Oktoobrirevolutsioon "kõige inimlikum kõigist revolutsioonidest" (Lenini sõnad). Vaenlasi tuli muudkui juurde, aga maha lasta ka kõiki ei saanud, sest keegi pidi suured kommunismiehitused rajama. Tol ajal polnud Saksamaal fašismist veel kuuldudki! Eks eeskuju andis Venemaa. Olen ise sellest kadalipust läbi käinud juba üsna varasest noorusest saadik: asumine, vangilaager, taas asumine. Vangilaagreid ei nimetatud muidugi õige nimega, vaid need olid "Parandusliku töö laagrid" (või kolooniad). Kahtlane on küll, kui suur protsent seal viibinuist ja ellujäänuist end "parandasid". Kogu see saatanlik mehhanism on mulle vägagi tuttav, seda unustada pole võimalik, see kummitab mind tänini küll unetutel öödel, küll painajalikes unenägudes.

Kas on veel vajadust arutleda teemal: on kommunism inimvaenulik või mitte, kas seda tunnistada kuritegelikuks või mitte? Siin ei saa olla kaksipidi mõtlemist, see režiim on inimvaenulik ja kuritegelik!
Muidugi oli see režiim äärmiselt "humaanne", näiteks raviti minu isa, EW ohvitseri tuberkuloosi laagrihaiglas enne mahalaskmist. Kas ta tuberkuloosist paranes, on kahtlane. Ja juute armastasid kommunistid palavalt, luues neile Juudi Autonoomse oblasti pealinnaga Birobidžan, Kaug-Ida viimases sopis Hiina piiri ääres. Huvitav oleks teada, mitu juuti seal elas/elab ja kas nad läksid sinna vabatahtlikult? Miks ei loodud taolisi autonoomseid oblasteid ka eestlastele-lätlastele-leedulastele, võib-olla oli asi plaanis, aga jäi mingil põhjustel teostamata?
Lääne-Euroopa riikidel on kõike seda raske uskuda, neile on Vene väed ju fašismist vabastajad - vabastasite, aitäh, nüüd saame ise hakkama. Ja vabastajad läksid koju. Kui aga vabastajad oleks end mõnes Lääne-Euroopa fašismist vabastatud riigis mõnusalt sisse seadnud ja toonud asemele kommunistliku režiimi koos terrori ja kõige muuga, kuidas oleks neid siis nimetatud?

Lõpetuseks pajatan ühe elust võetud loo, mis näitab, kui lihtne on kommunistiks fašistiks muutuda.
See juhtus aastal 1988, kui Tallinna Kaubamaja Naiskoor sõitis sõbralikku Tšehhoslovakkia Vabariiki külalisesinemisele. (Laulsin nimetatud kooris kuni selle likvideerimiseni mõne aasta eest). Tšehhide maal ei tahetud meiega üldse suhelda, eestlasi tembeldati kommunistideks, kontserte ignoreeriti, giidid keeldusid meile ekskursioone korraldamast, tänavatel kuulsime mõnitamist, meie suunas lausa sülitati. Püüdsime seletada, et oleme hullemini orjastatud ja rõhutud kui nemad, neil oli ikkagi mingi näilik iseseisvus, aga need argumendid ei mõjunud. Vene keelt ei tunnistatud üldse, kuigi seda ometi kui mitte just kõik, siis valdav enamus tšehhidest valdas. Õnneks oli meie kooris laulja Saima Vinter, kes valdas saksa keelt. Tänu tema läbirääkimistele giidid siiski soostusid meiega tegelema.

Toona reisiti põhiliselt raudteed mööda läbi Moskva. Tšehhoslovakkia turnee õnnelikult seljataga, saabusime kodusesse Moskvasse ja oi üllatust - ühe rongisõidu vältel olime kommunistidest fašistideks muutunud! Nimelt ründasid meid vaksalis kohe nõukogude pakikandjad, saabusime ju välismaalt! Meie kahjuks nende teeneid ei vajanud, sest esiteks oli raha otsas ja teiseks ei olnud meist kellelgi pagasit, mida ise poleks suutnud kanda. Nüüd kuulsime juba otse vastupidist sõimu, mõnitamist, ka nüüd sülitati meie suunas: neetud fašistid, ignoreerite nõukogude pakikandjate teeneid! Nii kiire ja põhjalik oli tookord see värvivahetus, paugupealt kommunistidest fašistideks!
Kas pole tore?


 


kirjuta meile! toimetus tellimine reklaam arhiiv