|
|
|
Folklorist Mall Hiiemäe.
|
Folklorist Mall Hiiemäe
70 –
rahvaluule aegruumis sõnajalaõit otsimas
tekst: MARJU KÕIVUPUU
foto: kanni labi
1.-2. veebruaril kogunesid rahvaluuleuurijad
oma teisele talvekonverentsile Valgamaale Riidajasse Ants Tauli
torupillitallu, tähistamaks folklorist Mall
Hiiemäe 70. sünnipäeva.
Oskuslikult sõnastatud konverentsi teema
“Aeg ja ruum” pakkus pärimuskultuuri-uurijatele
erinevaid tõlgendusvõimalusi 19.–20. sajandist
kaasajani, rahvakalendrist kohapärimuse ning isikulugudeni,
Eestist Indiani, Indiast Pokumaa ja Metsamoori perepargini tagasi.
Ja kuigi kaugemat minevikku me konstrueerime ikkagi ainult oma
kaasaegsetele teoreetiliste teadmistele ning argipraktikatele
tuginedes, säilitab minevik uurija ja tavainimese jaoks arhailisuse
ja omalaadse uudsusegi võlu. See avaneb meile läbi
arhiividesse talletatud kirjalike ülestähenduste ja
eakate inimeste lugude kaudu, kes veel mäletavad “neid
ammuseid aegu, kus päike paistis palavamalt ning rohigi tundus
rohelisem” ja ilmakorraldus enesestmõistetavalt loodusega
ning siitilmast lahkunud esivanematega rohkem tasakaalus.
Mall Hiiemäe on oma artiklites korduvalt
tõdenud, et folkloor on oma hoiakutelt konservatiivne ning
rahvapärimuse muutlikkust on hakatud märkama alles uuemate
folkloristlike teooriate valguses. Nõukogude-perioodi rahvaluule
käsitlustes domineeris regilaulu vormiteooria, tähelepanu
keskmeks olid rahvaluule põhiliigid: muinasjutud, muistendid,
naljandid, vanasõnad, mõistatused ja kõnekäänud
ning nende žanrispetsiifika. Selline lähenemine on kasvatanud
üles põlvkondi põlvkondade järel ning
tootnud tänini stereotüüpe meie oma pärimuskultuurist
kui millestki, mis pakub huvi ainult rahvusteadustega tegelevatele
veidrikest friikidele. Ehk nagu aastat paar tagasi kirjutas üks
üliõpilane vastuseks küsimusele, mida tema jaoks
on tähendanud eesti folkloor: “See on pikki tolmuseid
riiuleid täitvad kõhukad hallid igavad raamatud, mida
tõenäoliselt loevadki ainult nende raamatute koostajad
ja toimetajad.”
Mall Hiiemäe üheks tänuväärseks rolliks
tuumaka teadlasetöö kõrval on olnud pärimuskultuuri
populariseerimine. Kuigi laiem avalikkus tunneb teada esmajoones
eesti (maa)rahvakalendri uurija ning tutvustajana, on tema tegevus
folkloristina hõlmanud määratult suuremat ala
– rahvajuttude teooriast ja praktikast Kodavere (Kõdavere)
kihelkonna näitel looduse ning kohapärimuse kajastamiseni
inimese argi- ja usundiilmas. Eesti Rahvaluule Arhiivile on kogumisekspeditsioonidelt
talletatud üle 20 000 lehekülje kirjapanekuid, lisaks
helisalvestusi ja fotosid. Ja tõenäoliselt need, kes
teadlikult või juhulikult satuvad sirvima ERA originaalköiteid,
kus kogujaks Mall Hiiemäe, avastavad tema tundliku, ent täpse
kunstnikukäe, millega on edasi antud hetkemeelolusid ümbritsevast
loodusest kui ka täpseid juhiseid leidmaks salapäraseid
“rahapaja radu”.
Pärimuskultuurile, iseäranis rahvausundile
omistatud teatavat salapära kätkeb ka juubilari “Eesti
mõtteloo” sarjas 2007. aasta hakul ilmunud artiklikogumiku
pealkiri - “Sõnajalg jaaniööl.” Ei
saa jätta märkimata, et eesti mõttelugu esindavas
väärtsarjas, mis alustas ilmumist juba 1995 aastal,
on Mall Hiiemäe Ilse Lehiste ja Lea Tormise kõrval
kolmas naisteadlane, kes sattunud suuresti maskuliinsesse mõtteilma.
Kõnesolev artiklikogumik peegeldab üsna täpselt
Alutaguse mailt pärit metsavahitütre, toona siis Mall
Proodeli, kes loodusega lapsest saati rohkem kui sina peal, tippteadlaseks
kujunemise lugu. Kuigi mõneti juhuslikult, nagu autori
saatesõnadest võib lugeda: “Olin tahtnud 1955.
aastal pääseda Tartu Ülikooli kirjandust õppima.
Sisseastumistulemuste järgi kuulusin küll viie-kuue
võrdse hulka, kuid limiiti jagus meist kahele, mina aga
polnud komnoor ja hindedki küpsustunnistusel polnud reaalainetes
kõrgtasemel. Õnneks ei raatsitud meist päriselt
lahti ütelda, vaid soovitati kaugõppevormi ja kibekähku
tuli ette näidata töötõend. Tööle
sain metskonda, kõigepealt tuli tarkust koguda Luua metsakoolis.
Ülikooliõpingud Alma Materis kulgesid “suurel
vene iseõppijal” enamjaolt Alutaguse metsavahimajas
petrooleumilambi valgel. Kaugõppe-etapp kujundas mu folkloristi-teadmised
ja –eeldused. Juhtumisi oli rahvaluule-õppejõul
vajaka loengukuuljaist, pika eravestluse tulemusel olin nõus
kirjanduse või žurnalistika asemel erialaks valima
rahvaluule.
Eesti rahvaluuleteaduse seisukohalt oli see
kindlasti rohkem kui õnnelik juhus, sellest annab tuumakat
tunnistust kõnesolev kogumik, kuhu artikleid on valitud
aastatest 1971–2005, kusjuures neist mitmed ilmuvad eesti
keeles esmakordselt.
Raamatu esimene osa käsitleb jutustatud tegelikkuse problemaatikat
eesti folklooris. Kuuludes ise pärimusühiskonda, on
see andnud autorile kui uurijale kordumatu võimaluse jälgida
jutuvestmise kulgu kõigepealt passiivse kuulajana, ise
asjasse sekkumata. Teisalt on see säilitanud kogu folklooripärandiga
ümberkäimisel teatava kriitilise meele, mida argikeeles
tavatseme nimetada “terveks talupojamõistuseks”
ning mis linnastunud ning ainult arhiividest kopeeritud materjale
pruukival noorteadlasel kipub kahjuks pahatihti kaduma. Rääkimata
sellest, mida pakub kaasaegne infotehnoloogia võimalikule
pärimuskultuurihuvilisele. Erinevatel veebisaitidel ringi
luusides võib “pärismaalastega” kokku puutumata
“kopipasteerida” arvestatava uurimuse samas stiilis
nagu seda praktiseerisid näiteks 19.–20. sajandi kabinetiteadlastest
etnoloogid, kes kasutasid ainult teiste poolt kogutud materjale
ega puutunud ise uuritavate ühiskondadega kokku.
Teine osa käsitleb rahvakalendri erinevate tähtpäevadega
seotud uurimusi. Kuigi Mall Hiiemäe on ise intervjuudes korduvalt
väitnud, et see temaatika on talle kõige võõram,
on ta tuntust ja tunnustust pälvinud monumentaalse antoloogia
“Eesti rahvakalender” koostajana, mille uurimuslik osa
ilmus 1988. aastal saksakeelse monograafiana “Der estnische
Volkskalender” ühes väärikamas seerias “Folklore
Fellows Communications (nr 268) ning mis oli ühtlasi ka juubilari
doktoritöö.
Rahvakalendrile, nagu kogu pärimuskultuuri
ümbritsevale tähendusväljale, on tunnuslik muutumine
ning neid tähendusi on huvitav uurida, on öelnud Mall
Hiiemäe ise oma folkloristikutsumusest kõneldes. Juubilari
püsivast uurijahuvist rahvakalendri vastu annab tunnistust
seegi, et samaaegselt kõnesoleva artiklikogumikuga ilmus
trükist ka lõunaeesti kalendripärimust kajastav
kommenteeritud tekstiantoloogia “Päiv ei ole päiväle
veli”.
Mall Hiiemäe tundlikku loodustaju ning rohelist mõtteviisi
kajastavad raamatu kaks viimast peatükki, kus põhirõhk
on meie rahva uskumustel ja arusaamistel loodusest meie ümber,
märkidest maastikul ning paigamälus, kuid ka kogu looduskultuuris
peituvatest väärtustest eestlase mälus ja mõtteviisis
tervikuna. Mall Hiiemäe on õnnelikult õpetlik
näide, kuivõrd vajalik on folkloristile sinasõprus
mõne teise teadusvaldkonnaga. Lugedes tema käsitlusi
looduse, folkloori ning rahvausundi seostest olen end sageli tabanud
mõttelt, kas poleks juba ammu aeg loobuda kivinenud arusaamast
nagu folkloristika kuuluks lahutamatult ainult filoloogiliste
distsipliinide juurde.
Tegelikult on äraütlemata raske kirjutada
juubelilugu õpetajast ja heast ning alati abivalmis kolleegist,
kelle uurijakogemus kattub sinu enda elatud aastatega ning kelle
elukogemus sinu enda omaga võrreldes tuleks korrutada kahega.
Jääb üle soovida vaid nõtket sulge ja jätkuvalt
terast pilku jälgimaks kõike seda, mis toimub meie
üleilmastuvas maailmas.
Palju õnne!
|
|
|
