|
|
|
Jüri Estam: Soros toob meile
nii head kui halba. Fotomontaaz.
|
Kui avatud peaks olema avatud
Eesti?
tekst: Jüri
Estam
Ajakirjanik
Jüri Estam
tahaks näha rohkem filtreerivat avatust, kriitilise mõtlemise
õpetamist ja suutlikkust loobuda kõigest, mis kahjustab
eestlust.
Minu elu esimene pool
USA-s ja Lääne-Euroopas oli selline, et puutusin harva
kokku manitsusega olla avatud või saada avatumaks. Arvan,
et „avatus“ on esiteks uuema aja moeröögatus
või ideoloogia, ja teiseks on Ameerika ja Saksamaa ja Rootsi
sellised kohad, kus keegi ei tule õpetama, et „teie
praegune olemine ei kõlba, peaksite selle asemel olema
nii- või naasugused“.
Mul on paar-kolm põhjust, miks avatuse teema on paeluvaks
muutunud minu paarikümne „Eesti aasta“ vältel.
Esimene neist on George Sorose „avatud fondide“ institutsioon,
mille harusid see miljardär kõikjale Ida-Euroopasse
külvas, nagu Johnny Appleseed, kes veetis 49 aastat Ameerika
lagendikel ainsa kangelasliku eesmärgiga – külvata
võimalikult palju õunaseemneid kõikjale,
kuhu silm ja käsi ulatusid.
Huvitav on mulle ka suhteliselt uus ideoloogiline nähtus,
mida nimetaksin püüdeks sundida inimesi olla avatud,
ja siis on ka küsimus sellest, kuidas saavutada üksmeel
kahe näiliselt vastandliku toime vahel, millest üks
on vajadus olla loominguline ja rakendada kujutusvõimet
(s.t mitte olla suletud ja rabe), teine aga on tahtmine jääda
iseeneseks – seda nii indiviidina kui kultuurina, millel
on palju traditsioone.
Minu kui kirjutava inimese kalduvus on küllaltki tihti haarata
sõnaraamatu ja aforismide ning sententside raamatute järele.
Kui lepime alguses kokku, mille üle arutame, kulgeb ülejäänu
mõistuspärasemalt. Paraku ei kuulu näiliselt
nii lihtne sõna nagu avatus lihtsasti defineeritavate mõistete
hulka. Avatus vs eneseks jäämine ja ideaalne avatuse
määr on sellised teemad, mis avavad end täiuslikumalt
alles neist kirjutades.
Avatuse kaks
äärmust
Inimene on noorena kõige
avatum. Vaata, kuidas kutsikad tulevad kohe su juurde sõbrustama,
kui välja arvata ettevaatlikumad isendid, ja isegi nemad
tahavad tegelikult ligidale astuda, lehvitades saba ka siis, kui
miski sisimas sunnib ettevaatusele. Kõik noorolendid on
kui käsnad, mis lausa peavad enesesse kõike imema.
Lapsepõlv tähendab ilu, puhtust, rikkumatust ja avatust
– see on aeg enne, kui inimlaps avastab, mida tähendab
skepsis. Mäletan hetke, mil umbes kuue- või seitsmeaastasena
hoomasin, et ei eksisteeri reeglit, mis ütleks, et isale
ja emale on vaja absoluutselt kõigest rääkida.
See oli hetk, mil lahkusin paradiisiaiast. Palju varem oli käivitunud
see protsess minu peas, mis aitab valida hea ja halva vahel. Inimese
avatus on paradoks – peame olema avatud selleks, et saada
teada, mis on kahjulik. Olen jätkuvalt tänulik selle
eest, et mu kadunud isa oskas mind, kui Ameerikasse elama läksime,
korduvalt heroiini eest hoiatada. See lõi mu teadvuses
vilkuva hoiatussildi, mis mind kaitses. Elu lõpuni kordub
küsimus: mis on mulle ja mu ühiskonnale kasulik? Täiskasvanud
inimesel võiks olla välja kujunenud kreedo või
kood, mille järgi ta elab, ka siis, kui see kreedo ise ajaga
täieneb. Ühes äärmuses on liigne avatus ja
teises on kivistumine.
Avatuse kasulikud
pooled
On valdkondi, kus suletus
on ohtlik või isegi hukatuslik. Esiteks on see nii isikute
suhtes, kes silmaklappidega käivad, või kes elavad
sel määral probleemsete käitumisviiside eituses,
et see pärsib nende isiklikke elusid ja tekitab probleeme
lähedaste jaoks. Teadmatus sellest, mis ümberringi toimub,
on ohuks ka gruppidele. Eriti dramaatiliselt võivad asjad
lõppeda hõimude ja kultuuride jaoks, kes ei ole
uuenemissuutlikud. Kas oleksime jäänud iseseisvaks,
kui muistsetel eestlastel oleksid olnud sama head relvad kui ristirüütlitel?
Vastus võiks isegi olla „jah“, kui meid oleks
arvuliselt rohkem olnud. Ka tiibetlastel oli ajast ja arust kaitsevägi
1950. aastal, kui hiinlased tulid neid „vabastama“.
Küsimused kaitsevahendeist ja „iiverelvast“ peaksid
meid huvitama ka tänapäeval. Tehniline innovaatilisus
ei saa eksisteerida avatuseta. Saareriigi Jaapani elanikud austavad
traditsioone, aga oskavad teiste kultuuride leiutisi parendada
sel määral, et sellest on kujunenud üks Jaapani
edu saladus, mitte et neil ei oleks oma leidureid. See on uuenev
traditsiooniline kultuur, kust eestlastel tuleks üht-teist
eeskujuks võtta. Soomelt samuti.
Selline siseriiklik asi nagu poliitika peab samuti olema avatud.
Oleme valinud demokraatia, sest see on parem diktatuurist, aga
Eesti demokraatial on palju puudusi. Sotsioloog Andrus Saar osutas
hiljuti Eesti Raadios sellele, et tavalist kodanikku lastakse
otsustamisele ligi ainult valimiste ajal, mis on kaugel tegeliku
demokraatia ideaalist.
Paljudele, minule enesele kaasarvatud, ei ole Eesti meedia „peatee“
avatud.
Olles omandireformi lähedalt jälginud, tean, et see
protsess on palju korrumpeerunum kui rahvale paistab, eriti mõningate
omavalitsuse tasandil.
Saates „Pealtnägija“ räägiti äsja,
et ainult Sandor Liive, Edgar Savisaar ja käputäis teisi
inimesi teavad tegelikult, mida tahetakse maksumaksjate rahaga
ette võtta tuumaenergia osas.
Need on ainult üksikud näited Eesti osalt avatud –
osalt suletud avalikust elust. Kui eksisteerib üldse valdkond,
kus avatus ja läbipaistvus ning ausus on esmatähtsad,
siis on see demokraatia. Avatuseta kõngeb demokraatia ega
vääri demokraatiaks nimetamist. „Raha ruulib“
praegu Eesti poliitikas, nagu Ülo Matteus hiljuti täie
õigusega kirjutas. Häälteostmine ei ole kunagi
õige, aga meil see lausa lokkab. Meil on nii palju salatsemist
ja keerutamist, ja nii palju valskust ning demagoogiat, et mul
hakkab lausa kõhe. Veel mõned sammud samas suunas,
ja terendab uuesti aasta 1934.
George Sorosest
ja neoliberaalsest kolmainsusest
Ei ole teist inimest,
kelle nimi oleks lähemalt seotud avatuse mõistega
kaasaja avalikkuse silmis, eriti neis riikides, kus ta oma ideid
käiku laseb ja avalikku ellu sekkub.
Nagu Eesti demokraatia käekäiku vaadates tuleb peale
kõhedustunne, nii olen paraku tundnud ambivalentsi ja isegi
muret, vaadates mitmeid asju, millega Soros Ida-Euroopas tegeleb.
Algaastail oli raskem sajaprotsendilise kindlusega pihta saada
Sorose nähtusele. Igatahes ei saa ma kuidagi olla õnnelik
„sorosismi“ kahe aspektiga.
Üks on vaen, millega Sorose mentor Popper suhtus hõimudesse
kui väidetava tagurluse põlastusväärsesse
kehastusse, ja teine on mood, kuidas neoliberalism kasutab selliseid
mõisteid nagu avatus, läbipaistvus ja „tasased
mänguväljakud“, et raiuda aknaid Itta, mille läbi
nõukogude ajal vaesestunud ühiskondi poolmuidu üles
osta.
Neoliberaalset kolmainsust, mis räägib kapitali, kaupade
ja teenuste ning inimeste vabast liikumisest, on kasutatud juba
sadu aastaid selleks, et vallutada enesest nõrgemaid ja
vaesemaid territooriume. Zhou Enlailt pärineb kuulus tsitaat,
mille kohaselt diplomaatia on sõja jätkamine teiste
meetoditega või siis teisel tasandil.Tegelikul tulnuks
tal lisada, et välisinvesteeringud ja nn kaubavahetus kujutavad
endast samuti ohtusid, ja mina lisaksin omakorda, et eriti pisikestele
kultuuridele. Isegi suured kultuurid nagu hiinlaste oma peaks
mäletama, kuidas nn oopiumisõjad välja nägid.
Briti impeeriumi peamine süüdistus oli tollal, et Hiina
ei ava end ärimeestele. Tänapäeval avatakse turgusid
vähem vägivaldselt, aga sama meelekindlalt.
Kui tuua näiteid liigsest avatusest, siis mina ei loe normaalseks,
et müüme oma maa muulastele. Nõustuksin hädapärast
pikaajalise rendileandmisega, kui raha hirmsasti vaja läheb,
aga mitte müümisega. Optimaalsest olukorrast on kaugel
ka see, et eestlased töötavad „Eesti“ pankades
ja ajalehtedes üksnes palgatöötajatena, kasum läheb
riigist välja ja finantskontroll nii oluliste harude üle
puudub meil endil peaaegu et sootuks. Kuidagi ei saa väita,
et ajakirjandus ja pangad ei oleks strateegilised harud. Ônneks
paistab skandinaavlasi huvitavat siin pöörlev raha ja
nad on küllaltki leebed, mis puutub meie sisepoliitikasse
sekkumisse, mida ei saa öelda vene kapitali suhtes, mille
sisseimbumise kohta KAPO on hoiatanud. Vladimir Putin kasutab
EU konkurentsi võimaldavaid reegleid meie vastu moel, milleks
EU reeglid üldse mõeldud pole, s.t poliitilise kontrolli
suurendamiseks Eesti-siseste otsustamisprotsesside üle, ja
meie laseme end tallekeste kombel lihtsalt maha koksata.
Kokkuvõttes: Soros toob meile nii head kui halba. Majanduses
ja transiidiäris näen avatuses sama palju sõltuvuse
tekitamist ja julgeolekuriske kui lüüsi, mis viib meie
okupatsiooniaegse kolmanda maailma staatusest samale tasandile,
nagu ümbritsev läänemaailm.
Kas liivi ansambel „Tulli Lum“ on tagurlik? Kas folkloori
ja vanade kommetega Altja kõrtsis tutvumas käivad
maarahva liikmed on primitiivsed? Kui mind sunnitakse valima Tulli
Lum lauljanna Julgi Stalte ja George Sorose „raha ruulib“
lähenemise vahel, on pikemata selge, et mina eelistan „tagurlust“.
Kus on kirjutatud, et hõim ei suuda areneda? Hõim
lausa peab olema avatud, muidu seisab hukk silme ees, aga targasti
ning valikuliselt.
Multikultuursusest,
homoseksuaalsusest ning ultimatiivsest avatusest
Lihtsas ettekirjutuses,
et sina ja mina PEAME olema avatud ja ei tohi olla sallimatud,
on metsikult palju väge. Avatus ja sallivus on näiliselt
süütud sõnad, aga tihtipeale kasutavad neid manipulatiivsed
inimesed. Kogu progressiivne maailm on ju salliv! Millisest teisest
kontekstist see „progressiivsuse“ sõna nii tuttavana
ette tuleb? Paljudele noortele inimestele saab korrata: ole progressiivne,
ära ole kinnine, ära ole primitiivne, ära ole sallimatu,
ja ta kapituleerub enesele aru andmata, et tegi seda püssipauguta,
enesele aru andmata, et palju parem kui olla avatud, on olla suuteline
iseseisvalt mõtlema ja valima. Erinevalt venelastest, kelle
propagandaponnistused kipuvad olema ka tänapäeval jämedakoelised,
on Madisson Avenue – see on nimelt tänav, kus töötavad
ameerika reklaamigurud – süvenenud ülima põhjalikkusega
inimaju funktsioonidesse ja teinud enese jaoks asjalikult selgeks
terve rea tõesti toimivaid protsesse, nende hulgas televisioonipubliku
ja tarbijate manipuleerimine, ja sellele lisaks ka selle, kuidas
teha efektiivset lobitööd. Lääs või
õigemini üks väga sihikindel ja väsimatu
osa Läänest on see, kes manitseb meid sallivusele. Ent
äkki meenub mu artikli algus, kus mainisin, et avatust kui
sellist on pagana raske defineerida? Palju oleneb siis inimeste
agendast, kes teiste inimeste ajusid töötlevad. Ja siit
veel kord avatuse juurde: ainult kõige väljakujunenumad
ja enesekindlamad inimesed ei varise kokku, kui neid süüdistatakse
selles, et nad on sallimatud.
Soovin, et homoseksuaalide ja heterode vahel valitseks vaherahu.
Minusugune hetero ei torgi teid, ja vastupidi. Homoseksuaalsus
lihtsalt eksisteerib, pole mõtet seda eirata. On primitiivne
kiusata nn seksuaalvähemusi (ma ei räägi siin pedofiilidest
ega roimareist). Kui inimesed tahavad üksteisega pikaajaliselt
koos elada nii, nagu mina teen oma elukaaslasega, võiksid
abielu legaalsed eelised laieneda Eestis kõikidele inimestele,
kes soovivad abieluvälise abielu formaliseerimist. Me vajame
uut seadust, mitte ainult homodele, aga kõikide inimeste
jaoks, kes koos elavad abiellunutele sarnaselt. Nii oleks normaalne,
et minu elukaaslane saaks langetada otsuseid minu eest, juhul
kui satuksin näiteks meelemärkusetult haiglasse.
Aga multikultuursus? Minusugune hõimudesse entusiasmi ja
hoolivusega suhtuv inimene suhtub respektiga igasuguste hõimude
ja suguharude suurtesse poegadesse ja tütardesse. Ma ei unusta
eales Dalai Laama käe soojust, kui mulle anti võimalus
tema kõnet Tartu Ülikoolis mitme aasta eest tõlkida.
Ta nimelt hoidis mu kätt õige kaua selle tegevuse
vältel ja see oli hea.
Rassism on loll. Määrav inimese juures ei ole tema nahavärv
või keel, mida ta räägib, vaid tema teod. Suhtun
lugupidamisega või ei tunne lugupidamist vastavalt sellele,
kuidas keegi käitub. Olen sama karm (leebe) kõikidega.
Aga miks minusugust inimest ksenofoobiks sõimata, kui ütlen,
et muretsen Eesti ja eestluse tuleviku pärast, ja et meie
võimel integreerida on lausa matemaatiliselt ja sotsioloogiliselt
defineeritavad piirid? Mingil hetkel ei ole see protsess, mida
läbi teeme, enam muulaste integreerimine, vaid kustukummi
kasutamine meie kallal ja eesti karakteri ning olemuse vääramine
või koguni mõrvamine.
Multikultuur on minu jaoks igasuguse spetsiifikata null, kuigi
multikultuuri altaril käiakse tänapäeval kummardamas,
nagu see oleks mingi suur saavutus. Tegelikult on multikultuursus
veriste kätega valgete inimeste ja kodudest ahelais minema
viidud orjade traagilise loo uus etapp. Multikultuuris ei ole
mingisuguseid suuri iseeneslikke väärtusi.
Mina muide ei usu, et õigus kolida ükskõik
kuhu peaks olema minu inimõigus. Eriti mõtlen ma
selliseid kohti, mis on väikeste ja ohustatud kultuuride
viimasteks pelgupaikadeks. Tõepoolest – millised suured
uued väärtused on tekkinud, tänu multikultuursusele,
peale selle, et igavavõitu kodumaise köögiga
Inglismaal einestamine on muutunud vähem üksluiseks?
Ometi ei liiguta mind briti toidu teema teps, see on suuresti
banaalne. Traagiline selle asemel (ja traagilisus on banaalsuse
vastand) on viis, kuidas mittespetsiifiline ja minakeskne globaliseerimine
hävitab raugemata innuga viimase sellest, mis on maailmas
maagiline – paljude liikide (taimed, putukad, loomad) ja
inimkultuuride kaleidoskoopse isikupära. Multikultuursus
nivelleerib, mitte ei rikasta. Banaalne avatus, mis kustutab väikseid
rahvaid – see on ka eestluse vaenlane.
Avatuse ideoloogiat surutakse asustusriikidest peale vahetevahel
sellise raevukusega, et see paneb võpatama. Nii näiteks
kirjutab Kalifornias elav Ross Mayfield, kes oli kunagi president
Lennart Meri nõustaja, oma blogis „valvsast sallivusest“,
stiilis, mis tekitab minus tunde, et kui meie ei aksepteeri ultimatiivset
nõuet muutuda kohe praegu sallivaks (aga mille suhtes?),
saadetakse verekoerad meile kallale. Või siis saab saatanat
ajada välja ainult saatana abiga, ehk väidetava sallimatuse
vastu saab võidelda ainult ise Ku Klux Klaniks muutudes?
Mis toimub ühe inimese peas, kes käsitleb sallivuse
teemat käteväänamise võtmes?
Avatus –
mille suhtes?
Minu tegevuste hulka
kuulub enesekehtestamise ja eneseteostuse koolituste läbiviimine.
Nendele kursustele kogunenutele ütlen alati, et inimesel
tuleb elada omaenda agenda alusel. Kui mitte, jääb kursuslase
elus valitsema teiste inimeste suva.
Sama on ka avatusega. Üks võimalus on elada teiste
inimeste taktikepi järele, kes avaldavad survet elada niimoodi
või naamoodi. Teine võimalus on olla selektiivselt
avatud, mis eeldab malbust ühelt poolt, aga mis on samas
filtreeriv, vastavalt meie endi vajadustele. See viib mõtteni
reaktiivsest avatusest ja proaktiivsest ehk selektiivsest avatusest.
Reageeriv inimene võib teha järeleandmisi paljudes
situatsioonides, kus meid survestatakse ja töödeldakse.
Alternatiivina sellele võib inimene olla proaktiivselt
avatud, mis tähendab olukordadega tutvumist omaenda initsiatiivil
ning selliste valikute tegemist, mis meile endile kasu toovad.
Avatud – miks mitte, aga mille suhtes?
Kas eestlased
on küllalt avatud?
Püüe vastata
sellele küsimusele käib tegelikult vastu ühele
mu põhimõttele, ja nimelt sellele, et ei maksa püüda
teha üldistusi olukorras, kus rääkida tuleb paljudest
erinevatest inimestest. Eestlaste hulgas on palju ratsionaalseid
inimesi.
Teema, mis mind antud juhul huvitab, on Lääs ja sealt
tulevad ohud, millest paljud on Eesti eestlastele isegi tänapäevani
jäänud võõrasteks või vähetuntuks.
Paljude põlisrahvuste liikmed haigestusid ja neist omakorda
palju surid, kuna nende immuunsüsteemid ei suutnud neid kaitsta
tundmatute haiguste eest, mida konkistadoorid ja teised vallutajad
endaga kaasa tõid. Mõtlen sõna “haigused”
selle otseses tähenduses. HIV-sse ja AIDS-i nakatunud Eesti
elanike arv oleks praegu palju madalam, kui eestlased oleksid
15–20 aasta eest olnud teadlikumad ohtudest, mis tulevad
kaasa sellega, et Eesti raputab maha nõukogude liiduvabariigi
staatuse.
Läänega põkkumise tähenduses oleks Eestile
hea, kui siin oleks vähem umbusku ja rohkem skepsist. Umbusu
all mõtlen sensitiive, horoskoope jms. Läänes
esineb rohkem küünilist “kes keda” stiilis
manipuleerimist, kui osatakse ette kujutada. Mitte, et postsovetlik
Ida-Euroopa ei oleks ise piisavalt julm, aga viisid, kuidas inimesi
Läänes haneks püütakse, kasutatakse ja manipuleeritakse,
on paljudele siinsetele inimestele endiselt võõrad.
Olen vaadanud aastaid abitult pealt, kui erinevate uute usulahkude
esindajad püüavad inimesi Eesti tänavail ja bussides.
Ühe osa selliste usulahkude puhul on tegemist filigraanselt
väljatöötatud peibutavate süsteemidega, kus
süsteem ise saab rohkem, kui see, keda süsteemi värvatakse.
Kõige hullemad nendest süsteemidest on üles ehitatud
nõrkade või kannatavate inimeste ülesleidmisele
ja nende ärakasutamisele.
Lääs on neis asjus juba nii “paadunud”, et
ei unusta eales kommunikatsiooniala õppejõudu Teksases,
kes meile kogu semestri inimeste veenmise loenguid luges. Tema
oli veendunud, et isegi “tere” ütlemine on teatud
mõttes manipuleeriv tegu.
Selektiivsest
avatusest
Emake loodus rakendab
ikka ja jälle puhastavaid ja selekteerivaid filtreid, et
eraldada head pahnast, näiteks maksa kui elundi näol.
Liigne avatus, ilma tõekspidamisteta ja filtrita, mis kaitseks
meid halva eest, on sama halb, kui sihitu triivimine.
Keskmine eestlane ei ole minu arust liialt suletud, vaid sageli
hoopis liiga heausklik ja avatud. Omaette trikk on suuta muutuda
valivamaks ja skeptilisemaks, tapmata sealjuures seda head inimest,
kes peitub paljudes meist. Muidugi tuleb olla avatud, kuidas me
muidu õppida ja areneda saame, avatuseta ei saa olla ei
osalusdemokraatiat ega loomingut. Ometi tahaksin näha rohkem
filtreerivat avatust, kriitilise mõtlemise õpetamist,
ja suutlikkust sülitada välja see, mis on isiklikult
kahjulik, koos kõige sellega, mis kahjustab eestlust.
|
|
|
