|
|
|
Ümberriietatud punaväelased
nõuavad Eestile uut valitsust. Foto raamatust Kahe
sõja vahel. |
20. sajandi ÜHEKSA agressiooni
Eesti riigi vastu
tekst: enn sarv
Enn
Sarv kummutab Vene propagandavaled Eesti vabastamise kohta fašismi
ikke alt.
Riigi loomine ja
esimene agressioon
28. nov. 1917 kuulutas tollase, juba ühendatud ja autonoomse
Eesti Maanõukogu enese kõrgeimaks võimuks
ehk – teisiti öeldult – eraldus Venemaast omaette
riigiks. Aasta lõpul deklareerisid ka Balti rüütelkonnad
eraldumist Venemaast ja palusid keiserlikult Saksamaalt kaitset.
1918. a jaanuari lõpul alustati Eesti Asutava Kogu valimisi,
kuid kohalikud enamlased katkestasid need, kuna nägid, et
jäävad suurelt vähemusse. 19. veebr. otsustas Maanõukogu
Eesti iseseisvaks kuulutada, koostas iseseisvusmanifesti teksti
ja moodustas Eesti Päästekomitee. Iseseisvus kuulutati
Tallinnas välja 24. veebr. 1918 ja moodustati Eesti Ajutine
Valitsus K. Pätsiga eesotsas. Kuid Saksamaa ei tunnustanud
Eesti riiki, alustas agressiooni ja okupeeris märtsi alguseks
kogu Eesti territooriumi. Tehti katse moodustada Balti hertsogiriik.
27. augustil loobus N Venemaa Saksa kasuks oma riiklikust ülemvõimust
Eesti üle ja 22. sept. tunnustas Saksa keiser Eesti- ja Liivimaad
iseseisva piirkonnana. Saksamaaga sõjas olevad lääneriigid
olid mais 1918 andnud Eesti Ajutisele Valitsusele de facto tunnustuse.
11. novembril 1918 varises Saksamaa koos oma liitlastega sõjaliselt
kokku ja sõlmis lääneriikidega vaherahu. Samal
päeval alustas tegevust Eesti Ajutine Valitsus. Saksa väed
hakkasid Eestist lahkuma, 19. nov. andis Saksa Baltimaade riigikomissar
Eesti valitsusele võimu lepinguga üle. See oli esimese
Eesti vastase agressiooni lõpp.
Esimesele järgnes
kohe teine agressioon – sedapuhku N Venemaa poolt.
28. nov. vallutas punaarmee Narva ja algas meie Vabadussõda.
Omaette märkimist
vajab Vabadussõja raamesse mahtunud kolmas agressioon
Eesti vastu, nn Landeswehri sõda, mida Läti valitsuse
kukutanud baltisakslased pidasid eesmärgiga teha Baltikumist
baltisakslaste juhitav ja Saksamaast sõltuv riik. See ainuke
eestlaste välksõda kestis vähem kui kuu aega
ja lõppes sakslaste hävitava kaotusega.
Agressor nr 2 oli aga suures hädas, sest keegi maailmas teda
riigina ei tunnustanud ja ta oli igast küljest sõjaliselt
blokeeritud. Ta tegi Eestile ettepaneku rahuläbirääkimisteks.
Rahuleping kirjutati alla 2. veebruaril 1920 ja selle artiklis
II on muuseas öeldud: “Minnes välja Venemaa Sotsialistliku
Föderatiivse Nõukogude Vabariigi poolt kuulutatud
kõigi rahvaste vabast, kuni täieliku lahtilöömiseni
riigist, mille hulka nad kuuluvad, enesemääramise õigusest,
tunnustab Venemaa ilmtingimata Eesti riigi rippumatust ja iseseisvust,
loobudes vabatahtlikult ning igaveseks ajaks kõigist suveräänõigustest,
mis olid Venemaal Eesti rahva ja maa kohta maksvusel olnud riigiõiguslise
korra kui ka rahvusvaheliste lepingute põhjal, mis nüüd
siin tähendatud mõttes edaspidisteks aegadeks maksvuse
kaotavad…”
Tänu Tartu rahulepingule ja selle edaspidisele kirjapanekule
kehtivate lepingute ülemaailmses registris sai N Venemaa
rahvusvahelise õiguse subjektiks, niisiis tunnustatud riigiks.
On veidi imelik, et Eesti N Liidu õigusjärglast Vene
Föderatsiooni igal 2. veebruaril ta sünnipäeva
puhul ei õnnitle. Lisaks tähendas Tartu Rahu N Venemaale
läbimurret üleeuroopaliku blokaadi vaenuahelast, esimest
akent välismaailma ja transiidikanalit. Seda kõike
on oma teostes rõõmuga märkinud riigi looja
V. Uljanov-Lenin (vt E. Mattisen, Tartu Rahu. Tallinn, Eesti Raamat,
1988, lk 411-421).
Neljas agressioon,
jälle gi N. Vene poolt, ei jäänud sellepärast
tulemata. Agressor oli Tartu rahulepingut täitnud valikuliselt,
keeldunud Tartu Ülikooli Venemaale evakueeritud varade tagastamisest,
takistanud Venemaal asuvate eestlaste opteerumist kodumaale, harrastanud
Eestis kommunistlikku õõnestustööd jms.
1. detsembril 1924 tegi ta salaja Eestisse toodud relvajõukudega
riigipöördekatse. Eesti tööliskond sellega
kaasa ei tulnud ning mäss purustati ühe päevaga.
Selle põhitulemus oli kommunismile kaasatundjate arvu nii
järsk vähenemine Eestis, et nn Eestimaa kommunistlik
partei muutus varsti peamiselt Venes eksisteerivaks eksiilparteiks,
formeeris enda Kominterni sektsiooniks ja lakkas järelikult
üldse olemast Eesti asutus. Nüüd sai Eesti riik
üle kümne aasta agressoreist rahu.
Agressiooni mõiste rahvusvahelises õiguses hakkas
just sel ajal ilmet omandama. Vägivaldne agressioon loetakse
üldiselt üheks kõige rängemaks õiguserikkumiseks.
A. Teise maailmasõja
eelsed üldaktid. Üldnormidest on kaalukaim Rahvasteliidu
põhikiri. Igasugune agressioon ja koguni agressioonioht
loeti Rahvasteliidu kui terviku vastu sihituks. Liidu liikmetel
lasus kohustus austada ja hoida kõigi Liidu liikmete territooriumi
puutumatust ja poliitilist iseseisvust. Kallaletungi, vastava
ähvarduse või hädaohu korral pidi Liit otsustama
meetmed selle kohustuse täitmiseks. Eesti sai Rahvasteliidu
liikmeks 1921. aastal. Nõukogude Liit 1934, kuid juba 1939
visati ta Soome-vastase agressiooni tõttu Rahvasteliidust
välja.
Rahvasteliidu põhikirja täiendab Briand-Kelloggi pakt
1928. aastast. Sama aasta 27. augustil kirjutasid Nõukogude
Liit ja paljud tema rajariigid (nende hulgas Eesti) alla nn Litvinovi
protokolli, mille kohaselt pakt astus nende vahel jõusse
enneaegselt. Briand-Kelloggi pakti alusel kohustuvad riigid igasuguseid
vaidlusi või konflikte alati lahendama üksnes rahumeelsete
vahenditega. Ultimaatumid ja okupatsioonid muidugi ei ole rahumeelsed
vahendid. See kõik ei jätnud vähimatki võimalust
agressioonideks. 1933. aastal sõlmisid N Liidu algatusel
N Liit, Afganistan, Eesti, Iraan, Läti, Poola, Rumeenia,
veidi hiljem veel Soome, Jugoslaavia, Tšehhoslovakkia ja
Türgi agressiooni defineerimise nn Londoni konventsiooni.
Agressoriks tunnistati riik, kes esimesena kuulutab sõja
või tungib oma vägedega ilma sõda kuulutamata
teise riigi territooriumile või ründab tema laevu
või lennukeid või alustab teise riigi ranniku või
sadamate blokaadi või asub toetama teise riigi vastu tegutsevaid
relvastatud jõuke. Oluline on eriti säte, et agressiooni
ei saa vabandada ega õigustada mingite poliitilist, sõjalist,
majanduslikku või muud laadi kaalutlustega, samuti ka mitte
rünnatava riigi siseolukorraga, näiteks tema poliitilise,
majandusliku või sotsiaalse struktuuriga või puudustega
tema valitsemistegevuses või streikidest, revolutsioonist,
kontrrevolutsioonist või kodusõjast tingitud segadustega.
Ja lõpuks keelab konventsioon igasuguse agressiooni ka
ohverriigi rahvusvahelisest käitumisest tingitud ettekäänetel,
kaasa arvatud agressorriigi õiguste või huvide rikkumise
või ohustamise tõttu.
B. Teise maailmasõja
järgsed üldaktid. Kuriteod rahu vastu, mille eest
mõisteti surma II maailmasõja nn teljeriikide juhtkond,
on kõige lühemalt sõnastatud Nürnbergi
Rahvusvahelise Sõjatribunali Hartas 8.augustist 1945 (art
6-a), millele kirjutasid alla USA, Prantsuse Vabariigi, Suurbritannia
ja NSV Liidu valitsused. Seal on sõda rahu vastu määratletud
järgmiselt: agressioonisõja või rahvusvaheliste
lepingute, kokkulepete või garantiide rikkumiseks peetava
sõja planeerimine, ettevalmistus, algatamine või
pidamine või osavõtt ühisest plaanist või
salanõust millegi eespoolöeldu teostamiseks. Teljeriike
oli vaja karistada ka sõjaeelsete selletaoliste kuritegude
eest, nii et tsiteeritud normidele tuli anda tagasiulatuv jõud.
Seda tegi Nürnbergi tribunali kohtuotsus, millega tunnistati
tagantjärgi karistatavaks teod, mis on vastuolus tsiviliseeritud
rahvaste hulgas kehtiva õiguse põhimõtetega
või rikuvad üldkohustusliku rahvusvahelise tavaõiguse
norme või sisaldavad tavaõigust. Veidi hiljem tegi
ÜRO Peaassamblee mitme oma resolutsiooniga kõik Nürnbergi
Harta normid oma liikmeile üldkohustuslikuks. Oluline on
silmas pidada, et Nürnbergi Harta on üldsõnaline,
ei viita ühelegi konkreetsele riigile ning kehtib järelikult
kõigi riikide kohta, kes Hartas loetletud kuritegusid toime
panevad.
Oluline on veel ÜRO enda harta ehk põhikiri 26. juunist
1945. Selle käsitlemine viiks pikale, pealegi on meile kaasajal
tähtsamad NATO ja EL. Nii mainime vaid mõningaid kõigile
ÜRO liikmeile kohustuslikke põhimõtteid, mis
siinse teemaga seostuvad (täielikku käsitlust vt E.Sarv,
Õiguse vastu ei saa ükski. Tartu, ORURK, 1997, lk
21-26). Need põhimõtted on järgmised:
- hoidumine rahvusvahelistes suhetes jõuga ähvardamisest
või jõu kasutamisest ükskõik millise
riigi territoriaalse terviklikkuse või poliitilise sõltumatuse
vastu;
- rahvusvaheliste vaidluste lahendamine rahumeelsel teel;
- mittesekkumine asjadesse, mis alluvad ükskõik millise
riigi sisemisele seadusandlusele;
- rahvaste võrdõiguslikkuse ja enesemääramise
põhimõte;
- riikide suveräänse võrdsuse põhimõte;
- kõik riigid on kohustatud austama inimõigusi,
kusjuures seda nõuet ei saa pidada riigi siseasjaks.
ÜRO hartal pole tagasiulatuvat jõudu, nii et nende
põhimõtete oskuslik kasutamine tuleb meile praegu
kasuks ehk eelkõige suhtlemises suurriikidega.
|
Direktiiv nr 02622 (9. juuni 1940),
nõukogude sõjajõud olid valmistunud andma
täieulatusliku sõjalise lõõgi Eesti
võimaliku vastuhaku korral, ja Sõnumilehes ilmunud
eesti keelne tõlge sellest. |
Viies agressioon
oli Molotovi-Ribbentropi (ehk Stalini-Hitleri) 23. augusti 1939.
a pakt koos oma salaprotokollidega. Natslik Saksamaa ja fašistlik
Itaalia olid tollal juba okupeerinud Abessiinia, Austria, Tšehhoslovakkiale
kuuluva Sudeedimaa, seejärel kogu Tšehhimaa ja siis
veel Albaania. Agressorite pidurdamiseks taotlesid lääneriigid
lepingut N Liiduga, kuid see nõudis soostumiseks õigust
viia oma väed Baltimaadesse niipea, kui ta seda vajalikuks
peab. Lääneriigid ei saanud muidugi nõustuda
ja nii tegi Stalin täispöörde, sõlmis pakti
hoopis Saksamaaga ja leppis Hitleriga kokku Vahe-Euroopa riikide
jagamiseks omavahel. Kavasse võetud “territoriaalpoliitiliste
ümberkorralduste” puhul pidi näiteks Eesti minema
N Liidu huvisfääri, Poola aga otsustati jagada. Oli
teada, et Poola ründamine tähendas maailmasõja
algatamist. sest lääneriigid olid andnud Poola puutumatuse
kaitseks siduvad garantiid. Oli tegemist agressioonikavaga kogu
Euroopa vastu. Pruuni ja punase totalitarismi liit alustaski juba
nädal aega hiljem oma ühist kuritegu rahu vastu, nagu
sellele aastal 1945 tagasiulatuvalt nimi pandi. Hitler ründas
Poolat 1. septembril, Stalin tuli kaasa 16. septembril.
N Liit pääses ühisvastutusest vist tänu sellele,
et Hitler ründas oma senist sõpra 22. juunil 1941
ja andis N Liidule seega võimaluse täita natsismivastases
võitluses olulist osa. Ent Stalini hirm oli siiski nii
suur, et ta lasi Nürnbergi sõjatribunalile asitõendina
esitatud pakti salaprotokollid võltsinguks tunnistada.
N Liit jäigi neid eitama hoolimata sellest, et riigijuhid
käisid Moskva arhiivis korduvalt dokumentide originaale vaatamas,
ning võttis nende olemasolu omaks ja tühistas salaprotokollid
alles 24. detsembril 1989 (vt EE köide 6, 1992, lk 383).
Kõik Nürnbergi protsessi materjalid (42 köidet)
asuvad nüüd Tallinnas Rahvusraamatukogu fondides, kuhu
need muretses justiitsminister Ken-Marti Vaher. Eesti ajaloole
pakuks suurt huvi meie endi jõul ja selle tohutu infohulga
alusel uurida, miks ja kuidas siis ikkagi N Liit kaasvastutusest
pääses ja ehk saab ka teada, miks ja kuidas teda koguni
premeeriti kolme demokraatliku Balti riigiga, hoolimata Atlandi
Hartas antud lubadustest. Pole kuulda olnud, et mõni eesti
ajaloolane oleks nende uurimustega tegelema asunud. Lisaks on
ju kasutada veel hulk muid andmeid, sest sõjast on üle
60 aasta möödas ning Suurbritannia ja USA arhiivides
salastatus küllap maha võetud.
Kuues agressioon
oli 28. sept 1939. a Eesti – N Liidu “vastastikuse abistamise”
(baaside) lepingu pealesurumine, Eesti territooriumi osaline okupeerimine
ja riigi sõltumatuse piiramine. Ent uusimad vene andmed
(avastatud arhiivimaterjal ja ajaloolised ülevaateteosed,
mida refereerivad T. Tannberg ja E. Tarvel ajakirjas Tuna 2006,
nr 4, lk 108-122) tõestavad, et vallutusplaane hakati N
Liidus kaaluma juba aastal 1928. Siis koostati punaarmee IV valitsuses
salajane ettekanne “Tulevane sõda”, milles märgitakse,
et Balti riigid tõkestavad N Liidu vaba pääsu
Läänemerele ja pidurdavad sellega majanduse arengut
ning et nende “kääbusriikide” iseseisev eksistents
pole õigustatud. Tekitatud maailmasõda kiirendas
rünnaku planeerimist ja vägede koondamist. Septembris
1939 tehti reservväelaste varjatud mobilisatsioon ning koondati
kolme Balti riigi vastu kokku 437 235 ,meest, 3635 suurtükki,
3052 tanki, 421 soomusautot ja 21 219 autot, kõnelemata
õhuväest ja Baltimere laevastikust.
Ettekäändeks valiti ühe Eestis interneeritud Poola
allveelaeva põgenemine. Sündmustiku käik on hästi
teada, loetleme ainult olulisi agressioonimeetmeid: Eesti blokeerimine
merelt alates 19. sept. ja õhust alates 25. sept., ühe
vene laeva uputamise lavastamine, välisministri Moskvasse
kutsumine, ultimaatum “vastastikuse abistamise” lepingu
sõlmimiseks, 35000 punaarmeelase Eestisse toomiseks ja
neile baaside tarvis maa eraldamiseks, ähvardus alustada
mittenõustumise korral sõjategevust. Kõik
need agressioonimeetmed olid kehtivate lepingutega keelatud (vt
eespool).
Rahva vastuhakutahe oli Eestis suur, kuid president ja ülemjuhataja
pidasid sõda lootusetuks ja võtsid nõuded
vastu. Rahvusvahelise õiguse spets prof A. Piip seletas
hiljem, et üks Eesti kaalutlusi oli säilitada Tartu
rahuleping, mis oleks sõja puhkedes tühistunud ning
tulevikus poleks Eesti enam kunagi suutnud nii soodsat lepingut
saavutada (A. Warma, Teataja 30.01.1960). 28. sept lepingus tõotati
aga ka mitte riivata Eesti suveräänseid õigusi,
sh majandussüsteemi ja riigikorda. Lepingu kehtivusajaks
määrati kümme aastat. lisaks veel viis aastat,
kui kumbki pool ei nõua selle lõpetamist.
|
NSV LIIDU KAITSE RAHVAKOMISSARI
KÄSKKIRI Nr. 0162 Moskva 25. oktoobril 1939. a.
|
Seitsmes agressioon
oli senistest kõige otsustavam ja määras Eesti
saatuse kuni riigi taastamiseni 1991. aasta sügisel. Ilma
hoiatuseta blokeeriti Eesti 12. juunil 1940 mere- ja õhujõududega,
16. juuni õhtupoolikul esitati sisult fiktiivne ultimaatum
käsuga punaarmee Eestisse sisse lasta ja ilma vastust ära
ootamata korraldati Eesti vastu 17. juunil 1940 sõjaline
rünne suurte jõududega nii maalt üle piiri (umbes
90 000 meest), koostöös Eestis asuvate baasivägedega
(vähemalt 25 000 mehega) kui ka merelt. Eesti väed vastupanu
ei osutanud. N Liit seadis sisse totaalse okupatsiooni koos nõukogude
korraga. Riigipöörde korraldamiseks oli Venest appi
toodud sealseid eestlastest kommuniste, kohapeal toodi baasidest
meeleavaldustes osalema tuhandeid nõukogude kodanikke ja
koguni kaltsudesse riietatud punaarmeelasi, kõikjal olid
julgestuseks kaasas punaarmee tankid.
VASTASTIKUSE ABISTAMISE
PAKT EESTI VABARIIGI JA NSV LIIDU VAHEL
28. septembril 1939.a.
Artikkel 5
Käesoleva lepingu elluviimine ei tohi mingil määral
riivata Lepinguosaliste suveräänõigusi,
eriti nende majandussüsteemi ja riiklist korda.
Esmalt N Liidu ja nüüd
ka Venemaa propaganda valedevabrikud on aastakümneid usinalt
vaeva näinud, et kujutada sissetungi ja hilisemat N Liitu
inkorporeerimist kui lahket vastutulekut eesti töörahva
igiammustele soovidele, nõukogude korra sisseseadmist kui
sotsialistlikku revolutsiooni jne. Ülima püüdlikkusega
on rakendatud Hitleri propagandaministri Goebbelsi doktriini,
et kui mingit väidet aina korrata ja korrata, siis muutub
see varsti tõeks, ilma et oleks vaja midagi tõestama
hakata.
Demokraatlikud jõud Eestis ja maailmas on püüdnud
vene valesid oma deklaratsioonidega kummutada, kuid rahvusvahelises
õiguses pole deklaratsioonidel kuigi suurt jõudu.
Nüüd on Euroopa Inimõiguste Kohus 2006. a alguses
(17. ja 24. jaanuaril) teinud kaks otsust, mis on piisavalt suure
juriidilise jõuga, jäävad kui pretsedendid aluseks
Euroopa ülima kohtu tulevastele otsustele ning on –
järelikult – Euroopas kehtiva rahvusvahelise õiguse
lahutamatu osa. Kohtu IV sektsioon tegutses kolleegiumina, millesse
kuulus seitse eri rahvusest kohtunikku ja registraator, ning otsustas
Eesti okupeerimise asjus järgmist:
/--/ Eesti kaotas oma sõltumatuse Saksamaa ja NSV Liidu
vahel 23. augustil 1939 sõlmitud mittekallaletungi lepingu
(nn Molotovi-Ribbentropi pakti) ja selle salajaste lisaprotokollide
tulemusena. Pärast 1939. a ultimaatumit Nõukogude
sõjaväebaaside asutamiseks Eestis toimus juunis 1940
laiaulatuslik Nõukogude armee sissetung Eestisse. Maa seaduslik
valitsus kukutati ja jõu abil pandi kehtima Nõukogude
kord. Nõukogude Liidu totalitaarne kommunistlik režiim
juhtis ulatuslikke ja süstemaatilisi aktsioone Eesti rahvastiku
vastu, mis hõlmasid näiteks umbes 10 000 inimese deporteerimist
14. juunil 1941 ja enam kui 20 tuhande 25. märtsil 1949.
/--/ Katkestatuna aastate 1941–1944 Saksa okupatsioonist
jäi Eesti Nõukogude Liidu poolt okupeerituks kuni
iseseisvuse restaureerimiseni 1991. /--/
Järelikult on Eesti okupeerimine aastail 1940–1991 nüüd
kõrgel rahvusvahelisel tasemel tuvastatud juriidiline fakt
– kuritegu, mille eitamine oleks mingil määral
kogu Euroopa õigussüsteemi eitamine. Sellepärast
jätame ära arutlused ning esitame vaid mõned
näited hiljuti avastatud või käibesse läinud
Eesti ründamise käskudest.
|
NÕUKOGUDE VALITSUSE AVALDUS
EESTI VALITSUSELE. 16. juunil 1940.a.
|
Üks ammusemaid
teadaolevaid ründedokumente on N. Liidu kaitserahvakomissari
marssal S. Timošenko direktiiv nr 02622 9. juunist 1940 Balti
laevastiku juhatajale viitseadmiral V. Tributsile sõjategevuseks
Eesti ja Läti vastu, sh Eesti täielikuks blokeerimiseks
ja vallutamiseks. Jõhkrad käsud ilma ideoloogilise
vigurdamiseta: 12. juuniks olla valmis täitma lahinguülesandeid
tagada baaside ja laevade alaline valmisolek... vallutada... organiseerida
dessantide maandamine... ,vallutada sadamad ja patareid... sulgeda
Riia laht... aidata kaasa väeosade pealetungile Rakvere suunas...
mitte lasta lennukeil lennata Soome ja Rootsi...
Selle dokumendi ja V.
Tributsi hilisema aruande väljavõtete esmaavaldaja
oli ilmselt prof Edgar Mattisen (Sõnumileht 11. dets. 1995),
kes lisas ka pika kommentaari. Ta märgib, et tegemist oli
Eesti (samuti Läti-Leedu) lõpliku “territoriaalpoliitilise
ümberkorralduse” algusega vastavalt Stalini-Hitleri
plaanidele 23. augustist 1939, meenutades ühtlasi ka N Liidu
ultimatiivsel survel sõlmitud 28. sept 1939 lepingut Eestiga.
Lõpuks avaldab ta lootust, et nüüdne Venemaa
annab peatselt ajaloolisele tõele vastava hinnangu N Liidu
1940. a agressioonile Baltikumis – hinnangu, mida tervitaks
kogu maailm. Praegu aga Venemaa üha keeldub tunnistamast
Tartu rahulepingut, sest sellest järelduks kohe vajadus tunnistada
ka Eesti okupeerimist 1940. aastal.
Prof. Mattiseni avaldusi peaaegu ei märgatud, ühena
vähestest reageeris E. Sarv oma artiklis “EV kontinuiteet
1940-1945” (kogumikus Tõotan ustavaks jääda”:
EV valitsus 1940-1992, EKS, Tartu 2004, lk 26-27, lisaks ilmus
artikli eelpublikatsioon internetis juba aastal 1999). Teisena
avaldas Mattiseni dokumendid dr iur Lauri Mälksoo oma 2003.
a doktoridissertatsioonis. Eesti keeles on see juriidilise veenvuse
ja infokülluse poolest silmapaistev teos avaldatud aastal
2005 Tartu Ülikooli Kirjastuse väljaandena ning kannab
pealkirja “Nõukogude anneksioon ja riigi järjepidevus:
Eesti, Läti ja Leedu staatus rahvusvahelises õiguses
1940. a “ 1991. a ja pärast 1991. a.” S. Timošenko
direktiiv on ilmunud ka T. Tannbergi ja E. Tarveli artikli (vt
eespool) lisana nr 1.
S. Timošenko direktiivi juurde kuulub ka väike hulk
väljavõtteid V. Tributsi
aruandest direktiivi täitmise kohta. Neid on ilmunud nii
Sõnumilehes kui ka L. Mälksoo teoses. Ent Mälksool
on vaid osa Mattiseni andmeist: puuduvad kõik väljavõtted
neljalt leheküljelt ja kahelt leheküljelt (kokku toob
Mattisen väljavõtteid 10 leheküljelt). Vene arhiiviallikas
on mõlemal sama, kuid Mälksoo on andmed võtnud
internetist, andes aadressi. Pealiskaudne kontroll näitas,
et puuduvate andmete hulgas leidus selliseid, mis kirjeldasid
sõjategevust kuupäevadel enne ultimaatumi esitamist
ja luuretegevust. Jäi kontrollimata, kellele kuulus Mälksoo
kasutatud internetiaadress. Tegelikult alustati rünnet Eesti
vastu Tallinna lahte sulgeva Naissaare okupeerimisega 12. juunil
ning sõjalise mere- ja õhublokaadiga 14. juunil
(Tannberi ja Tarveli artikkel, lk 115).
L. Mälksoo teoses on lisana nr 3 esitatud tõlge S.
Timošenko huvitavast kirjast J.
Stalinile ja V. Molotovile ettepanekutega okupatsiooni ja sovetiseerimise
korraldamiseks värskelt vallutatud Baltimaades. Soovitatakse
“okupeeritud vabariikides” piir Ida-Preisiga ja rannikud
hõivata vallutaja piirivalvevägede poolt, igasse vabariiki
viia esmajärjekorras üks NKVD vägede polk, võimalikult
kiiresti lahendada okupeeritud vabariikide “valitsuste probleem”,
asuda kohalikelt sõjavägedelt, elanikkonnalt ja politseilt
relvi ära võtma, otsustavalt hakata okupeeritud vabariike
sovetiseerima, alustada töid ringkonna territooriumil sõjatandri
ettevalmistamiseks (kindlustused, raudteede rööpavahe
laius, teed) jne. Mitte ainustki sõna kohalikust töörahvast
ega selle soovidest, ainult rahuvastaste kuritegude jätkamise,
s.t okupatsiooni süvendamise planeerimine.
Samast vaimust on kantud ka uued avastatud dokumendid, mida esitavad
T. Tannberg ja E. Tarvel oma Tuna artiklis (viide vt eespool).
Lahingukäsk Punaarmee 8. armeele 13. juunist 1940 Eesti vallutamiseks
näeb ette: Eesti piiri ületamise ja pealetungi üldsuunaga
Võru-Valga, peaülesandeks lõigata Eesti sõjavägi
ära Läti omast ja hävitada. Paremal tungib 11.laskurdiviis
koostöös Balti laevastikuga Rakvere peale, vasakul toimub
erikorpuse pealetung üldsuunaga Rezekne-Daugavpils. Lahingukäsk
esitab sõjakäigu täpse plaani ja kirjeldab kõigi
osalevate väeosade tegevust. Lahingukäsu järjena
võib vaadelda Tannbergi ja Tarveli artikli lisa nr 3 käsku
8. armee vägedele 22. juunist 1940 lahinguvalmiduseks Tartu
linnas ja lisana nr. 4 trükitud käsku sama armee ühele
laskurpolgule 14. juulist 1940 võimalike vastuhakkamiste
mahasurumiseks Riigivolikogu valimiste puhul Pärnus. Motoriseeritud
laskurpolgule saadetakse appi veel üks tankitõrjedivisjon,
ühe haubitsapolgu kaks patareid, unustatud pole ka kuulipildujarühma
ega sapööri-ja keemiajagusid. Ässitajad ja peamehed
kästakse arreteerida ja nende mahutamiseks organiseerida
peavaht. Telefoniühenduse katkemise puhuks tuleb valmis olla
raadiosideks, deshifreerimata kõned tunnistatakse keelatuks.
Siis oli J. Varese okupatsioonivalitsus juba ametis ja A. Zdanov
Eesti sovetiseerimist juhtimas. Käskudest nähtub, kuivõrd
vähe oli okupandil usku eesti töörahvasse ning
kuivõrd põhjalikult valmistuti sõjalise jõuga
maha suruma “vaenulike jõudude”, niisiis rahva
enamiku vähegi mõeldavaid tegemisi.
|
Miitingulised tervitavad sovjetiseerimise
juhti sm Ždanovit. Käskudest nähtub, kuivõrd
vähe oli okupandil usku eesti töörahvasse ning
kuivõrd põhjalikult valmistuti sõjalise
jõuga maha suruma “vaenulike jõudude”,
niisiis rahva enamiku vähegi mõeldavaid tegemisi. |
Kaheksas agressioon
oli 1941. a juuli teisest nädalast jõudu koguma hakkav
Saksa okupatsioon. Enne seda jõuti maha pidada üsnagi,
suur osa nõukogudevastasest isetekkelisest Eesti Suvesõjast,
mille alguseks võib lugeda metsavendluse teket seoses 14.
juuni sovetliku suurküüditamisega. Suvesõja sündmusi
on kirjeldanud prof. H. Lindmäe seni nelja raamatuga vastavalt
Tartumaa, Virumaa, Viljandimaa ja Pärnumaa osas ning Ü.
Jõgi seoses “Erna” rühma võitlusteega
(Ü. Jõgi, “Erna” legendid ja tegelikkus.
Tallinn, JMR, 1996). Sakslane jõudis meie sõtta
pärale 9. juulil, kuid jäi siis kaks nädalat vägesid
ümber grupeerima. Suvesõda kestis Eesti vabastamiseni
nõukogude võimust ja maa täieliku puhastamiseni
punaarmee ja hävituspataljonide riismeist. Selles osales
43000 vabatahtlikku.
Sakslane jõudis ennast agressorina paljastada juba 1941.a
lõpuks. Sai selgeks, et Eesti Vabariigi taastamist pole
sakslaselt loota, kõik N. Liidu okupatsiooni ajal “natsionaliseeritud”
varad loeti saksa sõjasaagiks, algas eesti majanduse hoolimatu
ekspluateerimine saksa huvides. Paljudelt metsavendadelt korjati
relvad ära, soositi küll Eesti vabatahtlike võitlust
N. Liidu vastu, kuid väikeste üksustena ja Eestist kaugetes
rindeosades. Kõikjal kehtis Saksa ülemvalitsus ja
nad pidasid Eestit ka ise okupeeritud maaks, juriidiliselt peaaegu
võrdseks N. Liidu koosseisu kuulunud Valgevenega.
Eestis, Lätis ja Leedus tekkis tugev läänemeelne,
Balti riikide iseseisvuse taastamisele pürgiv opositsiooniliikumine.
Selle kindel põhimõte oli siiski, et sakslase võitlust
N Liidu vastu ei tohi kahjustada. Sakslane kaotab sõja
niikuinii, aga mida enam ta venelast nõrgendada jõuab,
seda parem. Ometi hakkas sakslane selle liikumisega armutult arveid
õiendama (lähemalt E.Sarv, Eesti vastupanuliikumise
suhetest Läti ja Leeduga Saksa okupatsiooni ajal. Tuna 2006.
nr 2, lk 95-111).
Üheksas agressioon,
See algas jaanuaris 1944, kui N Liidu väed Narva juures Eesti
piiri ületasid. N Liidu 1940.–41. aasta genotsiidipoliitika
oli Eestis tekitanud üldise veendumuse, et nõukogude
võimu taastamine tähendaks kogu rahva täielikku
hävingut. Presidendi kohusetäitja Jüri Uluots kutsus
rahvast üles kogu jõuga Eesti piire kaitsma. Eesti
esindajad Rootsis saavutasid ka lääneriikide esinduste
vaikiva nõusoleku selleks võitluseks. Oli tekkinud
olukord, kus Saksamaa sõda N Liidu vastu muutus 1944. aasta
septembrini Eesti kaitsmise sõjaks sovetliku kordusagressiooni
vastu. Tihti kujunes eesti sõdurite roll lausa määravaks.
Samas rõhutas Eesti poliitiline juhtkond igal võimalikul
juhul ja viisil, et eestlane ainult kaitseb oma piire ega ühine
Saksamaa sõjasihtidega.
Punaväe vastu võitlevate eesti sõdurite arv
suurenes pidevalt ja ulatus augustis lõpuks umbes 70 tuhandeni.
See oli maksimum, mida Eesti üldse sai välja panna,
sest N Liit oli 1941. a repressioonidega ja sundevakuatsiooniga
suutnud umbes 50 tuhat relvakandevõimelist meest hävitada
või Venemaale viia. Eesti rahva 1944. a kaitsesõda
oli sisuliselt üksainus suur nõukogude võimu
taastamise vastu peetud rahvahääletus relvaga. Sakslased
asusid septembris oma vägesid ja sõjavarustust Eesti
mandriosast ära viima. Siis algas eestlaste veel üks
nõukogudevastane rahvahääletus: maalt põgenes
bolševike oodatava vägivalla eest läände umbes
70 tuhat Eesti kodanikku.
Ent Eesti riikluse seisukohast oli kõige tähtsam riigi
faktiline taastamine viieks päevaks, mis kindlustas selle
katkematu järjepidevuse 1918. aastast saadik. 18. septembril
nimetas presidendi kt ametisse iseseisva Eesti riigi valitsuse
Otto Tiefiga eesotsas, määras sõjavägede
ülemjuhataja ja muud kõrgametnikud ning teatas riigi
taastamisest radiogrammidega kogu maailmale. Saksamaa – N
Liidu sõda Eesti mandriosas lõppes ja asendus Eesti
riigi kaitsesõjaga N. Liidu kordusagressiooni vastu. Toompeal
heisati Eesti riigilipp, taastati Eesti politsei, osa territooriumist
võeti Eesti valitsuse kontrolli alla, siin-seal desarmeeriti
Saksa järelväeüksusi, peeti kergerelvade abil võitlust
punaarmee soomusvägedega. Punavägi vallutas tugeva tankikolonni
äkkrünnakuga 22. septembril pealinna ja kukutas iseseisvunud
Eesti valitsuse. Peaministril presidendi ülesannetes, Jüri
Uluotsal ja kahel valitsuse liikmel õnnestus pääseda
Rootsi, kus seal juba asuvate ministrite osavõtul tekkis
õigusvõimeline osavalitsus, millest lähtus
Eesti riigi järjepidevuse edasikandmine kuni Eesti lõpliku
taasiseseisvumiseni 1992.
Venemaa väited Eesti vabastamisest
fašismi ikke alt ei vasta järelikult tõele:
Saksa väed olid lahkunud ning võideldi iseseisva Eesti
vägedega. Eestit ei vabastatud, vaid ta vallutati. Ning eestlaste
relvastatud vastupanu N Liidu kordusokupatsioonile jäi kestma
veel kaheksa aastat. Sakslastega koos lahkus vaid veidi üle
kümne tuhande eesti sõduri, tohutu enamus jäi
kodumaale metsavennana partisanisõda pidama. See tõendab
veelkord, et ei toetatud Saksamaad, vaid üksnes kaitsti Eestit
N. Liidu pealetungi vastu.
Üheksanda agressiooni okupatsioon jäi kestma kõigest
46 aastaks ja siis tegi eesti rahvas talle lõpu peale meie
maailmakuulsa “laulva revolutsiooniga”. Prof Uluots
kui õiguse ajaloo eriteadlane on loendanud viimase 1000
aasta sõjalised kallaletungid Eestile. 20. sajandi üheksas
agressioon oli neist neljakümnes. Ent eestlased on suutnud
ja osanud oma kodumaal püsivalt elada mitte 1000, vaid vähemalt
5000 aastat. Nähtavasti võime vist loota, et oleme
püsimajäämise kunsti selle ajaga küllaltki
olulisel määral selgeks saanud.
* * *
Ajakirja “Kultuur ja Elu” toimetus
pöördus Vene Föderatsiooni Suursaatkonna pressiatažee
Maksim Kozlovi poole ja palus Vene Föderatsiooni seisukohta
alljärgnevas küsimuses:
Vene Föderatsiooni väitel ei ole Eestit N. Liidu poolt
okupeeritud, vaid ühinemine toimus vabatahtlikult. Palume
Teil selgitada seda seisukohta rahvusvahelise õiguse alusel
allpool esitatud N. Liidu Sõjalaevastiku Riikliku Keskarhiivi
arhiividokumendi põhjal.
Saatkonnalt laekus 26. 02 palve saata neile dokumendi venekeelne
tekst, mille me neile ka faksisime. 01. 03 laekus saatkonna pressiatažeelt
Maksim Kozlovilt ajakirja toimetajale e-mail teatega, et nad saadavad
esitatud küsimusele vastuse.
Ajakirja trükkimineku hetkeks nendepoolset vastust laekunud
ei olnud, mistõttu avaldame selle järgmises numbris.
|
|
|
