Kultuur ja Elu 1/2007


Kultuur ja Elu 4/2006

 

 

 

 



Ümberriietatud punaväelased nõuavad Eestile uut valitsust. Foto raamatust Kahe sõja vahel.

20. sajandi ÜHEKSA agressiooni Eesti riigi vastu

tekst: enn sarv

Enn Sarv kummutab Vene propagandavaled Eesti vabastamise kohta fašismi ikke alt.

Riigi loomine ja esimene agressioon
28. nov. 1917 kuulutas tollase, juba ühendatud ja autonoomse Eesti Maanõukogu enese kõrgeimaks võimuks ehk – teisiti öeldult – eraldus Venemaast omaette riigiks. Aasta lõpul deklareerisid ka Balti rüütelkonnad eraldumist Venemaast ja palusid keiserlikult Saksamaalt kaitset. 1918. a jaanuari lõpul alustati Eesti Asutava Kogu valimisi, kuid kohalikud enamlased katkestasid need, kuna nägid, et jäävad suurelt vähemusse. 19. veebr. otsustas Maanõukogu Eesti iseseisvaks kuulutada, koostas iseseisvusmanifesti teksti ja moodustas Eesti Päästekomitee. Iseseisvus kuulutati Tallinnas välja 24. veebr. 1918 ja moodustati Eesti Ajutine Valitsus K. Pätsiga eesotsas. Kuid Saksamaa ei tunnustanud Eesti riiki, alustas agressiooni ja okupeeris märtsi alguseks kogu Eesti territooriumi. Tehti katse moodustada Balti hertsogiriik. 27. augustil loobus N Venemaa Saksa kasuks oma riiklikust ülemvõimust Eesti üle ja 22. sept. tunnustas Saksa keiser Eesti- ja Liivimaad iseseisva piirkonnana. Saksamaaga sõjas olevad lääneriigid olid mais 1918 andnud Eesti Ajutisele Valitsusele de facto tunnustuse. 11. novembril 1918 varises Saksamaa koos oma liitlastega sõjaliselt kokku ja sõlmis lääneriikidega vaherahu. Samal päeval alustas tegevust Eesti Ajutine Valitsus. Saksa väed hakkasid Eestist lahkuma, 19. nov. andis Saksa Baltimaade riigikomissar Eesti valitsusele võimu lepinguga üle. See oli esimese Eesti vastase agressiooni lõpp.

Esimesele järgnes kohe teine agressioon – sedapuhku N Venemaa poolt. 28. nov. vallutas punaarmee Narva ja algas meie Vabadussõda.

Omaette märkimist vajab Vabadussõja raamesse mahtunud kolmas agressioon Eesti vastu, nn Landeswehri sõda, mida Läti valitsuse kukutanud baltisakslased pidasid eesmärgiga teha Baltikumist baltisakslaste juhitav ja Saksamaast sõltuv riik. See ainuke eestlaste välksõda kestis vähem kui kuu aega ja lõppes sakslaste hävitava kaotusega.
Agressor nr 2 oli aga suures hädas, sest keegi maailmas teda riigina ei tunnustanud ja ta oli igast küljest sõjaliselt blokeeritud. Ta tegi Eestile ettepaneku rahuläbirääkimisteks. Rahuleping kirjutati alla 2. veebruaril 1920 ja selle artiklis II on muuseas öeldud: “Minnes välja Venemaa Sotsialistliku Föderatiivse Nõukogude Vabariigi poolt kuulutatud kõigi rahvaste vabast, kuni täieliku lahtilöömiseni riigist, mille hulka nad kuuluvad, enesemääramise õigusest, tunnustab Venemaa ilmtingimata Eesti riigi rippumatust ja iseseisvust, loobudes vabatahtlikult ning igaveseks ajaks kõigist suveräänõigustest, mis olid Venemaal Eesti rahva ja maa kohta maksvusel olnud riigiõiguslise korra kui ka rahvusvaheliste lepingute põhjal, mis nüüd siin tähendatud mõttes edaspidisteks aegadeks maksvuse kaotavad…”
Tänu Tartu rahulepingule ja selle edaspidisele kirjapanekule kehtivate lepingute ülemaailmses registris sai N Venemaa rahvusvahelise õiguse subjektiks, niisiis tunnustatud riigiks. On veidi imelik, et Eesti N Liidu õigusjärglast Vene Föderatsiooni igal 2. veebruaril ta sünnipäeva puhul ei õnnitle. Lisaks tähendas Tartu Rahu N Venemaale läbimurret üleeuroopaliku blokaadi vaenuahelast, esimest akent välismaailma ja transiidikanalit. Seda kõike on oma teostes rõõmuga märkinud riigi looja V. Uljanov-Lenin (vt E. Mattisen, Tartu Rahu. Tallinn, Eesti Raamat, 1988, lk 411-421).

Neljas agressioon, jälle gi N. Vene poolt, ei jäänud sellepärast tulemata. Agressor oli Tartu rahulepingut täitnud valikuliselt, keeldunud Tartu Ülikooli Venemaale evakueeritud varade tagastamisest, takistanud Venemaal asuvate eestlaste opteerumist kodumaale, harrastanud Eestis kommunistlikku õõnestustööd jms. 1. detsembril 1924 tegi ta salaja Eestisse toodud relvajõukudega riigipöördekatse. Eesti tööliskond sellega kaasa ei tulnud ning mäss purustati ühe päevaga. Selle põhitulemus oli kommunismile kaasatundjate arvu nii järsk vähenemine Eestis, et nn Eestimaa kommunistlik partei muutus varsti peamiselt Venes eksisteerivaks eksiilparteiks, formeeris enda Kominterni sektsiooniks ja lakkas järelikult üldse olemast Eesti asutus. Nüüd sai Eesti riik üle kümne aasta agressoreist rahu.
Agressiooni mõiste rahvusvahelises õiguses hakkas just sel ajal ilmet omandama. Vägivaldne agressioon loetakse üldiselt üheks kõige rängemaks õiguserikkumiseks.

A. Teise maailmasõja eelsed üldaktid. Üldnormidest on kaalukaim Rahvasteliidu põhikiri. Igasugune agressioon ja koguni agressioonioht loeti Rahvasteliidu kui terviku vastu sihituks. Liidu liikmetel lasus kohustus austada ja hoida kõigi Liidu liikmete territooriumi puutumatust ja poliitilist iseseisvust. Kallaletungi, vastava ähvarduse või hädaohu korral pidi Liit otsustama meetmed selle kohustuse täitmiseks. Eesti sai Rahvasteliidu liikmeks 1921. aastal. Nõukogude Liit 1934, kuid juba 1939 visati ta Soome-vastase agressiooni tõttu Rahvasteliidust välja.
Rahvasteliidu põhikirja täiendab Briand-Kelloggi pakt 1928. aastast. Sama aasta 27. augustil kirjutasid Nõukogude Liit ja paljud tema rajariigid (nende hulgas Eesti) alla nn Litvinovi protokolli, mille kohaselt pakt astus nende vahel jõusse enneaegselt. Briand-Kelloggi pakti alusel kohustuvad riigid igasuguseid vaidlusi või konflikte alati lahendama üksnes rahumeelsete vahenditega. Ultimaatumid ja okupatsioonid muidugi ei ole rahumeelsed vahendid. See kõik ei jätnud vähimatki võimalust agressioonideks. 1933. aastal sõlmisid N Liidu algatusel N Liit, Afganistan, Eesti, Iraan, Läti, Poola, Rumeenia, veidi hiljem veel Soome, Jugoslaavia, Tšehhoslovakkia ja Türgi agressiooni defineerimise nn Londoni konventsiooni. Agressoriks tunnistati riik, kes esimesena kuulutab sõja või tungib oma vägedega ilma sõda kuulutamata teise riigi territooriumile või ründab tema laevu või lennukeid või alustab teise riigi ranniku või sadamate blokaadi või asub toetama teise riigi vastu tegutsevaid relvastatud jõuke. Oluline on eriti säte, et agressiooni ei saa vabandada ega õigustada mingite poliitilist, sõjalist, majanduslikku või muud laadi kaalutlustega, samuti ka mitte rünnatava riigi siseolukorraga, näiteks tema poliitilise, majandusliku või sotsiaalse struktuuriga või puudustega tema valitsemistegevuses või streikidest, revolutsioonist, kontrrevolutsioonist või kodusõjast tingitud segadustega. Ja lõpuks keelab konventsioon igasuguse agressiooni ka ohverriigi rahvusvahelisest käitumisest tingitud ettekäänetel, kaasa arvatud agressorriigi õiguste või huvide rikkumise või ohustamise tõttu.

B. Teise maailmasõja järgsed üldaktid. Kuriteod rahu vastu, mille eest mõisteti surma II maailmasõja nn teljeriikide juhtkond, on kõige lühemalt sõnastatud Nürnbergi Rahvusvahelise Sõjatribunali Hartas 8.augustist 1945 (art 6-a), millele kirjutasid alla USA, Prantsuse Vabariigi, Suurbritannia ja NSV Liidu valitsused. Seal on sõda rahu vastu määratletud järgmiselt: agressioonisõja või rahvusvaheliste lepingute, kokkulepete või garantiide rikkumiseks peetava sõja planeerimine, ettevalmistus, algatamine või pidamine või osavõtt ühisest plaanist või salanõust millegi eespoolöeldu teostamiseks. Teljeriike oli vaja karistada ka sõjaeelsete selletaoliste kuritegude eest, nii et tsiteeritud normidele tuli anda tagasiulatuv jõud. Seda tegi Nürnbergi tribunali kohtuotsus, millega tunnistati tagantjärgi karistatavaks teod, mis on vastuolus tsiviliseeritud rahvaste hulgas kehtiva õiguse põhimõtetega või rikuvad üldkohustusliku rahvusvahelise tavaõiguse norme või sisaldavad tavaõigust. Veidi hiljem tegi ÜRO Peaassamblee mitme oma resolutsiooniga kõik Nürnbergi Harta normid oma liikmeile üldkohustuslikuks. Oluline on silmas pidada, et Nürnbergi Harta on üldsõnaline, ei viita ühelegi konkreetsele riigile ning kehtib järelikult kõigi riikide kohta, kes Hartas loetletud kuritegusid toime panevad.
Oluline on veel ÜRO enda harta ehk põhikiri 26. juunist 1945. Selle käsitlemine viiks pikale, pealegi on meile kaasajal tähtsamad NATO ja EL. Nii mainime vaid mõningaid kõigile ÜRO liikmeile kohustuslikke põhimõtteid, mis siinse teemaga seostuvad (täielikku käsitlust vt E.Sarv, Õiguse vastu ei saa ükski. Tartu, ORURK, 1997, lk 21-26). Need põhimõtted on järgmised:
- hoidumine rahvusvahelistes suhetes jõuga ähvardamisest või jõu kasutamisest ükskõik millise riigi territoriaalse terviklikkuse või poliitilise sõltumatuse vastu;
- rahvusvaheliste vaidluste lahendamine rahumeelsel teel;
- mittesekkumine asjadesse, mis alluvad ükskõik millise riigi sisemisele seadusandlusele;
- rahvaste võrdõiguslikkuse ja enesemääramise põhimõte;
- riikide suveräänse võrdsuse põhimõte;
- kõik riigid on kohustatud austama inimõigusi, kusjuures seda nõuet ei saa pidada riigi siseasjaks.
ÜRO hartal pole tagasiulatuvat jõudu, nii et nende põhimõtete oskuslik kasutamine tuleb meile praegu kasuks ehk eelkõige suhtlemises suurriikidega.


Direktiiv nr 02622 (9. juuni 1940), nõukogude sõjajõud olid valmistunud andma täieulatusliku sõjalise lõõgi Eesti võimaliku vastuhaku korral, ja Sõnumilehes ilmunud eesti keelne tõlge sellest.

Viies agressioon oli Molotovi-Ribbentropi (ehk Stalini-Hitleri) 23. augusti 1939. a pakt koos oma salaprotokollidega. Natslik Saksamaa ja fašistlik Itaalia olid tollal juba okupeerinud Abessiinia, Austria, Tšehhoslovakkiale kuuluva Sudeedimaa, seejärel kogu Tšehhimaa ja siis veel Albaania. Agressorite pidurdamiseks taotlesid lääneriigid lepingut N Liiduga, kuid see nõudis soostumiseks õigust viia oma väed Baltimaadesse niipea, kui ta seda vajalikuks peab. Lääneriigid ei saanud muidugi nõustuda ja nii tegi Stalin täispöörde, sõlmis pakti hoopis Saksamaaga ja leppis Hitleriga kokku Vahe-Euroopa riikide jagamiseks omavahel. Kavasse võetud “territoriaalpoliitiliste ümberkorralduste” puhul pidi näiteks Eesti minema N Liidu huvisfääri, Poola aga otsustati jagada. Oli teada, et Poola ründamine tähendas maailmasõja algatamist. sest lääneriigid olid andnud Poola puutumatuse kaitseks siduvad garantiid. Oli tegemist agressioonikavaga kogu Euroopa vastu. Pruuni ja punase totalitarismi liit alustaski juba nädal aega hiljem oma ühist kuritegu rahu vastu, nagu sellele aastal 1945 tagasiulatuvalt nimi pandi. Hitler ründas Poolat 1. septembril, Stalin tuli kaasa 16. septembril.
N Liit pääses ühisvastutusest vist tänu sellele, et Hitler ründas oma senist sõpra 22. juunil 1941 ja andis N Liidule seega võimaluse täita natsismivastases võitluses olulist osa. Ent Stalini hirm oli siiski nii suur, et ta lasi Nürnbergi sõjatribunalile asitõendina esitatud pakti salaprotokollid võltsinguks tunnistada. N Liit jäigi neid eitama hoolimata sellest, et riigijuhid käisid Moskva arhiivis korduvalt dokumentide originaale vaatamas, ning võttis nende olemasolu omaks ja tühistas salaprotokollid alles 24. detsembril 1989 (vt EE köide 6, 1992, lk 383).
Kõik Nürnbergi protsessi materjalid (42 köidet) asuvad nüüd Tallinnas Rahvusraamatukogu fondides, kuhu need muretses justiitsminister Ken-Marti Vaher. Eesti ajaloole pakuks suurt huvi meie endi jõul ja selle tohutu infohulga alusel uurida, miks ja kuidas siis ikkagi N Liit kaasvastutusest pääses ja ehk saab ka teada, miks ja kuidas teda koguni premeeriti kolme demokraatliku Balti riigiga, hoolimata Atlandi Hartas antud lubadustest. Pole kuulda olnud, et mõni eesti ajaloolane oleks nende uurimustega tegelema asunud. Lisaks on ju kasutada veel hulk muid andmeid, sest sõjast on üle 60 aasta möödas ning Suurbritannia ja USA arhiivides salastatus küllap maha võetud.

Kuues agressioon oli 28. sept 1939. a Eesti – N Liidu “vastastikuse abistamise” (baaside) lepingu pealesurumine, Eesti territooriumi osaline okupeerimine ja riigi sõltumatuse piiramine. Ent uusimad vene andmed (avastatud arhiivimaterjal ja ajaloolised ülevaateteosed, mida refereerivad T. Tannberg ja E. Tarvel ajakirjas Tuna 2006, nr 4, lk 108-122) tõestavad, et vallutusplaane hakati N Liidus kaaluma juba aastal 1928. Siis koostati punaarmee IV valitsuses salajane ettekanne “Tulevane sõda”, milles märgitakse, et Balti riigid tõkestavad N Liidu vaba pääsu Läänemerele ja pidurdavad sellega majanduse arengut ning et nende “kääbusriikide” iseseisev eksistents pole õigustatud. Tekitatud maailmasõda kiirendas rünnaku planeerimist ja vägede koondamist. Septembris 1939 tehti reservväelaste varjatud mobilisatsioon ning koondati kolme Balti riigi vastu kokku 437 235 ,meest, 3635 suurtükki, 3052 tanki, 421 soomusautot ja 21 219 autot, kõnelemata õhuväest ja Baltimere laevastikust.
Ettekäändeks valiti ühe Eestis interneeritud Poola allveelaeva põgenemine. Sündmustiku käik on hästi teada, loetleme ainult olulisi agressioonimeetmeid: Eesti blokeerimine merelt alates 19. sept. ja õhust alates 25. sept., ühe vene laeva uputamise lavastamine, välisministri Moskvasse kutsumine, ultimaatum “vastastikuse abistamise” lepingu sõlmimiseks, 35000 punaarmeelase Eestisse toomiseks ja neile baaside tarvis maa eraldamiseks, ähvardus alustada mittenõustumise korral sõjategevust. Kõik need agressioonimeetmed olid kehtivate lepingutega keelatud (vt eespool).
Rahva vastuhakutahe oli Eestis suur, kuid president ja ülemjuhataja pidasid sõda lootusetuks ja võtsid nõuded vastu. Rahvusvahelise õiguse spets prof A. Piip seletas hiljem, et üks Eesti kaalutlusi oli säilitada Tartu rahuleping, mis oleks sõja puhkedes tühistunud ning tulevikus poleks Eesti enam kunagi suutnud nii soodsat lepingut saavutada (A. Warma, Teataja 30.01.1960). 28. sept lepingus tõotati aga ka mitte riivata Eesti suveräänseid õigusi, sh majandussüsteemi ja riigikorda. Lepingu kehtivusajaks määrati kümme aastat. lisaks veel viis aastat, kui kumbki pool ei nõua selle lõpetamist.


NSV LIIDU KAITSE RAHVAKOMISSARI KÄSKKIRI Nr. 0162 Moskva 25. oktoobril 1939. a.

 

Seitsmes agressioon oli senistest kõige otsustavam ja määras Eesti saatuse kuni riigi taastamiseni 1991. aasta sügisel. Ilma hoiatuseta blokeeriti Eesti 12. juunil 1940 mere- ja õhujõududega, 16. juuni õhtupoolikul esitati sisult fiktiivne ultimaatum käsuga punaarmee Eestisse sisse lasta ja ilma vastust ära ootamata korraldati Eesti vastu 17. juunil 1940 sõjaline rünne suurte jõududega nii maalt üle piiri (umbes 90 000 meest), koostöös Eestis asuvate baasivägedega (vähemalt 25 000 mehega) kui ka merelt. Eesti väed vastupanu ei osutanud. N Liit seadis sisse totaalse okupatsiooni koos nõukogude korraga. Riigipöörde korraldamiseks oli Venest appi toodud sealseid eestlastest kommuniste, kohapeal toodi baasidest meeleavaldustes osalema tuhandeid nõukogude kodanikke ja koguni kaltsudesse riietatud punaarmeelasi, kõikjal olid julgestuseks kaasas punaarmee tankid.

VASTASTIKUSE ABISTAMISE PAKT EESTI VABARIIGI JA NSV LIIDU VAHEL
28. septembril 1939.a.
Artikkel 5
Käesoleva lepingu elluviimine ei tohi mingil määral riivata Lepinguosaliste suveräänõigusi, eriti nende majandussüsteemi ja riiklist korda.

Esmalt N Liidu ja nüüd ka Venemaa propaganda valedevabrikud on aastakümneid usinalt vaeva näinud, et kujutada sissetungi ja hilisemat N Liitu inkorporeerimist kui lahket vastutulekut eesti töörahva igiammustele soovidele, nõukogude korra sisseseadmist kui sotsialistlikku revolutsiooni jne. Ülima püüdlikkusega on rakendatud Hitleri propagandaministri Goebbelsi doktriini, et kui mingit väidet aina korrata ja korrata, siis muutub see varsti tõeks, ilma et oleks vaja midagi tõestama hakata.
Demokraatlikud jõud Eestis ja maailmas on püüdnud vene valesid oma deklaratsioonidega kummutada, kuid rahvusvahelises õiguses pole deklaratsioonidel kuigi suurt jõudu. Nüüd on Euroopa Inimõiguste Kohus 2006. a alguses (17. ja 24. jaanuaril) teinud kaks otsust, mis on piisavalt suure juriidilise jõuga, jäävad kui pretsedendid aluseks Euroopa ülima kohtu tulevastele otsustele ning on – järelikult – Euroopas kehtiva rahvusvahelise õiguse lahutamatu osa. Kohtu IV sektsioon tegutses kolleegiumina, millesse kuulus seitse eri rahvusest kohtunikku ja registraator, ning otsustas Eesti okupeerimise asjus järgmist:
/--/ Eesti kaotas oma sõltumatuse Saksamaa ja NSV Liidu vahel 23. augustil 1939 sõlmitud mittekallaletungi lepingu (nn Molotovi-Ribbentropi pakti) ja selle salajaste lisaprotokollide tulemusena. Pärast 1939. a ultimaatumit Nõukogude sõjaväebaaside asutamiseks Eestis toimus juunis 1940 laiaulatuslik Nõukogude armee sissetung Eestisse. Maa seaduslik valitsus kukutati ja jõu abil pandi kehtima Nõukogude kord. Nõukogude Liidu totalitaarne kommunistlik režiim juhtis ulatuslikke ja süstemaatilisi aktsioone Eesti rahvastiku vastu, mis hõlmasid näiteks umbes 10 000 inimese deporteerimist 14. juunil 1941 ja enam kui 20 tuhande 25. märtsil 1949. /--/ Katkestatuna aastate 1941–1944 Saksa okupatsioonist jäi Eesti Nõukogude Liidu poolt okupeerituks kuni iseseisvuse restaureerimiseni 1991. /--/
Järelikult on Eesti okupeerimine aastail 1940–1991 nüüd kõrgel rahvusvahelisel tasemel tuvastatud juriidiline fakt – kuritegu, mille eitamine oleks mingil määral kogu Euroopa õigussüsteemi eitamine. Sellepärast jätame ära arutlused ning esitame vaid mõned näited hiljuti avastatud või käibesse läinud Eesti ründamise käskudest.


NÕUKOGUDE VALITSUSE AVALDUS EESTI VALITSUSELE. 16. juunil 1940.a.

Üks ammusemaid teadaolevaid ründedokumente on N. Liidu kaitserahvakomissari marssal S. Timošenko direktiiv nr 02622 9. juunist 1940 Balti laevastiku juhatajale viitseadmiral V. Tributsile sõjategevuseks Eesti ja Läti vastu, sh Eesti täielikuks blokeerimiseks ja vallutamiseks. Jõhkrad käsud ilma ideoloogilise vigurdamiseta: 12. juuniks olla valmis täitma lahinguülesandeid tagada baaside ja laevade alaline valmisolek... vallutada... organiseerida dessantide maandamine... ,vallutada sadamad ja patareid... sulgeda Riia laht... aidata kaasa väeosade pealetungile Rakvere suunas... mitte lasta lennukeil lennata Soome ja Rootsi...


Väljavõtted punalipulise Balti laevastiku juhataja viitseadmiral V. F. Tributsi aruandest ja Sõnumilehes ilmunud eestikeelne tõlge sellest.

Selle dokumendi ja V. Tributsi hilisema aruande väljavõtete esmaavaldaja oli ilmselt prof Edgar Mattisen (Sõnumileht 11. dets. 1995), kes lisas ka pika kommentaari. Ta märgib, et tegemist oli Eesti (samuti Läti-Leedu) lõpliku “territoriaalpoliitilise ümberkorralduse” algusega vastavalt Stalini-Hitleri plaanidele 23. augustist 1939, meenutades ühtlasi ka N Liidu ultimatiivsel survel sõlmitud 28. sept 1939 lepingut Eestiga. Lõpuks avaldab ta lootust, et nüüdne Venemaa annab peatselt ajaloolisele tõele vastava hinnangu N Liidu 1940. a agressioonile Baltikumis – hinnangu, mida tervitaks kogu maailm. Praegu aga Venemaa üha keeldub tunnistamast Tartu rahulepingut, sest sellest järelduks kohe vajadus tunnistada ka Eesti okupeerimist 1940. aastal.
Prof. Mattiseni avaldusi peaaegu ei märgatud, ühena vähestest reageeris E. Sarv oma artiklis “EV kontinuiteet 1940-1945” (kogumikus Tõotan ustavaks jääda”: EV valitsus 1940-1992, EKS, Tartu 2004, lk 26-27, lisaks ilmus artikli eelpublikatsioon internetis juba aastal 1999). Teisena avaldas Mattiseni dokumendid dr iur Lauri Mälksoo oma 2003. a doktoridissertatsioonis. Eesti keeles on see juriidilise veenvuse ja infokülluse poolest silmapaistev teos avaldatud aastal 2005 Tartu Ülikooli Kirjastuse väljaandena ning kannab pealkirja “Nõukogude anneksioon ja riigi järjepidevus: Eesti, Läti ja Leedu staatus rahvusvahelises õiguses 1940. a “ 1991. a ja pärast 1991. a.” S. Timošenko direktiiv on ilmunud ka T. Tannbergi ja E. Tarveli artikli (vt eespool) lisana nr 1.
S. Timošenko direktiivi juurde kuulub ka väike hulk väljavõtteid V. Tributsi
aruandest direktiivi täitmise kohta. Neid on ilmunud nii Sõnumilehes kui ka L. Mälksoo teoses. Ent Mälksool on vaid osa Mattiseni andmeist: puuduvad kõik väljavõtted neljalt leheküljelt ja kahelt leheküljelt (kokku toob Mattisen väljavõtteid 10 leheküljelt). Vene arhiiviallikas on mõlemal sama, kuid Mälksoo on andmed võtnud internetist, andes aadressi. Pealiskaudne kontroll näitas, et puuduvate andmete hulgas leidus selliseid, mis kirjeldasid sõjategevust kuupäevadel enne ultimaatumi esitamist ja luuretegevust. Jäi kontrollimata, kellele kuulus Mälksoo kasutatud internetiaadress. Tegelikult alustati rünnet Eesti vastu Tallinna lahte sulgeva Naissaare okupeerimisega 12. juunil ning sõjalise mere- ja õhublokaadiga 14. juunil (Tannberi ja Tarveli artikkel, lk 115).
L. Mälksoo teoses on lisana nr 3 esitatud tõlge S. Timošenko huvitavast kirjast J.
Stalinile ja V. Molotovile ettepanekutega okupatsiooni ja sovetiseerimise korraldamiseks värskelt vallutatud Baltimaades. Soovitatakse “okupeeritud vabariikides” piir Ida-Preisiga ja rannikud hõivata vallutaja piirivalvevägede poolt, igasse vabariiki viia esmajärjekorras üks NKVD vägede polk, võimalikult kiiresti lahendada okupeeritud vabariikide “valitsuste probleem”, asuda kohalikelt sõjavägedelt, elanikkonnalt ja politseilt relvi ära võtma, otsustavalt hakata okupeeritud vabariike sovetiseerima, alustada töid ringkonna territooriumil sõjatandri ettevalmistamiseks (kindlustused, raudteede rööpavahe laius, teed) jne. Mitte ainustki sõna kohalikust töörahvast ega selle soovidest, ainult rahuvastaste kuritegude jätkamise, s.t okupatsiooni süvendamise planeerimine.
Samast vaimust on kantud ka uued avastatud dokumendid, mida esitavad T. Tannberg ja E. Tarvel oma Tuna artiklis (viide vt eespool).
Lahingukäsk Punaarmee 8. armeele 13. juunist 1940 Eesti vallutamiseks näeb ette: Eesti piiri ületamise ja pealetungi üldsuunaga Võru-Valga, peaülesandeks lõigata Eesti sõjavägi ära Läti omast ja hävitada. Paremal tungib 11.laskurdiviis koostöös Balti laevastikuga Rakvere peale, vasakul toimub erikorpuse pealetung üldsuunaga Rezekne-Daugavpils. Lahingukäsk esitab sõjakäigu täpse plaani ja kirjeldab kõigi osalevate väeosade tegevust. Lahingukäsu järjena võib vaadelda Tannbergi ja Tarveli artikli lisa nr 3 käsku 8. armee vägedele 22. juunist 1940 lahinguvalmiduseks Tartu linnas ja lisana nr. 4 trükitud käsku sama armee ühele laskurpolgule 14. juulist 1940 võimalike vastuhakkamiste mahasurumiseks Riigivolikogu valimiste puhul Pärnus. Motoriseeritud laskurpolgule saadetakse appi veel üks tankitõrjedivisjon, ühe haubitsapolgu kaks patareid, unustatud pole ka kuulipildujarühma ega sapööri-ja keemiajagusid. Ässitajad ja peamehed kästakse arreteerida ja nende mahutamiseks organiseerida peavaht. Telefoniühenduse katkemise puhuks tuleb valmis olla raadiosideks, deshifreerimata kõned tunnistatakse keelatuks. Siis oli J. Varese okupatsioonivalitsus juba ametis ja A. Zdanov Eesti sovetiseerimist juhtimas. Käskudest nähtub, kuivõrd vähe oli okupandil usku eesti töörahvasse ning kuivõrd põhjalikult valmistuti sõjalise jõuga maha suruma “vaenulike jõudude”, niisiis rahva enamiku vähegi mõeldavaid tegemisi.


Miitingulised tervitavad sovjetiseerimise juhti sm Ždanovit. Käskudest nähtub, kuivõrd vähe oli okupandil usku eesti töörahvasse ning kuivõrd põhjalikult valmistuti sõjalise jõuga maha suruma “vaenulike jõudude”, niisiis rahva enamiku vähegi mõeldavaid tegemisi.

 

Kaheksas agressioon oli 1941. a juuli teisest nädalast jõudu koguma hakkav Saksa okupatsioon. Enne seda jõuti maha pidada üsnagi, suur osa nõukogudevastasest isetekkelisest Eesti Suvesõjast, mille alguseks võib lugeda metsavendluse teket seoses 14. juuni sovetliku suurküüditamisega. Suvesõja sündmusi on kirjeldanud prof. H. Lindmäe seni nelja raamatuga vastavalt Tartumaa, Virumaa, Viljandimaa ja Pärnumaa osas ning Ü. Jõgi seoses “Erna” rühma võitlusteega (Ü. Jõgi, “Erna” legendid ja tegelikkus. Tallinn, JMR, 1996). Sakslane jõudis meie sõtta pärale 9. juulil, kuid jäi siis kaks nädalat vägesid ümber grupeerima. Suvesõda kestis Eesti vabastamiseni nõukogude võimust ja maa täieliku puhastamiseni punaarmee ja hävituspataljonide riismeist. Selles osales 43000 vabatahtlikku.
Sakslane jõudis ennast agressorina paljastada juba 1941.a lõpuks. Sai selgeks, et Eesti Vabariigi taastamist pole sakslaselt loota, kõik N. Liidu okupatsiooni ajal “natsionaliseeritud” varad loeti saksa sõjasaagiks, algas eesti majanduse hoolimatu ekspluateerimine saksa huvides. Paljudelt metsavendadelt korjati relvad ära, soositi küll Eesti vabatahtlike võitlust N. Liidu vastu, kuid väikeste üksustena ja Eestist kaugetes rindeosades. Kõikjal kehtis Saksa ülemvalitsus ja nad pidasid Eestit ka ise okupeeritud maaks, juriidiliselt peaaegu võrdseks N. Liidu koosseisu kuulunud Valgevenega.
Eestis, Lätis ja Leedus tekkis tugev läänemeelne, Balti riikide iseseisvuse taastamisele pürgiv opositsiooniliikumine. Selle kindel põhimõte oli siiski, et sakslase võitlust N Liidu vastu ei tohi kahjustada. Sakslane kaotab sõja niikuinii, aga mida enam ta venelast nõrgendada jõuab, seda parem. Ometi hakkas sakslane selle liikumisega armutult arveid õiendama (lähemalt E.Sarv, Eesti vastupanuliikumise suhetest Läti ja Leeduga Saksa okupatsiooni ajal. Tuna 2006. nr 2, lk 95-111).

Üheksas agressioon, See algas jaanuaris 1944, kui N Liidu väed Narva juures Eesti piiri ületasid. N Liidu 1940.–41. aasta genotsiidipoliitika oli Eestis tekitanud üldise veendumuse, et nõukogude võimu taastamine tähendaks kogu rahva täielikku hävingut. Presidendi kohusetäitja Jüri Uluots kutsus rahvast üles kogu jõuga Eesti piire kaitsma. Eesti esindajad Rootsis saavutasid ka lääneriikide esinduste vaikiva nõusoleku selleks võitluseks. Oli tekkinud olukord, kus Saksamaa sõda N Liidu vastu muutus 1944. aasta septembrini Eesti kaitsmise sõjaks sovetliku kordusagressiooni vastu. Tihti kujunes eesti sõdurite roll lausa määravaks. Samas rõhutas Eesti poliitiline juhtkond igal võimalikul juhul ja viisil, et eestlane ainult kaitseb oma piire ega ühine Saksamaa sõjasihtidega.
Punaväe vastu võitlevate eesti sõdurite arv suurenes pidevalt ja ulatus augustis lõpuks umbes 70 tuhandeni. See oli maksimum, mida Eesti üldse sai välja panna, sest N Liit oli 1941. a repressioonidega ja sundevakuatsiooniga suutnud umbes 50 tuhat relvakandevõimelist meest hävitada või Venemaale viia. Eesti rahva 1944. a kaitsesõda oli sisuliselt üksainus suur nõukogude võimu taastamise vastu peetud rahvahääletus relvaga. Sakslased asusid septembris oma vägesid ja sõjavarustust Eesti mandriosast ära viima. Siis algas eestlaste veel üks nõukogudevastane rahvahääletus: maalt põgenes bolševike oodatava vägivalla eest läände umbes 70 tuhat Eesti kodanikku.
Ent Eesti riikluse seisukohast oli kõige tähtsam riigi faktiline taastamine viieks päevaks, mis kindlustas selle katkematu järjepidevuse 1918. aastast saadik. 18. septembril nimetas presidendi kt ametisse iseseisva Eesti riigi valitsuse Otto Tiefiga eesotsas, määras sõjavägede ülemjuhataja ja muud kõrgametnikud ning teatas riigi taastamisest radiogrammidega kogu maailmale. Saksamaa – N Liidu sõda Eesti mandriosas lõppes ja asendus Eesti riigi kaitsesõjaga N. Liidu kordusagressiooni vastu. Toompeal heisati Eesti riigilipp, taastati Eesti politsei, osa territooriumist võeti Eesti valitsuse kontrolli alla, siin-seal desarmeeriti Saksa järelväeüksusi, peeti kergerelvade abil võitlust punaarmee soomusvägedega. Punavägi vallutas tugeva tankikolonni äkkrünnakuga 22. septembril pealinna ja kukutas iseseisvunud Eesti valitsuse. Peaministril presidendi ülesannetes, Jüri Uluotsal ja kahel valitsuse liikmel õnnestus pääseda Rootsi, kus seal juba asuvate ministrite osavõtul tekkis õigusvõimeline osavalitsus, millest lähtus Eesti riigi järjepidevuse edasikandmine kuni Eesti lõpliku taasiseseisvumiseni 1992.

Venemaa väited Eesti vabastamisest fašismi ikke alt ei vasta järelikult tõele:
Saksa väed olid lahkunud ning võideldi iseseisva Eesti vägedega. Eestit ei vabastatud, vaid ta vallutati. Ning eestlaste relvastatud vastupanu N Liidu kordusokupatsioonile jäi kestma veel kaheksa aastat. Sakslastega koos lahkus vaid veidi üle kümne tuhande eesti sõduri, tohutu enamus jäi kodumaale metsavennana partisanisõda pidama. See tõendab veelkord, et ei toetatud Saksamaad, vaid üksnes kaitsti Eestit N. Liidu pealetungi vastu.
Üheksanda agressiooni okupatsioon jäi kestma kõigest 46 aastaks ja siis tegi eesti rahvas talle lõpu peale meie maailmakuulsa “laulva revolutsiooniga”. Prof Uluots kui õiguse ajaloo eriteadlane on loendanud viimase 1000 aasta sõjalised kallaletungid Eestile. 20. sajandi üheksas agressioon oli neist neljakümnes. Ent eestlased on suutnud ja osanud oma kodumaal püsivalt elada mitte 1000, vaid vähemalt 5000 aastat. Nähtavasti võime vist loota, et oleme püsimajäämise kunsti selle ajaga küllaltki olulisel määral selgeks saanud.

* * *

Ajakirja “Kultuur ja Elu” toimetus pöördus Vene ­Föderatsiooni Suursaatkonna pressiatažee Maksim Kozlovi poole ja palus Vene Föderatsiooni seisukohta alljärgnevas küsimuses:
Vene Föderatsiooni väitel ei ole Eestit N. Liidu poolt okupeeritud, vaid ühinemine toimus vabatahtlikult. Palume Teil selgitada seda seisukohta rahvusvahelise õiguse alusel allpool esitatud N. Liidu Sõjalaevastiku Riikliku Keskarhiivi arhiividokumendi põhjal.
Saatkonnalt laekus 26. 02 palve saata neile dokumendi venekeelne tekst, mille me neile ka faksisime. 01. 03 laekus saatkonna pressiatažeelt Maksim Kozlovilt ajakirja toimetajale e-mail teatega, et nad saadavad esitatud küsimusele vastuse.
Ajakirja trükkimineku hetkeks nendepoolset vastust laekunud ei olnud, mistõttu avaldame selle järgmises numbris.


 


kirjuta meile! toimetus tellimine reklaam arhiiv